Kakskümmend aastat hiljem

Kahekümne aasta eest varises kokku Nõukogude Liit ja Eesti sai taas iseseisvaks. Täna tundub, nagu oleks minevik Nõukogude impeeriumi osana ammu seljataga: riik on kindlalt põimunud Atlandi-üleste institutsioonide võrgustikku ning tema suveräänsust toetab maailma kõige võimsam sõjaline allianss. Ometi käib impeeriumi tont ikka veel ringi. NATO garantiidest hoolimata tunneb Eesti ennast silmitsi oma suure ja ennustamatu idanaabriga äärmiselt ebakindlalt. Kahe riigis elava kogukonna – samuti Nõukogude pärandus – suhted on endiselt problemaatilised. Lisaks paistab, nagu oleksid eestlased aina vähem õnnelikud oma staatuse üle Lääne kogukonnas: nende meelest kalduvad Ühendriigid Euroopast ära pöörama ega tee piisavalt NATO idatiiva kindlustamiseks ning selliseid maid nagu Saksamaa ja Prantsusmaa süüdistatakse tihtipeale selles, et nad seavad suhted Moskvaga kõrgemale Atlandi-ülesest solidaarsusest. Sellises kriitikas pöördutakse reeglina ühiste demokraatlike väärtuste poole, mis lubab eeldada, et Lääne demokraatlikku kogukonda käsitletakse vaieldamatu tõsiasjana, ometi võib neid kaebusi selgelt pidada äärealade riigi kriitikaks, kes on surutud mitme suurriigi vahele ja pelgab nende küünilisi reaalpoliitilisi mänge. Pole kahtlust, et meil on igati alust tähistada Nõukogude Liidu kokkuvarisemise aastapäeva, kuid võrreldes 1991. aastaga on tänapäeva maailm palju keerulisem.

Üks võimalus seda keerukust lahti harutada on käsitleda otseselt impeeriumijärgset konteksti, milles me praegu elame, ja võrrelda meie olukorda sarnaste olukordadega väljaspool Euroopat. Selleks tuleb kasutada postkolonialismi teooriat, mõtlemissuunda, mis ajab juuri kogu maailma ülikoolides ja uurimiskeskustes. Postkolonialistliku paradigma rakendamine postsotsialistlikus piirkonnas tundub veel tänagi uudsena, ehkki selle võimalikkust ja vajadustki on mitmed teadlased toonitanud juba vähemalt kümmekond aastat.¹ Ma tutvustan lühidalt postkolonialistlikku vaatenurka ja üritan näidata, et see võib aidata meil paremini mõista imperialistlikku minevikku, mis kammitseb meid tänapäevalgi, ning isegi muuta selle koormast kapitaliks.

Postkolonialismi põhjendus

Postkolonialism on kriitiline teooria, mis tähendab, et selle siht on paljastada võimusuhteid ja diskrimineerimist formaalse võrdsuse fassaadi taga, mis teatavasti on liberaalse kapitalistliku ühiskonna keskne tunnus. See on saanud alguse marksistlikust kapitalismikriitikast, kuid jääb väga kaugele marksismi dogmaatilisest Nõukogude vormist, mille peamine ülesanne oli õigustada rõhuvat režiimi. Postkolonialism aga võib pakkuda teravat Nõukogude süsteemi kriitikat, näidates selle vasakpoolse emantsipatsiooniretoorika taha varjatud imperialistlikku ja rõhuvat struktuuri. Samal ajal tuleb aga rõhutada ka Nõukogude impeeriumi vastuolulist iseloomu, eriti fakti, et see teataval määral soodustas äärealade rahvuslikku enesemääramist eriti selliste rahvaste seas, kel varem puudus omariiklus. Oma esialgset „rõhutud rahvaste rahvusluse” loosungit järgides muutsid enamlased varasema impeeriumi föderatsiooniks, lõid kõikvõimalikke territoriaalseid autonoomiaid, kehtestasid kohalikus keeles hariduse, koostasid mitme liiduvabariigi rahvusliku ajaloonarratiivi, edutasid „rahvuskaadrit” jne. See suundumus sai valdavas osas tagasilöögi 1930. aastatel seoses Stalini režiimi tugevnemisega ning paljudel juhtudel mattusid varasemad saavutused järgnevate aastakümnete puhastuste, küüditamiste ja diskrimineeriva poliitika alla.²

Postkolonialistliku paradigma rakendamine postsotsialistlikus piirkonnas tundub veel tänagi uudsena, ehkki selle võimalikkust ja vajadustki on teadlased toonitanud juba kümmekond aastat.

Postkolonialismi on andnud panuse väga erinevad teadusharud, näiteks strukturaallingvistika, psühhoanalüüs ja mõistagi kultuuriantropoloogia. Seetõttu on küll enamik seda vaatenurka pooldavaid teadlasi seni keskendunud „klassikalisele” Lääne kolonialismi pärandile, kuid nii mõnedki uurivad postkolonialismi sootuks teistsuguses ajaloolises kontekstis. Selle vaatenurga muudab eriti köitvaks asjaolu, et selle abil saab lisaks kolonialismi mõju selgitamisele allutatud (koloniseeritud) ühiskondades selgitada selle mõju ka impeeriumi tuumikule. Niisiis saab näidata, et kolonialistlik suhe Isanda ja Orja vahel on mitmetahuline ja vastastikune. Eriti just Euroopa riigiloomet, nii maailmajao südames kui ka äärealadel, on tihedalt seotud impeeriumiloomega – lausa sel määral, et tänaseks on neid kujutatud ühtse protsessina. Maxim Waldstein näiteks märgib, et „britlus tekkis loomulikult vastasseisus koloniseeritava Teisega, tema üle domineerides ja tema kohta teadmisi hankides”.³ Samuti olnuks rahvuslik ärkamine väljaspool Euroopa tuumikut, nii Ida-Euroopas kui ka teistel äärealadel, võimatu väljaspool imperialistlikku konteksti. Äärealade rahvad ei olnud lihtsalt Euroopa impeeriumide rõhumise all – nad võtsid kogu riikluse idee üle impeeriumi Isandatelt ning pöörasid selle lõpuks impeeriumi vastu, hakates nõudma enda rahvuslikku iseseisvust.⁴

See kajastab laiemat väitlust, mis suurel määral kujundab postkolonialismiuuringuid: Ori suudab tihtipeale jäljendada Isanda käitumist, millega õõnestab viimast ja muudab kolonialistliku domineerimise sügavalt mitmepalgeliseks nähtuseks. Tänapäeva postkolonialismi tõlgendused ei käsitle seda otsese vastasseisuna Isandale, vaid pigem kogu diskursiivse ruumi ülevõtmise ja ümberkorraldamisena, milles domineerimine üldse toimub. Seetõttu on koloniaalsuhe alati hübriid, milles keskuse ja ääreala kultuuriline piir küll pöördumatult ähmastub, kuid jääb siiski tähenduslikult püsima.

Näitena selle kohta, kuidas hübriidsus toimib nõrgestajana, toob üks suuremaid postkolonialismi teoreetikuid Homi Bhabha Anund Messehi kohtumise rühma indialastega 19. sajandi alguses. Messeh, kes oli India üks esimesi leeriõpetajaid, nägi kord, kuidas kohalikud elanikud loevad ja arutavad puudesalus evangeeliumit. Kui Messeh kinnitas, et Piibli tõid kohalikele elanikele eurooplased ning see järelikult õpetab neile „Euroopa sahibite religiooni”, ei jäänud nad teda uskuma, sest nende meelest ei saa jumalasõna tulla neilt, kes „söövad liha”. Püsides arvamuse juures, et Piibli on andnud neile otse Jumal, kirjutab Bhabha, indialased „seisavad vastu Jumala ja inglaste imelisele samastamisele”.⁵ Nad võtsid – vähemalt pealiskaudselt – omaks kristlike väärtuste universaalsuse, kuid keeldusid tunnistamast selle otsest pärinemist Euroopa kultuurist. See omakorda nõrgestab Euroopa domineerimise religioosset põhjendatust, sest kui jumalasõna on antud otse indialastele, on neil ka õigus tõlgendada seda enda kultuurilistest eeldustest, näiteks taimetoitlusest lähtudes.

Vana tuumik, uued äärealad?

Lihtne on tõmmata paralleele „klassikalise” allutatud subjekti hübriidse positsiooni ning Lääne kritiseerimise vahele, mis on sageli kõlanud selliste pooleldi äärealade riikide nagu Hiina, Venezuela ja mõistagi Venemaa juhtide suust. Küll Lääne vastu seistes, esitab Venemaa ometi enda nõudmised läänelikus demokraatiakeeles. Ta tunnistab liberaalse demokraatia väärtuste universaalset tähendust, kuid püüab need lahti haakida spetsiifilistest Lääne juurtest ning anda neile mõnevõrra teistsuguse tähenduse, rõhutades näiteks oluliselt enam suveräänsuse põhimõtet. Ta ei kujuta endast enam Lääne domineeritud maailma radikaalset vastandit, vaid pigem soovib saada legitiimset häält väitluses, kuhu ja kuidas peab maailmakord arenema.⁶

Meil on igati alust tähistada Nõukogude Liidu kokkuvarisemise aastapäeva, kuid võrreldes 1991. aastaga on tänapäeva maailm palju keerulisem.

Sellistes riikides nagu Eesti peetakse seda endiselt ohuks. Eesti vaatlejad hoiatavad sageli oma kaaslasi „vanas Läänes”, et need ei võtaks demokraatia matkimist Venemaal tõe pähe. Kasutades ära oma otseseid kogemusi endiste Venemaa impeeriumi alamatena, hoiatavad Eesti kommentaatorid, et Venemaa imiteeriva demokraatia mudelit võidakse eksportida ka teistesse Euroopa naaberriikidesse. Ja mis veel hullem: see võib lõpuks ära rikkuda Lääne demokraatlikud riigid ja neid nõrgestada, pakkudes kõikvõimalikke meelitavaid tehinguid ja nõudes vastutasuks silmade kinnipigistamist „keeruliste” demokraatlike protseduuride mitterakendamise osas.⁷

Eesti seisukoht on eriti huvipakkuv selles mõttes, et postkolonialismi vaatenurgast näitab see väga keerukat suhet rahvusliku Mina ja olulise Teise vahel. Ühelt poolt, olnud Ori Venemaa imperialistlikus ruumis, on Eesti eriti innukalt valmis omaks võtma normatiivset korda, mida pakub Euroopa Isand. Ühinemine eurotsooniga majandussurutise tipphetkel ränki ohvreid tuues on vaid viimane ilmekas näide selle kohta, kuidas Eesti on võtnud endale Euroopa kooli eeskujuliku õpilase rolli. Pingutused ei jää mõistagi kiidukirjata: ELi ja NATO liikmeks saanuna võib Eesti nüüd suhelda Moskvaga kui tuumiku esindaja, seades kahtluse alla Venemaa kuulumise Euroopasse ja tema õiguse Euroopa väitlustes kaasa lüüa.

Teiselt poolt on Eesti kriitika üha sagedamini suunatud Atlandi-ülese kogukonna tuumikriikide vastu. Eesti sõnad seavad õigupoolest ka omalt poolt kahtluse alla liberaalse demokraatia väärtuste otsese Lääne päritolu ning seeläbi ka lääneeurooplaste ja põhjaameeriklaste eksklusiivse õiguse defineerida demokraatia olemust. Paradoksina muudab kunagine kuulumine Venemaa impeeriumisse Eesti ta enda silmis demokraatia osas märksa legitiimsemaks sõnavõtjaks kui „vana Lääne” riigid. Demokraatia universaalne tähtsus on selle tõlgenduse kohaselt eestlastele otse antud seepärast, et neid rõhus väline imperialistlik Teine ning nad olid ilma jäetud võimalusest nautida demokraatliku omariikluse hüvesid. Selle asemel, et olla üleminekuriik Euroopa serval, on Eesti (võib-olla koos oma sarnast kogemust jaganud naabritega) hakanud ennast tõlgendama kindlalt Euroopa tuumikusse kuuluva riigina.

Väljakutse Lääne hegemooniale

Kõigist konkreetsetest ajaloolistest erinevustest hoolimata võib täheldada ilmselt struktuurset sarnasust kolme artiklis kirjeldatud seisukoha vahel. Indialane, kes väidab, et jumalasõna ei saa kuuluda liha söövatele inglastele, Venemaa juhid, kes hoiatavad demokraatia pealesurumise eest suveräänsetele riikidele, ja liminaalne Eesti Mina, kes koondab Euroopa ja kogu Lääne enda traagilise ajaloolise kogemuse ümber, esitavad kõik omal viisil väljakutse „vana Lääne” hegemooniale universaalsete väärtuste tõlgendamisel.

Sarnasuste tunnistamine annab võimaluse omandada kogemusi kogu maailma lõpututest hegemooniavastastest püüdlustest, mis tõstavad esile väga erinevaid tahke, olgu kultuurilisi, keskkonnaalaseid, religioosseid või sotsiaalseid. Nagu selgub, Moskva juba teeb seda, esitades sageli Lääne kriitika otseselt kolonialismivastastes mõistetes (tasub tutvuda kas või hiljutise aruteluga lääneriikide sekkumise kohta Liibüas). Kuna Eesti väidab, et kõneleb Lääne tuumiku nimel, on tal raske end otseselt samastada selliste hegemooniavastaste liikumistega, mis lähtuvad läänevastasusest. Ent see ei tohiks tõkestada vaimsel tasandil ümber mõtestamast omaenda postimperialistlikku olukorda teiste kogemusi arvesse võttes, isegi kui võrdlus võib pealiskaudsel vaatlusel tunduda vastuolulisena. Pealegi näitas „araabia kevad”, et rohujuuretasandi vabastusliikumised põrkavad sageli kokku rõhuva struktuuriga, mille puhul üleilmsed kapitalistlikud jõud on liidus kohalike traditsionalistlike režiimidega, mis toob kaasa hegemooniavastaste ideoloogiate segu alates selgest läänevastasusest kuni usufundamentalismini. Rumal oleks eirata nende liikumiste, mis ei ole ühemõtteliselt Lääne liitlased, emantsipatsioonipotentsiaali. Vastupidi, äärmiselt oluline on luua dialoog kogu poliitilise spektriga ning ka Eesti välispoliitika saaks kasu oma kolonialismivastase vastupanu laiemast tõlgendusest.

Selle asemel, et olla üleminekuriik Euroopa serval, on Eesti hakanud ennast tõlgendama kindlalt Euroopa tuumikusse kuuluva riigina.

Postkommunistliku situatsiooni ümberhindamine postkolonialismi vaatepunktist rikastab ka seda vaatepunkti ennast. See rõhutab tõsiasja, et Isanda ja Orja identiteeti pole kunagi võimalik ette näha. Kolonialismi uurivad teadlased kipuvad sageli eeldama, et nii koloniseeriv keskus kui koloniseeritav, allutatud ääreala on probleemideta ja hõlpsasti eristuvad vähemalt kultuurilises, kui mitte geograafilises mõttes. Teisisõnu seostatakse imperialistlikku keskust tavapäraselt Euroopaga (või valgetega või kristlusega), allutatud ääreala asub aga alati mujal kui Euroopas. Ent nagu nii Venemaa kui ka Eesti juhtum näitavad, pole see alati nii. Need, kes kõnelevad globaalse ääreala rõhutute nimel, on tihtipeale kohalikul tasandil ise rõhujad. Kui näiteks Vladimir Putin süüdistab Läänt neokolonialismis, ei anna see ega tohigi anda „võimuvertikaalile” demokraatlikku legitiimsust. Samal ajal ei tohi niisuguse retoorilise väärkasutuse võimalust võtta kinnitusena, et kogu mure neokolonialistliku ebaõigluse pärast on pelgalt küüniline manipuleerimine, millel pole mingit reaalset alust. Juba demokraatia idee ise eeldab pidevat kriitilist arutelu, mille pilgu alt ei tohi välja jääda ükski norm, institutsioon või identiteet. See tähendab, et demokraatlik kogukond peab juba definitsiooni poolest suhtuma endasse kriitiliselt ja olema avatud ka välisele kriitikale.

Siinse lähenemise üks problemaatilisemaid tahke on see, et sel moel ei omistata ühelegi tegurile a priori kõlbelist ülimust. Õigupoolest ongi üks tähtsamaid lähtepunkte tõdemus, et Läänele tuleb alati meelde tuletada tema kolonialistlikku minevikku. Lisaks suhtub see mõistvalt praeguse Lääne domineeritava maailma iseloomustamisse imperialistlikuna.⁸ Seepärast võib seda süüdistada normatiivses relativismis, kui püütakse tõmmata paralleele mineviku impeeriumide ja praeguse, Atlandi-ülestele institutsioonidele tugineva hegemoonilise korra vahele või ka erinevate diskursuste vahele, mis mõistavad Läänt hukka reaalsete või kujuteldavate süütegude eest. Tasub siiski meeles pidada, et neid paralleele tõmmatakse järjekindlalt strukturaalsel tasandil, samal ajal kui normatiivseid küsimusi lahendatakse teisel tasandil. Eelarvamusteta vaatlejale on ilmne, et nii Eesti kui ka Venemaa on struktuurselt ebavõrdses suhtes „vana Läänega” ning mõlemad, küll väga erinevatel põhjustel, on tõsiselt mures selle ebavõrdsuse pärast. See ei tähenda siiski, et nende murel on võrdne poliitiline tähtsus.

Ebavõrdsusele suhetes Läänega lisandub veel üks ebavõrdne suhe, nimelt imperialistlikku ruumi kuulunud väikeriikide ning suurriikide vahel, kes vähemalt osaliselt väidavad end olevat sellesamuse kunagise impeeriumi pärijad. Levinud viis selle raskuse ületamiseks on väide, et kuna Lääne kogukonna aluseks on tõeliselt universaalsed väärtused ja see ei rõhu kedagi, ei saa seda ka nimetada impeeriumiks ning selle sees valitsev ebavõrdus ei saa õieti kuidagi põhjustada mingit ebamugavustunnet. Siiski tundub, et Eestil on üha raskem tunnistada „vana Lääne” monopoli universaalsete väärtuste määratlemisel, mistõttu ebavõrdsus Atlandi-üleses kogukonnas võib tekitada ärevust. Selle asemel, et kujundada oma identiteet eksimatu Lääne usina õpilasena, püüab Eesti rajada sõltumatut alust, mille pealt määratleda ennast kui demokraatlikku riiki.

Need, kes kõnelevad globaalse ääreala rõhutute nimel, on tihtipeale kohalikul tasandil ise rõhujad.

See viib väitluse väärtuste üle uuele tasandile: neid ei peeta enam Lääne olemuslikuks jooneks, vaid nähakse tärkavat rahvuse ajaloolisest kogemusest, kelle vabadus on maha surutud, aga kes on selle tagasi saanud ja seetõttu seda üliväga hindab. Kriitilisem seisukoht Lääne suhtes võib aidata Eestil olla solidaarne teiste rahvaste ja gruppidega, kes on võidelnud või võitlevad oma vabaduse eest. Paradoksiks võib pidada, et kuigi vajadus sõltumatu positsiooni väljatöötamiseks tuleneb sügavast umbusust Venemaa suhtes, avab see ühtlasi võimaluse kahe maa suurema vastastikuse mõistmise saavutamiseks. Kui Läänt ei peeta enam demokraatia kehastuseks, langeb ära vajadus pidada Venemaad autoritarismi kehastuseks. Demokraatia põhistamine rõhumise ja vabadusvõitluse kogemusega võib luua tingimused, milles saab tunda solidaarsust Venemaa rahvaga. Lõppeks kannatasid nii eestlased kui ka venelased autoritaarse võimu käes ning 1991. aasta augustibarrikaadid näitasid, et selline solidaarsus on võimalik. Meid neist sündmustest eraldavatel aastatel on kaks ühiskonda triivinud teineteisest kaugele ja tekkinud on barjäärid, mille ületamine tundub esmapilgul võimatuna. Ometi tasub meeles pidada, et veerand sajandi eest oli vaieldamatu tõsiasi raudne eesriie, ent ikkagi sai Eesti vaid viis aastat hiljem uuesti vabaks maaks juba sootuks teistsuguses maailmas.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane