juuni 18, 2013

Kahe tooli vahele kukkunud Türgi

Kas Euroopa-püüdlustega mõõdukast ning demokraatlikust muslimiriigist on vaikselt saamas hoopis mõõdukalt euroopalike sugemetega Lähis-Ida riik?

Istusin peaaegu 10 aastat tagasi, täpsemalt aastal 2004, ühe Türgi idapoolseima suurlinna, Vahemere kaldal asuva Iskenduruni äärelinnas majakatusel ning jõin koos majaperemehega, kes oli mulle ja reisikaaslastele öömaja pakkunud, õlut. Efest, kui täpsem olla. Majaperemees rääkis, et Türgist peab saama Euroopa riik ja Euroopa Liidu (EL) liige. Türklased tahtvat nagu üks mees Euroopasse. Muidu ootavat Türgit ees kohe kõrvalasuva Süüria (Iskendurunist on Süüriasse vähem kui sada kilomeetrit) ja Lähis-Ida poliitiline saatus… Iraagi sõda oli sel hetkel täies pöördes ning selline väljavaade mõjus depressiivselt. Kõik teavad, mis praegusel hetkel Süürias toimub.
Türgi on kuni viimaste aastateni olnud väga positiivne näide mõõdukast ja ratsionaalsest muslimiriigist, millel on lähedased poliitilised ja julgeolekualased suhted Läänega ning konstruktiivsed suhted islamimaailmaga. Türgit on peetud ka võimalikuks eeskujuks teistele muslimiriikidele, seda nii poliitikavaldkonnas kui ka teistel elualadel. Türgi muljetavaldav majanduskasv ning mõistlik finantspoliitika annavad silmad ette enamikule Euroopa Liidu liikmetele, eriti aga ennast kuristiku äärele laenanud lõunapoolsematele riikidele. Türgi sisemajanduse kogutoodangu (SKP) suuruseks on 800 miljardit dollarit ning vähem kui kuu aega tagasi, mai keskel, maksis Türgi tagasi oma viimase allesjäänud laenu Rahvusvahelisele Valuutafondile (ingl k: International Monetary Fund, IMF). Sellega lõppes 52 aastat kestnud laenusuhe ning makromajanduslikult on Türgil asjad väga hästi paigas.
Eurotunneli liikuv lõpp
Täna paistab aga kahetsusväärselt, et viimase aja poliitiliste tendentside jätkudes ongi Türgist saamas maa, mille eest Iskenduruni poepidaja kümmekond aastat tagasi hoiatas – Türgi hakkab üha rohkem sarnanema Lähis-Ida riigiga. Jättes kõrvale kõikvõimalikud Türgi siseriiklikud arengud – järkjärguline islamiseerumine ja konservatiivsuse kasv –, võib muuhulgas siiski väita, et Türgi ebasoovitavas poliitilises suunamuutuses on vähemalt osaliselt süüdi ka EL, eriti aga mõned konkreetsed liikmesriigid.
Türgi reformimise entusiasm paistab olevat kas läbi või raugemas, kuna osa ELi liikmesriike, eriti aga Saksamaa, Prantsusmaa, Küpros ja Austria, on järjekindlalt Türgi liitumispingutusi blokeerinud. Türgi jaoks näib, et tunneli lõpp koos seal oleva valgusega liigub kogu aeg kaugemale, mitte ei seisa paigal. Ma ei väida, et Türgi ise poleks siin-seal patune – mitmed liitumisläbirääkimiste sulgemata peatükid 35-st, mis on tarvis enne liitumist kokku leppida, seisavad ka Türgi sisepoliitiliste „pühade lehmade“ ja dogmade taga. Neist üks olulisemaid on Türgi ja Küprose-Kreeka vahel valitsevad erimeelsused. Kuivõrd praktiline on rahvusvahelise tunnustuseta Põhja-Küprose toetamine Türgi jaoks, seda teavad ilmselt vaid Türgi poliitikud ise. Keegi teine seda igatahes mõista ei suuda.
Türgi alustas oma Euroopa-suunalisi ponnistusi juba 1963. aastal. ELi täisliikmeks saamise avaldus pandi lauale 2005. aastal. See protsess andis moraalset tuge ja kindlust tuleviku osas just Türgi ühiskonna modernistlikumatele ja sekulaarsema suunitlusega ehk siis meie mõistes edumeelsematele osadele. EL kui lõppeesmärk suurendas reformimeelsete legitiimsust ja võimekust vajalikke muudatusi rahvale põhjendada. Euroopa Liidu võimetus ühise keele leidmisel Türgi osas ning Türgi puhul kahetsusväärselt kasutatavad topeltstandardid on hakanud pöörama riiki Euroopa huvidele diametraalselt vastupidises suunas. Türgi on Euroopa uksele koputanud ja koputanud, kuid kui ikka kuidagi sisse ei lasta, siis kannatab rahvuslik uhkus ja riik peab, pisut lihtsustatult öeldes, teisi sõpru otsima minema. Türgi valitsuse käitumine meeleavaldajatega mai lõpus ja juuni alguses näitab, et püüdlustele ELi suunas on ka sisepoliitiliselt sisuliselt käega löödud. Tõsine ELi liikmekandidaat ei peksa meeleavaldajaid laiali ning ei lase neile helikopteritelt suurlinnades pisargaasi pähe, vaid pigem alustab probleemide lahendamiseks dialoogi, väldib teisitimõtlejate automaatset rahvavaenlaseks sildistamist jne.
Polariseerumine, frustratsioon ja sisepinged
Viimase perioodi sündmused Türgis näitavad, et vähemalt osa Türgi elanikkonnast ei toeta valitsuse püüdeid kinnistada oma võimu (peaminister Recep Tayyip Erdoğan soovib pärast kümmet võimul oldud aastat ilmselt n-ö Putinit teha ning saada 2014. aasta valimistel suurendatud võimuvolitustega presidendiks) ning ajada konservatiivsemat ja liberaalset meelsust kammitsevat joont.
Valitsusvastastel meeleavaldustel domineerivad noored ja läänelike vaadetega intelligentsia, sekulaarsed kemalistid ning linnastunud keskklassi esindajad – ilmselt on tegu täpselt nende inimestega, kes sooviksid näha Türgit modernse euroopaliku riigina. Erinevaid ametiühinguid koondava  ametiühingute konföderatsiooni lisandumine üleriigilisse streigilainesse näitab, et ideoloogilise vastasseisu baas mitte ei vähene, vaid pigem kasvab.
Türgi ühiskond näib olevat üha rohkem polariseerunud – see on ühest küljest ohtlik, kuid teisalt annab riigile võimaluse asuda poliitiliste muudatuste teele ning raputada praegu väljakujunenud status quo`d. On ilmselge, et 28. mail alanud rahvarahutused ei ole tingitud plaanidest ehitada üks supermarket kuhugi Istanbuli parki, vaid see kava oli lihtsalt katalüsaatoriks, mis vallandas pikemal perioodil  kogunenud poliitilise vimma ja frustratsiooni. Selge märk rahulolematuse kasvust on see, et protestimeeleavaldused levisid Istanbulist kiirelt riigi teistesse suurlinnadesse – kohalikust munitsipaaltasandi vaidlusest sai kiirelt üleriigiline valitsusvastane aktsioon.
Julgeolekujõudude karmikäelisus meeleavaldajate kohtlemisel ning tuhanded arreteeritud valavad pigem õli tulle, mitte ei aita olukorda lahendada. Täiesti ebakompetentseks võib pidada Türgi valitsuse avaldusi, mis võrdlevad demonstrante muuhulgas ekstremistidega või terroristidega. Selline sõnakasutus meenutab pigem Türgi naaberriigi Süüria presidendi Bashar al-Assadi oma, mitte normaalsele riigile omast käitumist… Jälle näib, et Iskenduruni poepidaja pani ennustustega üsna täppi. Peaministri-poolne sotsiaalmeedia süüdistamine mässu õhutamises ning viited välismaiste provokaatorite sekkumisele on omased paljude riikide võimumeestele ning võimust kümne küünega kinnihoidjatele – enamasti on tegemist autoritaarsete riikidega, mille riigipead näevad ükskõik millises alternatiivses seisukohas riigivastast õõnestustegevust. Meie lähinaabrid Venemaa ja Valgevene on siin hea näited.
