Kas Tokajev korraldas Moskva toetusel Nazarbajevi-vastase riigipöörde?

Mitmesugused signaalid osutavad ülima hoolega kavandatud riigipöördele, mille president Kasõm-Žomart Tokajev korraldas oma eelkäija Nursultan Nazarbajevi vastu Moskva täielikul heakskiidul, sõjalisel ja luure toetusel. Vastutasuks sai Venemaa endale tõhusa tööriista, millega süsteemselt mõjutada Kasahstani poliitikat. 

Asümmeetriline kaksikvõim

Tähelepanelikule lugejale on juba silma torganud terminoloogiline vastuolu: praeguse presidendi korraldatud riigipööre. Enne muutuste algust võis Kasahstani omapärast poliitilist olukorda iseloomustada kui asümmeetrilist kaksikvõimu. Riigi esimene president Nursultan Nazarbajev, kes oli olnud ametis ligi 30 aastat, loobus ametlikult presidendivõimust 2019. aastal. Samas säilitas ta kontrolli tegeliku võimuaparaadi üle, jättes endale põhiseadusliku tiitli Elbasõ (kasahhi k „rahvuse liider“), immuniteedi ja juhi koha nii julgeolekunõukogus kui ka valitsevas parteis Nur Otan. Julgeolekunõukogu kujutab endast institutsiooni, mida juhib president ning mis kooskõlastab riiklikku julgeoleku- ja kaitsepoliitikat. Samas tuli arvestada Tokajevil võimu kitsendusega, sest 2017. aasta põhiseadusmuudatustega anti esimesele presidendile eluks ajaks õigus juhtida julgeolekunõukogu.¹

Peale selle juhtis üks Nazarbajevi usaldusaluseid ja kaks korda peaministri tooli täitnud Karim Masimov riiklikku julgeolekukomiteed (RJK), mõjuvõimsat julgeolekuteenistust, mis tegeleb välisluure, riigisisese ja sõjalise vastuluure, signaaliluure, piirivalve ja nii Elbasõ kui ka praeguse presidendi kaitsmisega. Laia tegevusvaldkonna poolest on Kasahstani RJK võrdväärne nõukogudeaegse KGBga. Lisaks näitas Nazarbajevi ülimat valvsust tõsiasi, et tema vennapoeg Samat Abiš oli määratud Masimovi esimeseks asetäitjaks.

Tokajev ei oleks otsustanud võimulolijale väljakutset esitada ilma Moskva kindla toetuseta, mis hõlmas sõjalist ja luurealast abi.

Karjääridiplomaadina töötanud Tokajevi valis Nazarbajev ise välja enda mantlipärijaks presidendiametis, kuna Tokajevit peeti kergesti juhitavaks „erapooletuks“ kujuks, keda ei sidunud riigi ühegi poliitilise ega äriklanniga suurt midagi.² Ametisse asudes ei saanud Tokajev isegi öelda viimast sõna peaministri määramisel, kuigi põhiseaduse järgi on valitseval presidendil õigus seda teha.³ Tokajevit peeti inimeseks, kellel pole Nazarbajevi impeeriumi kõigutamiseks auahnust ega võimalust, isegi kui ta söandaks seda teha.

Kogu võimukorraldus muutus aga Tokajevi kasuks üleöö, kui riiki tabasid ulatuslikud rahutused, mille kutsus teadaolevalt esile järsk kütusehinna tõus. Võimu ülemineku asjaolude kohta on küll vähe teada, aga järgnevalt loetletavad märgid osutavad sellele, et Tokajev kõrvaldas Nazarbajevi võimult päris sündmuste alguses, kusjuures on tõenäoline, et viimane võeti kas vahi alla või „neutraliseeriti“.

Kõnekad infooperatsioonid

1. 5. jaanuari õhtul teatas Tokajev julgeolekunõukogu juhi koha endale võtmisest. Samal ajal avaldati teateid Nazarbajevi ja tema perekonna väidetavast paanilisest põgenemisest Dubaisse, millele lisandusid dramaatilised kaadrid meeleavaldajatest, kes kiskusid maha Elbasõ monumendi (hiljem teatati Nazarbajevi võimalikust pagemisest Hiina). Uudis põgenemisest osutus küll pärastpoole valeks, aga see mõjutas märkimisväärselt rahvusvahelise üldsuse suhtumist: rõkati rõõmust, et meeleavaldajad on väidetavalt saanud võidu diktaatori üle. Pärast seda ei kasutanud Kasahstani võimud enam pealinna nimena Nur-Sultani, mis oli esimese presidendi auks sedasi nimetatud 2019. aastal.⁴

2. Esimesel julgeolekunõukogu istungil, mille Tokajev pidas ööl vastu 6. jaanuarit, palus ta kohe tuua Kasahstani Moskva juhitava Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsiooni (KJLO) väed, et aidata riigil üle saada „terroristide ohust“.⁵ KJLO liikmesriigid kiitsid ta palve heaks välgukiirusel (6. jaanuari hommikul). Kasahstani uus juht väljendas isiklikult erilist tänu Venemaa presidendile kiire vastuse eest.⁶

3. Samal ajal vallandas Tokajev Nazarbajevi parema käe, RJK ülema Masimovi ja pani tema asemel ametisse kindral Jermek Sagimbajevi, kes oli varem juhtinud presidendi ihukaitset (riiklikku kaitseteenistust).⁷ Lisaks teatati, et Nazarbajevi vennapoeg Abiš vahetati välja Tokajevi abi Murat Nurtleuga.⁸ 

4. 8. jaanuaril tuli uuenduskuuri läbi teinud RJK välja sensatsioonilise teadaandega: kahe päeva eest (6. jaanuaril) oli vahistatud Masimov ja kaks tema asetäitjat (Abiš nende hulka ei kuulunud)⁹ süüdistatuna riigireetmises. Masimovi vahistamise avalikustamine tähistas Nazarbajevi mõjukate kaasvõitlejate jahi lõppu, kuigi teiste korrakaitsetöötajate kohatine tagakiusamine jätkus.¹⁰ 10. jaanuaril leiti surnult kolm kõrge auastmega ohvitseri (üks RJKst ja kaks politseist). Kõigi kolme puhul teatati, et võimalikuks surma põhjuseks oli enesetapp või südameinfarkt.¹¹

5. Kuigi Nazarbajevi põgenemise uudist ei olnud rohkem kui kolme päeva jooksul ümber lükatud, loobus Nazarbajevi pressiesindaja vaikimisest samal päeval, kui teatati Masimovi vahistamisest, ja säutsus, et viimastel päevadel oli Nazarbajev turvalises kohas pealinnas ja vestles telefonitsi välisriikide juhtidega ning et esimene president kutsub rahvast üles koonduma Tokajevi ümber.¹² Enne säutsu uskumist tuleks aga küsida, kas keegi teine võis säutsuda tema nimel.¹³ Nagu Nazarbajevi inimeste kohta käivate teistegi kahtlustäratavate teadete puhul pole sõltumatud allikad neis toodud infot kinnitanud, infosulule aitas kaasa kaasa interneti väljalülitamine.

6. 11. jaanuaril jõudis Tokajev lõpuks ka oma eelkäija kritiseerimiseni, kui ta teatas KJLO vägede lahkumisest. See oli tema suust esimene, kuigi kaudne kriitika Nazarbajevi valitsemisajale – Tokajev ütles, et selle tagajärjel on tekkinud „isegi rahvusvaheliste mõõdupuude järgi jõukate inimeste kiht“.¹⁴ Lisaks käskis Tokajev sulgeda erakätesse kuulunud monopoolse jäätmekäitlusfirma, mille omanik oli Nazarbajevi noorim tütar Älija.¹⁵

7. Näib, et tervet Nazarbajevi peret ja kaaskonda on mõjutanud jätkuv tagakiusamine kulisside taga. 12. jaanuaril ei ilmunud uue aasta esimesele parlamendiistungile Nazarbajevi vanim tütar Dariga Nazarbajeva. Lisaks kaotasid riiklikes energiaettevõtetes juhtivad kohad Nazarbajevi kahe tütre abikaasad.

Kuigi Tokajev on võimu haaranud, peab ta vett segama Nazarbajevi tegeliku olukorra kohta, sest põhiseadusega on viimasele tagatud puutumatus: Elbasõt ei saa mitte kunagi vahistada ega kohtu alla anda. 

Tokajevi enesekindlus

Mis võis viia „erapooletu“ Tokajevi mõttele tõrjuda Nazarbajev võimult? On tõenäoline, et ühiskonnas kogunenud pahameel ületas viimase piiri ning Tokajev ei saanud enam taluda patuoina rolli. Pandeemia kehv ohjeldamine valitsuse poolt ja rasked majanduslikud tingimused äratasid rahvas viha, mis oli suunatud ametis oleva presidendi Tokajevi, mitte Nazarbajevi vastu, kuigi kulisside taga oli niiditõmbajaks just Elbasõ, kes kontrollis valitsuse ja parlamendi tegevust kõige pisemateski asjades. 

Tõsi, põhjus tegutsemiseks ei tähenda tingimata, et seda tehtaks. Veel tähtsam küsimus ja kõige suurem mõistatus on see, mis andis Tokajevile kindlustunde, et teda saadab edu. Olukorras, kus enamik mõjuvõimu tagavaid vahendeid oli valvsa Nazarbajevi käes, tunduks sellise mängu ettevõtmine liiga ohtlik ja isegi lootusetu. Kuidas täpselt õnnestus Tokajevil ära petta ja neutraliseerida vägev luureteenistus? (Parimal juhul oli Tokajevi käsutuses presidendi administratsioon ja tema enda ihukaitse.)

Moskva toetus

Seega oleks riigipööret – võimu asümmeetria ületamist Tokajevi poolt – saanud vaevalt ette kujutada ilma välisjõudude toeta, mis ei tähenda lääneriikide vandenõud ega radikaalse islami pooldajatest terroriste, vaid Venemaa aktiivset osalust ja võib-olla tagant ässitamist. Tokajev ei oleks otsustanud võimulolijale väljakutset esitada ilma Moskva kindla toetuseta, mis hõlmas sõjalist ja luurealast abi.

Tokajevi palve tuua riiki Moskva juhitud „rahuvalvejõud“ (kelle Putin kohe teele saatis) ei pruukinud olla mõeldud niivõrd meeleavalduste mahasurumiseks (selleks oli Kasahstanis piisaval hulgal sise- ja muid vägesid), kuivõrd sõjandus- ja luureringkondades Nazarbajevi poolehoidjate psühholoogiliseks alistamiseks ja vastupanu korral nende neutraliseerimiseks. Erinevalt Kremli ametlikust väitest, et neil puudub info Nazarbajevi asukoha kohta¹⁶, pidi Putin otsuse langetamise ajal olema kindel, et Nazarbajev, kes ei oleks võimul olles kutsunud KJLOd olukorda sekkuma, on neutraliseeritud.

Seda keerukat ja hoolega läbi mõeldud kombinatsiooni kineetilistest ja infooperatsioonidest, mis kasutasid ära kogu riigis kehtestatud komandanditundi ja interneti väljalülitamist, ei oleks pealegi saanud välja töötada ilma luurealase oskusteabe ja jõuta, mis kõigi märkide järgi kuulusid Nazarbajevi ainuvaldusesse. Võimalik on seegi, et Moskva andis Tokajevi käsutusse oma nõunikud koos teiste vahenditega, mida said pakkuda Kasahstanis salaja tegutsenud Vene luureteenistused.

Suured meeleavaldused, mille juhid on enamjaolt tundmatuks jäänud, tunduvad niisugusel taustal vaid suitsukattena, mille eesmärk on juhtida Nazarbajevi inimeste ja rahvusvahelise üldsuse tähelepanu kõrvale kavandatud riigipöördest. 5. jaanuaril andis Tokajev kohe pärast Nazarbajevi kõrvaletõrjumist käsu langetada kütusehinda, mis oli väidetavalt olnud rahutuste peamine ajend – seega tegi Tokajev järeleandmise meeleavaldajatele, keda ta ise oli nimetanud „terroristideks“.

Milline täpselt ka ei olnud Moskva panus, on ta teinud Tokajevist endale tänuvõlglase ja seega ka sõltlase, mis tähendab, et Venemaa on saanud oma käsutusse tõhusa vahendi Kasahstani poliitika süsteemseks mõjutamiseks.

Putinile oleks riigipööre lähimas naaber- ja liitlasriigis igati tervitatav, kui see toimuks Moskva juhendamisel. 81-aastane veteranpoliitikust Nazarbajev, kes on praegu SRÜ riikide juhtide seas kõige vanem, ei ole Putini tallalakkuja. Nazarbajevi mitmesuunaline välispoliitika tähendas koostööd mitte ainult Venemaa ja Hiinaga, vaid ka USA, ELi ja sümboolselt isegi NATOga.¹⁷ Euraasia Majandusliidu (EML) ideoloogilise arhitektina üritas Nazarbajev tasalülitada Venemaa tohutu suurt majanduslikku mõju, kasutades selleks EMLi sees ja väljas erinevaid tasakaalustavaid meetmeid.¹⁸ Pärast Venemaa Ukraina-vastast agressiooni on Nazarbajev nimetanud end kahe riigi vahendajaks.¹⁹

Donald Trumpi ja Nazarbajevi kohtumisel 2018. aastal pikendati USA ja Kasahstani sõjalise koostöö viieaastast kava veel järgmiseks viieks aastaks (2018–2022),²⁰ eelkõige puudutab see sõjalist haridust, meditsiini ja rahuvalvet. Eelmise aasta detsembris külastasid USA esindajad Nur-Sultani ja arutasid oma Kasahstani kolleegidega plaani koostööks 2023.–2027. aastal.²¹ Moskva aga esitas USA-le tolsamal kuul oma soovide nimekirja julgeolekutagatiste lepingu projekti kujul, mille neljanda artikliga keelatakse USA-l muu hulgas teha sõjanduskoostööd endiste nõukogude vabariikidega, kes ei kuulu NATOsse.²²

Nädal aega enne riigipööret kutsus Putin Nazarbajevi EMLi auesimehe rollis SRÜ riikide kohtumisele Peterburi (Tokajev kui Kasahstani president osales samuti kohtumisel). Nazarbajev andis kohtumisel Putiniga viimasele mõista, et ta hoiab eemale Moskva sõja piiril balasseerivast poliitikast Ukraina ja NATO suhtes.

Langemine Putini rüppe

Lääne vaatlejad võivad siiski veel kahelda, mis põhjust oleks Venemaal sekkuda pealtnäha sõbraliku riigi asjadesse. Moskva sügavad kahtlused (peaaegu vandenõuteooriad) ja umbusk oma partnerite suhtes on aga ajaloos mitu korda kinnitust leidnud. 1979. aastal tapeti nõukogude vägede erioperatsioonis Kabulis Afganistani kommunistlik nõukogudemeelne riigipea Hafisullaf Amin, keda Moskva kahtlustas USA poolele üleminekus (KGB luureandmetel põhinenud süüdistuse on ajaloolased hiljem ümber lükanud) ja kelle asemel pandi pukki Moskva käsilane.²³ 2013.–2014. aastal ei usaldanud Putin ELi ja Venemaa vahel laveerivat Ukraina „Vene-meelset“ presidenti Viktor Janukovõtšit ning asus Krimmi annekteerides otsustavalt tegutsema enne, kui ta jääb ilma kogu Ukrainast.²⁴

Seni pole teada, mida arvab teine piirkonnas keskset rolli mängiv riik – Hiina – sündmustest, mis näivad olevat Moskva toetatud riigipööre, kuigi mõlema riigi kõrged diplomaadid kirjeldasid olukorda „välisjõudude sekkumisena“, kusjuures Peking andis positiivse hinnangu Moskva juhitud KJLO reaktsioonile.²⁵ Milline täpselt ka ei olnud Moskva panus, on ta teinud Tokajevist endale tänuvõlglase ja seega ka sõltlase, mis tähendab, et Venemaa on saanud oma käsutusse tõhusa vahendi Kasahstani poliitika süsteemseks mõjutamiseks. Tokajev on vabastanud end Nazarbajevi ikkest ja langeb nüüd teadlikult Putini rüppe. Kasahstani iseseisvuse 30. aastapäev võib jääda märkima ulatuslikku pööret riigi välispoliitikas.