Kas Eesti vajab rahvusvaheliste suhete õpikut?
Rahvusvahelised suhted on valdkond, mille olulisust iseseisva teadusharuna on Eesti avalikus poliitilises diskursuses sageli kiputud alahindama.
Väga palju kohtab arusaama, mis võtab rahvusvahelisi suhteid „suurte poiste mängumaana“, kuhu ühe väikeriigi esindajal asja pole. Mina väidan, et suur osa avalikus ruumis rahvusvahelisi suhteid kommenteerivast seltskonnast näeb seda distsipliini üsnagi ühemõõtmeliselt, seda siis kas oma sisepoliitilistest ja/või ideoloogilistest eesmärkidest lähtuvalt, suutmata tegelikult orienteeruda erinevate huvide, kultuuride ja tavade rägastikus. Seetõttu pole sellise õpiku ilmumine meie raamatuturule oodatud mitte ainult seetõttu, et katta lünki eestikeelsete kõrgkooliõpikute pikas reas, vaid loodetavasti on sel suur potentsiaal ka avaliku arvamuse harimisel. Harimata uudismaad näeme me paljude rahvusvaheliste suhete sõlmprobleemide selgitamisega kaasnevas hirmukultuuris, kui ei suudeta mõista, miks rahvusvahelised toimijad käituvad nii, nagu nad käituvad. Miks kutsuti ellu ÜRO ränderaamistik ja kuidas Eesti peaks sellesse suhtuma? Kuidas mõjutavad keskkonnaprobleemid, sh kliimamuutused, rahvusvahelist kogukonda? Mille tarvis on ellu kutsutud rahvusvahelised organisatsioonid ja mida need võivad väikeriikidele pakkuda? Need on vaid üksikud näited küsimustest, millele vastuse saamiseks oleks kasulik käesolev õpik põhjalikult läbi töötada.
Eestikeelne rahvusvaheliste suhete õpik oleks võinud ilmuda juba 20 aastat tagasi, kuid parem hilja kui mitte kunagi. Kuigi Eesti on end edukalt müünud liberaalse ja innovatiivse väikeriigina, Toomas Hendrik Ilves soovis Eesti koguni Põhjamaade hulka viia, on meie ühiskond jäänud üsnagi suletuks ja konservatiivseks sarnaselt paljude teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega, kes, sattunud Berliini müüri langemise järel Lääne liberaalsesse maailma, evivad nüüd märgatavaid kohanemisraskusi. Võib-olla sellepärast on ka Eesti välispoliitiline mõte tugevasti kinni jäänud 19. sajandisse ja kaasaegse üleilmastuva maailma mitmetahuliste probleemidega silmitsi seistes tekitab see paljudes frustratsiooni ja lootusetust. Sageli jääb mulje, et Eesti välispoliitilist mõtet kammitseb ainult üks idée fixe ja see on meie idanaaber Venemaa. Kuid rahvusvahelised suhted on midagi laiemat ja seal horisondi taga on elu, mis avaldab olulist mõju kõigele sellele, mis toimub maailmas meie ümber ning kus kahe naabri valulik abielulahutus on vaid piisk ookeanis.
Raamatu eripärana võiks esile tõsta, et lisaks tavapärastele rahvusvaheliste suhete õpiku repertuaari kuuluvatele valdkondadele on viimane peatükk pühendatud väikeriigile maailmapoliitikas, mida Eesti kontekstis on võib-olla ületähtsustatud. Kaasaegses maailmas võib ka väikeriigi mõiste olla muutuv suurus, mis võib erinevates olukordades omandada hoopis erinevad kvalitatiivsed vormid.
Teadusdistsipliinina on rahvusvahelised suhted noor teadusharu, mis sai alguse täpselt 100 aastat tagasi, kui Briti (Walesi) tööstur ja poliitik David Davies rajas 1919. aastal Aberystwythi ülikooli juurde esimese rahvusvaheliste suhete õppetooli. See küll ei tähenda, et varasemad mõtlejad poleks selliste teemadega tegelenud, kuid nad ei teinud seda süstemaatiliselt ja rahvusvahelisi suhteid võeti osana poliitilisest filosoofiast. Pärast Teist maailmasõda koondus rahvusvaheliste suhete uuringute raskuskese teisele poole Atlandi ookeani ehk Ameerika Ühendriikidesse, mis on ka põhjuseks, miks teadusharu on tugevasti mõjutatud angloameerika mõttemaailmast. Õpik võiks olla nii diplomaatilise karjääri esimesi redeliastmeid läbiva noore ametniku kui iga rahvusvaheliste suhete valdkonna vastu süvendatud huvi tundva tavakodaniku öökapiraamat. Peatükke illustreerivad juhtumianalüüsid muudavad rahvusvaheliste suhete keerukad probleemid lugejale paremini hoomatavaks. Positiivsena tuleb välja tuua peatükkide juurde kuuluvad glossaarid, mis seletavad lahti rahvusvaheliste suhete terminoloogia, ning kirjanduse ja andmebaaside nimestiku, mille kaudu asjahuviline saab õpikust omandatud esmaseid teadmisi süvendatult täiendada.
Omaette kategooria moodustavad rahvusvaheliste suhete teooriad, mida võiks võrrelda erinevate kunstivoolude või kirjandusstiilidega. Nii nagu muuseumis mõnda kunsteost nautides tuleb arvestada kunstniku stilistiliste eelistustega, mõjutab rahvusvaheliste suhete hinnanguid teoreetiline raamistik ehk kuidas see või teine teadlane seda maailma endale parajasti ette maalib. Ratsionalistlikud teooriad (realistid, liberaalid, marksistid) üritavad maailma seletada vastavalt kas siis staatiliselt või evolutsiooniliselt, loodusteaduslikest printsiipidest lähtuvalt. Reflektivistlikud teooriad (konstruktivistid, kriitilised teooriad) vaatavad maailmale individuaalsete toimijate perspektiivist lähtuvalt ning tunnistavad, et kõik siin maailmas on pidevas muutumises. Selle distsipliini eripära seisnebki mitmetasandilistes teoreetilistes debattides, kus positivistid vaidlevad postpositivistidega, realistid liberaalidega, neorealistid nii (neo)klassikaliste realistidega kui ka neoliberaalidega ja kõik nad üritavad selle käigus tõestada oma teoreetilise perspektiivi paikapidavust. See on ja jääb igikestvaks võistluseks, mis poliitikamaastikul on võrreldav erakondade debatiga, milles kellelgi ei ole absoluutse tõe garantiid.
Õpik läheneb rahvusvaheliste suhete probleemidele nii mitmeski suhtes Eesti vaatevinklist, kõigi tema kultuurilisest ja ajaloolisest taustast tulenevate eripäradega. Raamatu eripärana võiks esile tõsta, et lisaks tavapärastele rahvusvaheliste suhete õpiku repertuaari kuuluvatele valdkondadele on viimane peatükk pühendatud väikeriigile maailmapoliitikas, mida Eesti kontekstis on võib-olla ületähtsustatud. Kaasaegses maailmas võib ka väikeriigi mõiste olla muutuv suurus, mis võib erinevates olukordades omandada hoopis erinevad kvalitatiivsed vormid. Miski siin maailmas ei ole staatiline ning maailm on pidevas muutumises. Kuigi Venemaa sõjaline võimsus lubab teda paigutada mõjukate riikide sekka, jäävad nad majanduslikult kasvõi rahvusliku kogutoodangu (SKT) arvestuses maailma riikide teise kümnesse. Lähis-Ida poliitilises kontekstis mängivad olulist rolli väikeriigid Iisrael ja Katar. Või kui leida midagi kurioossemat, siis Vatikan on üks väiksemaid riike maailmas, kuid tema mõju on kahtlemata suurem kui tema suurus.
Seotud artiklid
Eesti arengukoostöö kombineerib globaalseid ambitsioone ja kohalikke võimekusi
Nüüdseks on veerandsada aastat möödunud sellest, kui Eestist sai arenguabi saajast arenguabi andja. Toona alustati Lääne-Ukrainale toiduabi andmise projektiga, mis on tänaseks arenenud süsteemseks arengukoostööks. Sellega käib kaasas vajadus järjepidavateks ja tõhusateks kommunikatsioonitegevusteks.
Tobias Nurmsalu: Eesti-Jaapani suhted ja potentsiaal nende arendamiseks
Väikeriikidel, näiteks Eestil, on rahvusvahelise tõsiseltvõetavuse saavutamiseks harva võimalust kasutada „kõva jõu” ehk otsese poliitilise ja majandusliku mõjuvõimu vahendeid. Seetõttu on tähtis olla globaalsel plaanil esilekerkiv, silmapaistev – omandada mõjuvõimu „pehmet jõudu“ kasutades ehk arendada võimekamate riikidega diplomaatilisi suhteid.
Kelle ühe Hiina poliitika(t järgida)?
Eesti valitsuse otsusele lubada Taipei esinduse rajamist vastas Peking taunivalt, mis tekitas meedias vastakaid arvamusi võimalike tulevaste sanktsioonide ning Eesti-Hiina suhete osas. Leedu näitel on siiski näha, et Hiina majandussanktsioonide tõhusus on pärsitud nii Hiina suunduva ekspordi vähesusest, EL-i uuest survestamisvastasest regulatsioonist, sanktsioonide kestusest ja teiste riikide, sealhulgas Taiwani toest.
Jonatan Vseviov: Sõnad loevad, teod loevad rohkem, aga kõige rohkem loevad tulemused
Pole ühtegi põhjust eeldada, et ajaloo jätkumine 21. sajandil on tingimata vähem keeruline või vähem verine, kui ta oli 20. või 19. sajandil. Globaalse konkurentsiga toime tulemiseks tuleb tugevdada samameelsete riikide ühisrinnet nii põhimõttelistes küsimustes kui ka praktilise poliitika igapäevastes teemades, leiab välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov.
Väliskogukonnad tugevdavad Eesti julgeolekut
Kas ja kuidas väljaspool oma päritolumaad elavad inimesed saaksid aidata kaasa päritolumaa julgeolekule, millised on Eesti ja teiste riikide kogemused siin ning kas see on poliitikasuund, millega riigid aktiivselt tegelevad?
Kas ühehäälsuse aeg Euroopa Liidu välispoliitikas on ümber?
Eesti võiks toetada ühehäälsusest loobumist ja enamushääletusele üleminekut Euroopa Liidu välispoliitiliste otsuste tegemisel, kuid seda vaid valitud poliitikavaldkondades ning viisil, mis ei eelda kehtivate liidu aluslepingute muutmist, leiavad riigikogu väliskomisjoni tellitud uuringu autorid.