Kaine ja kalkuleeriv liit

Suurbritannia pole kunagi Euroopa Liitu eriliselt armastanud. Brittidele on kuulumine Euroopa klubisse olnud ikka mõistuse-, mitte südameabielu. Liikmestaatusesse suhtutakse raamatupidajalikult: ELi liikmesuse tulu, eelkõige ligipääsu ühisturule, kõrvutatakse lakkamatult kuluga, olgu selleks siis vähenenud suveräänsus, sissemaksed ELi eelarvesse või ELi seaduste ülevõtmise koorem.

Sellise kaine anglosaksi suhtumise üle pole mõtet kurta. Igal ELi liikmesriigil on oma suhe Euroopa projektiga, mis seostub lahutamatult maa ajaloo, kultuuri ja geograafiaga. Prantslased ja sakslased langetasid valiku Euroopa kui omavahelise leppimise ja eriti Prantsusmaa puhul ka jätkuva globaalse mõju avaldamise vahendi kasuks. Paljud väiksemad liikmesriigid on lihtsalt arvanud, et üksi ei saa nad üleilmastumise tingimustes hakkama. Mõned nooremad demokraatlikud riigid on pidanud Euroopat tagatiseks, et nad kuuluvad kindlalt Lääne modernsesse avatud maailma ega lange enam tagasi türannia küüsi. Mõnes riigis on kodanikud oodanud Brüsseli tehnokraatidelt paremat valitsemist, kui nende arvates on võimelised pakkuma kohalikud poliitikud.

Meeldigu see või mitte, brittide liitumine ligemale neljakümne aasta eest oli algusest peale tõsise kulude ja tulude kokkuarvamine tagajärg, millega seostus kurb nending, et Euroopa mandriosa majandus lihtsalt tundus märgatavalt dünaamilisemana kui 1970. aastate väljakurnatud ja streigirohke Suurbritannia.

Ent see ei tähenda, nagu ei saaks Suurbritannia suhtumist kritiseerida. Lõppeks, kui üks riik juba läheneb Euroopale nagu raamatupidaja, siis peab ta andma endast ka parima, et tulu ja kulu arvestataks ikka õigesti. Britid on ammugi kaldunud pessimismi, kui asi puudutab ELi liikmesuse negatiivseid tahke, ja kippunud liigagi kiiresti arvama, et nad kaotavad igal sammul.

Brittidele on kuulumine Euroopa klubisse olnud ikka mõistuse-, mitte südameabielu.

Uue ja ärevust tekitava asjaoluna on Briti poliitilised ringkonnad hakanud nüüd muutuma äärmiselt pessimistlikuks ka liikmesuse positiivsete aspektide osas. Nii parem- kui vasakpoolsed poliitikud keelduvad tunnistamast Suurbritannia suurimaid Euroopa võite.

Eelkõige tuleb mainida, et 1980.–1990. aastate Briti valitsused saavutasid kaks suurt, teineteist vastastikku tugevdavat võitu: esiteks suudeti luua ühisturg ja teiseks jõudis ELi laienemine endise kommunistliku bloki riikidesse. Mõlemad tõukasid liitu anglosaksi avatuse, vabakaubanduse ja valitsustevahelisuse suunas. Mõlemad tõukasid projekti eemale konkureerivast arusaamast, mille kohaselt EL pidanuks olema tihedalt lõimitud üliriik Euroopa Ühendriigid.

Ometi ähvardab mõlemat võitu praegu unustusse langemine – nendesamade Briti erakondade poolt, kes need omal ajal välja võitlesid.

Alustame ühisturust. Tänapäeval, mil Margaret Thatcher on nii selgelt käekotti vibutava peaministri võrdkuju, kes nõuab ELi eelarvest raha tagasi või kuulutab poliitilisest ja majanduslikust liidust unistajatele valjuhäälselt: “Ei, ei ja veel kord ei,”, võib olla raske uskuda või isegi mäletada, et just Thatcheri toetus oli ühisturu loomisel ülimalt oluline.

Brüsseli föderalistidega käsikäes töötav Briti 1980. aastate konservatiivide liider mõistis, kui tohutut kasu toob riiklike barjääride kaotamine kaubanduse teelt Euroopa klubi sees. Ta sai selgelt aru, et sellega kaasneb teatav suveräänsuse kadu, ning teatas alamkojas, et kui kõiki ühisturu otsuseid peaks vastu võetama ainult konsensuse alusel, siis ei saagi see projekt tuult tiibadesse. Kirglikul toonil rääkis ta parlamendiliikmetele totratest Euroopa eeskirjadest, mis sunnivad Briti veoautojuhte tühjalt tagasi sõitma, kui nad on oma kauba mandrile toimetanud, või takistavad Briti kindlustuskompaniidel üles ostmast teisi sama ala ettevõtteid mujal Euroopas.

