Kas me oleme ikka eurooplased?

Mul tekkis meie euroopluses kahtlus seoses niinimetatud rahvusvahelise karikatuuriskandaaliga. Igatahes ühe osa eurooplaste oportunism ja järeleandlikkus Allahi jüngritele meie jaoks olulistes põhiprintsiipides oli masendav. Meie silme all lõid kõikuma euroopaliku kultuuri alustalad. Ilma vabadusprintsiibita pole Euroopat. Ilma trükivabaduseta pole Euroopat. Ka ilma sokratesliku irooniata pole Euroopa Euroopa. Kas ma ei nõua siin mingit elukauget absoluutset vabadust, mis paratamatult satub vastuollu elu tõsiasjadega? Ei, Euroopa olemus peitubki vabade isiksuste vabas tahtes. Just Euroopa mõtlemistraditsioonile ja filosoofiale iseloomulik subjektiivse alge kõrgeletõstmine, subjekti vastandamine objektile, kultuuri vastandamine loodusele, inimese loodu vastandamine juba olevale, oli ajalooliselt aluseks ka teaduse tormilisele arengule mitte kuskil mujal, vaid justnimelt Euroopas.

Vabast subjektist lähtuv teaduslik mõtlemine oligi aluseks õhtumaa tehnoloogilisele tsivilisatsioonile, mis supervõimuna hakkas nii vaimselt kui ka materiaalselt kujundama kogu planeeti. Lääne tsivilisatsiooni sammude edukus või edutus maailma kujundamisel on muidugi omaette teema, kuid selge on see, et vähemalt materiaalse kultuuri ja tehnoloogia valdkonnas on õhtumaa mõju igas maailmajaos olnud totaalne. Ka tänaste moslemite naftatööstuse tehnoloogia, rääkimata relvadest on pärit Euroopa algkodust. õhtumaa saavutused olid teiste regioonidega võrreldes grandioossed eeskätt seepärast, et vabaduse aste oli Euroopa sootsiumis mitmeid kordi kõrgem kui mujal.

Euroopa mudeli vaimse vabaduse primaat pidigi sajanditepikkuse võitluse käigus tooma õhtumaa ilmaliku kultuuri rüppe. Selle võitluse käigus on Spinoza “Teoloogilis-poliitilises traktaadis” kristlikke esmaallikaid uurides väitnud, et pühad tekstid on otseselt sõltuvuses tolleaegsete hingekarjaste madalast haridustasemest, need tekstid olid tänapäeva kõnepruugis nagu oma aja massikultuur. Voltaire oli see, kes tõstatas loosungi ““Écrasez l’infâme!”, (“Lömastage nurjatu!”) – ja see käis kiriku kohta. Immanuel Kant tõmbas aga piirjoone kõlbelisuse ja usu vahele: kõlbeline peab inimene olema, usklik võib ta olla või mitte olla. Friedrich Nietzsche aga ei keerutanud ja ütles ligemale 2000 aastat kristlikke muinasjutte uskunud inimestele otse välja, et “jumal on surnud”.

Sigmund Freud leidis, et religioon on nagu “lapsepõlve neuroos,” millest inimkond peaks arengu käigus vabanema. Euroopa on üle kivide ja kändude jõudnud sekulaarse ühiskonnakorralduseni. Usk on iga inimese eraasi. Kirikul on oma koht meie tsivilisatsioonis, aga kirikumeestega käib pidev intellektuaalne dialoog olulistes küsimustes.

Matused Vatikanis näitasid, milline üleüldine lugupidamine valitses maailmas paavst Johannes Paulus II vastu. Lääne ühiskonnas hinnati eeskätt paavsti teeneid kommunismivastases võitluses ning tema üldhumanistlikku tegevust maailma mastaabis. Vaevalt aga võisid ilmaliku kultuuri pooldajad olla nõus paljude Johannes Paulus II seisukohtadega. Võtame kas või lahkunud paavsti arvamuse, et Euroopa hädad algasid René Descartes’ist, kelle subjektiivne printsiip viis selleni, et inimene, mitte aga jumal, hakkas iseseisvalt otsustama, mis on hea ja mis on halb. Usklikele tundub, et seda tüüpi otsuste tegemisel peab inimese kõrval alati seisma Jumal.

Kant arvas, et kategoorilise imperatiivi peab endale püstitama inimene ise ja ilmtingimata vaba inimene. usklike ja mitteusklike arusaamad võivad olla erinevad, aga inkvisitsiooni või kirikute hävitamise ajad on jäädavalt möödas. Euroopa kultuur on saanud täiskasvanuks ning igaüks võib välja öelda oma arvamuse budismi, kommunismi, evangelismi, globalismi ja muu kohta.

Õhtumaa saavutused olid teiste regioonidega võrreldes grandioossed eeskätt seepärast, et vabaduse aste oli Euroopa sootsiumis mitmeid kordi kõrgem kui mujal.

Ka karikatuur on olnud euroopa kultuuri lahutamatu osa. Kristlikust jumalast on karikatuure tehtud sajandeid. Ja kui läinud aastal panid võimud Moskvas kinni A. Sahharovi keskuse organiseeritud kunstinäituse, sest see olla solvanud õigeusklike tundeid, siis tõlgendas lääne meedia seda kui ilmekat näidet vabaduse defitsiidi kohta Venemaal.

Mis puutub aga taanlastesse, siis on nemad alati olnud tublid eurooplased, seda siis, kui julgesid kaitsta juute natside eest või kui ei andnud venelastele välja Ahmed Zakajevit. Ka karikatuure on nad teinud nii Ameerika imperialistidest (kohe tuleb meelde Herluf Bidstrup) kui ka bolševikest. Ei mingeid autoriteete! Pilati Stalinit, kuigi tal oli tuumapomm.

Nüüd esitasid taanlased küsimuse, miks on moslemid nii kindlad, et nende jumal on olemas. Võib-olla on nende väljamõeldud muinasjutulugude varjus mugav pidada püha sõda ja pommidega inimesi tappa? Ja lõpuks – miks islami tavaõigus peab valitsema vabas Taanis? Taanlased tõstatasid igale mõtlevale inimesele kohaseid küsimusi. Nad tegid seda isekeskis oma kodus läinud aasta sügisel, oma territooriumil. Karikatuurid ei olnud mingi ülemaailmne agitprop’i ettevõtmine sõjas moslemite vastu.

Paari kuu pärast selgus, et natse, kommuniste ja imperialiste võib puutuda, moslemeid aga mitte. Tekibki küsimus, et mis eritõug inimesi see on, kes on väljaspool kriitikat, kelle puhul tuleb suu vett täis võtta ja vait olla. Mis maailmas lahti on?

Kui ma teatan, et minu arust Kristust, Buddhat või Jehoovat pole olemas olnud, siis ei luba mind keegi maha tappa. Moslemite jumalaga on teine lugu: üle 90% neist vaevalt et teab, kus asub Taani, aga taanlasi tapma on nad vähemalt sõnades varmad. Usun, et kui me homme kritiseeriks Põhja-Korea kommunismiehitaja õpetust, siis vaevalt meid süüdistataks, et oleme solvanud siiralt uskuvate korealaste tundeid. Keegi ei teeks sellest väljagi. Nii et kas asi on ikkagi selles, et moslemeid on ligemale üks miljard ning nende hulgas on pommimehi, kes ajavad meile hirmu nahka?

Minevikku vaatav moslemiühiskond

Mõni sõna moslemite kohta. Varasel keskajal olid nad (eeskätt araablased) suured ja tõsiseltvõetavad tegijad, teatud perioodil kultuuriliselt arenenumad kui lääne-eurooplased. Tolleaegne moslemi kultuur andis palju maailma kultuurile. Hilisematel aegadel moslemite areng seiskus, nad ei teinud läbi ei oma renessanssi ega valgustust. Ei saa ju aastasadu elada ainult kunagise suuruse säras. Sära tuhmub, jäävad ainult ambitsioonid ja kompleksid… Moslemite ühiskond on pööratud minevikku ja esivanemate usk on nende jaoks kõik. Ilmalikku tüüpi ühiskonna oaase on moslemimaailmas minimaalselt. Euroopa Liitu pürgiv Türgi on sealhulgas rohkem kui problemaatiline näidiseksemplar. Õhtumaade vaimne mõju moslemitele on olnud nõrk, lapsepõlvestaadiumist väljatulekust (kui kasutada Sigmund Freudi terminoloogiat) pole juttugi. Küll on aga moslemid võtnud omaks Euroopast pärit tehnilised saavutused, eeskätt relvad. Relvi täristavad täna agaralt islamiusu muinasjuttude mõju all olevad mehed. Meedia vahendusel näeme, kuidas trambitakse jalgu, põletatakse lippe, ähvardatakse tappa ja nii edasi.

Kõik see kokku on üks suur teater. Seejuures koordineeritud teater. Esmatõuke andsid Taanis elavad imaamid, kes tegid karikatuuridest probleemi Aasia ja Aafrika maadel õli tullevalamiseks vajadusel ka valetades. Teatepulga võtsid Taani viienda kolonni meestelt üle moslemite radikaalsed ringkonnad, kes on pühas sõjas Läänega, ning nende propagandistlikke oskusi ei maksa alahinnata. Praegu võib jääda mulje, et kogu moslemimaailm ähvardab ja lubab meile kätte maksta. Tegelikult pole moslemimaailm sugugi nii ühtne ja mõõdukad moslemid on maailmas siiski enamuses. Kõige käremeelsemad on oma Lääne-vastases võitluses Iraani ja Süüria mehed, aga loomulikult ka igat tüüpi terroriorganisatsioonid Al Qaeda, Hizbollah’ ja Hamasiga eesotsas. Telepildist võib jääda mulje, et ongi jõudnud kätte üliterav Ida ja Lääne konfliktsituatsioon. Aga moslemid pole veel kogu Ida, olemas on ka hiinlased, hindud, jaapanlased, korealased jt ning ka moslemid, nagu öeldud, pole mingi ühtne tervik. Eurooplastel vaevalt et on põhjust paanikasse sattuda moslemite müstilise sõjajõu ees – mida pole, seda pole ja siiamaani on Iisrael üksi suutnud Lähis-Idas tasakaalu säilitada. (Tõsi, Iraani tuumaambitsioonid on üliohtlik nähtus, seda enam, et tsiviliseeritud riikide ühisrindele on hakanud kaikaid kodarasse loopima Vladimir Putin oma flirdiga Iraani ja Hamasiga). Läänemaailma sõjalis-majanduslik ülekaal on moslemiriikidega võrreldes mäekõrgune ja lipupõletajatest ähvardajate päralt on ainult üks ohtlik relv – ja see on terrorism. Viimane pole aga teatavasti alustanud mitte karikatuuridest, ülemaailmne terrorismivastane võitlus käib juba viiendat aastat.

Vaba inimese ees nagu ka teaduse ees pole piire ja tabuteemasid.

Eurooplased on neil ärevail aegadel, mil pommid plahvatasid nii Madridis kui ka Londonis, olnud üllatavalt vaoshoitud. Näiteks inglased pole süüdistanud ju pärast sündmusi Londoni metroos huupi kõiki moslemeid. Süüdistused on olnud alati konkreetsed, pole juttugi mingist kollektiivsest vastutusest. Euroopa on püüdnud olla heatahtlik moslemite suhtes ning mingid tapmise või lintšimise jutud ei tule tänapäeval kõne allagi. Kes siis veel, kui mitte Euroopa on pidevalt materiaalselt toetanud vaesemaid moslemiriike, andnud humanitaarabi jne. Eurooplastele võib teha etteheiteid liigse järeleandlikkuse ja niinimetatud poliitkorrektsuse osas. Aga eks Robert Kagan oma intervjuus eelmises Diplomaatia numbris väida õigesti, et kahjuks jääb euroopalik “pehme jõud sageli eesmärgiks iseeneses, mis ei peagi tulemuslik olema” ning et “eurooplased lihtsalt ei taha näha maailma reaalselt”.

Euroopa probleemiks äpardunud integratsioon

Reaalselt on aga olukord selline, et Euroopa ei saa oma 15 miljoni moslemiga hakkama. Integratsioon on läbi kukkunud. Tähelepanuväärne osa terroristidest on täna Euroopas elavad moslemid. Radikaalsed moslemiringkonnad on üha agressiivsemalt oma tavaõigusi nõudes eurooplastele lihtsalt “pähe istunud” (selles mõttes erinevad nad teistest Aasiast või Aafrikast pärit vähemustest). Oma püüdlustes kõigiga sõbralikult läbi saada on eurooplased kaotamas iseennast.

Lääne inimeste kultuur on isikukeskne kultuur, mille aluseks on isikuvabadus ja kus riik on alati inimese teenistuses, mitte vastupidi (Venemaal näiteks valitseb seisukoht, et inimesed teenivad riiki). Ja vaba inimese ees nagu ka teaduse ees pole piire ja tabuteemasid. Lääne ühiskond on olnud arenguvõimeline tänu selle mudelisse programmeeritud vabadusprintsiibile. Teine lääne ühiskonna nurgakivi on humanism, inimest võetakse kui iseväärtust. Eurooplane austab igat inimest, sõltumata rahvusest, rassist, usutunnistusest. Iga inimene on püha ja tappa teda ei või. Austades aga mingi suguharu liiget, kes usub vaimudesse, või moslemit, kes usub oma prohvetisse, ei tähenda see ometi seda, et eurooplane peab respekteerima igat ideoloogiat, müstikat või usudogmat kui oma. Vaba inimene peab olema aus iseenda ees, tal on õigus oma seisukohtadele, sõltumata sellest, kas see kellelegi, olgu või maailma võimsamaile, meeldib või mitte.

Ei saa ju aastasadu elada ainult kunagise suuruse säras. Sära tuhmub, jäävad ainult ambitsioonid ja kompleksid…

Eurooplane peab ütlema täna selgelt, et me pole rassistid (islamiteadlane Tariq Ramadan arvab 11.02.06 EPs miskipärast, et me olla suhtumises moslemitesse rassistid); et me austame moslemite tavasid: kui viibime näiteks Saudi Araabias, siis seal me ju viina ei joo ja poolpaljalt ringi ei käi. Aga palun austagu moslemid Euroopas ka meie tavasid. Ilmalikus Euroopas käivad kõik koolineiud, sealhulgas ka moslemid, sporditunnis või ujulas poolalasti ning usuasjade ajamiseks on olemas spetsiaalsed pühapaigad, s.t mošeed. Ühesõnaga, moslemitele on vaja selgelt öelda, et meie elame ilmalikus keskkonnas ja nende jutlused ei huvita meid. Või kui huvitavad, siis diskuteerime nende üle vabas pressis ja meil on loomulikult õigus moslemite põhitõdesid kritiseerida või isegi eitada. Inimestel võivad olla erinevad ideed, see ei tähenda, et ei või austada kaaslast kui inimest. Kui ma ka ütleksin, et minu jaoks on moslemite prohvetiõpetus üks suur fantaasia, siis ei tähenda see veel sugugi seda, et olen rassist või ei austa moslemit kui inimest. Miljonid moslemid aga tahavad Salman Rushdie’ ilmtingimata tappa. Lõpetaksin retoorilise küsimusega: kulla moslemist sõber, kui sa ei suuda lahutada ja eristada ühelt poolt ideid ja uskumusi inimese peas ning teiselt poolt konkreetset, lihalikku inimest kui niisugust, siis elad sa vististi ikka keskajas ja vaimsest vabadusest pole sul kahjuks aimugi.

P. S. Tõuke artikli kirjutamiseks andsid suguvennad ugrilased, kes küll astusid NATOsse ja Euroopa Liitu, kuid oma sisemuses vabad eurooplased nad veel pole. Rohkem oleme küünilised mugandujad, rehepapid. Ja mis loovintelligents see meil selline on, kui ta ei toeta Taanit? Kaitsta tuleb ikka oma põhiväärtusi, las moslemid kaitsevad end ise, meie nende advokaadid olema ei pea.