Kahe aja vahel
Eelmine, 20. sajand kujutas enesest ilma kahtluseta Euroopa ja Lääne sajandit. See ajajärk näib praeguseks olevat ümber saamas. Ehk nagu nendib Vene välispoliitikaekspert Fjodor Lukjanov käesolevas Diplomaatia numbris – me oleme tunnistajateks vana maailmakorra lagunemise lõppfaasile. Ja millised saavad olema uue maailmakorralduse piirjooned, on esialgu veel ähmane.
Euroopa julgeolekule on selles muutuvas keskkonnas loomulikult olulised nii see, millisteks kujunevad Lääne kogukonna sisemised suhted – kas transatlantiline side Vana ja Uue Maailma vahel jääb senises vormis püsima –, kui ka Euroopa suutlikkus ületada omaenese siseraskused, olgu need siis majanduslikud või sotsiaalsed.
Kuid on kaks küsimust, mis on Euroopa julgeolekule pea sama määrava tähtsusega. Esiteks: milliseks kujuneb laiema Lähis-Ida piirkond pärast 2011. aastal alanud murranguliste muutuste perioodi? Ning teiseks: milliseks kujuneb Venemaa ja tema roll piirkondlikus poliitilises elus?
Venemaa ning Moskva välispoliitika ongi aprillikuise Diplomaatia peateema. Nimelt ka Venemaa tundub hetkel triivivat kusagil kahe aja vahel asuvas üleminekutsoonis. Seda mitmes mõttes.
Nõukogude Liit kui globaalse haardega impeerium on kadunud ja ühes temaga on hääbumas ning ammendumas ka Nõukogude pärandist toituv Venemaa enesekuvand. Uus identiteet aga alles hakkab kuju võtma.
Üleminekufaasis näib olevat ka Vene ühiskondlik ja poliitiline elu. Möödunud talvel kõrgtaseme saavutanud avalik rahulolematus valitseva võimuga on praeguseks näiliselt sumbunud, suurlinnade tänavad meeleavaldustest tühjenenud, opositsioon ning kodanikuühiskond võimu poolt üha enam tasalülitatud. Kuid vaikelu võib olla vaid ajutine ja näiline, sordiini alla surutud rahulolematus pole tõenäoliselt kuhugi kadunud. Sest võimuvastaste väljaastumiste põhjused on ju endiselt olemas ja samad, ka võim on sama… Seega – kas tegemist on vaikusega enne või pärast tormi?