Hiljem muutis proua Thatcher meelt. Errumineku järel hakkas ta uskuma, et teda on ühisturu loomisel tüssatud ja et ligipääsu turule saanuks palju turvalisemalt saavutada lihtsalt ülemaailmsete kaubanduslepingute abil, millega oleks välditud igasugust suveräänsuse kahanemist. See poliitiline pärand on jätnud jälje tänastele konservatiivsetele poliitikutele, kel on ühisturuga paradoksaalne suhe. Ühelt poolt on Thatcheri-järgne konservatiivide identiteet seotud vabakaubanduse, vabaturumajanduse, umbusuga riikliku sekkumise vastu ning usuga vabasse ja takistamata konkurentsi. Seepärast peab suurem osa konservatiivseid parlamendiliikmeid osalemist ühisturus ELi liikmesuse parimaks (või ka ainsaks heaks) osaks. Kuid teiselt poolt ei meeldi neilesamadele poliitikutele sugugi Brüsseli mittevalitud bürokraatide riigiülene seadusloome. Nende ränk viga seisab selles, et nad ei mõista, et üht ei saa olla teiseta. Ainult riigiülene vahemees saab anda nina peale valitsustele, keda ahvatleb protektsionism või kes võiksid turujõude segavalt suunata riiklikku abi “rahvusliku tähtsusega” ettevõtetele.

See valmistaks juba niigi raskusi, aga nüüd võib Briti konservatiivide seas kuulda uue poliitilise vaidluse algeid, mille taga seisavad kuude kaupa meedias peateemaks olnud uudised Euroopa valitsuste massilisest võlakoormast, kasvu aeglustumisest või sootuks peatumisest ning kiiresti vananevast elanikkonnast.

Senise kahetahulise arvutuse – kas Suurbritannia maksab liiga kallist hinda pääsu eest Euroopa turgudele – muudab keerulisemaks uus küsimus: kas kuulumine Euroopa majandusblokki on üldse midagi väärt?

Omal ajal puudutasid Briti euroskeptikute tugevaimad väited suveräänsust: Brüsseli säärsaapad ähvardavad trampida jalge alla muistsed Briti vabadused, kinnitasid nad. Nüüd, mil paljud valijad on veendunud, et Euroopa ühisraha variseb kohe kokku, on rünnaku võimsam hoob väide, et Suurbritannia on “aheldatud mandrikorjuse külge”. Maa peaks hoopis otsima uusi kasvuvõimalusi tõusuteel olevas maailmas ja püüdma laiendada kaubavahetust niisuguste hiiglastega nagu Hiina, India ja Brasiilia. Selle asemel on aga Suurbritannia seotud sklerootilise, napilt kasvava, vananeva ja ülereguleeritud Euroopaga, mis kaotab maailmas kiiresti tähtsust.

Suurbritannia ei ole sihvakas purjelaev, mis võib köied läbi raiuda ja võtta suuna maailmamerele.

Need väited leiavad paljude Briti valijate seas head vastuvõttu. Need soojendavad üles arusaama Briti erandlikkusest ning tuletavad meelde aegu, mil maa oli võimas mere- ja kaubandusriik, mis võis vabalt seilata maailma meredel ning otsida uusi turge ja võimalusi. Kui öelda tüüpilisele Briti euroskeptikule, et pool Briti kaubavahetusest käib teiste ELi riikidega (ja umbes 40 protsenti ühisraha kasutavate eurotsooni riikidega), siis mühatab ta kohe vastu: “Jah, muidugi, nad ähvardavad meid ka põhja kiskuda, kui me ei suuda ennast lahti rebida ELi lõputuist, ettevõtlust lämmatavatest keskkonnaalastest, sotsiaalsetest ja tööturueeskirjadest.” Kui tuletada siis samale euroskeptikule meelde, et Suurbritannia kaubavahetus Iirimaaga on palju suurem kui Brasiilia, Hiina, Venemaa ja Indiaga kokku, hüüatab ta: “Seda ma ju räägingi: me oleme seotud valede turgudega!”

Kuid need väited on kahekordselt väärad. Esiteks, kui Suurbritannia, Euroopa klubi suurim ja valjuhäälseim vabaturu ja liberalismi eestkõneleja, loobuks osalemast Brüsseli nõupidamistel, muutuksid mainitud eeskirjad ja reeglid peaaegu kindlasti veelgi jäigemaks – ja kägistaksid britte samamoodi edasi. Suurbritannia ei ole sihvakas purjelaev, mis võib köied läbi raiuda ja võtta suuna maailmamerele. Briti saared asuvad ka edaspidi päris Prantsusmaa ranniku lähedal, mistõttu vähemalt lähitulevikus mõjutavad meid väga tugevasti kõik turgu reguleerivad eeskirjad, mis mandril kehtestatakse.

Teiseks on liigagi lihtsustav süüdistada kuulumist ELi selles, et Suurbritannia pole olnud just kõige edukam eksportimisel tärkavatele turgudele. Saksamaa, kes on maailmas esikohal ekspordi poolest Hiinasse, kuulub samuti ELi ja teda piiravad samasugused tööturu-, sotsiaalsed ja keskkonnaalased eeskirjad, mis tapvat Briti ettevõtlust. See ei tähenda, et EL poleks võimeline liigselt reguleerima: kahtlemata on ta selleks võimeline ning mõned finantssektori korraldamise kavad, mis ELi arutelulaudade taga praegu ringlevad, tooksid Londoni Cityle tõsist kahju. Kuid Suurbritannia tõeline probleem on konkurentsivõime ning selliste kaupade ja (eelkõige) teenuste valmistamine ja müümine, mida 21. sajandi tarbijad ostaksid. Võitluses konkurentsis püsimise nimel oleks ränk eksitus arvata, et Euroopa ühisturg on koorem, mitte väärtus.

Siin jõuame teise suure ja valesti mäletatud Briti võidu juurde: ELi laienemine Ida- ja Kesk-Euroopasse. Seda projekti toetasid kõik erakonnad. Nii konservatiivide peaminister John Major kui ka tema leiboristist järglane Tony Blair kuulusid ELi juhtide hulka, kes pooldasid igati ELi laienemist endise kommunistliku bloki riikidesse, kohates sageli Prantsusmaa või teiste riikide tugevat vastuseisu.

Nii Major kui ka Blair mõistsid, mida nad teevad. Lääne-Euroopal oli mõistagi moraalne kohustus ületada ja tervendada külma sõja aegsed lõhed. Lisaks tõotas klubi laiendamine äsja demokraatia omaks võtnud, valdavalt Ameerika-meelsete ja vabaturule orienteeritud Ida- ja Kesk-Euroopa riikide arvel Suurbritanniale uusi liitlasi Brüsseli kõnelustelaua taga.

Klubi laiendamine muutis palju raskemaks selle tihedama lõimimise, andes vastulöögi neile, kes unistasid muuta ELi föderatiivseks liiduks – seda juba sellegi pärast, et aastakümneid kestnud Nõukogude okupatsiooni järel jagasid mitmed uustulnukad brittide ettevaatlikkust suveräänsuse piiramise osas. Uued liikmesriigid olid innukad ja odava tööjõuga tootmiskeskused, kes tundsid vägagi huvi konkurentsi elavdamise vastu ühisturu raames. Enamasti, kuigi mitte alati, võis uustulnukatega arvestada, kui oli vaja vastu seista prantslaste või teiste lõunaeurooplaste üleskutsetele ühtlustada tööturueeskirju, maksumäärasid või palgatasemeid (mõistagi suurendamise suunas).

Sisuliselt tõi laienemine üleilmastumise ühisturu raamesse, tõkestades tõhusalt protektsionistlike valitsuste kavad muuta EL Euroopa kindluseks, mis albilt püstitab barjääre üleilmastumise vastu.

Ainsana ELi majanduslikult suurtest riikidest avas Suurbritannia Tony Blairi ajal tööturu Balti riikidele, Tšehhile, Ungarile ja teistele 2004. aastal ELiga liitunud maadele. See oli õige otsus. Aga kui kerida kiiresti edasi tänapäeva, siis üritavad seda teist Briti võitu nüüd tõrjuda nii vasak- kui ka parempoolsed poliitikud. Briti avalikus arvamuses on toimunud suur nihe, mis on hakanud Euroopat samastama immigratsiooniga ja kontrolli kaotamisega Suurbritannia piiride üle. Kõigi erakondade poliitikud kõnelevad inimeste kurtmisest sadade tuhandete idaeurooplaste üle, kes saabusid Suurbritanniasse pärast 2004. aastat suure vapustusena võimudele, kes olid varem ennustanud, et tulijaid on kõigest kümnetes tuhandetes. Valijad kurdavad ängistatult, et uustulnukad röövivad nende töökohad ja koormavad üle avalikud teenused, näiteks elamuprogrammid, koolid ja haiglad – ehkki sellist üldistatud nurinat võib sageli kuulda kõrvuti tunnistusega, et konkreetsed poolakad, lätlased, eestlased, tšehhid ja teised rabavad kõvasti tööd teha ja on väga haritud, võib-olla tööandjatele palju meeldivamad kui paljud sündinud britid. Niisuguse avaliku ärevuse tingimustes on nii konservatiivid kui ka leiboristid hakanud 2004. aasta tööturu avamise otsust kahtluse alla seadma. Kui 2007. aastal ühinesid ELiga Rumeenia ja Bulgaaria, otsustaski toonane leiboristide valitsus nende kodanike pääsu tööturule piirata.

Kui üks riik juba läheneb Euroopale nagu raamatupidaja, siis peab ta endast ka parima andma, et tulu ja kulu arvestataks ikka õigesti.

Viimasel ajal on opositsioonilised leiboristid sidunud idatööliste küsimuse “rõhutud keskklassi” ehk keskmise ja madala sissetulekuga töötajate painega, keda peetakse üleilmastumise ohvriks. Mõned tähtsamad leiboristid, näiteks erakonna peamine rahandusasjade ekspert Ed Balls, on kutsunud üles karmistama eeskirju tööjõu vaba liikumise asjus, mis teatavasti on üks ELi aluspõhimõtteid.

Leiboristide juht Ed Miliband, kelle vanavanemad olid Poola põgenikud, kinnitas käesoleva aasta aprillis BBCle, et varasem leiboristide valitsus eksis immigratsiooni osas ja “selgelt alahindas inimeste arvu, kes saabuvad meile Poolast”. Ta arvas, et leiboristid peavad tahes-tahtmata tulema vastu valijate hirmule, et uustulnukad avaldavad mõju palkadele ja elamistingimustele, ehkki ta möönis, et “osa sellest hirmust on põhjendatud ja osa mitte”.

Kindlalt vabakaubandust ja avatud piire pooldavad konservatiivid on ennast selles küsimuses ise nurka mänginud. Ministrid on kiitnud paljude Poola ja teiste idapoolsete maade sisserändajate head töövõimet ja nentinud, et see meeldib Briti tööandjatele. Ometi on nad nimetanud Blairi 2004. aasta otsust tööturg avada “tohutuks veaks” ja kutsunud Briti tööandjaid võimaluse korral alati võtma tööle Briti kodanikke.

Aga kui poliitikud üritavad teeselda, nagu oleks Suurbritannia 2004. aastal teadlikult eiranud paremaid alternatiive tööturu avamisele, siis on tegemist puhtakujulise ajaloolise fantaasiaga.

2004. aastal andsid kõik senised ELi liikmed ekskommunistlikele uustulnukatele viisavaba sisenemise ja ajutise elamise loa, aga mitte piiranguteta õigust töötada. Kui vaesemad naabrid saavad vabalt riiki tulla, ent neile on suletud legaalsed võimalused seal töötada, on kõige tõenäolisem tulemus põrandaaluse ja maksustamata “musta” tööjõuturu tekkimine. See juhtuski kogu Lääne-Euroopas, eriti Saksamaal, kus hoolimata seitsmeks aastaks kehtestatud karmidest tööturupiirangutest elas arvatavasti umbes 400 000 poolakat. Ja isegi kõige karmimad piirangud olid täis arvukaid erandeid. ELi reeglite kohaselt jäeti füüsilisest isikust ettevõtjad ajutiste tööturu piirangute või kvootide kehtestamisel arvestamata. End niimoodi määratlenud idast pärit isikute arv kasvas Saksamaal 2004. aasta järel kahekordseks. Pakkudes kõigile idast pärit inimestele algusest peale võimalust legaalselt töötada, tõmbas Suurbritannia ligi väga palju selliseid sisserändajaid, kes olidki huvitatud ainult seaduslikust töötamisest: kutse- või ülikoolide lõpetajad, üldse väga hea haridusega inimesed. Suurbritannia sai avatusega tuntuks ja tõmbas ligi palju rohkem noori oskustöölisi kui Saksamaa.

Lühidalt: mis puutub 2004. aasta laienemisse ja tööturu avamisse, talitas Suurbritannia igati õigesti, kui toetas vaba liikumist kogu ühinenud Euroopas, aga lisaks sellele ka väga pragmaatiliselt ja nutikalt, tõmmates ligi parima haridusega inimesi, kes soovisid töötada täiesti seaduslikult, ning lastes ka vähemate oskustega sisserändajatel (keda oleks suurel hulgal tulnud nii või teisiti) teha seaduslikku ja maksustatavat tööd.

See ei tähenda muidugi, et uustulnukate konkurents oleks brittidele rõõmu valmistanud. Tänastel konservatiivide ministritel on õigus väita, et leiboristide valitsused kasutasid 1997.–2010. aastal ELi immigratsiooni “plaastrina”, mis pidi kinni katma Briti majanduse tõsised struktuursed puudujäägid, olgu tegu paljude brittide vähese liikuvusega, nii et nad ei suvatse isegi töö pärast mujale elama asuda, või riikliku hariduse juba aastakümneid eksisteerinud kesise olukorraga. Ent kvalifitseeritud idatöölisi niisuguste puudujääkide väljatoomises süüdistada oleks ebaõiglane ning sama absurdne oleks arvata, et kui poleks parema kvalifikatsiooniga sisserännanuid, siis oleksid Briti tööjõu omadused imetabaselt paranenud.

Alates 1970. aastatest, mil Margaret Thatcher äratas Briti ettevõtluse surmaunest, mis paistis peatumatult süvendavat maa allakäiku, on kõik Briti valitsused toetanud konkurentsi tugevdamist, et see tuleks kasuks kogu maa arengule. ELi laienemine Ida- ja Kesk-Euroopasse parandas suure ajaloolise ebaõigluse. Ühtaegu aitas see üleöö muuta kalli ja laisa Vana Euroopa tunduvalt konkurentsivõimelisemaks. See oli Suurbritannia võit.

Kõigi immigratsiooniga seotud probleemide kõrval ja isegi neist hoolimata tekitas laienemine ELile tõsiseid probleeme osaliselt ka sellepärast, et mõned riigid ühinesid enne seda, kui nende demokraatlik või õigussüsteem oli selleks päriselt valmis. Samas ei oleks Ida- ja Kesk-Euroopa eemalhoidmine aidanud kuidagi endises kommunistlikus blokis reforme kiirendada. Laienemine leidis aset just parajal ajal.

Errumineku järel hakkas Thatcher uskuma, et teda on ühisturu loomisel tüssatud ja et ligipääsu turule saanuks palju turvalisemalt saavutada lihtsalt ülemaailmsete kaubanduslepingute abil.

Siin võib märgata paralleele ühisturu loomisega. Briti toetajate seisukohalt pidi ühisturg otseses mõttes vallandama healoomulise konkurentsi ELi piires.

Jah, sellele järgnes aastaid kestnud jagelemist ja kompromisse. Ühisturg pole tänagi valmis ning Euroopa pole paraku suutnud teostada oma potentsiaali sellistes valdkondades nagu teenused või e-kaubandus. Ajal, mil riigipoolsed kokkuhoiumeetmed tekitavad kogu liidus valijate pahameelt, püsivad ohuna üleskutsed rakendada protektsionistlikke meetmeid. Aga kui ühisturgu poleks loodud, pole usutav, et ELi-sisene kaubavahetus oleks suurem või eurooplased paremini kaitstud ülemaailmse konkurentsi eest.

Kõigile oleks parem, kui britid ka edaspidi vaeksid kuulumist ELi raamatupidajatena, seades ühele kaalule kulu ja teisele tulu. Ent tehku Briti poliitikud seda ausalt ja kainelt, hinnates vääriliselt Briti ajalooliste võitude kasu Euroopas ning seistes vastu emotsionaalsele ahvatlusele kuulutada kogu projekt enneaegselt mõttetuks või lausa surnuks.

Britid ei ole paljudel põhjustel andnud Euroopale oma südant. Olgu pealegi. Aga olgu neil vähemalt pea kindlalt õlul, kui nad asuvad kaaluma ELi kuulumise väärtust.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane