Kas teine külm sõda ja uus relvastuse võidujooks on alanud?

Venemaa ütles lahti oma rahvusvahelistest kohustustest

Peale NSV Liidu lagunemist osutas läänemaailm Venemaale igakülgset nii materiaalset kui moraalset abi lootuses, et Venemaast kujuneb läänelikke väärtusi hindav demokraatlik riik. Talle säilitati püsiliikme koht ÜRO Julgeolekunõukogus, ta võeti vastu maailma mõjukamate riikide ühendusse G7+1 (G8). 1994. aastal allkirjastati Euroopa Liidu ja Venemaa vaheline partnerlus- ja koostööleping (Partnership and Cooperation Agreement – PCA). 2002. aasta mais peetud NATO-Venemaa tippkohtumisel Roomas anti Moskvale mõista, et ta võib lähitulevikus ühineda NATOga. 2010. aastal algasid ELi ja Venemaa vahel läbirääkimised viisavabaduse kehtestamise küsimuses.

Venemaa Föderatsioon (Venemaa), kes võttis üle endise NSV Liidu kohustused rahvusvahelise julgeoleku seisundi parandamiseks ja külma sõja lõpetamiseks, asus esialgu neid kokkuleppeid täitma vahelduva eduga. Strateegilise ründerelvastuse valdkonnas jõuti veel enne NSV Liidu kokkuvarisemist saavutada USAga kokkulepe, mille kohaselt võeti relvastusest maha uuema põlvkonna kontinentidevahelised ballistilised raketid (ICBM) ja rakettide mitmepealised ja isejuhitavate tuumarelvade plokid asendati monoplokkidega. 1991. aasta suvel sõlmiti ameeriklastega strateegilise relvastuse vähendamise leping START-1. Kaks aastat hiljem, 1993. aastal, sõlmiti järgmine, START-2 leping, mille kohaselt vähendati veel kord relvastuses olevate tuumapeade ja nende kohaletoimetamise vahendite arvu.

Kõige rohkem pidas vastu NSV Liidu ja USA vahel 1972. aasta 26. mail sõlmitud raketitõrjeleping The Anti-Ballistic Missile Treaty (ABM Treaty, ABMT). Kuid NSV Liit asus juba enne lepingu sõlmimist projekteerima ja ehitama raketitõrjesüsteeme S-200 ja S-300 õhukaitsesüsteemide nime all. Pärast seda, kui USA oma julgeoleku tagamisel lõpetas 2002. aasta juunis ühepoolselt ABMT lepingu, võttis Venemaa juba 2007. aastal relvastusse С-300 ПМ3 ehk uuema modifikatsiooni kohaselt S-400 Triumf kompleksi (NATO klassifikatsiooni kohaselt SA-21 Growler), mille ülesandeks on nii õhuruumist kui ka kosmosest tulevate ründevahendite hävitamine.

Putin märkis, et Venemaa on enam kui tuhandeaastase ajalooga riik, mis peaaegu alati on ära kasutanud privileegi ajada sõltumatut välispoliitikat ning ei kavatse seda traditsiooni muuta.

Venemaa pidas formaalselt kinni ka 1987. aasta 8. detsembril USAga sõlmitud kesk- ja lühimaarakettide, lennukaugusega vastavalt 1000–5500 ja 500–1000 km, ehitamise, katsetuse ja relvastusse võtmise keelustamisest, kuna nende järgi puudus tookord vajadus. Selle asemel said maavägede operatsioone toetavad nii tava- kui tuumapeadega varustatud 15–70 (120) km lennukaugusega operatiiv-taktikalised raketikompleksid Totška (Точка – NATO klassifikatsiooni kohaselt SS-21 Scarab). Neid rakette on sõjategevuses kasutatud Tšetšeenias (1999), Gruusia vastu (2008) ja 2014. aastal Donbassis.¹ 5. novembril 2008 esines tookordne Venemaa president Dmitri Medvedev Venemaa Föderatsiooninõukogu ees avaldusega, kus ta teatas, et Venemaa paigutab Kaliningradi oblastisse uue põlvkonna Iskander-tüüpi operatiiv-taktikalised raketikompleksid (NATO klassifikatsiooni kohaselt SS-26 Stone) lennukaugusega 50–500 km², mis hakkavad asendama Totška süsteeme. Tänaseks on need raketisüsteemid paigutatud Venemaa läänepiiridele, sh Leningradi, Pihkva ja Kaliningradi oblastisse. 2013. aasta 22. juunil teatas Vladimir Putin Venemaa osaluse lõpetamisest 1987. aasta lühi- ja keskmaarakettide keelustamise lepingus.³

