Kai Kaarelson: Gruusia lõhkine sisepoliitika
Grusiinid isegi ütlevad, et sellel laupäeval toimuvad parlamendivalimised on riigi jaoks kahtlemata ajaloolised. Kaalul ei ole ainult Gruusia sisepoliitiline tulevik, vaid ka välispoliitiline suund. Nii lubab võimul olev Gruusia Unistuse (Georgian Dream, GD) partei oma rahvale opositsiooni võidu korral sõda ja hävingut – nimelt kisuks opositsiooni liigne läänesuunaline innukus Gruusia Ukrainaga sarnaselt sõtta suure naaberriigi vastu. Opositsioon omakorda hoiatab Gruusia Unistuse võidu korral riigi lääne-suunalise integratsiooni lõppemise ning Gruusia Vene mõjusfääri langemise eest.
Gruusia poliitikale on nimelt üsna iseloomulik, et parteide valimiskampaaniad sisaldavad peamiselt vaid süüdistusi vastaspoole vastu; n-ö positiivse programmi esitamine on pigem ebatavaline nähtus. Pealegi olevat opositsioon riigi juba korra sõtta tõmmanud – Gruusia Unistuse juht ja valimiste esinumber Bidzina Ivanišvili ütles välja, et Gruusia toonane president Mihheil Saakašvili ise alustas 2008. aastal sõda, mistõttu tahab Ivanišvili lõuna-osseetide ees vabandada (vt lisalugu).
Positiivset retoorikat üritavad seekord siiski innovatiivselt viljeleda Gruusia poliitikasse „veel alles jäänud neli serotoniinitilka“ Koalitsioon Muutuse nimel (Coalition 4 Change) ehk opositsioonilise TV kanali Rustavi 2 üks endine omanik ja tegevjuht, TV-ankur Nika Gvaramia, kes 2022–2023 istus vangis telekanali varade väidetava väärmajandamise eest; endine peamise opositsioonipartei Ühinenud Rahvusliku liikumise (UNM) juht Nika Melia; UNM üks endistest naisjuhtfiguuridest Elene Hoštaria, kes kolm aastat tagasi lõi oma partei Droa!; ning Zurab Džaparidze, üks juhte „käbikeste“ (Girchi) parteist, mis on kuulus oma liberaalsuse poolest (sh marihuaana väikestes kogustes omamise legaliseerimine). Tegemist on seega eelkõige UNM-ist lahku löönud poliitikutega. Arvatakse, et nende tõttu jagunevad UNM-i 2016. ja 2020. aasta hääled (mõlemal korral 26%) kaheks.
UNM-i enda nimekirja eesotsas troonib noor heledapäine Tina Bokutšava, kes on poliitikas vägagi kogenud ning sobib oma USA kõrgharidusega UNMi kuvandit esindama laitmatult. Partei igavene käilakuju, endiselt vangistatud Mihheil Saakašvili on haiglas kõvasti kosunud, kuid valimisdebatis väga aktiivselt ei ole osalenud. Kas ta ootab endiselt oma tundi, et Gruusia poliitikasse naasta, ei tea ehk ta isegi. Tegemist on ju siiski paljude grusiinide jaoks väga vastuolulise isiksusega. 2004. aastal presidendiks tõustes algatas ta ja viis ellu hämmastavalt tõhusaid reforme, millele tänase Gruusia edu mitmetes sektorites siiani paljuski põhineb. Samas läks „Miša“ võimu siseriikliku konsolideerimisega sammukese liiga kaugele. Igal juhul on president Salome Zurabišvili pidanud seni paremaks talle armu mitte anda.
Gruusia poliitikale on nimelt üsna iseloomulik, et parteide valimiskampaaniad sisaldavad peamiselt vaid süüdistusi vastaspoole vastu.
Kolmas peamine opositsioonijõud on koalitsioon Tugev Gruusia (Strong Georgia), mille tuumiku moodustab „pankurite“ partei Lelo, mis sündis enne 2020. aasta valimisi ning sai ka eelmisel korral üle valimiskünnise (toona oli künnis 3%, tänavu on tõstetud taas 5% peale). Erakonna juhtfiguurideks on kaks TBC panga kaasasutajat: Mamuka Hazaradze ja Badri Džaparidze, kelle vastu esitati peale partei loomist kriminaalsüüdistus pettuses.(Meenutagem siinkohal, et kohtusüsteemi erapoolikuse tõttu on tänases Gruusias pigem alust päriselt kahtlustada paljusid neid, kel sarnaseid süüdistusi pole.)
Hazaradze ja Džaparidze on küll nende väheste inimeste seas, kellel puudub ajalooline poliitiline „pagas“, samas ei ole pankurid majanduslikus kitsikuses ja võlgades siplevale grusiinile tingimata esmane referents, kellega samastuda. Koalitsiooni nimekirjas on ka hulganisti endiseid või praeguseid professoreid; lisaks üritavad nad end reklaamida Gruusia papa Jannseni ehk Ilia Tšavtšavadze kuvandiga. Tšavtšavadze defineeris oma rahvuse kodumaa, keele ja usundi kaudu, püüdes samas tuua Gruusiasse ka modernseid euroopalikke ideid. Mismoodi „Ilia tee“ peaks transformeeruma tööriistaks tänase päeva majanduslike ja sotsiaalsete probleemide lahendamiseks, jääb siiski pisut ebaselgeks.
Kõige müstilisem figuur Gruusia seekordsetel valmistel on endine Gruusia Unistuse peaminister Giorgi Gahharia ning tema loodud erakond Gruusiale (For Georgia). Gahharia tundub üks võimalik must hobune, kelle puhul on varasemalt peetud võimalikuks edasist koostööd Gruusia Unistusega, millest ta 2019. aastal lahku lõi. Tänaseks on GD liidrid tema ägedad vastased. Seega nähakse teda nüüd ühena võimalikest uue võimu juhtfiguuridest.
Valitsuspartei ootab võimule jäämist
Gruusia Unistuse kohta on öeldud, et see on ametnike, mitte poliitikute partei. Endine peaminister ja kaitseminister Irakli Garibašvili, peaminister ja endine spiiker Irakli Kobahhidze, Tbilisi linnapea Kahha Kaladze (parlamenti ei kandideeri) on küll kõik grusiinidele vägagi tuntud näod. Ka mitmed GD juhtfiguurid on Saksamaal kõrgharitud. Siiski on nende karismaatilisust ning ka välismaist parketikõlbulikkust alati millegipärast küsitavaks peetud võrreldes säravalt läänega suhtlevate UNM-lastega.
Ja lõpetuseks muidugi GD tänane auesimees ja riigi omanik Bidzina Ivanišvili, kes on alati olnud eraklike kalduvustega, kuid viimastel aastatel kuuldavasti vähendanud kontakte välismaailmaga miinimumini. Kuivõrd Ivanišvili ei armasta avalikkust, on paljude jaoks ehk üllatuseks, et see Venemaal 1990ndate lõpus oma varanduse teeninud mees on kulutanud miljoneid dollareid isiklikku raha heategevusele, gruusia kultuuri edendamisele ning koolide, haiglate ja katedraalide renoveerimisele. Riiki juhtima sattus ta aga kuulu järgi lihtsalt seetõttu, et läks tülli varasemalt enda rahastatud partei UNM liidri Saakašviliga. Viimase poliitikast eemal hoidmine on olnud Ivanišvili raison d’être. Ivanišvili on seekord GD valimisnimekirja esinumber ja teeb viimastel päevadel ka tõsist kampaaniat, mis näitab, et olukord on tõsine.
Gruusia Unistusel on olnud viimastel valimistel stabiilselt umbes miljon valijat. Millistel põhjustel võiks GD endiselt võimule jääda?
- Gruusia majandusel on läinud viimastel aastatel hästi, alates 2021. aastast on kasv olnud keskmiselt 9–10% aastas.
