Kai Kaarelson: Gruusia avaliku teenistuse mäss
Grusiinide vastuhakk oma valitsuse poliitikale sai nädalavahetusel olulise uue mõõtme, mis võib aidata kallutada kaalukausi protestijate poolele. Nii on tänaseks Gruusia välis-, kaitse-, haridusministeeriumi, keskpanga ja riigiteenuste arenduskeskuse töötajad teinud eraldi avaldused ning mitmete riigiasutuste töötajad ka ühisavalduse, et ei nõustu oma valitsuse 28. novembril välja kuulutatud otsusega, mille järgi Gruusia peatab EL integratsiooniga seotud tegevused kuni 2028. aasta lõpuni.
Protesteerivad ametnikud tõid põhjuseks, et riigi Euroopa suund on määratletud põhiseaduses ning välispoliitilistes strateegilistes eesmärkides. Üheski mainitud avaldusest ei vaidlustata 26. oktoobril toimunud parlamendivalimiste tulemusi, kuigi just eelkõige seda oodatakse rahvusvaheliselt kogukonnalt.
Tagasiastumisest on teatanud ka mitmed Gruusia suursaadikud: Rumeenias, Itaalias, Bulgaarias, Hollandis, Leedus, USA-s. Avalduse on teinud ka Tbilisi riikliku ülikooli (TSU) professorid ning mitmed eraülikoolid. Mitmed ülikoolid on ajutiselt sulgenud uksed, et võimaldada oma tudengitel ja töötajatel valitsusvastastele protestidele pühenduda. Mitmete Euroopa riikide diplomaadid ja riigiametnikud (Leedu, Rumeenia) on teinud oma grusiinidest ametivendadele ka kollektiivseid või eraviisilisi toetusavaldusi.
Riigiametnike avaldused võivad osutuda ajalooliseks murdepunktiks.
Märgiliseks võib pidada ka Gruusia armee staabi liikme tagasiastumisavaldust. Kui riigi sisejulgeoleku organeid peetakse Gruusia võimupartei juht Bidzina Ivanišvilile lojaalseteks, siis armee meelsuse osas pole täit selgust, kummale poole nad võiksid kriisi korral kalduda. Pigem arvatakse, et paljud lääne poolt koolitatud sõjaväelased oma riigi kodanike vastu kätt ei tõstaks ning kalduksid pigem rahva poolele.
Riigiametnike avaldused võivad osutuda ajalooliseks murdepunktiks. Kui piisavalt paljud ametnikud lõpetavad teenimise ja riigiaparaat on halvatud, muutub see varem või hiljem ebaefektiivseks, täidesaatjateta pole võimalik riigis võimu laiaulatuslikult teostada.
Kui omad pööravad selja
Gruusia Unistuse ridadest on aegade jooksul lahkunud palju poliitikuid. Gruusia Unistuse lõpu alguseks täna võiks aga pidada hetke, mil selle partei esimene poliitik teatab oma peaministri 28. novembri avaldusega mitte nõustumisest. Põhineb ju Gruusia tänane valitsus ja Ivanišvili võim puhtalt selliste inimeste lojaalsusel ja riigiisakese võimekusel nii rahva hääled kui oma meeskonna toetus kinni maksta.
Ivanišvilil ja tema valitsusel puudub tegelik rahva enamuse toetus ja seega ka demokraatlik legitiimsus. Kui tema raha enam ei maksa ja senised järgijad end rahva ehk tulevaste võitjate poolele asetavad, olekski tegelikult lahendus saavutatud. Grusiinidel ei ole vaja välist sekkumist veel ühe rahvusvahelise komisjoni näol, mille jõud jääb nagunii piiratuks. Oleks vaja vaid veel kübeke rohkemate inimeste julgust, et vastu hakata.
Huvitav küsimus on ka, kas peaminister Irakli Kobahhidze Gruusia Euroopa tee katkestanud avaldus oli vastus Euroopa Parlamendi poolt samuti 28. novembril vastu võetud resolutsioonile, milles muuhulgas soovitati sanktsioonide kehtestamist Gruusia Unistuse juhtfiguuridele. Või plaanis Gruusia Unistus eurointegratsiooni külmutamist niikuinii? Olgugi, et Euroopa integratsiooni jätkamine oli Gruusia Unistuse valimiskampaania osa.
Grusiinidel ei ole vaja välist sekkumist veel ühe rahvusvahelise komisjoni näol, mille jõud jääb nagunii piiratuks.
Kuigi kuumavereliste grusiinide puhul tuleb isikliku solvumise võimalusega alati arvestada, eriti siis kui nad ise süüdi on, siis pigem on antud juhul siiski tõenäoline, et selline oligi plaan algusest peale. Europarlamendi avaldus andis loobumiseks lihtsalt hea ettekäände.
Igal juhul käivitus Gruusia peaministri avalduse tulemusena lõpuks see jõuline protestilaine, mida rahvusvaheline kogukond eeldas sündivat peale oktoobrikuise valimistulemuste väljakuulutamist. Rahvas oleks olnud valmis välja kannatama ebademokraatlikult võimule saanud valitsuse, kuid mitte oma peamise unistuse röövimist.
Euroopa Liit on miski, mille nimel grusiin on valmis saama pihta veekahuriga, pisar- ja pipragaasiga, kummikuuliga, akustilise relvaga. See protestilaine, mida oleme viis päeva näinud Gruusia tänavatel, ei ole päris Maidan, kuigi tegu on selgelt rahvaülestõusu, mitte käputäie opositsiooni toetajate meeleavaldusega. Samas on grusiinid astumas ajaloolist sammu tuleviku suunas, mille nad on ise valinud.
Seotud artiklid
Kai Kaarelson: Gruusia lõhkine sisepoliitika
Grusiinid isegi ütlevad, et sellel laupäeval toimuvad parlamendivalimised on riigi jaoks kahtlemata ajaloolised. Kaalul ei ole ainult Gruusia sisepoliitiline tulevik, vaid ka välispoliitiline suund. Nii lubab võimul olev Gruusia Unistuse (Georgian Dream, GD) partei oma rahvale opositsiooni võidu korral sõda ja hävingut – nimelt kisuks opositsiooni liigne läänesuunaline innukus Gruusia Ukrainaga sarnaselt sõtta suure naaberriigi vastu. Opositsioon omakorda hoiatab Gruusia Unistuse võidu korral riigi lääne-suunalise integratsiooni lõppemise ning Gruusia Vene mõjusfääri langemise eest.
Jumala kingitud maa. Kuhu kulged, sõber Gruusia
Mäletatavasti andis Euroopa Liit 2023. aasta detsembris Gruusiale ajaloolise kandidaatriigi staatuse, kuid 9. juulil 2024 Gruusia EL-iga liitumise protsess peatati. Selle otsuse peamiseks põhjuseks oli niinimetatud välisagentide seadus (Transparency of Foreign Influence), mis jõustus juuni alguses. Kui demokraatlike riikide vastavad seadused piiravad vaid ebademokraatlike välisjõudude tegevust oma territooriumil, siis Gruusia seaduses vastav piirang puudub ehk uus eeskiri võimaldab piirata näiteks ka EL ja USA rahastatavate organisatsioonide tegevust.
Justin Leveque: Prantsusmaa välis- ja sisepoliitilised karid
Juuli algul toimunud parlamendivalimised Prantsusmaal tõid kaasa patiseisu, kus ühelgi erakonnal pole selget teed valitsuse moodustamiseks. Vasakliit on lõhestunud Venemaa ja Ukraina küsimuses, nii on sotsialistid ja rohelised välispoliitikas enam president Emmanuel Macroniga ühel meelel, ent vasakradikaalse Jean-Luc Mélenchoni erakond ei võta Venemaa ohtu tõsiselt. Vastasääres kogus jõudu Marine Le Peni Rahvuslik Liikumine.
Show-business ja Vene režii(m)
Pariisis õpetava itaalia-šveitsi politoloogi romaan ei taha rääkida lugejale tõtt, vaid panna teda kahtlema selle olemasolus. Segades fantaasiat ja reaalsust, kujutab Giuliano da Empoli teos Vene režiimi tumedat ja küünilist sisemaailma. See raamat annab mõista, kuidas Kreml kasutab ära Lääne poliitikuid ja kodumaist opositsiooni; kuidas ka täielikku kaost saab kuritahtlikult juhtida, kontrollida, lavastada.
Ronek Jäär: Slovakkia järgmine president tuleb Banská Bystricast
Slovakkia presidendivalimised on oma olemuselt põhimõtteline vastasseis Robert Fico juhitud venesõbraliku valitsuse ja läänemeelse opositsiooni vahel. Peale esimese vooru läänemeelse leeri üllatusvõitu on teise vooru eel ainus kindel asi see, et Slovakkia järgmine president tuleb Banská Bystricast.
Marek Kohv: Euroopa peab ära kasutama meile Ukrainas antud lisaaja
Ukraina pakub Euroopale armuaega, et viia läbi enda sõjalisi ettevalmistusi. See aeg tuleb maksimaalselt ära kasutada, et Venemaal ei tekiks soovi NATO artikkel 5 toimimist proovile panna. Selle asemel, et lääne poliitikud otsustamatuse tõttu endale kollektiivselt jalga taha paneksid, tuleb keskenduda Ukraina võidu vormistamisele.