Venemaa välispoliitilise kursi muutus

10. veebruaril 2007 esines Venemaa president Putin 43. Müncheni rahvusvahelisel julgeolekukonverentsil. Tema kõne sisaldas viimase 20 aasta teravaimat kriitikat USA ja NATO aadressil. Putin märkis, et Venemaa on enam kui tuhandeaastase ajalooga riik, kes on peaaegu alati ära kasutanud privileegi ajada sõltumatut välispoliitikat ning ei kavatse seda traditsiooni muuta.⁴ Erinevate meediaväljaannete hinnangul on seda Putini kõnes antud märguannet võrreldud Winston Churchilli kõnega, mille ta pidas 1946. aasta kevadel Fultonis (USA), formuleerides sellega külma sõja alguse⁵.

Viis päeva hiljem nimetas Putin Venemaa kaitseministriks Anatoli Serdjukovi, kes pidi läbi viima Venemaa relvajõudude reformimise. See sai alguse riigikaitse-eelarve reformimisest, mis muutis selle üha läbipaistmatumaks.⁶ Relvajõudude tarbeks plaaniti kulutada ajavahemikul 2011–2020 19 triljonit rubla (613 miljardit USA dollarit).⁷ Üheks välis- ja kaitsepoliitika eelarve ning sõjaliste operatsioonide rahastamise osaks said erinevad fondid, mis koosnesid nafta, gaasi ja naftatoodete ekspordist saadud tuludest. 2006. aastal moodustasid need tulud umbes kaks kolmandikku Venemaa ekspordituludest ja 40 protsenti kogu riigitulust. 2007. aastal importis Euroopa Liit Venemaalt 185 miljonit tonni toornaftat, mis moodustas 32,6 protsenti kogu Venemaa naftatoodangust. EL on ka Venemaa suurim kaubanduspartner ja peainvestor. 52,3 protsenti kogu Venemaa kaubavahetusest ja 75 protsenti välisinvesteeringutest (FDI) on pärit Euroopa Liidust.⁸ 2011. aasta lõpul hakkas tööle Venemaa ja Lääne-Euroopa vaheline merealune gaasijuhe Nord Stream ja Euroopa sai 38,7 protsenti kogu talle vajalikust maagaasist Venemaalt. See oli Venemaa tõeline kullaauk oma poliitiliste ambitsioonide rahastamiseks. Kuid reaalsed muudatused sõjalises riigikaitses said alguse kõigepealt ulatusliku ohvitseride arvu koondamisega, mille järgselt tõsteti oluliselt teenistusse jäänute palkasid ja nende tarbeks alustati elamufondi rajamist. Sellele järgnes Venemaa relvajõudude kardinaalne reform, mille käigus likvideeriti üleliigsed nõukogudeaegsed struktuurid, korraldati ringi relvajõudude struktuur ja selle juhtimine. Relvajõude hakati varustama uuema põlvkonna relvastuse ja tehnikaga.

Putini plaanide kohaselt ei olnud põhiküsimuseks mitte niivõrd taliolümpiamängude korraldamine Sotšis, vaid olümpiamängude varjus Põhja-Kaukaasia koos „mägilaste vabariikidega“ igaveseks ajaks Venemaale kindlustamine ning peale põhjapealinna Peterburi ka nn lõunapealinna Sotši rajamine.

13. juulil 2007 allkirjastas Putin moratooriumi Venemaa Föderatsiooni osaluse peatamisest 1990. aasta novembris sõlmitud Euroopa tavarelvastuse lepingus (Conventional Forces in Europe, CFE) ja sellega kaasnevate rahvusvaheliste kohustuste täitmises. Vesi tõmmati peale ka 1996. aasta lepingu lisale, mis käsitles tavarelvastuse territoriaalset piiramist NATO riikide ja Venemaa nii põhja kui ka lõuna kokkupuute piirkondades.

Kümmekond päeva enne ühepoolset lahtiütlemist Euroopa tavarelvastuse lepingust kinnitas sinisilmne Rahvusvaheline Olümpiakomitee oma 119. istungjärgul 4. juulil 2007 Sotši 2014. aasta XXII taliolümpiamängude läbiviimise kohaks. Putini plaanide kohaselt ei olnud põhiküsimuseks mitte niivõrd taliolümpiamängude korraldamine Sotšis, vaid olümpiamängude varjus Põhja-Kaukaasia oma „mägilaste vabariikidega“ igaveseks ajaks Venemaale kindlustamine ning peale põhjapealinna Peterburi ka nn lõunapealinna Sotši rajamine. Teatavasti oli Sotši kuni 1934. aastani Gruusia koosseisus. Olümpiamängude ettevalmistuse käigus tõhustati ka julgeolekumeetmeid, sest Sotši piirkonda oli vaja kaitsta ka „rahvusvahelise terrorismi“ eest ja pärast esimest ja teist Tšetšeenia sõda ei olnud see Kaukaasia piirkond veel rahunenud. See tähendas, et koos olümpiaobjektide rajamisega alustati ka Põhja-Kaukaasia sõjalise taristu uuendamist.

Aasta hiljem, Pekingi XXIX suveolümpiamängude eelõhtul 7. augustil 2008 ründas Venemaa Gruusiat oma Põhja-Kaukaasia julgeoleku tagamiseks loodud 58. armee jõududega ja hõivas de iure Gruusiale kuuluva Lõuna-Osseetia. Nende sündmuste varjus okupeeris Venemaa Abhaasia ning lasi nendel okupeeritud territooriumitel välja kuulutada mittetunnustatud riigikesed. Viimaste julgeolekut tagasid muidugi Venemaa „rahuvalvajad“.

17 aastat pärast strateegilise ründerelvastuse piiramise ja vähendamise lepingu START-2 sõlmimist allkirjastasid USA president Barack Obama ja Venemaa president Dmitri Medvedev 2010. aasta 8. aprillil Prahas START-3 lepingu järgnevaks kümneks aastaks, kuid see leping jäigi paberile, sest Venemaa asus relvastusse võtma uue põlvkonna raketisüsteeme uuemate tuumaplokkidega.

2012. aastal astus Putin kolmandat korda Venemaa presidendi ametikohale ja tema tulekuga kaasnes ka uus Venemaa välispoliitiline kontseptsioon. Uue kontseptsiooni vundamendi moodustasid 1997. aasta Primakovi doktriin⁹ Euraasiast ja lähis- ning kaugvälismaast ning 43. Müncheni konverentsil esitatud Putini kõne teesid. Kontseptsiooni koostamisel lähtuti Aleksandr Gortšakovi (1798–1883) pärandist Venemaa välispoliitika põhieesmärkidest ja Lev Gumiljovi ja Aleksandr Dugini šovinistlikest ja impeeriumimeelsetest geopoliitilistest postulaatidest. Uus kontseptsioon sisaldab „Venemaa erilist kohta“ maailmas, tema huvide ülimuslikkust ja sellele vastava maailmakorralduse loomist võrdsena USA kõrval. Ja seda vaatamata sellele, et Venemaa elanikkonna arv jääb alla kahe protsendi kogu maailma elanikkonna üldarvust ja oma majandusnäitajate kohaselt on ta osakaal maailma majanduses ainult 1,9 protsenti USA 24,6 protsendi kõrval SKTst.¹⁰

Kunagine USA presidendi Jimmy Carteri julgeolekunõunik Zbigniew Brzezinski on seda Vene geopoliitilist konstruktsiooni hinnanud oma 1997. aastal ilmunud raamatus „Suur malelaud“ selliselt, et ilma Ukrainata poleks Vene impeeriumit.¹¹ Nii ta läkski. Balti riigid on nüüd Euroopa Liidu liikmed NATO 5. artikli kaitsva kupli all ja Ukraina peab oma suveräänsuse kindlustamiseks Venemaaga väljakuulutamata sõda. Ilmselt siin peituvadki Venemaa tänase impeeriumijärgse pohmeluse ja läänesuunalise agressiivsuse põhjused, sest iga poliitiline või sõjaline võit peaks Moskva arusaamade kohaselt pidurdama Hiina ambitsioone, kelle nii poliitilisse kui ka majanduslikku sõltuvusse Venemaa samm-sammult langeb. See tähendab, et Läände suunatud sõjalise võimsuse ja agressiooni demonstratsioon on sõnum Hiinale.

Uus Venemaa relvajõudude juhtkond lähtus ilmselt oma uusimas sõjalises doktriinis 19. sajandi Venemaa imperaatorliku armee kindralstaabi ülema Nikolai Obrutševi (1830–1904) teooriast, mille kohaselt sõda algab tunduvalt varem, kui kõlavad esimesed paugud ja ületatakse vastase riigipiir.

Välispoliitilises kontseptsioonis on oma koht ka välispoliitika desinformatsioonilisel tegevusel ja mittetulundusühingute (MTÜ) kaasamisel välis- ja kaitsepoliitiliste eesmärkide toetamiseks, mida rahastatakse läbi erinevate Venemaal või välismaal registreeritud fondide.¹² Säärastel MTÜdel lasuvad kahtlused küberrünnakute korraldamises, rahutuste ja provokatsioonide organiseerimises ning palgasõdurite värbamises Ida-Ukrainas väljakuulutamata sõtta.

Putini doktriin ehk Venemaa Föderatsiooni välispoliitiline kontseptsioon ilmus 7. mail 2013. aastal.¹³ Endine KGB kindral Oleg Kalugin on viidanud, et seda Venemaa välispoliitilist strateegiat asusid ellu viima eriteenistuste (luure) taustaga isikud, kes oma tegevuses kasutavad ka eriteenistustele omaseid võtteid.¹⁴ Sellesse loetellu kuuluvad endine Venemaa välisluureteenistuse (SVR) juht, välisminister ja valitsusjuht Jevgeni Primakov, valitsusjuhtidena endine FSB kindralpolkovnik Sergei Stepašin ja KGB endine kaadriohvitser ja vahepealne FSB juht (1998–1999) Vladimir Putin. Ka Venemaa välispoliitika juhtimine toimus sama skeemi kohaselt. Primakovi (välisminister 9. jaanuar 1996 – 11. september 1998) soovituse kohaselt määrati 2004. aastal välisministri ametikohale tema meeskonda kuuluv Sergei Lavrov ja Putini administratsiooni eelviimaseks juhiks Vene Föderatsiooni Julgeolekunõukogu sekretär Igor Ivanov (1998–2004). Nii et käbi ei kuku kännust kaugele.

Muutused Venemaa kaitsepoliitikas ja sõjalises strateegias

2012. aasta novembris asus Putin tegema muudatusi Venemaa relvajõudude juhtkonnas ja määras Venemaa kaitseministriks Sergei Šoigu. Uueks Venemaa Relvajõudude Kindralstaabi ülemaks määrati kindral Valeri Gerassimov, kes oli aastatel 1987–1994 Tallinnas asuva 144. motoriseeritud diviisi staabiülem ja komandör.

Nende muutustega tõhustati Vene relvajõudude operatiivset reageerimisvõimet ja pandi alus uue sõjapidamise mooduse – hübriidsõja – strateegia ja taktika väljatöötamisele. Sellega kaasnesid ulatuslikud, ootamatud ja plaanivälised lahinguvalmiduse kontrollõppused oma naaberriikide piiride vahetus läheduses neid eelnevalt hoiatamata, mida nägi ette OSCE Viini relvastuskontrolli ja usaldusmeetmete dokument, millega Venemaa ka oli liitunud.¹⁵

Nüüd on Venemaa sõjaliste ja poliitiliste huvide ning eesmärkide vektor suunatud Musta mere ja Läänemere geopoliitilise kaare põhjasuunale, kus asuvad Poola ja Balti riigid.

Oma naaberriikide vahetus läheduses asuti läbi viima regulaarseid sõjalisi suurõppusi, kus formaalselt peeti kinni OSCE relvastuskontrolli ja usaldusmeetmetest. Kuigi õppuste eesmärgina teavitati „kaitseotstarbelisust või terrorismivastast treeningut“, olid need õppused tegelikult ründesuunalised. Uus Venemaa relvajõudude juhtkond lähtus ilmselt oma uusimas sõjalises doktriinis 19. sajandi Venemaa imperaatorliku armee kindralstaabi ülema, hilisema Nikolai Kindralstaabi Akadeemia professori ja Venemaa Teaduste Akadeemia liikme Nikolai Obruševi (1830–1904) teooriast, mille kohaselt sõda algab tunduvalt varem, kui kõlavad esimesed paugud ja ületatakse vastase riigipiir. See tähendas eespool märgitud õppuste eesmärkide kohaselt võimaliku sõjalise kallaletungi ohvrile ootamatuse tekitamist ja tema fakti ette seadmist, nii nagu see toimus Balti riikidega 1939. aastal ja 2014. aastal Krimmis.