- Nende inimeste jaoks, kes UNM-i ei toeta, oleks Miša erakonna võimule tagasitulek suurem õudusunenägu kui GD.
- Kirik, mis on endiselt Gruusia kõige populaarsem ja usaldusväärsem institutsioon, toetab GD-d.
- Enamik grusiine toetab traditsioonilisi väärtusi, eriti pereküsimustes, aga need on GD valimisplatvormi kindel osa.
- Hirm (sõda) on lootusest (Euroopa) parem kokk.
- Võimuparteil on ressursse, mida edu saavutamiseks kasutada – sh sisejulgeolekuorganite toetus ja võimalus valimiskomisjonide koosseisu mõjutada.
- Ivanišvili ei näe ilmselt võimalust, kuidas ta saaks võimutüüri juurest lahkuda, kaotamata nii riiki kui isiklikku varandust, millest suur osa paikneb Gruusias. Samas on Ivanišvili ka Prantsuse kodanik.
- Gruusia elanikest u 300 000 on riigi palgal: riigi- ja kohalike omavalitsuste ametnikud, politseinikud, õpetajad jt. Kui nad ei soovi tööd kaotada, peaksid hääletama „sobilikult“ nii nad ise kui ka pereliikmed ja teised lähisugulased. Umbes 600 000 grusiini elab vaesuse piiril ning saab riigilt ellujäämistoetust, ka nendest paljude hääled võib ilmselt GD toetuseks ümber arvestada. Hääletajate mõjutamine on olnud olnud viimastel parlamendivalimistel arvatavalt ulatuslik.
Euroopa ja Venemaa vahel
Kuivõrd üle 80% riigi elanikkonnast toetab EL-iga ühinemist, on Gruusia Unistus aru saanud, et avalikult Euroopa-vastase kampaaniaga valijate hääli ei võida. Valitsus jätkab Euroopa perspektiivi propageerimist vaatamata viimase aasta jooksul vastu võetud ebademokraatlikele seadustele nagu välisagentide seadus; traditsiooniliste pereväärtuste seadus, mis puudutab ka LGBT+ kogukonna õigusi või offshore’i seadus, mis lihtsustab raha liigutamist maksuparadiisidest Gruusiasse. GD valimisloosung on „Euroopa Liitu väärikalt“, mis oma olemuselt väljendab soovi liituda mitte niivõrd Brüsseli, vaid pigem Orbáni Euroopaga.
Venemeelsust GD otseselt ei propageeri, kuid teod kõnelevad sõnadest valjemalt: Vene kapital ja sisserändajad Gruusias; otselennud paljude erinevate Gruusia ja Venemaa regioonide vahel; kaubavahetuse mahu oluline kasv viimasel kolmel aastal; lisaks ei ole Gruusia Venemaa vastaste sanktsioonidega ühinenud. Ükski raha ei haise. Vene (siiski väike) raha on kindel, EL-i tulevane (suur) raha aga teoreetiline. Opositsioon sooviks seevastu EL-iga liitumist ausate reeglite järgi ning Venemaa mõjusfäärist irdumist.
Kõik 19 opositsioonierakonda on alla kirjutanud presidendi algatatud Gruusia harta ideele, kuid nende omavaheline reaalne koostöövõime jääb küsitavaks.
Mis siis, kui opositsioon ikkagi võidaks? Nagu ikka, on Gruusias muutuste elluviimisel võtmeküsimuseks praeguste opositsioonierakondade suutmatus teha koostööd muul viisil kui vaid paberil. Kompromiss on grusiini jaoks kaotus. Lisaks on enam-vähem kõikidel poliitikutel selles riigis „pagas“, mille tõttu üksteisesse kahtlustavalt suhtuda. Nii on kõik 19 opositsioonierakonda küll alla kirjutanud president Salome Zurabišvili algatatud Gruusia harta ideele, kuid nende omavaheline reaalne koostöövõime jääb küsitavaks. Seda enam, et selget liidrit pole opositsioonil õnnestunud endale leida.
