Kai Kaarelson: Trumpi eesmärk on Trump suureks teha

Etteaste tervikuna ei jäta palju ruumi tõlgendusteks, mis oli Trumpi eesmärk sel avalikul ülesastumisel. Läbivalt jääb kõlama, et tema soov on olla ajalooline rahuvahendaja. Etteaste alguses on üks ilmselt ettesöödetud küsimus ajakirjanikult, kes uurib, kuidas president sooviks näha oma rolli maailma ajaloos ja milliste ajalooliste isikutega ta end võrdleks. Trump vastab justkui naljatamisi, et suuremana kui George Washington või Abraham Lincoln. (Neid eeskujusid on ta ka varasemalt maininud.)

Pressiürituse hilisemas faasis esitab ajakirjanik Trumpile küsimuse, mille käigus kasutab võimalust teda ohjeldamatult kiita presidendi julguse eest Venemaaga suhtlemist alustada. Trumpile see meeldib ja ta kiidab küsijat mitmeid kordi suurepärase küsimuse eest.

On selge, et Trumpi jaoks on üritus suunatud puhtalt sisepublikule. Et teha suureks Trump ning seeläbi ka Ameerika. Eks suure riigi publikust paljudele meeldib oma liidrit „suurena“ näha, muidu nad poleks teda ju valinud. Tema kaudu saavad ka tavakodanikud selles riigis ennast tunda suure ning olulisena.

Rahukokteil ja hea suhe Putiniga

Trump mainib, et on rääkinud Putiniga viimati kaks päeva tagasi ning tegelikult juba korduvalt telefonis. Avalikkusele oli seni teada vaid üks telefonikõne. Miks oli „erapooletul rahuvahendajal“ vaja rääkida ühe osapoolega korduvalt ning asetada teine seejärel sundseisu kaamerate ees? Zelenskõi ei ole Trumpi jaoks midagi muud kui vasall ja kaunistus revääril tema avalikul suurekstegemise üritusel. Trumpi eesmärk ei olnud Zelenskõid kuulata, sest ta teadis, et see, mida too räägib, ei vasta tema plaanidele. Samas alahindas ta ilmselt viimase südikust enda eest seismisel.

Trumpi ja Putinit tundub ühendavat soov olla ajalooliselt suur, nad tunduvad vastastikku mõistvat ja toetavat teineteise eesmärki.

Trumpi ainus olemas olnud koostisosa tema suurepärases rahukokteilis tundub olevat tema „hea suhe“ Putiniga. Jääb üle ainult arvata, millest need kaks meest on omavahel rääkinud. Erinevalt läänest, mille eksperdid on vaid korduvalt jõetult tõdenud, et Trumpi näol on tegu ettearvamatu poliitikuga, on Kreml ilmselt Trumpi isikuprofiiliga pisut põhjalikumalt tutvust teinud – teades täpselt, mis on Trumpi liikumapanevad jõud (kiitus, austus, tahe olla suur) ning ka seda, et USA riigipea kriitikat ei talu ja arvustajaid suure tõenäosusega ründab. Trumpi ja Putinit tundub ühendavat soov olla ajalooliselt suur, nad tunduvad vastastikku mõistvat ja toetavat teineteise eesmärki. Putin on Trumpi suurust ilmset korduvalt tunnustanud ning takka kiitnud tema võimalusi rahu sõlmida. Putin kinnitab Trumpi omakuvandit, Zelenskõi lõhub seda.

Kuidas asjad lappama läksid

Zelenskõil polnud ilmselt kohtumise kaustas kuigi põhjalikku Trumpi isikuprofiili. Ukraina riigipea läks selgelt pressi ette oma agendaga, mis oli juba eos Trumpi omaga vastuolus. Tema eesmärk oli kasutada juhust oma probleemide ja tegeliku olukorra selgitamiseks presidendile ja Ameerika ühiskonnale. Lootes sellega ilmselt võita rohkem poolehoidjaid ning kommunikeerida ausalt ja otse, millist toetust Ukrainal oleks USA-lt lisaks vaja. Ilmselt sellele ülesandele liigselt keskendudes unustas Zelenskõi ka tõepoolest etteaste alguses teha seda, mida ukrainlased tavaliselt kõikide liitlastega kohtudes ülevoolavalt kõigepealt teevad – nad tänavad neid siiralt ja põhjalikult senise abi eest. Zelenskõi esitas küll tänusõnad kohtumise eest, kuid mitte abi eest ning Trumpi ja tema kaaslaste jaoks ei vastanud see ootustele.

Ukraina riigipea läks selgelt pressi ette oma agendaga, mis oli juba eos Trumpi omaga vastuolus.

Zelenskõi ei pea paljuks kohtumise jooksul ka USA presidenti paar kord parandada, samas on tema jaoks selgelt tegu raske etteastega: ta peab rahulikult kuulama paljutki, millega ta ei saa nõustuda. Trump asetab end läbirääkimiste teljel kiivalt keskele, samas kui Zelenskõi kirjeldab teda liitlasena. Zelenskõi katsetused Putinit avalikult portreteerida sellena, kes ta on, jooksevad liiva. Teda lihtsalt ei kuulata. Zelenskõi ütleb vestluses ka korduvalt, et ta ei saa ilma julgeolekutagatisteta usaldada ühtegi rahudokumenti, mis on alla kirjutatud inimesega, kes on seniseid sarnaseid leppeid juba korduvalt rikkunud. Trump omakorda ilmselt nägigi maavarade lepingut julgeolekutagatisena või vähemalt esimese osana sellest, kuigi ta seda otsesõnu ei maini.

Kui avaliku kohtumise alguses üritavad mõlemad presidendid jätta muljet kooskõlast, siis ebakõlasid koguneb vestluse jooksul palju ning mõlemad tõmbuvad üha rohkem endasse. Olukord pöördub lõplikult kriisiks, kui Zelenskõi kritiseerib kaudselt Trumpi, tõdedes, et Venemaa rikkus Trumpi esimese ametiaja jooksul korduvalt relvarahu. Zelenskõi pole saanud vastust küsimusele, mis juhtub, kui Putin nüüd sõna ei pea, millest tulenevalt on Ukraina jaoks vaja juba ennetavalt julgeolekugarantiisid. Siinkohal sekkub asepresident Vance, kes süüdistab Zelenskõid austuse puuduses Trumpi vastu. Viimased 10 minutit keerlebki jutt ainult n-ö puuduoleva tänu ja respekti ümber.

Kaks kaotust

Lõppeks oli tulemus ka Trumpile negatiivne – allkirjata jäi maavarade lepe, mille osas kokkulepe oli tegelikult juba justkui olemas. Trumpi perspektiiv olla rahuvahendaja kahanes selle üritusega hoomatavalt, kuigi oma kodupublikust toetajate silmis jäi ta võitjaks, näidates koha kätte tänamatule vasallile. Ainus asjaolu, mille eest Zelenskõi saaks päriselt vabandada, on see, et ta ei lubanud vastuvaidlemata esitada moonutatud taju reaalsusest, mille kohta tal endal on olemas faktid.

Lõpetuseks tahaks siiski küsida, kas tegu on USA ja Venemaa või USA ja Ukraina vaheliste suhete püsiva muutusega? Tulenevalt Trumpi isikuomadustest on muutused võimalikud iga päev ja igas suunas. Trumpil on tulenevalt USA põhiseadusest, demokraatlike valimiste tulemusest ning Elon Muski juhitud kiirest tööst riigiasutuste institutsionaalse võimekuse vähendamisel ainuvõim. Sellisena ta esindab oma riiki. Samas jääb USA erinevalt Venemaast demokraatlikuks riigis, kus ka opositsiooni ja rahva arvamus maksab.