Kakskümmend aastat hiljem
Augustis möödub kakskümmend aastat Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisest. Üks õpetlik ja kainestav viis selle aja pikkust hinnata on heita pilk paarikümne aasta taha.
Sündmuste arengust siin kohapeal on taastatud iseseisvuse ajal palju räägitud ja räägitakse kindlasti juubeli puhul veel. Kõrvalpilk välismeediast siinsetele sündmustele aitab aga meenutada seda, kui ettearvamatu on ajalugu ning kui raske on ka tasemel ekspertidel hinnata muutusprotsessis olevaid sündmusi. Tagantjärele on kõigil kergem tark olla, aga kui hästi suudame ise ette näha tänaste arengute homset päeva?
„Teised meist” 20 aastat tagasi avaneb paljuütlevalt juba ühtainsat väljaannet lehitsedes. Jaanuaris 1990 muretses rühm asjatundjaid ajakirjas Time, et kui Gorbatšov peaks nõustuma Leedu iseseisvusnõudmistega, järgnevad Leedule peagi Eesti ja Läti – „ja kui kord eraldumispisik kogu Baltikumi nakatab, mis takistab seda teistesse liiduvabariikidesse levimast?” Käimasolevat protsessi nimetatakse rahutusttekitavaks, teistes tolle aja analüüsides peljatakse N Liidu balkaniseerumist, rahvustevaheliste sõdade puhkemist ja tekkivat kaost. Eraldujaid nimetatakse järjekindlalt natsionalistideks ja separatistideks, N Liidust räägitakse ühtse tervikuna kui „rahvusest” (nation).
Time’i tollane välistoimetaja Strobe Talbott nõuab mais 1990, et president Bush (vanem) peab kinnitama Nõukogude riigipeale, et USA ei soovi N Liidu lagunemist. Sama aasta 20. augustil – aasta enne Eesti taasiseseisvumist – toob Time ära USA presidendi mure: suurim uus vaenlane Euroopas on „ebastabiilsus ja ettearvamatus”. Järgnevate kuude jooksul aga ajakirja keel ja toon muutub. Jaanuaris 1991 ennustab Time N Liidu lagunemist, kasutades juba väljendeid „the Soviet Disunion” ja „the late, great Soviet Union”. Kasutusele tulevad terminid „okupatsioon” ja „imperialism”, ja juulis 1991 möönab Talbott: „Baltlaste ja sloveenide motivatsiooniks pole pelgalt hõimkondlikud kired (tribal passions) – nad tahavad süsteemist välja.” Novembris 1991 tõdeb Time: „Uskumatust on saanud vältimatu. Balti riigid on läinud, Ukraina ja teised on minekul, ja neid ei peata enam ilmselt miski.”
Juba see põgus pilguheit aitab meenutada, kui pikk tee on vaid 20 aastaga käidud. Täna oleks raske rääkida Balti rahvastest separatistlike hõimlastena. Samas peaks tagasivaade kainestama tänase maailma uljaid vaatlejaid. Täna on väga raske öelda, kas Egiptusest võib kunagi saada liberaalne demokraatia või Tiibetist iseseisev riik, aga arengutele hinnanguid andes on hea tunnistada ennustamise võimatust ja omaenese eksimise võimalikkust. Never say never on maailmapoliitika vaatlejale järgimist vääriv deviis.