Kaks raamatut rahulolematusest

Need on templid või altarid usklikele, kes kummardavad Nuestra Señora de la Santa Muerte’d ehk Püha Surma Emandat. See usund levis USAsse Mehhikost ning Surmaemandast pühak arvatakse kaitsvat kõiki heidikuid. Sektantide hulk on kasvanud ülikiiresti ja nüüdseks palvetab Facebookis luukerepühaku poole kümme kuni kaksteist miljonit inimest, usklikud  jätavad ohvriandidena tema  templitesse sigareid, rummi, Barbie-nukke ja tuhatoose. Püha Surma Emanda järgijad on vaid üks USA ühiskonnas tekkinud  rühmitustest,  mida Amy Chua oma raamatus näitena kasutab.

Amy Chua raamatu „Poliitilised hõimud“ aine on tribalism ja identiteet. Raamatu esimeses osas keskendub autor USA välispoliitika sammudele, mis ignoreerisid maailmas valitsevaid grupiidentiteete. Ta toob näiteid Vietnamist, Afganistanist, Iraagist ja Venezuelast, kus USA ei arvestanud ei etnilisi ega klannierinevusi. Üks huvitav näide on Vietnam, kus  omanikeklassi  enamuse moodustasid hiinlased, kuid seda konflikti etnilist alatooni ei pannud ameeriklased üldse tähele, nähes vaid kahe ideoloogia – kommunismi ja kapitalismi – kokkupõrget. Sarnane olukord kujunes ühel või teisel määral ka  hilisemates konfliktides Afganistanis ja Iraagis. USA sellise poliitika põhjuseks peab autor USA identiteedi erinevust rahvusriikide omast, kuna Ameerika Ühendriikide elanikkond moodustub tema sõnul supergrupist, mis koosneb küll mitmest etnilisest rühmitusest, kuid omab tugevat ühistunnet. Sellest tuleneb ka teistsuguste ühiskonnakoosluste mittemõistmine.

Siiski on ka USA ühiskond väga killustatud. Chua toob välja mitmeid lõhesid, mis kummitavad Ameerika ühiskonda – nii nahavärvide mitmekesisust kui ka vaeste valgete isoleeritust. Ameerika subkultuurid on väga veidrad ja eliitidele arusaamatud, nagu näiteks maadluskultus, suurte autode rallid või ülalpool mainitud narko- ja heidikutejumalad. Valgete praegune saatus ja poliitiline suundumus on eriti märkimisväärne, sest just nende haavatavus tõi mitmete arvates võimule president Donald Trumpi.

Chua arvates hakkas Ameerikas domineerima nn identiteedipoliitika sellises tähenduses, mille puhul määratleb grupp oma väärtuse või olemuse vaid teistele vastandudes. Selline arusaam eksisteerib Ameerikas nii vasakpoolsete kui ka parempoolsete seas.

Ka Francis Fukuyama raamatu „Identiteet: väärikuse nõudmine ja pahameelepoliitika“ põhiaine on identiteet. Termin „identiteet“ on viimasel ajal paraku niivõrd tihti kasutuses olnud, et tundub juba veidi kulununa. Rahvusvahelistesse suhetesse tuli see mõiste aga suhteliselt hiljuti, olles pärit psühholoogiast. Kuid õhus hõljuvate ideede kasutusvaldkond laienes, üheaegselt hakkasid identiteedist rääkima mitmed autorid ja  „ajaloo lõpu“ autor Fukuyama ei ole siin erand. Selles raamatus sukeldub Fukuyama intellektuaalsesse ajalukku. Ta toob välja nn hinge kolmanda osa, mida nimetab thymos’eks ja mis väljendub kahel kujul – soovina olla teistest parem (megalothymia) või teistega võrdne (isothymia). Emotsionaalne soov olla teistest parem või teistega võrdne juhib inimest suuremal määral kui ratsionaalne soov saada rikkamaks. Fukuyama toob näiteks feminismi, väites, et näiteks naisjuristi soov saada partneriks suures firmas ei ole motiveeritud lihtsalt suurema palgaga, vaid eelkõige tunnustusvajadusega – sooviga olla meestega võrdne. Põhiline identiteediküsimus on „kes ma olen?“ ning see kerkis esile siis, kui tekkis rahvuslus, ehk samal ajal industrialiseerimise ja inimeste aktiivsema liikumisega. Vanasti ei olnud vaja endalt küsida, kes ma olen, sest kõik oli selgelt määratud oma küla ja kogukonna piiridega. Edasise globaliseerumisega arenes see äng aga aina rohkem ning  rahvusluse tõusuga käsikäes on tulnud ka usuline ekstremism.

Fukuyama toob sisse väärikuse mõiste ja minu arvates  aitab see aru saada, kuivõrd emotsionaalne on kõik, mis on seotud identiteediga. Teiste näidete kõrval meenutab autor 1990. aasta California töörühma raportit teemal, kuidas suurendada oma eneseväärikust. Väärikuse toonitamine viis aga kaasaegse Lääne ühiskonna olukorrani, kus iga väiksemgi rühm hakkas tunnetama ennast millegi erilisena. Algselt oli erilisus eelkõige vasakpoolsete pärusmaa ja selle tulemuseks oli aina rohkem killustunud ja üha väiksemate kinniste identiteedigruppide levik. Sellele järgnes aga reaktsioon „paremalt“, mis viis parempopulismi, migratsioonivastasuse ja rassismini.

Fukuyama ja Chua on kindlasti väga erinevad autorid. Amy Chua sai tuntuks oma esimese raamatuga „Tiigriema“, milles jutustab Hiina-Ameerika rangest lastekasvatusest. Vähem tuntud on fakt, et Chua on Yale’i ülikooli õiguse professor. Francis Fukuyama on samuti pidanud seilama oma 1990. aastate „ajaloo lõpu“ teesi ja samanimelise raamatu tuules ning varjus. Praegu võtavad mõlemad autorid sõna, et seletada pahameelt ja frustratsiooni läbi identiteedipoliitika prisma. Tekib tunne, et need on katsed seletada reaalsuses juba toimunud sündmusi ja nähtusi – selliseid nagu populism, migratsioonivastasus, islamism ja Ameerika lugejale suunatuna olulise teemana Donald Trumpi tõus presidendiks. Katse nendele arengutele teoreetilist põhja alla seada võib tunduda kunstlik, kuid teooria on nagu maakaart. Ta võib olla puudulik, aga ilma kaardita on veel raskem maastikul orienteeruda.