Presidendi üsna eriline harta initsiatiiv on ühelt poolt küll ehk samm õiges suunas, kuivõrd tavapärane demokraatia pole Gruusias ju viimase 20 aastaga loodetud tulemusi toonud. Teisalt tekitab see aga küsimusi, mh harta vastavusest Gruusia põhiseadusega. Initsiatiiv näeb ette üheks aastaks tehnilise valitsuse loomise, mille järel korraldataks uued päriselt demokraatlikult parlamendivalimised. Nii peaministri kui teised valitsuse liikmed nimetaks tänane president.
Uue presidendi valib uus parlamendikoosseis novembris, kuid esmakordselt parlamendi valitud presidendil saab olema veelgi vähem reaalset võimu kui seni. Žurabišvilile GD edu head ei tooks: kui Gruusia Unistus peaks saama parlamendis kokku 2/3 häältest ehk 100 mandaati, alustavad nad ilmselt Žurabišvili sümboolse tagandamisega.
Prognoosimatu tulemus
Arvamusküsitluste põhjal on valimiste tulemust raske ennustada. Kõikidele eelmainitud erakondadele ennustatakse üle 5%-se valimiskünnise pääsemist. 63% inimestest ütleb, et sooviks riigi kursi muutust ning anda võimalust uutele inimestele. See aga ei kajastu otseselt parteide toetusnumbrites. Opositsioonilised küsitlejad Edison Researchist ennustavad GD-le 32%, valitsuse enda uuringufirma Gorbi aga 59% häältest. UNM-ile vastavalt 20% ja 13%, ülejäänud kolme opositsioonierakonna toetus jääb igaühel 5–10% vahele.
Parima stsenaariumi korral oleks opositsioonil seega võimalus saada kokku u 50% ja pisut enamgi häältest. Opositsiooni kõrgemale tulemusele aitaks kaasa suurem osalusprotsent. Viimastel aastatel on stabiilselt hääletamas käinud u kaks miljonit kodanikku. Kui aktiivsus tõuseks üle selle, oleks opositsiooni šansid hoomatavalt suuremad. Osa valijate hääli ilmselt jaguneb siiski väiksemate parteide vahel, kes jäävad alla 5% künnise. Nende häälte “kaotsiminek” annab parema positsiooni võitjale, kelleks kahtlemata on ikkagi Gruusia Unistus. GD unistab konstitutsioonilisest enamusest ehk 113 kohast (75%) 150-liikmelises parlamendis, mis annaks neile oluliselt paremad võimalused juhtida riiki täiesti oma tahtmise järgi. Sellist tulemust aga ilmselt ausal teel saavutada pole võimalik.
Kuivõrd Gruusia valimisi saab üldse nimetada demokraatlikeks, on olnud kasvav küsimus mitmetel viimastel valimistel.
Vastavalt rahvusvahelise kogukonna pikaajalisele soovitusele on esmakordselt tegu puhtalt proportsionaalsete valimistega ehk majoritaarseid kandidaate (sisuliselt regionaalne isikumandaat, mis võimaldas juhtparteil saada veelgi suurema enamuse) enam ei valita. See, kuivõrd Gruusia valimisi saab üldse nimetada demokraatlikeks, on olnud aga kasvav küsimus mitmetel viimastel valimistel, ning eriti akuutne mure saab see olema seekord.
Gruusia Unistuse juhil tundub kas isiklikest või piiri tagant orkestreeritud kaalutlustest olevat kujunenud arusaam, nagu ühel pikka aega võimul olnud autokraadil ikka, et vaid tema suudab riigi (ja seega ka iseenda) päästa kindlast hävingust (ehk sõjast Venemaaga). Seetõttu on kasutusele võetavad meetodid ilmselt karmimad kui kunagi varem. Küsimus tundub seekord olevat ka selles, kui suures ulatuses on valimistulemust võimalik võltsida. Esimest korda on ulatuslikult kasutusel elektroonilised häältelugemisemasinad, kas nende abil saab tulemus demokraatlikum või vastupidi, pole veel teada. Lõplikku hääletustulemust on raske ennustada ning vähemalt rahvusvaheline kogukond valmistub mõlemaks stsenaariumiks.
Üks ei talu teist, teine esimest
Mis saab peale valimisi? Nagu öeldud, on raske ette kujutada GD-d aktsepteerimas opositsiooni võitu. Samamoodi ei kavatse opositsioon alla neelata GD-d end võitjaks kuulutamas. Seega võib oodata taas tuhandeid inimesi tänavatele, kuigi palju on suvisest protesteerimisest väsinud. Võimud on seni protestijatele vastanud veekahurite ja kummikuulidega, loodetavasti ei võeta peale valimisi kasutusele kõvemat kraami. GD välja öeldud kavatsus peale valimisi opositsioonierakonnad keelustada annab alust arvata, et siidikinnastega opositsionääre ega „välisagente“ tulevikus käsitleda ei plaanita.
Mida arvab sellest kõigest üks tavaline grusiin? Tundub, et ta on väsinud. Ja ära hirmutatud. „Ma tõesti ei tea, keda valida, ainult üks on kindel – mitte Gruusia Unistust ega UNMi,“ ütleb tavaline inimene Tbilisi tänaval. „Peaasi, et sõda ei tuleks.“ Abi ootavalt vaadatakse ka Euroopa poole: „Kas te lääs ei saaks midagi teha, meil endal siin tänavale minna on natuke liiga riskantne…“
Okupeeritud territooriumite keerdküsimus
Gruusia Unistuse juht Bidzina Ivanišvili teatas septembri keskel kavatsusest peale 26. oktoobril toimuvaid parlamendivalimisi vabandada lõunaosseetide ees 2008. aasta sõja alustamise pärast. Samuti tahab ta korraldada „Nürnbergi kohut“ UNM toonastele liidritele, keda õhutasid välised jõud.[1] Paljud grusiinid solvusid Ivanišvili avalduse peale, eriti need, kes kaotasid sõjas pereliikmeid.
Tegemist on mitmes mõttes ajaloolise väljaütlemisega. On ju Gruusia ise ja ka lääneriigid senini kasutanud retoorikat, et Venemaa nad sõtta tõmbas. Ilmselt on tõele lähim versioon, mille kohaselt Saakašvili alustas rünnakut, Venemaa aga konflikti laiemas mõttes, provotseerides Gruusiat süsteemselt eelneva poole aasta jooksul. Saakašvili astus lõksu, uskudes, et ta saab abi ja olukord on võidetav. Gruusias senini vägagi vastuoluliseks peetud, EL-i 2009. aastal tellitud n-ö Tagliavini raport väitis, et Gruusia ise alustas rünnakut ning soovitas grusiinidele samuti vabandamist.
Üks küsimus on konflikti alustamine ja vabandamine; teine teema aga territoriaalne terviklikkus. Gruusia on alati kasutanud jutupunkti, et 20% nende territooriumist on okupeeritud, mille tõttu ka Gruusial ja Venemaal puuduvad alates 2008. aastast diplomaatilised suhted, ning seda kõike vabandamine tegelikult ei muuda. Ka Ivanišvili on olnud vägagi ettevaatlik, rääkides justnimelt vabandamisest lõunaosseetidest “vendade ja õdede” ees, mitte kordagi mainimata Lõuna-Osseetia de facto võime, rääkimata vabandamisest Vene Föderatsiooni ees.
Territoriaalse terviklikkuse taastamine on kahtlemata olnud Gruusia pikaajaline välispoliitika prioriteet. See võimaldaks ühtlasi normaliseerida suhted Venemaaga. Sarnane mõte tundub mõlkuvat meeles venelastel. Liikvel on spekulatsioon, mille kohaselt see olevat üks Gruusia parlamendivalimiste eelseid avalikkuse eest varjatud läbirääkimiste punkte Venemaa ja Gruusia tänaste liidrite vahel. Kas osutub tõeks Gruusia opositsiooni esindajate spekulatsioon, et Ivanišvili mängib ennast föderatsiooni vastutasuks Venemaa abi eest enese võimupositsiooni säilitamiseks? Aladega, mida de facto juhiks ilmselt edasi ikkagi Venemaa. Meenutagem siinkohal ka n-ö Kozaki plaani aastast 2003 (ja sellele eelnenud Primakovi plaani aastast 1997), mille eesmärgiks oli luua Moldova Ühendriigid.
Venemaa välisminister Sergei Lavrov on teatanud Venemaa valmidusest abistada Gruusiat Abhaasia ja Lõuna-Osseetia de facto võimudega läbirääkimistes. Kremli kõneisik Maria Zahharova on siia lisanud olulise täpsustuse: „mis võimaldaks alustada piiri demarkeerimist kolme „riigi“ vahel“. On usutav, et ta peab lõppeesmärgina silmas Abhaasia ja Lõuna-Osseetia regioonide tulevikku iseseisvate riikidena föderatsioonis Gruusiaga. Mis ühtlasi eeldaks, et Gruusia vastavaid alasid tunnustaks.
See paneks ka teised riigid keerulise valiku ette, sest justkui peaksid nad tegema sama. Igal juhul asetaks see demokraatliku maailma taaskord uue reaalsuse ette, kus rahvusvahelist õigust on taas sammukese võrra nihutatud. Seni on Abhaasia ja Lõuna-Osseetia regioone riikidena tunnustanud vaid käputäis riike. Ivanišvili ei ole föderatsiooni avalikult maininud. Vähemalt ei saa ta kindlasti enne valimisi avalikult rääkida alade iseseisvana tunnustamisest, mis oleks punane rätik liiga paljudele grusiinidele. Samas on ta maininud Gruusia põhiseaduse muutmise vajadust peale valimisi, mille üheks eesmärgiks on tema sõnul taastada Gruusia territoriaalne terviklikkus – viies Gruusia haldusliku ja territoriaalse struktuuri vastavusse uue reaalsusega, rahumeelsel viisil.
Ei ole selge ka, mismoodi Venemaal õnnestuks suruda üha isepäisemaid abhaase sellisse liitu. Venemaa septembri alguse otsus võtta ära Abhaasia de facto valitsuselt ära eelarvetoetus on eeldatavasti siiski seotud vaid abhaaside sooviga Vene investeeringuid piirata. Abhaasid on lisanud Gruusiale omapoolse soovi, et too vabandaks ka 1992–93 sõja eest.
Lõuna-Osseetia de facto juhtkonnast tuli teade, et oodatakse lisaks vabandusele grusiinidelt konkreetseid samme. Selleks võiks olla siduv dokument, mis sõnaselgelt sedastab, et Gruusia tulevikus Abhaasia ja Lõuna-Osseetia piirkondade vastu jõudu ei kasuta. Nõue on demagoogia, sest kõik osapooled peale Venemaa on sellise kohustuse kirjalikult ka võtnud. Gruusia riigi eest tegi seda juba 2010. aastal Mihheil Saakašvili. Genfi Rahvusvahelistel läbirääkimistel (Geneva International Discussions, GID) on osapoolte kokkuleppeni jõudmine (non-use of force NUF) kestnud aastaid ning jäänud ikka sellesama demagoogia taha. Venemaa küll osaleb läbirääkimistel, kuid keeldub end 1992.–93. ja 2008. aasta konfliktide osapooleks pidamast, mistap talle ei laienevat ka kohustus jõu mitte-kasutamist lubada.
Kui nii mõelda, siis kui mitmed riigid/rahvad, kes on sarnaseid konflikte „alustanud“, on vabandanud? Näiteks Lääne-Balkanil. Vabandamine, eriti sellistes valusates küsimustes, on kelle tahes, aga eriti lõunamaalaste jaoks vägagi suur eneseületus. Seda suurem küsimus tundub ikkagi, mis on „vahetuskaup“.
Venemaa oleks võinud ammu enese poolt de facto kontrollitavad Abhaasia ja Lõuna-Osseetia piirkonnad enesega ka de jure liita. Miks ta ei ole seda teinud? Võib-olla just selletõttu, et need alad on konks, mille kaudu liita Gruusia aladega, mida juhib de facto Venemaa.
[1] Ivanišvili räägib ka täna „globaalsest sõjaparteist“ – „kollektiivsest läänest“, mis tegutseb koostöös „kollektiivse UNM-iga“, mis suruvat Gruusiat sõtta Venemaaga.
Seotud artiklid
Jumala kingitud maa. Kuhu kulged, sõber Gruusia
Mäletatavasti andis Euroopa Liit 2023. aasta detsembris Gruusiale ajaloolise kandidaatriigi staatuse, kuid 9. juulil 2024 Gruusia EL-iga liitumise protsess peatati. Selle otsuse peamiseks põhjuseks oli niinimetatud välisagentide seadus (Transparency of Foreign Influence), mis jõustus juuni alguses. Kui demokraatlike riikide vastavad seadused piiravad vaid ebademokraatlike välisjõudude tegevust oma territooriumil, siis Gruusia seaduses vastav piirang puudub ehk uus eeskiri võimaldab piirata näiteks ka EL ja USA rahastatavate organisatsioonide tegevust.
Show-business ja Vene režii(m)
Pariisis õpetava itaalia-šveitsi politoloogi romaan ei taha rääkida lugejale tõtt, vaid panna teda kahtlema selle olemasolus. Segades fantaasiat ja reaalsust, kujutab Giuliano da Empoli teos Vene režiimi tumedat ja küünilist sisemaailma. See raamat annab mõista, kuidas Kreml kasutab ära Lääne poliitikuid ja kodumaist opositsiooni; kuidas ka täielikku kaost saab kuritahtlikult juhtida, kontrollida, lavastada.
Marek Kohv: Euroopa peab ära kasutama meile Ukrainas antud lisaaja
Ukraina pakub Euroopale armuaega, et viia läbi enda sõjalisi ettevalmistusi. See aeg tuleb maksimaalselt ära kasutada, et Venemaal ei tekiks soovi NATO artikkel 5 toimimist proovile panna. Selle asemel, et lääne poliitikud otsustamatuse tõttu endale kollektiivselt jalga taha paneksid, tuleb keskenduda Ukraina võidu vormistamisele.
Elena Korosteleva: Valgevene ühiskond teel demokraatiast diktatuuri ja tagasi
Valgevene demokraatlik opositsioon on ikka veel killustunud. Neil on küll ühine visioon Lukašenka-järgsest vabast Valgevenest, ent napib konkreetsust. Kuniks pole tekkinud ühtsusrinnet, ei tule praegusest võimuladvikust keegi üle. Killustatus takistab ka Euroopa Liidu toetuse tugevnemist, leidis Riia konverentsil antud intervjuus Diplomaatile professor Elena Korosteleva.
Fiona Hill: Ukraina uues maailmakorratuses – ülejäänud riigid Ühendriikidele vastu hakkamas
Traditsioonilise Lennart Meri kõne peab sellel aastal USA Venemaa-ekspert Fiona Hill, president George W. Bushi, Barack Obama ja Donald Trumpi nõunik.
Molly McKew: Gruusia, lääs ja Venemaa – kolme kaotuse lugu
Eelmisel nädalal hoidsid Gruusia meeleavaldajad ära ühe Kremli malli järgi tehtud seaduse vastuvõtmise. Ikkagi seisab Gruusia läänest kaugemal kui kunagi pärast 2008. aasta augustisõda. Sellest sõjast alates pingutab Venemaa, et Gruusiat läänest lahutada. Ent see pole juhtunud ilma lääne kaasabita.