Kas Leedu välispoliitika muutub isikukeskseks?

Transatlantilisest lõimumisest on kujunenud Põhja-Euroopa idaosa geopoliitilise kvaliteedi tunnusmärk. ELi ja NATO topeltlaienemine 2004. aastal avas uusi võimalusi Leedu välispoliitikale, mis varem oli tuginenud kahele sambale: riigi lõimimine Euro-Atlandi struktuuridega ja konstruktiivsed suhted naaberriikidega. Võib küll väita, et liikmesus ei lahendanud kõiki Leedu julgeolekuprobleeme ja veel vähem õitsenguga seotud küsimusi, mis avalduvad erilise jõuga praeguse majanduskriisi ajal. Seni on suutnud kõige tähtsamad ja tõhusamad kollektiivse otsustamise mehhanismid – NATO ja EL – Leedul siiski aktiivselt püüelda ühiskondliku julgeoleku ja heaolu suunas ning aidata levitada rahvusliku identiteediga seotud väärtusi ja norme. Politoloogid toonitavad, et rahvusvahelises poliitikas esineb alati kaks elementi, nimelt identiteet ja huvid. Rahvuslike ja piirkondlike identiteetide omavaheline seos on hädavajalik eeltingimus huvide väljaselitumisele ja nende teostamisele. Leedu rahvuslikud huvid on pärast iseseisvuse ja omariikluse taastamist ainiti keskendunud suveräänsuse konsolideerimisele ning nii kõva kui ka pehme julgeoleku probleemid on rahvuslikus ja piirkondlikus identiteedis kõrgel kohal isegi praegu, pärast ELi ja NATO kirdesuunalist laienemist.

Leedu välispoliitika lõhestas 1990. aastate algul maa poliitikat ja poliitikuid. Paremtsentristlikud erakonnad (Rahvaliikumine (hiljem konservatiivid) ja kristlikud demokraadid) pidasid ennast Läänele orienteerituks ning suhtusid rõhutatult negatiivselt nõukogude perioodi poliitilisse, majanduslikku ja veel enam ühiskondlikku pärandisse. Teiselt poolt suhtusid peavoolu vasaktsentristlikud poliitilised organisatsioonid (ekskommunistidest Demokraatlik Tööpartei ja sotsiaaldemokraadid) märksa mõõdukamalt nii kommunistlikku minevikku kui ka koostöösse varem NSV Liitu kuulunud riikidega. 1992. aasta põhiseadusega, mis keelas liitumise nõukogudejärgsete allianssidega, saavutas poliitikaelus ülekaalu läänemeelsus. 1993. aastal jõudsid tähtsamad erakonnad konsensusele Leedu välispoliitika osas, mis on sisuliselt kehtinud tänaseni, kuna seda toetavad peaaegu kõik vaimu-, äri- ja meediaringkonnad ning kodanikud.

Leedu välispoliitika lõhestas 1990. aastate algul maa poliitikat ja poliitikuid.

Juba toona oli selge, et külma sõja järgne geopoliitiline tegelikkus jättis Leedule üpris vähe manööverdamisruumi ning NATO ja ELi liikmestaatuse püüdlustest kujunes üldise julgeoleku kindlustamise peamine koostisosa. Transatlantilise lõimumisega kaasnesid ühtlasi ajaloolise õigluse taastamine ning Leedu nii-ütelda tagasitulek Läände, uued võimalused edendada sotsiaalset, majanduslikku ja poliitilist arengut euroopastamise kaudu, potentsiaalne sotsiaalmajanduslik tulu ning lõpuks ka osalemise võimalus ühistes kollektiivse otsustamise struktuurides ja Lääne normide levitamises ida suunas.

2004. aasta kevadel töötas Leedu välja uue välispoliitilise eeskava, mida võiks lühidalt kokku võtta nii: transatlantiline aktiivsus ja Lääne normide edasikandmine aktiivse osalemise kaudu piirkondlikus koostöös Läänemere regioonis ja Ida-Euroopas, see tähendab Valgevenes, Moldovas, Ukrainas ja Lõuna-Kaukaasias. Ei tasu siis imestada, et Leedul oli aktiivne roll ELi idapartnerluse väljatöötamisel. Leedu silmatorkamine piirkondlikus ja Euroopa poliitikas on viimasel ajal tasapisi aina kasvanud. President Valdas Adamkuse ajal soovis Leedu olla “piirkondlike algatuste ja koostöö keskus”. Seda ideed on tihtipeale välja naerdud kui liiga edevat, aga siiski oli sel sisepoliitikas oma tähendus: selle abil süstiti julgust võimalikult sõltumatu välispoliitika kujundamiseks.

Euroopastamine sillutas teed nii Lääne väärtuste – liberaalse demokraatia, turumajanduse, õigusriigi, sallivuse, rahuliku kooseksisteerimise ja inimõiguste – omaksvõtmisele kui ka kohanemisele ELiga ning Leedu enda kommunismijärgse ülemineku kogemuste ning uute stabiilsuse laiendamise arusaamade levitamisele. Areng Vilnius-10 grupi algatustest aktiivse osalemiseni ELi poliitikas, sealhulgas idapartnerluse väljatöötamises ja propageerimises, energiajulgeoleku küsimuste lahenduste otsimisel ning Euroopa ja isegi transatlantilise arutelu õhutamisel Venemaa ja naabruspoliitika teemal on jätnud nii piirkondlikule poliitikale kui ka kaugemal väga selge, ehkki mõnigi kord erinevalt tõlgendatava jälje.

Kõik riigid – ning Leedu ei ole mingi erand – tegutsevad väga mitmel poliitilisel tasandil, nii üleilmsel, piirkondlikul kui ka kohalikul. Ülemaailmne tegevus on seni olnud peamiselt suurriikide pärisosa ning nõudnud lisaks rohketele ressurssidele kindlat normatiivset alust (mis võib küll riigiti erineda), traditsioone ning kohanemisvõimelisi ja tulevikku suunatud piirjooni. Siiski pole ka väikesed ja keskmised riigid mõistetud tegutsema kõigest rahvusvahelise poliitika ääremaadel. Nii on näiteks Põhjamaad suutnud tõestada, et tubli ettevõtlikkusega ja keskendumisega uute normide juurutamisele rahvusvahelisel tasandil (keskkonnakaitse, jätkusuutlik areng, rahvusvahelise õiguse ülimus, konfliktijuhtimine ja rahu taastamine) on võimalik tõsta iga riigi mainet. Leedu “globalism” paistab silma sõjalise ja tsiviilse panusega Afganistanis, Kosovos ja Iraagis ning aktiivse diplomaatiaga. Leedu välispoliitika peamised saavutused ja panused enne 2008. aastat olid liitumine Schengeni tsooniga, OSCE eesistumine (alates 2011. aastast), Lissaboni lepingu energiajulgeoleku mõõde, deklaratsioon ELi-Venemaa partnerlus- ja koostööleppe lõppemise järel sõlmitava lepingu kohta ning Valdas Adamkuse valimine Euroopa aasta inimeseks 2007. aastal. Teiselt poolt tuleb ära mainida ka peamised luhtumised: suutmatus mitmekesistada energiaimporti, euro kasutuselevõtmise nurjumine ning võimetus kujuneda atraktiivseks piirkondliku koostöö keskuseks. Tervikuna võttes on Leedu välispoliitika olnud orienteeritud Euroopa väärtustele ja arenenud kolmnurgas, mille tipud moodustavad suhted idanaabrite ja Venemaaga, energiajulgeolek (ja kliimamuutused) ning Euro-Atlandi lõimumine. Seejuures on ELi poliitikas Leedu positsioonid olnud selgelt nähtavad, kuigi neid on mõnikord eriti suhetes Venemaaga nimetatud kohmakateks.

1992. aasta põhiseadusega, mis keelas liitumise nõukogudejärgsete allianssidega, saavutas poliitikaelus ülekaalu läänemeelsus.

Leedu 2008. aasta parlamendivalimised ja 2009. aasta presidendivalimised tõid kaasa muutusi. Esimest korda ei suutnud erakonnad saavutada konsensust välispoliitika põhijoonte osas. Konservatiivid ja kristlikud demokraadid ning populistlik Rahvusliku Taassünni Partei ei ühinenud juba sisuliselt valmis kokkuleppega. Lisaks on peaministri ametit hoidvad konservatiivid andnud kogu välispoliitika kujundamise ja teostamise üle presidendile tasuks toetuse eest haprale paremtsentristlikule valitsuskoalitsioonile. Riigi välispoliitika on muutunud märksa isikukesksemaks, sest parlament ega valitus ei vaidlusta presidendi arvamusi, ehkki opositsioonis olemise ajal tõstsid konservatiivid ja kristlikud demokraadid häält iga Venemaa sammu puhul ning pooldasid “Venemaa tõkestamise strateegiat”.

Presidendiks valitud proua Dalia Grybauskaité andis valimismanifestis paari reaga kõigile teada, et talle ei meeldi “Leedu piirkondlik juhtroll”, et ta kavatseb keskenduda pragmaatilisusele ja tugevdada koostööd ELi raames erilise rõhuga Põhjamaadel ja et idanaabrite tähendus ei ole tema silmis väga suur. Kuid ilma selgete välispoliitiliste põhijoonteta, mille eest Leedu põhiseaduse kohaselt kannab vastutust just president, on ometi raske aru saada, millised on tema prioriteedid ja kuidas ta kavatseb neid ellu viia.

Tundub, et USA on kaotanud presidendi jaoks varasema tähenduse: nii keeldus ta selle aasta aprillis minemast Prahasse kohtuma USA presidendi Barack Obama ning Kesk- ja Ida-Euroopa riikide juhtidega, saates ilma selget põhjendust esitamata riiki esindama hoopis peaministri. Lisaks oli Grybauskaité reageering “CIA vanglate” omaaegsele võimalikule paiknemisele Leedus rõhutatult negatiivne. Ta sundis isegi senise välisministri Vygaudas Ušackase ametist lahkuma, kuna see ei olnud nõus sellega, kuidas president tõlgendas parlamendikomisjoni järeldusi. Ebakõlade tõttu presidendiga on olnud sunnitud lahkuma või pole ametisse saanud ka mõned diplomaadid.

Riigi välispoliitika on muutunud märksa isikukesksemaks, sest parlament ega valitus ei vaidlusta presidendi arvamusi.

Teiselt poolt on president aktiveerinud dialoogi Valgevene ja Venemaaga. Valgevenes tegutsevate huvigruppide õhutusel kutsus ta Valgevene presidendi Aljaksandr Lukašenka riigivisiidile ja tähistama Leedu taasiseseisvumise 20. aastapäeva. Iroonilisel kombel jäi kutsutute seast välja Gruusia president Mihheil Saakašvili. Ta on kohtunud Venemaa presidendi Dmitri Medvedevi ja peaministri Vladimir Putiniga pärast seda, kui sellise taseme kontakte polnud olnud juba aastaid. Seda võib pidada poliitiliseks luureks, mis pole seni veel andnud selgeid tagajärgi. Euroopa suunal püüab president tugevdada Leedu osalemist ELi asjades dialoogi ja kompromisside otsimise ning “strateegilise partnerluse” sõlmimisega Euroopa suurriikidega (näiteks Prantsusmaaga). Üldistades võib väita, et nõrga valitsuse tõttu on Leedu välispoliitikas hakanud tooni andma isikupärasem presidendistiil. President rõhutab retoorikat ja stiili, aga sisu pole veel kuigi selge. Eelnevalt mainitud põhihuvide kolmnurgast väljamurdmine on õige raske, küll võib selle sees rõhuasetusi muuta. Tuleviku osas tasub aga silmas pidada, et Leedu on parlamentaarne vabariik ning presidendi ja valitsuse praeguse jõudude vahekorra muutudes saavad valitsus ja parlament arvatavasti välispoliitikas taas märksa suurema sõnaõiguse.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane