Kabul, siis ja nüüd

Esimest korda maandusin ajakirjanikuna, taskus Noorte Hääle töötõend, Afganistanis ühel 1989. aasta jaanuarihommikul. Kui küsisin sama Taškendi lennukiga saabunud ja Kabuli lennujaama ees autot oodanud kahelt venelaselt, et kas kesklinna on ka pikk jalgsitee, ütles üks neist pärast pikka vaikust: “Sa, mees, ei ole normaalne!”

Ma ei saanud aru. “Lähedased jäävad sind leinama, kui lähed siin üksinda linna peale hulkuma,” pani teine mulle aru pähe. Ja me sõitsime linna veidi logiseva tavalise Volgaga, mille kapotilt olid värvi kraapinud paar kuulijälge.

15 aastat hiljem, sügisel 2004, astusin Kabuli lennuvälja betoonrajale Eesti kaitseväe juhataja admiral Tarmo Kõutsi järel. Afganistan lõhnab nii eriliselt (kuigi raskesti kirjeldatavalt), et selle lõhna tunneb alati ära. Paljud seal kunagi käinud, õigemini küll sõdinud mehed on tunnistanud: kui oled korra seda lõhna tundnud, tahad sinna tagasi. Kohe, kui võimalik.

Ka nüüd – pärast venelaste taganemist, afgaanide omavahelist kodusõda ja Talibani purukslöömist – ei soovita keegi võõramaalasel jalutada Kabuli lennujaamast jalgsi kesklinna, näiteks sadadest inimestest sädisevale tähtsaimale turule. Admiral Kõuts sõitis lennuväljalt ISAFi peabaasi kuulikindlas maasturis, kolme automaaturiga julgestusautod tihedalt ees ja taga.

Sõda on sõda

Optimistlikult öeldes on Kabul sama ohtlik nagu jaanuaris 1989, tegelikult ehk veel ohtlikum. Aasta varem, sügisel 2003, kihutasime ühel varahommikul päästeameti peadirektori Mati Raidmaga ligi 50 kilomeetrit läbi Afganistani: Bagrami lennuväebaasist, kus töötas eestlaste demineerimismeeskond, Kabuli. Ilus sõit oli, mägede vahelt viis tühi maantee otse võrratusse päikesetõusu. Kuid auto oli tavalise plekk-kerega Toyota Landcruiser ja me rikkusime kõiki kehtivaid turvanõudeid. Meil läks õnneks, aga kõhe oli küll.

Afganistanis õpid ja harjud ohuga leppima. Oht pihta saada on Afganistanis samasugune nagu 17 aastat tagasi, samasugused on ka saabastesse pugev liivatolm ja kuni 60-kraadised suveilmad. Sõda on sõda ning pole vahet, kas sind tulistavad Salangi tunneli lähistel NSV Liidu militaarkonvoid jahtivad sissid või Helmandi provintsis NATO vägesid ründavad Talibani võitlejad. Kalašnikovi automaat on ikka ühesugune nagu ka autode või soomukite tabamiseks loodud RPG – granaadiheitja.

Tegelikult tundub, et afgaanid alles otsivad poolt.

Kuid eksivad need netikommentaatorid või muiduütlejad, kes väidavad, et Eesti sõdur praeguses Afganistanis on sama, mis NSV Liidu sõdur aastatel 1979 – 1989. Siis oli see võõra korra kehtestamine ja tegelikult kunagise kuningriigi lõplik purustamine, nüüd aga riigi loomine. Kui toona oli võõrsõdureid vaja riigi lammutamiseks, siis nüüd on neid vaja riigi ülesehitamiseks tarviliku julgeolekuolukorra kehtestamiseks. Kui toona oli selle kümneaastase sõja taga Afganistani kampaaniaga rahvusvahelisse isolatsiooni jäänud NSV Liidu juhtkonna ehk viimaseid katseid eksportida revolutsiooni, siis nüüd tähendab ISAF Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni soovi muuta maailma üks unustatud nurk ja seega kogu maailm turvalisemaks ning NATO otsustavust seda ka teha.

“Venelased saatsid mind Moskvasse ülikooli ja siis tõid tagasi Kabuli ajakirjanikuks, aga kui nad nüüd minema lähevad, siis langeb nende režiim ja mind kas tapetakse või pean ma kodumaalt põgenema,” pidas 1989. aasta jaanuari lõpus kiirmonoloogi üks Afganistani ajakirjanik ühes NSV Liidu eeskujul ehitatud Kabuli paneelmaja kolmetoalises korteris, mida ei köetud ja kus veevärk ei töötanud.

“Meie kooli tuleb järjest rohkem lapsi, sest vanemad tahavad, et lapsed saaksid hariduse ning elus hästi hakkama,” rääkis 2005. aasta suve lõpus üks Mazar-i-Sharifi noor kooliõpetaja. Küsisin, kus seda edukat elu peaks elatama. “Muidugi Afganistanis. Kus siis veel?” vastas õpetaja. Tema hääles võis tabada üllatust.

Paljude afgaanide usk oma maa tulevikku ja võimalikkusesse sellest tulevikust osa saada on kindlasti suurem kui oli venelaste invasiooni lõpuaastail, mil Moskva toetatud Nadjibullah’ langemine näis nädalate või kuude küsimus ning tema ligi kolmeaastane võimulpüsimine oli hiljem kõigile üllatus. Nii Moskvale, Washingtonile kui Islamabadile. Praegu kirjutatakse ISAFi staapides plaane, mis vaatavad tänasest 15 aastat ettepoole.

Ka võõrvägede motivatsioon on hoopis teine. NSV Liidu ohvitserid ei vaevunud varjamagi, et läksid lahingusse ette kaotatud sõjas ning pidasid neid rutiinist (“See on me töö!”) või ellujäämiseks. Oli aastaid, kui Moskva hoidis Afganistanis üle 100 000 sõjaväelase. Ja ei saavutanud midagi. Afganistan ei läinud kunagi nende poolele.

Kelle poolel on Afganistan?

Afganistan on ikka veel meie – s.o Lääne poolel, väidab Atis Lejinš. Mõni provints võib-olla küll, ISAFi poolt ülivalvatud Kabul ehk samuti, aga kogu riik… Vaevalt.

Tegelikult tundub, et afgaanid alles otsivad poolt. Seda poolt, kes lõpetaks vägivalla, kuid ei tallaks jalge alla kohalikke traditsioone; kes tooks veerand sajandit kestnud sõja järel rahu ja jätaks kohalikele teenimisvõimaluse. Kui ei saa enam mooni kasvatada, siis mida? Mida me vastame afgaanidele?

NATO ja tema liitlased ei saa sinna kunagi saata 100 000-mehelist armeed, Afganistani riigiloomet kaitsev ISAF tähendab palju kordi vähem mehi. Sõduritega võrdselt tähtis, aga mõnel pool ehk olulisemgi on tsiviilpanus. See näitaks, et Lääs, see kahtlane võõras, hoolib afgaanide elujärje parandamisest.

On Talibani toetajatest küllastatud provintse, eriti lõunaosas, kus haridussoovist hoolimata näib külakoolide rajamine kahjuks tulevikku jäävat, sest taliibid on oma esimeseks sihtmärgiks valinud just koolid, õpetajad ja ka õpilased. Aga näiteks haiglaid on vaja nii kohalikel talupoegadel kui keskvõimule lõdvalt alluvatel sõjapealikutel. Ja teid ja veevärki ja elektrit ja tugevat politseid koos sõjaväega ja omavalitsust…

Afganistan lõhnab eriliselt. Paljud seal kunagi käinud, õigemini küll sõdinud mehed on tunnistanud: kui oled korra seda lõhna tundnud, tahad sinna tagasi. Kohe, kui võimalik.

Atis Lejinš hoiatab, et teha Afganistanis pole vaja rohkem strateegilisi prohmakaid. Milline oleks kõige fataalsem? Lääne väsimus ja tülpimus, mis lõpeks vägede väljatõmbamise ning afgaanide mahajätmise ja unustamisega.

1989. aasta veebruari alguspäevil, kui hakkasin Kabulist viimase venelaste militaarkolonniga üle Salangi mäekuru Termezi poole liikuma, ütles üks Kabuli jäänud afgaanidest, kellega olin jõudnud sõbruneda: “Sinu selline kodutee võib ju ohtlik olla, aga, vaata, palju raskem ja ohtlikum on meil siia maha jääda.” Ta rääkis tigedalt sellestki, et venelased keetsid Afganistanis paraja supi kokku, nüüd aga lasevad ise jalga, ja jätavad oma kunagised liitlased lihtsalt saatuse hoolde. “Ja ameeriklased? Nemad ju ei tule meid aitama, ka nende sõda on nüüd peetud,” mõistis ta väga täpselt, mis hakkab juhtuma pärast veebruari 1989.

Sageli on kergem ära minna kui maha jääda. Lihtsama lahenduse, antud juhul siis unustamise kasuks valides tuleb valmis olla uueks 11. septembriks. Nurjunud riiklusel on kalduvus muutuda rahvusvaheliselt ohtlikuks.