detsember 1, 2008

Kanaarilinnu surm söekaevanduses ehk Islandi rahanduslik kokkuvarisemine

Islandi pangandussüsteemi kokkuvarisemise taga seisis kodumaine ülbus, finantssektori kontrollimatu riskimine, täiesti ebaõnnestunud regulatsioon ning muidugi tublisti ikka esinevat rumalust ja ahnust.

Islandi pangandussüsteemi kokkuvarisemise taga seisis kodumaine ülbus, finantssektori kontrollimatu riskimine, täiesti ebaõnnestunud regulatsioon ning muidugi tublisti ikka esinevat rumalust ja ahnust.


Örn Arnarson

Kanaarilinnu surm söekaevanduses ehk Islandi rahanduslik kokkuvarisemine

Islandi pangandussüsteemi kokkuvarisemise taga seisis kodumaine ülbus, finantssektori kontrollimatu riskimine, täiesti ebaõnnestunud regulatsioon ning muidugi tublisti ikka esinevat rumalust ja ahnust.

Viimastel nädalatel on Islandi pangandussüsteemi tabanud võimas kokkuvarisemine. Islandi valitsus oli sunnitud üksteise järel kiiresti riigistama kolm suuremat panka ning mure riigi väliskohustuste kandevõime pärast on tõsiselt pingestanud Islandi suhteid traditsiooniliste lähedaste liitlastega – isegi sel määral, et on kerkinud põhimõtteline küsimus maa geopoliitilisest staatusest.
Tagantjärele tarkusega võib öelda, et Islandi pankade ärimudel polnud jätkusuutlik ega üldse elujõuline. Kolm peamist panka olid lõpuks võrreldes tegeliku majandusega selgelt liiga suured ning nende rahvusvahelise laienemise algusest peale oleks pidanud olema ilmselge, et Islandi keskpank ei saa kuidagi võtta nende suhtes endale viimse laenutagaja rolli.
Küsida tuleb aga seda, kuidas Island üldse sattus sellisesse olukorda? Kuidas on võimalik, et stabiilset riiki, kus on korralikult juurdunud demokraatlikud institutsioonid, maailma kõrgemate hulka kuuluv elatustase, laiapõhjaline, valdavalt riiklik heaolu- ja haridussüsteem, peaaegu olematu riigivõlg ning sõltumatu pensionisüsteem, niisiis riiki, mida kadestab kogu ülejäänud maailm, tabab järsku rahanduslik Göttendämmerung? Üsna loogiline tundub olevat otsida süüdlast (või vähemalt patuoinast) rahvusvahelises finantskriisis. Island oli nagu kanaarilind söekaevanduses ja et tegemist oli kõigist ülekuumenenud Lääne majandustest mahu poolest pisimaga, pidigi see olema esimene, mis langeb, kui mürgise kapitali suitsupilv tuld võttis ning läitis suure jahtumise, mis nüüd toimub juba kogu rahvusvahelises majanduses.
Teataval määral on see seletus õige, aga see on vaid osa Islandi tegelikust loost ega selgita õigupoolest maal viimastel aastatel toimunut.
See ei selgita näiteks, kuidas Islandi pangandussektori bilanss oli võimeline õhupallina paisuma, nii et viimastel aastatel moodustas selle suhe SKTsse vähemalt 900 protsenti. Pangandussektori tohutu suurus võrreldes tegeliku majandusega oli ka põhjus, miks selle langus ei toonud kaasa ainult finantskriisi, vaid ka rahvusvaluuta kokkuvarisemise ning, kui kasutada Dublini Trinity kolledži professori Philip R. Lane’i sõnu, ..rahvusvahelise maine ja diplomaatiliste suhete hämmastava allakäigu oma pikaajaliste rahvusvaheliste partneritega”. See on otse loomulikult väga dramaatiline sündmuste käik riigi puhul, mis tunneb uhkust oma demokraatliku pärandi ja tugevate läänelike väärtuste üle.
Ehkki praegune kriis ei ole Islandil veel saavutanud täit jõudu ja keegi ei suuda vähegi täpselt ennustada, millised on selle pikaajalised (või kas või lühiajalised) tagajärjed, tundub siiski päris selge, kuidas Island sellesse olukorda sattus. Siin oli tegemist kolme suundumusega. Esimene neist puudutab Islandi suhteid Euroopa ühisturuga. Teine johtub küllusliku ja odava rahvusvahelise likviidsuse ajajärgul valitud rahanduspoliitikast. Kolmas on puhtsisemaine ning puudutab kahe esimese suundumuse majanduslikku ja psühholoogilist mõju Islandi ärimaailmale.
20. sajandi viimsel kümnendil tabas Islandit sarnaselt paljude teiste riikidega suur liberaliseerimine ja deregulatsioon. Alates 1991. aastast on poliitikas tooni andnud paremtsentristlikud koalitsioonid, mis on erastanud varem riigile kuulunud ettevõtteid ja rahandusasutusi, kasutades saadud tulu ära riigivõla tasumiseks ning heaolusüsteemi rahastamiseks.
1994. aastal sai Island võimaluse osaleda Euroopa ühisturul Euroopa majanduspiirkonna (EEA) lepingu alusel, mille sõlmisid Euroopa Liit ja Euroopa Vabakaubandusassotsiatsioon (EFTA), mille liige on ka Island. EEA avardas tunduvalt Islandi ettevõtetele kättesaadavat turgu ning puhus Atlandi põhjaosa eraldatud saare ärielule sisse täiesti uue hinguse. Esialgu võitsid hiiglaslikust uuest turust eriti suurelt eksportivad ettevõtted, aga kui sajandivahetusel erastati varem riigile kuulunud pangad, hakkas Islandi majanduse aluste sisemine dünaamika väga kiiresti muutuma.
Lühidalt öeldes hakkas majandus orienteeruma rahandussektori järgi, mis laienes kiiresti teistesse Euroopa riikidesse kas uusi haruettevõtteid asutades või väliskonkurente üle võttes. Samal ajal aitasid Islandi pangad maa teistel ettevõtetel, milleks olid tihtipeale firmad, mille omanikud olid seotud pankade suuraktsionäridega, omandada välismaiseid ettevõtteid, pakkudes rahastamisvõimalusi ja konsultatsiooni.
See ei ole iseenesest veel kuigi halb asi, vaid päris normaalne üleilmastumisega kaasnev nähtus. Kui langevad majandustõkked, suunduvad kodumaised firmad välismaale, et maksimeerida oma potentsiaalne tulu. Islandi pangad olid pealegi väga motiveeritud kiiresti laienema, sest koduturu väiksus ei pakkunud mingeid tõsisemaid kasvuvõimalusi.
Islandi pangad said oma laienemist rahastada tänu hõlpsale ligipääsule hulgirahastamise turul leiduvale odavale rahale. Et Islandi valitsusel polnud võlga, aitas ta pankadel saada rahvusvahelistelt agentuuridelt paremaid laenureitinguid, kui need tõenäoliselt väärisid. Rahvusvahelised investorid uskusid pikka aega sinisilmselt, et valitsus suudab aidata ja aitabki halbade aegade saabudes erapangad hädast välja, ehkki viimased olid juba kasvanud mitu korda suuremaks kui valitsuse võimalik väljaostuvõime. Islandi võimud olid selles osas teadlikult vaiki, andes mõista, et see võib nii olla, kuid samas ei kippunud kuigivõrd jagama konkreetseid garantiisid.
Islandi pankade laienemist ei tõuganud tagant aga ainult rahvusvahelise majanduse üldised olud. Suurt osa etendas ka valitsuse rahanduspoliitika. Sajandivahetusel leidis Islandi valitsus, et Islandi keskpank peab kehtestama inflatsiooni kontrolltaseme ning laskma krooni vabaks. Samal ajal kärbiti muid tavapäraseid keskpanga funktsioone. Majanduse liberaliseerimine ja suured välismaised investeeringud alumiiniumitööstusse tekitasid majanduses suure nõudluse, mis toitis inflatsiooni. Kehtestatud inflatsioonimäära tagamiseks oli keskpank sunnitud päris jõuliselt tõstma intressimäära, mis aga veidral kombel ei mõjutanud peaaegu üldse inflatsiooni. See tõmbas paratamatult endale rahvusvaheliste investorite tähelepanu ning Islandi kroonist sai populaarne carry-trade’i valuuta (see tähendab laenamist madala tootlusega valuutas, näiteks jeenides, ning investeerimist kõrge tootlusega valuutas).
Carry-trade avaldas kolmetist mõju. Esiteks surus see üles krooni väärtust (kunstlikult, sest väärtus ei kajastanud majanduse tootlikkuse kasvu), mis muutis Islandi kaubandusbilansi halvemaks. Teiseks muutis raha sissevool kodumaiste varade inflatsiooni (eelkõige just kinnisvara ja aktsiabörsi osas) samuti halvemaks ning kolmandaks võimaldas valuuta väärtuse kasv ja kapitali sissevool pankadel omandada veel rohkem vara või rahastada Islandi investoreid, kes investeerisid välismaale. Kõik need kolm mõjutegurit kihutasid vastastikku üksteist tagant: näiteks varade kõrgem hind tõi kaasa suurema inflatsiooni, mis sundis keskpanka intressimäära veelgi tõstma, mis aga suurendas veel enam carry-trade’i mahtu.
Mainitud tegurid ei too automaatselt kaasa investeeringute muretut suundumist välismaale. Oma osa etendab ka psühholoogia. Selle asemel et uurida, kas pankade tohutud investeeringud välismaale on jätkusuutlikud või üldse mõistlikud, kippus ajakirjandus enamasti muutuma lausa marurahvuslikuks, kui kõne alla tuli finantssektor. Ajakirjanduses levis seisukoht, et pankurid kannavad edasi viikingite pärandit, rünnates rahvusvahelist finantsturgu vapralt, oskuslikult ja visalt. Tagantjärele võib öelda, et analoogia oli teataval määral isegi õige – vähemalt selles osas, et ka viikingid võtsid ette rüüsteretki ja laastasid võõraid maid. Omalt poolt ei olnud pankurite kiitmisega kitsid ka poliitilised juhid.
Majandusmullidel on üks ühine joon. Tippajal kalduvad inimesed neid mõistuspäraselt seletama, ehkki olukord ise on täiesti mõistuseväline. Põhimõtteliselt just nii juhtus Islandil. Levis üldine arusaam, et islandlased on mingil veidi segasel põhjusel paremad või nutikamad pankurid kui teiste maade pangandustegelased, keda tihtipeale alavääristati seniilsete, letargiliste, vana koolkonna tegelastena. Ilmselgelt peitus selle taga tugev rahvuslik tunne. Kui vaadelda Islandi panganduse laienemist, ilmneb „finantsrahvuslus” väga selgelt. Nii kirjutasid näiteks Taani analüütikud ja ajakirjanikud Islandi pankadest enamasti kriitiliselt, seda enam, et Islandi ärimaailm laiendas oma haaret ka Taanis. Islandi pankurid, poliitikud ja arvamusliidrid tõrjusid samas tavaliselt selle kriitika väitega, et see kajastab lihtsalt Islandi endiste isandate kadedust selle üle, kui imehästi läheb nende endisel koloonial ja kui rikkaks nad on saanud.
Kõik see tõigi kaasa selle, et pangandussektori bilansi suhe SKTga kasvas 900 protsendini, mis on nii või teisiti väga ebanormaalne. Selge oli ka see, et keskpangal ei jagu mingil juhul enam vahendeid, et panku toetada ja võtta raskuste tekkides endale viimse laenutagaja roll. Astuti küll samme, et suurendada keskpanga välisvaluutareserve, aga need jäid nii või teisiti liiga väikeseks. Ehkki kõik pole veel selge, leidub tõendeid, et teised keskpangad ei tahtnud sugugi ulatada oma abikätt valuutavahetuslepingute kujul, sest nad olid arvamusel, et finantssektori tohutu suuruse tõttu ei ole võimalik majandust enam päästa.
Subprime-laenude turu kokkuvarisemine möödunud aastal tähistas hetke, mil odav likviidsus sai otsa ning kinnisvarahinnad hakkasid tõusma. Sai selgeks, et kõige enam kannatavad need, kes on kõige rohkem võlgu. Islandi pangad olid oma rahvusvaheliste kohustustega tekitanud majandusele suure võlakoorma ja just seepärast kirjeldasid ajakirjanikud Islandit kui kanaarilindu söekaevanduses. Ühe Briti ajakirjaniku sõnul kujutas Island endast Põhja-Atlandil tegutsevat ülekuumenenud riskifondi. Ega see päris vale polegi.
Sealtpeale, kui Islandi pangandussektor läks pankrotti ja riigistati, on valitsus püüdnud igati hankida erakorralist laenu oma traditsioonilistelt sõpradelt ja liitlastelt. Erilist edu pole sellega kaasnenud, mis on tekitanud pettumuse paljudes islandlastes, kelle meelest on maailm nad hüljanud. Kuid olukorral on mõned huvitavad poliitilised tagajärjed, mida tasuks lähemalt vaadelda.
Esiteks on Islandi valitsusel tekkinud erimeelsused Briti ja Hollandi võimudega, kes peaksid garanteerima Islandi pankade deposiidid neis maades. Kui Islandi võimud sunnitakse neid ise tagama, tähendaks see sisuliselt kogu riigi pankrotti ja aheldaks kodanikud aastakümneteks võlavanglasse. Seepärast pole üllatav, et Islandi poliitilised juhid on võrrelnud sellist võimalikku tulemust Esimese maailmasõja järel Versailles’ lepinguga kehtestatud sõjareparatsioonidega, mis lasusid ränga koormana Weimari vabariigil ja tõid kaasa kõigile teada hukatuslikke tagajärgi.
Ebameeldiv olukord sunnib küsima, kuidas tegutsevad pangad Euroopa ühisturul. Neil on väga ahvatlevad ajendid tegutseda ja laieneda välismaal, kuid samal ajal on neil kogu oma potentsiaalist hoolimata ligipääs ainult oma esialgsele viimse instantsi kreeditorile. Nii ei ole näiteks Euroopa Keskpank (EKP) sugugi eurotsooni viimse instantsi laenutagaja. Selle taga peituvad osaliselt poliitilised põhjused – eurotsooni riigid ei soovi täielikult loobuda oma keskpankade rollist -, kuid see, et pangad, mis võivad rajada harusid kaugele üle riigipiiri, on aheldatud mandri teises otsas paikneva keskpanga külge, tundub siiski veidi mõtlematuna. Mõne aasta vältel toimis see süsteem päris korralikult, aga on muutunud üha ilmsemaks, et finantskriisi, eriti aga süsteemi kokkuvarisemise puhul see enam ei sobi. Dilemma tuleb lahendada kiiresti, sest ei saa välistada, et peagi võib veel mõni Euroopa riik, mille pangandussektori maht on võrreldes SKTga suur, sattuda Islandiga samasugusesse olukorda – ehkki Island on muidugi äärmuslik näide.
Kui tekib konsensus, et iga riik peab ise garanteerima kõik oma pankade rahvusvahelised kohustused, tekib väga põhimõtteline küsimus, kes õieti kujundab riigivõla, mis tingib ilmselgelt vajaduse hinnata ümber valitsuse ja rahandusasutuste suhteid.
Teiseks tasub mõelda sellele, kas Islandi välispoliitika on pärast külma sõja lõppu olnud ikka adekvaatne. Island ei ole kordagi taotlenud ELi liikmestaatust ning poliitikas on valitsenud üldine konsensus, et ligipääs Euroopa ühisturule vastab enam kui küllalt riigi huvidele. Pealegi on alles 1944. aastal iseseisvunud riigil olnud ajalooliselt üsna raske allutada end mõnele muule võimule, ehkki see suhtumine võib praegustes tingimustes hakata muutuma. Viimaste kuude sündmused on näidanud, et niisugused suhted Euroopaga ei tekita suure pinge ajal ei poliitilisi kohustusi ega tagajärgi. Küsimusele, kas poliitilised sidemed oleksid tugevamad, kui Island olnuks ELi liige, ei saa muidugi vastata, kuid selles osas võib saabuda selgus juba lähikuudel, kui finantstorm pühib üle kogu mandri.
Kolmandaks on kriisil omad geopoliitilised tagajärjed. Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) on eraldanud Ukrainale suuri erakorralisi laene ning on valmis sama tegema Pakistani suhtes. Pole põhjust kahelda, et nende riikide majandus on tõsises olukorras, kuid samal ajal ei saa kuidagi jätta tähele panemata ka seda, et Lääs on valmis andma neid laene väga kiiresti, sest pelgab mainitud riikides poliitilist ebastabiilsust ja võimalikku doominoefekti.
Ka Island on peagi saamas IMFilt erakorralist laenu, kuid sellega on kaasnenud mõned geopoliitilised raskused. Pole kuigi palju mõeldud, milliseid geopoliitilisi tagajärgi tooks kaasa see, kui Island ei saaks laenu või kui sellest ei piisa maksebilansi tasakaalustamiseks. Islandi valitsus on palunud rahanduslikku abi Venemaa valitsuselt ja kui hädavajadus muutub veel pakilisemaks, pole üldse välistatud, et laenusooviga kaasneb ka teatavate poliitiliste privileegide tagamine Venemaale. Kuigi Moskva valitsusel on ka oma finantsprobleeme, võib see tunduda neile päris ahvatlev, kui pidada silmas nende geopoliitilisi taotlusi Arktikas ja Islandi geopoliitilist tähtsust.
Selline tulemus oleks mõistagi hukatuslik, mistõttu tuleb kohe toonitada, et ükski Islandi põhivoolu poliitikutest ei ole pidanud seda mõeldavaks, kuigi poliitilise süsteemi äärealadel esineb ka arvamusi, et Island peaks lahkuma NATO ridadest, kui valitsus ei saa nii hädasti vajatud abi. Samas ei tasu ka unustada vanarahva tarkust, et häda ajab härja kaevu ja kingitud hobuse suhu ei vaadata…
Islandi pangandussüsteemi kokkuvarisemise taga seisis kodumaine ülbus, finantssektori kontrollimatu riskimine, täiesti ebaõnnestunud regulatsioon ning muidugi tublisti ikka esinevat rumalust ja ahnust. Kuid kokkuvarisemine ei toimunud rahvusvahelises vaakumis ning rahvusvahelise majanduse olukord aitas kaasa kriisi süvenemisele. Samas tuleb kindlasti meeles pidada, et kogu kaose tekitas üksainus sektor ja et see ei olnud kindlasti otseselt valitsuse poliitika tagajärg.
Kanaarilinnu surm söekaevanduses tekitab mitmeid olulisi küsimusi, millele vastamine on äärmiselt tähtis, sest sellest sõltub, kas ja millal pääsevad kaevurid taas maa peale ning saavad uuesti hingata värsket õhku.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar