Kas Hormuzi kriis aitab kaasa rohepöördele? Sugugi mitte!

Rohepöördele kogu maailmas ei saa mõistagi hinnangut anda paari USA-d või Euroopat puudutava näitaja alusel, nagu seda saates tehti. Küll ilmnes vajadus korrakski põhjalikult vaadelda, millist keskkonnamõju terves regioonis avaldab sõjaline konflikt USA ja Iisraeli ning Iraani vahel, kuna võrdluses Ukraina sõjaga on seda Eesti avalikkuses vähe arutatud.

Minu tuttavad Kuveidist kirjeldasid äsja murest murtuna, kuidas Iraani rünnakud riigi infrastruktuuri pihta tuletasid meelde 1991. aastat, mil taanduvad Iraagi väed olid naftaväljad põlema süüdanud, nii et taevas oli palju päevi suitsust peaaegu üleni must. „Kaalusime, kas minna tööle, sest õhk oli jälle saastunud. Ka joodav kraanivesi pole enam endastmõistetav,” kirjeldasid nad. See on viinud pudelivee varumiseni.

Kõrberiigis, mis 90% ulatuses sõltub merevee magestamisest, kutsuvad võimud üles säästlikkusele, sest juulikuus tabas Iraani raketirünnak Kuveidis elektrijaama ja merevee magestamise tehast, tekitades tõsise tulekahju. Sõjast tingitud keskkonnakahjude all kannatavad Iraan ise ja kõik Araabia poolsaare riigid, ent Kuveit väärib erilist tähelepanu, sest 1991. aasta sõja keskkonnahädadest pole see riik seni üle saada jõudnud.

Sõjast tingitud keskkonnakahjude all kannatavad Iraan ise ja kõik Araabia poolsaare riigid.

Tollases ökokatastroofis saastusid kõrb ja viljakandev maa ning tekkis üks suurimaid merenaftareostusi ajaloos. Hävis taimkate ja reostus põhjavesi, kadusid loomade elupaigad, kahanes (ränd)lindude toidulaud, hukkusid roomajad ja putukad. Merereostus kahjustas mangroove ja mererohu kasvupaiku, surid kalad, merikilpkonnad ja merelinnud, rannad saastusid ja kalapüük kannatas aastaid. Nafta põlemisest jäid maha raskemetallid, tahm ja mürgised orgaanilised ühendid, mille mõju on tunda 30 aastat hiljemgi.

Praegune sõda on Lähis-Idas tekitanud laia ulatusega ränga keskkonnakriisi, mis ohustab piirkonna ökosüsteeme, õhukvaliteeti ning vee- ja toidujulgeolekut. Sõjategevuse tõttu on vallandunud massiliselt kasvuhoonegaase, elupaigad on reostunud ning pikaajaline kahju õhule, pinnasele ja veekogudele süveneb iga päevaga. Kriisi on nimetanud ökotsiidiks näiteks Iraani välisminister Abbas Araghchi. Vaadelgem keskkonnamõjusid järjestikku.

Maa, õhk, vesi

Sellest analüüsist järeldub, et juba ainuüksi sõja algusnädalail paiskus kasvuhoonegaase Maa atmosfääri kiiremini, kui 84 vähima süsinikuheitega riigil kokku. Konflikti kahe algusnädala vältel vallandus hinnanguliselt üle 5 miljoni tonni CO₂ ekvivalendi. See ületab näiteks Islandi aastakogust ning on võrreldav keskmise fossiilkütustest sõltuva riigi (näiteks Kuveidi) aastase süsinikujalajäljega.

Umbes 2,4 miljonit tonni emissioone tekkis hoonete jm rajatiste purustamisest, ligi 1,88 miljonit tonni naftapõlengutest ning ülejäänu lahingutehnika ja laskemoona kasutusest. Lähis-Ida õhuruum ja mereteed suleti nii suures ulatuses, et tsiviillennukid ja kaubalaevad on sunnitud pikki ümbersõite tegema. Teekondade pikenemine suurendab globaalset kütusekulu ja seega süsinikuheidet veelgi.

Sademetega veekogudesse, põldudele jm langenud mürgised ühendid tähendavad kohalikele elanikele pikaajalist terviseriski.

Iisraeli ja USA õhulöögid Iraani naftarafineerimistehastele ja kütusehoidlatele Teherani ümbruses ja lõunarannikul Khuzestani provintsis Mahshahris põhjustasid nädalateks hiiglaslikke põlenguid. Geograafilises mõttes asetseb Teheran otsekui kausis – Iraani pealinna ümbritsevad mäed –, nii et siinne intensiivne liiklus ja tööstuslik tegevus põhjustavad iga aasta sügis- ja talvekuudel suduperioode, mil õhukvaliteet on terves regioonis halvim. Nüüdne sõda tõi atmosfääri lisaks tahma, väävliühendeid, raskemetalle ja mürgiseid süsivesinikke.

„Apokalüptiline must vihm” ajas elanikke linnast välja. Näiteks mu tuttavad, varem valitsusvastastel protestidel osalenud Neema ja ta tüdruksõber sõitsid märtsis kodulinnast mägedesse autoga, mis oleks otsekui olnud kleepuva sopaga üle valatud. Saasteaineid kogunes Teheranis ja selle lähikonnas atmosfääri sedavõrd, et see päädis saastunud musta vihmaga. Sademetega veekogudesse, põldudele jm langenud mürgised ühendid tähendavad kohalikele elanikele pikaajalist terviseriski (sh hingamisteede haiguste ja vähkkasvajate kujul), pealegi on põllumaad kahjustada saanud.

Pärsia laht ja rannik

Pikemat tähelepanu nõuavad kahjustused mereökosüsteemidele. Pärsia lahe – mida Araabia maades armastatakse kutsuda Araabia laheks – looduskeskkond on lausa ülemaailmse tähtsusega.

Inimesed, kes on öösel istunud Omaani või Bahreini rannas ning imetlenud bioluminestseeruvat planktonit, mis muudab liivakaldad tähistaevaks ja laineharjad sinakalt säravaks, hingematvalt kauniks virmaliste mänguks, mõistavad, millest ma räägin. Rannikuala on lindudele rändekoridorina oluline. Rahumeelse pastelselt oranži päikeseloojangu ilus jälgida graatsilisi flamingosid veest koorikloomi kammimas või mangroovisaludes haigruid uitamas on loodusearmastajale imeline kogemus.

Mereandide austaja tunneb end otsekui paradiisis, sest turgudel pakutakse peadpööritavalt laia valikut eksootilisi kalu, karpe, vähke, kalmaare, krevette jne. Korallrahud olid kliima soojenemise tõttu niigi ohus. Sõjal on negatiivsed tagajärjed sellele kõigele, aga nüüd heitkem pilk mitmele eriti unikaalsele liigile, kes saavad kannatada.

Nimelt elab Pärsia lahes, eriti Araabia Ühendemiraatide, Katari ja Bahreini vetes, Austraalia järel suuruselt teine dugongide populatsioon maailmas. Troopilist mererohtu laiub iseäranis suurte väljadena Hormuzi läheduses. Kuna üks dugong sööb päevas 30–40 kg mererohtu, on selle kasvualad tema elutegevuseks hädavajalikud. 2026. aastal alanud konflikti tõttu on keskkonnaorganisatsioonid väljendanud muret, et naftalekked, sõjalaevade liikluse tihenemine, sonarid ja veealused plahvatused ohustavad dugonge ja nende elupaiku ning sunnivad neid loomi otsima uusi toitumisalasid. Mererohi on väga haavatav, sest selle kasvamist võib pärssida isegi õhuke naftakiht või setete hulga suurenemine.

Kui kilpkonnadele olulised mererohuväljad hävivad või kattuvad õlikihiga, jäävad nad peamisest toiduallikast ilma.

2026. aasta sõda ja Hormuzi väina kriis mõjutavad kahte merikilpkonnade liiki, kellele Pärsia laht koos Hormuzi väinaga on toitumiseks või pesitsemiseks olulised. Karettkilpkonn (Eretmochelys imbricata), kes pesitseb Iraani, Omaani, Araabia Ühendemiraatide ja Katari randadel, on kriitilises seisundis liik. Tema peamised pesitsusalad asuvad Iraanis Qeshmi, Lavani ja Shidvari saarte ümber, millest mitu on tänavu naftareostusest ja sõjategevusest räsitud. Satelliidipildid Shidvari saare ümbrusest kujutavad naftareostuse levimist kaitsealuste pesitsuspaikade ligidusse. Pärsia lahe rannikumadalad on peamiseks toitumisalaks ka rohekilpkonnale (Chelonia mydas), kelle eelajaloolisena mõjuvaid kogukaid väärikaid emasisendeid võib regiooni rangelt reguleeritud kaitsealadel öösiti näha hiiglaslikke auke kaevamas ja munemas. Kui kilpkonnadele olulised mererohuväljad hävivad või kattuvad õlikihiga, jäävad nad peamisest toiduallikast ilma.

Konflikti käigus on Pärsia lahes juba kümned tankerid ja sõjalaevad pihta saanud. Rünnakud Bandar Abbasi ja teiste sadamate vastu on põhjustanud ulatuslikku naftareostust, mis ohustab tundlikku mereelustikku, sh paljusid kalaliike.

Ärme piirdu vaid lindude-loomade ja kümnete tuhandete inimestega, kelle toidulaud ja sissetulek on seotud meresõidu või kalastamisega. Samuti on kaalul miljonite inimeste joogivesi. Suures osas tuleb seda ju Lähis-Idas mereveest toota. Magestamisjaamad kujutavad endast ahvatlevaid sihtmärke ning neid ongi rünnatud: näiteks Qeshmi saarel Iraanis, Kuveidis ja Bahreinis. Jaamade kahjustamine või naftalaikude triivimine jaamade sissevooluavade juurde ähvardab joogiveest ilmajäämisega miljoneid inimesi.

Tööstus- ja kütuserajatiste pommitamise tulemuseks on ohtlikud jäätmed ja sõjaline saaste. Kemikaalid ja kütusejäägid imbuvad pinnasesse ja põhjavette. Teine tõsine probleem on laskemoona ja rakettide plahvatamisel vabanevad raskemetallid ja „igavesed kemikaalid”: mürgised per- ja polüfluoralküülid (PFAS-ühendid). Kui nad looduses lagunevadki, siis väga aeglaselt. Neid settib pinnasesse, põhjavette ja veekogudesse. Inimeste ja loomade organismi kuhjudes põhjustavad nad erinevaid haigusi ja terviseprobleeme. Samuti muudavad need põllumajanduslikult olulised piirkonnad (Iraanis näiteks Khuzestani provintsi) kas pikaks ajaks viljatuks või seal kasvatatud toiduainete tarbimise eluohtlikuks.

Magestamisjaamad kujutavad endast ahvatlevaid sihtmärke ning neid ongi rünnatud: näiteks Qeshmi saarel Iraanis, Kuveidis ja Bahreinis.

Näiteks on Iraani poolametlik uudistekanal Fars News kajastanud ulatuslikku naftareostust Hormozgani provintsi rannikul; Bushehri provintsi rannikul on täheldatud mere- ja rannareostust. Khuzestani provintsis on rünnakute järel registreeritud mulla ja õhu saastumist, eriti nafta- ja naftakeemiarajatiste ümbruses. Hoiatatakse, et sademete ja jõgede kaudu leiavad saasteained viimaks tee Pärsia lahte.

Tasub meeles pidada, et Iraani meediat tsenseeritakse nii tugevasti, et sellest reostuse avameelset käsitlust leida on keeruline, samuti on välismeedia ligipääs piiratud. Kuna keskkond ja vajadus seda kaitsta võivad inimesi ärgitada uusi organisatsioone looma, on need teemad Iraani režiimile ebamugavad ning keskkonnaorganisatsioonide eestvedajaid on režiim varasemalt korduvalt taga kiusanud. Sestap ei lubatagi neid teemasid põhjalikumalt avada. Võime vaid spekuleerida, et olukord on kajastatust märksa halvem.

Riskidel tuumarajatistele ei hakkaks selles ülevaates pikemalt peatuma, sest Rahvusvaheline Aatomienergiaagentuur (IAEA) on kinnitanud, et löögid Iraani tuumarajatistele (nagu Bushehri elektrijaam ja Natanzi rikastamiskompleks) pole veel tuvastatavat radiatsioonileket põhjustanud. Radioaktiivse saaste oht püsib siiski kõrge, sest uus rünnakulaine haarab ka ohutsooni.

On selge, et olukord on väga tõsine. Kõigele eelnevale lisaks tuleb rõhutada, et selle sõja suurimad kliimamõjud ei pruugi tuleneda lahingutegevusest endast, vaid purustatud linnade ülesehitamisest, uute relvade tootmisest, hävinud energia- ja tööstusrajatiste taastamisest. Sõjast kaudselt tingitud heited võivad järgnevate aastate jooksul mitu korda ületada sõja otseseid heiteid.

Kas tõesti rohepööre?

Kütusehinna hüpe Hormuzi väina kriisi tulemusena mõjutab erinevatel hinnangutel negatiivselt ligi kolme miljardit inimest Aasias ja Aafrikas. Seejuures kõige suurem kahju ei tabanud tingimata riike, kes sõltusid enim Hormuzi väina kaudu toimuvast kaubaliiklusest. Suurimad kaotajad olid hoopis need, kus langesid kokku kolm tegurit: suur sõltuvus imporditavast energiast, kõrge riigivõlg ja vähene eelarveline manööverdamisruum. Nende sekka kuuluvad Pakistan, Sri Lanka, Filipiinid, India ja Indoneesia. Neis riikides leidis ja leiab aset kas väga suur toidu- ja kütuseinflatsioon, hinnatõuse pidi riiklike toetustega kompenseerima ning hinnahüppel oli suur mõju tööstusele.

Näiteks Pakistanis lükati edasi osa maanteeprojekte, energiaprojektide rahastus vähenes, kaitsekulude osakaal kasvas. Sri Lankal külmutati taristuinvesteeringud ja mitmed elektrivõrgu projektid lükati edasi. Filipiinidel suunatiosa transpordi- ja energiainvesteeringuid ümber kütusetoetusteks. Esmatasandi toetusi ehk toidu- ja kütusesubsiidiumeid pakkusid ka Nepal ja Bangladesh, et hoida ära elanikkonna massilist vaesusesse langemist.

Kuna kütuse ja ehitusmaterjalide (eriti terase ja tsemendi) sisseveokulud on kasvanud ning riiklikud eelarvepuhvrid ammendunud, on mitmed kohalikud ettevõtted kogu regioonis sattunud hätta tellimuste täitmisega. See on toonud kaasa avaliku sektori projektide, sealhulgas koolide renoveerimiste ja tervishoiuasutuste laiendustööde edasilükkamise või tühistamise. On täheldatud, et kriisi jätkumine võib vaesemate riikide jaoks tähendada, et uusi koole ei ehitata, haiglaid ei laiendata ja teid ei remondita.

Mitmes Aasia riigis toimus väga suur toidu- ja kütuseinflatsioon, hinnatõuse pidi riiklike toetustega kompenseerima ning hinnahüppel oli suur mõju tööstusele.

Saates rohepöörde näitena mainitud päikeseenergia levikut USA-s ning elektriautode ostu kasvamist Euroopas umbes kolmandiku võrra võib parimal juhul liigitada julgeolekukeskseks energiaüleminekuks (security-driven energy transition). Elektriautode müük kasvas Euroopas juba enne kriisi, põhjusteks rangemad CO₂-eesmärgid, uued (eriti Hiinas toodetavad) odavamad mudelid, parem laadimistaristu ja mitmes riigis ostutoetused. Pealegi olid fossiilkütused kallinenud juba Ukraina sõja tõttu. Elektriautode müüki ei suurendanud üksnes USA kallaletung Iraanile, millega kaasnes fossiilkütuste hinnahüpe. Ostuotsuseid mõjutavad endiselt auto hind, laadimisvõimalused, intressimäärad ja riiklikud stiimulid. Kui kütusehinnad langevad, võib kriisi põhjustatud täiendav huvi hakata hajuma.

Samuti, USA-s ei alanud päikeseenergiasse investeerimine praegusest kriisist. Kõige tuntavamalt elavnes investeerimine 2022. aastal, kui president Joe Biden kirjutas alla nn inflatsiooni vähendamise seadusele (Inflation Reduction Act). Selle meetmega eraldati sadade miljardite dollarite väärtuses toetusi päikese- ja tuuleenergeetikale, akude tootmisele, elektrisõidukitele ja vesinikutehnoloogiale. Seda võib pidada suurimaks puhta energia investeerimisprogrammiks USA ajaloos.

Juba enne sõda oli Lähis-Ida kannatanud tõsise veepuuduse, kõrbestumise ja kliimamuutuste all. Sõjategevuse vahetud tagajärjed süvendavad neid probleeme sedavõrd, et regiooni keskkonnal kulub taastumiseks aastakümneid. Rohepöördest kõneleda küll ei maksa.