Venemaa relvajõudude juhtkond jätkas provokatsiooniliste suurõppuste läbiviimist ja 2008. aasta „Kaukaasia 2008“ (Кавказ 2008) kogemuste kasutamist. 2013. aasta kevadel toimusid Lõuna sõjaväeringkonna õppused, millele järgnevalt pärast Sotši olümpiamängude lõppemist 23. veebruaril 2014 alustati 28. veebruaril Ukrainale kuuluva Krimmi okupeerimist¹⁶ ja sellele järgnevalt sõjategevust Ida-Ukrainas. Selle sõjalise aktsiooniga taganes Venemaa 1994. aasta 5. detsembril Budapesti kokkuleppest – Ukrainale antud julgeolekualastest garantiidest seoses Ukraina loobumisega tuumarelvadest.

Et säärastel õppustel on otsene side sõjaliste agressioonidega, tasub meenutada 1968. aasta Praha kevade sündmusi Tšehhoslovakkias, kus nende sündmuste käigus viis NSV Liit Tšehhoslovakkia territooriumil läbi terve seeria Varssavi Lepingu Organisatsiooni liikmesriikide relvajõudude õppusi, mis läksid 21. augustil käigult üle sõjaliseks operatsiooniks.¹⁷ Ka 20. augustil 1991 Eestisse „korda looma“ saadetud Pihkva õhudessantvägede sõduritele ja ohvitseridele selgitati, et nad suunduvad Tallinna õppustele.

2015 sekkusid venelased Süüria sisekonflikti, et taastada oma nõukogudeaegseid positsioone Lähis-Idas. Süüria territoorium on muutunud „terrorismivastase sõja“ nime all Venemaa relvajõudude polügooniks, kus peale erinevate väeliikide lahingutaktika lihvimise ja lahingukogemuste omandamise toimub ka uute relvade katsetamine ja kasutamine, mis on vastuolus 2000. aasta Genfi tavarelvade konventsiooniga (CCW). Samas toimub ka vanade, oma säilitusaja ületanud mürskude ja pommide utiliseerimine massipommitamiste käigus. Lihtne statistika näitab, et mida rohkem Venemaa pommitas valikuta Süüria linnu ja asustatuid punkte, seda suurem oli põgenike arv Euroopa rikastesse riikidesse, kellest Süüria, Iraagi ja Afganistani päritolu põgenikud moodustasid 52,4 protsenti. Kõik see viib järeldusele, et tegemist ei ole stiihilise põgenikekriisiga, vaid ühe inimkaubanduse vormiga, mida võidakse koordineerida ühest keskusest ja seda eelkõige nii, nagu kellelegi Euroopa-suunaline rände- ja põgenikekriis ja sellega kaasnev kaose tekitamine kasulik on. Sellega üritatakse lõhkuda Euroopa ja NATO riikide ühtekuuluvust.

Nüüd on Venemaa sõjaliste ja poliitiliste huvide ning eesmärkide vektor suunatud Musta mere ja Läänemere geopoliitilise kaare põhjasuunale, kus asuvad Poola ja Balti riigid. Venelased ilmselt lähtuvad sellest, et NATO julgeoleku keti nõrgimaks lüliks on Balti riigid ja nende isoleerimisega on võimalik lõhkuda nii NATO kui ka Euroopa Liidu ühtekuuluvus.

Samas on Moskvale sama oluline nagu Teise maailmasõja eel Saksamaale Poola koridor, maismaaühendus Kaliningradi oblastiga üle 64 km pikkuse Suwałki koridori, mille kaudu kulgevad kõik Venemaa maismaa kommunikatsioonid ja mille läbimiseks kehtib Venemaa kodanikele viisarežiim.

Sanktsioonid käsitlevad ka Venemaa energiasektorit, mis võib ilma jääda suurest osast oma loodetud gaasitransiidist saadavatest tuludest, millega doteeritakse Venemaa relvajõudude tegevust.

Kui peale Krimmi hõivamist on loomisel maismaaühendus Krimmiga üle rajatava Krimmi silla, siis on loogiline, et eespool märgitud Suwałki koridor kuulub nii poliitilises kui ka majanduslikus mõttes Venemaa huvisfääri.

14.–20. septembril 2017 korraldas Venemaa koos Valgevenega nii Valgevene kui ka Kaliningradi oblasti territooriumil vahetult nelja NATO ja Euroopa Liidu liikmesriigi (Poola, Leedu, Läti ja Eesti) ning Ukraina piiridel või nende vahetus läheduses ühised relvastatud jõudude strateegilised erinevate väeliikide vahelised suurõppused Zapad-2017, mis said alguse juba 2009. ja 2013. aastal.

Need olid Venemaa suurimad sõjalised õppused peale NSV Liidu lagunemist ja seal võis osaleda üle 200 000 sõjaväelase, mis on 33 korda rohkem kui 2015. aasta analoogsetel õppustel¹⁸.

Šoigu avalduse kohaselt oli nende õppuste kava koostamisel arvesse võetud NATO tegevuse aktiviseerumist Venemaa ja Valgevene liitriigi piiridel¹⁹.

NATO ja tema vedur USA ei ole jäänud passiivseks pealtvaatajaks Venemaa poolt käivitatud uue relvastuse võidujooksu ja sõjaliste provokatsioonide suhtes, mis ilmselt ei piirdu Valgevenes peetud õppustega. 2017. aasta mais toimunud NATO tippkohtumisel Brüsselis viitas USA president Donald Trump Venemaa poolt tulevatele ohtudele ja agressiivsusele. Vähem kui poolteist kuud hiljem, 6. juulil, külastas president Trump enne G20 kohtumist Poolat, kus kohtus Kesk- ja Ida-Euroopa riikide liidritega ning andis neile NATO 5. artiklile põhineva kindla garantii.²⁰ 25. juulil kiitis USA Esindajatekoda suure häälteenamusega heaks täiendavad sanktsioonid Venemaale Krimmi annekteerimise ja Ida-Ukraina okupatsiooni eest, mille kinnitas president Trump.

Sanktsioonid käsitlevad ka Venemaa energiasektorit, mis võib ilma jääda suurest osast oma loodetud gaasitransiidist saadavatest tuludest, millega doteeritakse Venemaa relvajõudude tegevust. Veel enne, kui Läänemere idasopist lahkusid Vene tuumaristlejad, kes viibisid seal järjekordse Potjomkini küla demonstratsioonil, viibis käesoleva aasta juuli viimastel päevadel Tallinnas lühivisiidil USA asepresident Mike Pence, kus ta kohtus kolme Balti riigi riigipeadega ja andis neile president Trumpi nimel julgeolekualaseid lubadusi. USAs on päevakorras ka sõjalise abi osutamine Ukrainale. See USA initsiatiiv on äratanud nii teised NATOsse kuuluvad kui ka mittekuuluvad lääneriigid sellest ilusast unenäost, kus nähti rahu kuulutavat „vene rahuinglit“, ja on asunud nüüd suurendama oma kaitsevõimet, mis viib uuele relvastusvõidujooksu ringile ehk Weinbergeri doktriini (USA kaitseministri Caspar Weinbergeri 28.11.1984 peetud kõne USA relvajõudude strateegilisest moderniseerimisest) kordamisele kaasaja tingimustes.²¹ Relvastuse võidujooks on ka üks sõja vorme, nagu seda esitas 1899. aasta Haagi konverentsil patsifistist paruness Bertha von Suttner (1843–1914) oma ettekandes „Võidurelvastumine kui sõjapidamise viis”, millel põhinesid nii Esimese kui Teise maailmasõja ning ka külma sõja sõjalised strateegiad. Von Suttnerile omistati selle eest 1905. aastal Nobeli rahupreemia. See tähendab, et kui tahad rahu, tuleb valmistuda sõjaks (Si vis pacem, para bellum) ehk relvastuda, mis eeldab selleks vajaliku ressursi olemasolu. Nüüd rohkem kui sada aastat hiljem, 2016. aasta andmete kohaselt, moodustab NATO riikide SKT (GDP) 47,8 protsenti kogu maailma SKTst Venemaa 1,8 protsendi kõrval. Venemaa naaberriigi Hiina, kes hoolega jälgib igat Venemaa sammu, vastav näitaja on selles 14,9 protsenti.²². Kas Venemaad ei oota selles gigantide võitluses NSV Liidu kurb saatus?

Peale Teist maailmasõda kuni tänaseni on maailmas toimunud üle kolmesaja tavarelvastusel põhineva sõja või relvastatud konflikti, kus on hukkunud üle 26 miljoni inimese.²³ Samas ajavahemikus on seitse riiki ja väidetavalt ka Iisrael ja Põhja-Korea muretsenud omale tuumarelvad ning nende sihtmärgile toimetamise vahendid. Nende aastate jooksul on tuumarelv muutunud sõdu piiravaks või ärahoidvaks heidutamise (deterrence) vahendiks, sest tuumalöögi andmine tekitab hävingut ka selle sooritajale. Samal ajal kulutavad tuumariigid tuumarelva ja tema kohaletoimetamise vahendite arendamiseks astronoomilisi summasid. Selles massihävitusrelvade võidujooksus võib tuumarelvadele tõmmata paralleeli keemiarelvaga, sest vaatamata sellele, et Teise maailmasõja eel olid suurriigid välja töötanud uued kõrge hävitusvõimega keemiarelvad, neid kasutusele ei võetud. Seda ei teinud ka kaotuse äärel olev Saksamaa. Viimase keemiarelva varud, kokku üle 300 000 tonni, uputati liitlaste ja NSV Liidu poolt peale sõda Skagerraki väina ja Läänemerre.²⁴ Kuigi keemiarelvade massitootmine jätkus ka peale Teise maailmasõja lõppemist, jäid need relvad ainult relvahoidlatesse. Sellest tulenevalt ei loe suurriigid tänapäeval enam kõige olulisemaks mitte niivõrd tuumarelvade keelustamist (8. juulil 2017 ÜROs vastu võetud tuumarelvade keelustamise lepe), vaid tuumarelvade leviku tõkestamist (NPT)²⁵ ja nende arvu vähendamist.

Eesti Vabariik aga võiks siin näidata initsiatiivi, nii nagu soomlased tegid seda 1975. aasta Euroopa julgeoleku- ja koostöökonverentsi kokkukutsumisel ja uue Euroopa tavarelvastuse lepingu sõlmimiseks.

Nende sõja ja rahu põhiküsimuseks on jäänud siiski rahvusvahelised julgeolekualased kokkulepped ja tavarelvastuse piiramine, mis formuleeriti juba 1975. aastal Euroopa julgeoleku- ja koostöölepingus Helsingis ja 1990. aasta 19. novembril NATO ja VLO vahelises Euroopa tavarelvastuse lepingus (CFE), millele lisandusid lisaprotokollid relvastuse regionaalseks piiramiseks ja vastastikuse relvastuskontrolli teostamiseks. See garanteeris järgnevaks ligi 20 aastaks rahu Euroopas. Olukord muutus, kui Venemaa asus esitama impeeriumimeelseid nõudeid ning taganes Helsingi ja CFE lepetest. Tagajärjed andsid endast tunda ja nüüd on Venemaa seatud ühte ritta Iraani ja Põhja-Koreaga²⁶ ja tema taltsutamiseks rakendatakse pidevalt uusi survevahendeid, sh sanktsioone. Selle tõukemehhanismiks on aga president Trumpi poolt taas kasutusse võetud „Ronald Reagani revolutsioon“ ehk Reagani 1980. aasta valmislubadus „Taastada Ameerika suursugune ja enesekindel arengu, kasvu ja optimismi jõud“.²⁷

Venemaale kehtestatud survestamise käigus tuleb talle esitada kutse uue Euroopa julgeoleku- ja koostöölepingu ja Euroopa tavarelvastuse lepingu sõlmimiseks, käsitlemata tema „tuhandeaastast õigust“ oma naaberriikide suhtes. Uue Euroopa julgeoleku ja koostöö nõupidamise üheks küsimuseks peaks olema ka leping, mis keelustab tuumaenergial liikuvate ning tuumarelvi kandvate peal- ja allveelaevade sisenemise ja viibimise Lääne- ja Mustal merel.

Eesti Vabariik aga võiks siin näidata initsiatiivi, nii nagu soomlased tegid seda 1975. aasta Euroopa julgeoleku- ja koostöökonverentsi kokkukutsumisel ja uue Euroopa tavarelvastuse lepingu sõlmimiseks.

Nendel aga, kes teevad populistlikke avaldusi selle kohta, et Venemaaga tuleb teha kompromisse, talle tuleb vastu tulla ning lõpetada kehtestatud sanktsioonid, tasuks tutvuda rahvusvaheliste suhete ja diplomaatia ajalooga ning saada selgust, kuidas nendele vastutulekutele on reageerinud Venemaa oma poliitilise väljapressimise taktikaga.