Istanbuli Taksimi väljakul (türgi k: Taksim Meydanı) toimuvat hakatakse Türgis juba võrdlema sündmustega Kairos Tahriri väljakul. Viimasest kujunes, nagu teada, kogu Lähis-Ida raputanud araabia kevade revolutsioonisümbol.
Euroopa-suuna alternatiiv
Türgit raputavate viimaste sündmuste valguses võib hakata kinnitust leidma mõttekäik, et Türgi on vaikselt muundumas Euroopa-püüdlustega mõõdukast ning demokraatlikust muslimiriigist hoopis mõõdukalt euroopalike sugemetega Lähis-Ida riigiks. Türgi peaminister Erdoğan eitab ägedalt igasugu võrdlusi Lähis-Ida araabia kevadega ning kinnitab, et tegu ei ole „Türgi kevadega.“ Pakun, et selline suhtumine vaid võimendab risti vastupidist arusaama ning rahulolematud elanikkonnagrupid soovivad näha peaminister Erdoğani ja tema poolt ülesehitatud, valitseval Õigluse- ja Arenguparteil (türgi k: Adalet ve Kalkınma Partisi, AKP) põhineva võimuaparaadi lahkumist.
Selle aasta alguses teatas Erdoğan küllaltki ootamatult, et Türgi on asunud kaaluma alternatiive ELiga liitumisele. Üks sellistest alternatiividest olevat Türgi võimalik ühinemine Shanghai Koostööorganisatsiooniga (SKO). Türgi kõige kõrgema poliitilise tasandi avaldused tunduvad seda kurioossemad, et Türgi on pikaajaline NATO liige.
SKO tänased liikmed on Venemaa, Hiina, Kasahstan, Kõrgõzstan, Tadžikistan, Usbekistan. Vaatlejaliikmete hulka kuuluvad veel India, Afganistan, Pakistan, Iraan ja Mongoolia. SKO täisliikmetest ei saa läänelike standardite järgi ainsamatki pidada demokraatlikuks riigiks. Ka vaatlejariikide hulgast võib kinnistunud demokraatiaks pidada vaid Indiat ning nooreks demokraatiaks Mongooliat. SKOd kutsutakse eeltoodu alusel sageli diktaatorite klubiks.
Näib, et Erdoğani möödunud-talvised avaldused võtavad ilmekalt kokku kogu Türgi poliitilist eliiti hõlmava frustratsiooni, mille on põhjustanud ELi kahtlev ja otsustussuutmatu suhtumine Türgile täisliikme staatuse pakkumise osas. Lääne asemel Ida poole vaatav Türgi – üha kasvav majanduslik, sõjaline ja poliitiline jõud – peaks Lääne perspektiivist nähtuna võrduma tuumakatastroofi mastaapides strateegilise ebaõnnestumisega nii Euroopa Liidu kui ka läänemaailma jaoks laiemalt.
Türgi ajalehe Sabah andmetel sõnas peaminister Erdoğan tänavu 24. jaanuaril Venemaa presidendi Vladimir Putiniga kohtudes, et „ te peaksite meid „Shanghai viie“ hulka vastu võtma ja me ütleme ELile nägemist“. Erdoğani sõnad president Putinile pidanuks olema Euroopale justkui häirekellaks – seda isegi juhul, kui Türgi peaminister soovis oma avaldusega tõmmata tähelepanu Türgi jäämisele „kahe tooli“ vahele.
Ämbrid ja nurgad
Vaatamata paljudele lahendamata küsimustele ELi ja Türgi suhetes on siiski tõsiasi, et Türgi on just oma Euroopa-suunaliste püüdluste nimel teinud arvestatavaid edusamme väga paljudes valdkondades. Need puudutavad poliitilist protsessi, kindlasti majandust, elanikkonna õigusi ja vabadusi, õigussüsteemi  reformimist jne. ELi-liikmesust kui lõppeesmärki silmas pidades muutis Türgi oma sisepoliitikat, kaotades muuhulgas surmanuhtluse ning alustades katkenud dialoogi kurdi elanikkonnaga – kurdikeelne haridus ja meedia tegid seetõttu comeback’i ning pikaajalised pinged, mis riigi idapoolsete regioonide arengut aastakümneid pärssisid, leevenesid arvestatavalt.  Türgi suutis Euroopa-ootusi hellitades välja rabeleda ka kord kümnendis aset leidnud sõjaväeliste riigipöörete tsüklist, viimane sõjaväeline riigipööre toimus 1980. aastal – toona arreteeriti 650 000 inimest.
Sellised arengud oleksid pidanud saama Euroopa Liidu poolse tunnustuse osaliseks, mille lõpus oleks pidanud olema selge sõnum – Türgilt oodatakse konkreetsete ja mõõdetavate sammude astumist ning edenemist liitumisläbirääkimistel mõõdetakse täpselt samadel alustel kui teiste liikmekandidaatide puhul. Ja kui Türgi nõutud kodutöö ära teeb, siis saab temast ELi täieõiguslik liige. Täpselt samuti, nagu käituti militaarmineviku taaga kõrvale heitnud Kreekaga, Portugaliga ja Hispaaniaga. Euroopa-suunaliste pettumuste ja tagasilöökide rida ning tunnetatav topeltstandardite kasutamine paistab riigi elanikkonda juhtivat Euroopa-integratsiooni vastases suunas. Türgi statistikateenuste ameti EDAM andmetel on türklaste toetus euroliiduga ühinemisele kahanenud 70 protsendilt 2004. aastal vaid 30 protsendile täna.
Türgi välispoliitika on viimastel aastatel saanud paljude valusate tagasilöökide osaliseks. Välisminister Ahmet Davutoğlu juhtimisel üritati edendada nn naabritega „nullprobleemide“ välispoliitikat. Pikaajaline tüli Iisraeliga on alles praegu vaikselt lahenemas.
Tänaseks on tekkinud olukord, kus Türgi on end oma lõunapiiril Süüriaga n-ö nurka mänginud. Türgi oli kõige kõvahäälsem al-Assadi võimult lahkumise nõudja regioonis, pakkudes varjupaika sadadele tuhandetele Süüria põgenikele, soodustades Süüria opositsioonigruppide koondumist ning võimaldades mässuliste varustamist oma territooriumilt. Otsustavat Türgi-poolset sekkumist aga ei tulnud, riik on alla neelanud oma territooriumi korduva tulistamise suurtükkidest ja ka Türgi sõjalennuki allatulistamise.
Praeguseks on selge, et al-Assadi režiimi võimekust mingis vormis edasieksisteerimisel ei tohi alahinnata. Kiiret režiimimuutust ei ole tulnud ning vähemalt hetkel näib, et ka rahvusvaheline kogukond hakkab leppima olukorraga, kus Süüria keskvalitsust nähakse mingi osana tulevikulahendusest. Oodatava Süüria-teemalise rahukonverentsi üks eemärkidest on just selline.
Märgatavalt on ka kannatada saanud Türgi suhted Iraaniga. Sellel on mitu põhjust, kuid ilmselt tähtsaim neist on Türgi selge poolevalik Süüria kodusõjas, milles Iraan näeb oma huvide õõnestamist. Türgi üritas ilmselgelt üle oma varju hüpata, kui proovis mõned aastad tagasi olla vahendajaks Iraani tuumaprogrammi puudutavatel läbirääkimistel – oma diplomaatilist kaalukategooriat hinnati üle ning astuti piinlikult ämbrisse. Umbes aastase vahega hääletati 2010. aastal ÜROs Iraani puudutavate  sanktsioonide vastu, sellele järgnes nii sanktsioonidega liitumine kui ka Iraani vastu suunatud radarisüsteemi paigaldamine Türgi territooriumile.
Erinevatel aegadel jõuti tülli minna kõigi asjast huvitatud osapooltega. Türgi suhted on oluliselt halvenenud ka Iraani lähedase liitlase, šiiitliku Iraagi keskvalitsusega, eriti pärast seda, kui Türgi andis varjupaika Iraagist pagenud sunniitlikule asepresidendile Tariq al-Hashimile, kes mõisteti surma Bagdadis mõrvarühmade juhtimise eest. Iraan ja Iraak süüdistavad Türgit sunniitide toetamises igal rindel. Türgi lähedased suhted Iraagi põhjaosas autonoomiat omavate kurdidega – täna töötab muuhulgas isegi Türgit ja Iraagi Kurdistani ühendav nafta torujuhe – on pingeid Bagdadiga vaid tõstnud, kuna need õõnestavad Bagdadi valitsuse niigi nõrka autoriteeti ning võivad viia riigi lagunemiseni. Eelnimetatud väljavaade on sundinud ka USAd Türgi poliitika taunimisele asuma.
Türgi ja Kaukaasia
Naabritest veel. Türgil on võtmeroll Kaukaasias ELi  ja NATO tuleviku seisukohalt kahe regionaalselt väga olulise sõlmpunkti lahtiharutamisel. Esimene neist on Armeenia küsimus. Kuni jätkub Türgi sisepoliitiline suutmatus armeenlaste-vastast genotsiidi tunnistada ning sellelt pinnalt Armeeniaga oma suhted normaliseerida, jääb Armeenia oma julgeolekugarantiisid otsima ja saama Venemaalt.
Sellest on kahju, kuna muud Lääne-integratsiooni soodustavad elemendid näivad Armeenia ühiskonnas olemas olevat. Türgi suutmatus oma ajalooga toime tulla mängib Venemaale kätte võimaluse regioonis sõjaliselt kohal olla ning Armeenia välis- ja julgeolekupoliitikat dikteerida. See ei ole kindlasti lääneriikide huvides. Euroopa Liidu ja NATO laienemise kontekstis on oluline mõista, et Türgi mängib mitmes mõttes määravat rolli ka nende organisatsioonide võimalikul laienemisel Kaukaasiasse, eriti aga Gruusiasse. Eeldusel, et Türgi peaks tulevikus ELiga siiski ühinema, suureneksid kordades ka Gruusia väljavaated sama protsessi läbimiseks. Hetkel näib pigem, et ELi liikmed, eriti need, kes Türgi liikmesusele agaralt vastu töötavad, ei suuda hoomata n-ö suuremat pilti ja selle mõju kogu Euroopa kontinendi käekäigule, muuhulgas julgeolekuaspektist vaadatuna.
Türgi roll Euroopa ja islamimaailma vahelise sillana võiks olla unikaalne. Istusin hiljuti Istanbuli lennujaamas ja minu kõrval avati check in Benghazi lennule. Selgus, et Turkish Airlines lendab suisa kolme Liibüa linna. Türgi osaleb oma ettevõtetega ulatuslikult Liibüa ülesehitustöödel. Türgi armee õpetab välja Liibüa uut sõjaväge ja julgeolekuteenistust ning politseid.
Koostöö mastaabid on vahel suisa hämmastavad – veebruaris lõpetas Istanbulis asuva politseiakadeemia kursused üle 800 Liibüa politseiniku korraga… Vaatamata jätkuvale keerukale olukorrale Iraagis on Türgi rahvuslik lennufirma avanud otseliinid sisuliselt kõikidesse Iraagi suurlinnadesse, muuhulgas Bagdadisse, Mosulisse, Basrasse, Najafi jne. Pole just palju riike, kes suudaksid Lähis-Ida keerukaid riike sellises ulatuses normaalsesse suhtlusesse kaasata. Euroopal oleks Türgi integreerumisest palju võita ning „kahe tooli“ vahele jäämisest veelgi rohkem kaotada.
Türgi ilmalikku ja euroopalikku elanikkonnakihti solvas sügavalt, kui peaminister Erdoğan teatas hiljuti uutest piirangutest alkoholimüügiseadustes ning nimetas alkoholi tarbivaid inimesi alkohoolikuteks. Peab lootma, et Iskenduruni majaperemees, kellega koos kunagi katusel õlut sai võetud, teeb toimuvast omad järeldused, hääletab tulevastel valimistel vastavalt ning Türgi jätkab euroopalikul, mitte lähisidalikul poliitilisel suunal.