Kaasaegse eurasianismi alustekst

Lev Nikolajevitš Gumiljov sündis 1912. aastal aadlipäritolu ohvitseri ja kuulsa vene poeedi Nikolai Gumiljovi ja sama kuulsa poetessi Anna Ahmatova lapsena. Lapsepõlves sai ta hea hariduse, sinna hulka kuulus ka mitmekülgne keeleõpe. Väidetavalt valdas Gumiljov elu lõpus mitutkümmet keelt, neist enamik erinevate idamaa rahvaste omad.

Gumiljovi eluloost on pikemalt raamatu järelsõnas kirjutanud Peeter Ernits, olgu siin toodud vaid mõned faktid. Nõukogude ajal ei käinud Gumiljovi käsi kõige paremini. Ta vangistati mitu korda ja vabanes väidetavalt ainult sellepärast, et ta ema – Stalini lemmikluuletaja – tema eest Suure Juhi ees kostis. Kõigest hoolimata istus Gumiljov kaks korda GULAGi laagrites (kokku kolmteist aastat), mille multikultuurses olustikus hakkaski arendama oma etnoste teooriat.

Teise maailmasõja ajal võitles Gumiljov  Punaarmees ja jõudis selle ridades kuni Berliinini, mis aga ei päästnud teda edasistest vangistustest ega tagakiusamisest. Gumiljovi elu oleks võinud minna teist rada, kui mõned Moskva professorid ei oleks temas ära tundnud avastamata geeniust ning teda tööle võtnud. Nii õnnestus Gumiljovil käia arheoloogilistel ja etnograafilistel ekspeditsioonidel nõukogude Kesk-Aasias ja Lõuna-Siberis, kust ongi pärit tema kiindumus turgi rahvaste vastu.  Elu lõppedes oli Gumiljovil kaks teaduste doktori tiitlit – arheoloogias ja geograafias – ning ta oli aktiivselt kirjutav ja publitseeriv etnograaf, ajaloolane ja polüglott.

Nõukogude ajal üllitas Lev Gumiljov vaid ühe raamatu – doktoritööl põhineva „Muistsed turgid” – ja terve rea teadusartikleid, kõik muu kirjutas ta sahtlisse ja see levis vaid käsikirjadena, nagu ka „Etnogenees ja Maa biosfäär”. Esimest korda ilmus „Etnogenees ja Maa biosfäär” 1994. aastal ning muutus venekeelses mõtteruumis tõeliseks hitt-teoseks. Gumiljovi uurija, Berkley Ülikooli geograaf Mark Bassin on kirjutanud, et Gumiljovi, kelle raamatuid on nüüdseks müüdud miljoneid,  mõju saab võrrelda Herodotose, Karl Marxi, Oswald Spengleri või Albert Einsteiniga¹.

Gumiljov lõi ja arendas oma etnoste teooria peamiselt 1960. ja 1970. aastail. Ta sidus loodusteaduste teooriaid humanitaarteaduste omadega, lähtudes 1920. aastatel vene emigrantide loodud eurasianismist. Gumiljovi keskne mõiste on „etnos”. Ta ühendas selle akadeemik Vernadski biosfääri kontseptsiooniga ning jõudis järeldusele, et etnos on nagu inimene: tal on oma spetsiifilised iseloomujooned, lapsepõlv, täiskasvanuiga ja hääbumine. Kuna inimesed on osa loodusest, siis alluvad ka rahvad loodusseadustele.

Kõige olulisem nendest on etnose eluenergia ehk passionaarsus. Passionaarsus on seotud geograafiaga ehk siis teatud klimaatilistes ja geograafilistes tingimustes tekkinud rahvad „adapteeruvad” oma ümbruskonnas, leiavad „oma ökoloogilise niši” ja muutuvad osaks oma eluareaali energeetikast. Igal etnosel on oma „käitumuslik stereotüüp”, mis antakse edasi vanematelt lastele ja mida võiks pidada rahvuslikuks mentaliteediks. Need stereotüübid on nagu loomade refleksid, mis võimaldavad etnosel säilida. Tasapisi arendab etnos välja oma tsivilisatsiooni, kuhu kuuluvad religioon, kombed, normid jne. Gumiljov ei suutnud kunagi selgitada, kas tsivilisatsioon on bioloogiline nähtus või mitte, ent ta väitis, et eri rassidest inimesed võivad olla ühe tsivilisatsiooni osad. Just see, et iga rahvas võib väita ennast olevat tsivilisatsiooni, on kaasajal üheks eurasianismi populaarsuse põhjuseks.

Gumiljovi ideed on vägagi elus. Tänapäeval on Gumiljovi pärandi hoidmiseks ja populariseerimiseks asutatud Lev Gumiljovi keskus peakorteriga Moskvas ning filiaalidega Peterburis, Bakuus ja Biškekis.

Etnosed moodustavad kultuurilised areaalid, n-ö superetnosed. Peamiselt pühendus Gumiljov Euraasia ja Lääne superetnoste vastuolule, ent tema raamatus on koht ka näiteks Hiina superetnosel. On aga olemas etnoseid, kes ei püsi omal kohal, vaid liiguvad ja tungivad teiste etnoste eluareaali. Reeglina sellised etnosed ei ühildu uue kultuuriga ja püüavad seda hävitada. Neid nimetatakse kimäärseteks etnosteks, ja ehkki Gumiljov seda ei nimeta, peab ta selliste all silmas ennekõike juute.

Superetnoste kontseptsiooni kaudu otsis Gumiljov optimaalset ühiseluvormi Euraasia kultuurile. Tema arusaama järgi polnud selleks ei tsaarivõim ega Nõukogude kord, mis mõlemad on ebaloomulikud ja pealesurutud. Küll aga oli ta veendunud, et endise Tsaari-Venemaa aladel elavad rahvad kuuluvad kokku etnogeneesi vältimatute seaduste alusel.

Gumiljovi etnose teooria populaarsusel on mitu põhjust. Küsisin selle kohta mitmelt Nõukogude ajal teadustegevust alustanud Eesti ja Venemaa kolleegilt. Nende jutu järgi avas Gumiljov rahvuste käsitlemisel uue perspektiivi. Nõukogude etnose teooria oli materialistlik ja selle järgi oli etniliste protsesside kaugemaks tulemiks uue homogeense  nõukogude rahva tekkimine.

Gumljov väitis vastupidiselt, et etnosed ei ole per se võimelised kaduma, kuna nad on seotud geograafia ja energiaga. Etnose eluenergia ehk siis passionaarsus on mitmeti mõistetav ja kasutatav, seda võib alati endale meelepäraselt interpreteerida. Lisaks sellele heroiseeris Gumiljov nn Euraasia etnoseid, väites, et kuigi Lääne superetnos võib olla materiaalselt enam arenenud, on ikkagi tegemist manduva inimhulgaga, kelle hingelt suured ja veel suurema passionaarsusega euraaslased kunagi paika panevad.

Samas on eurasianism inklusiivne – ta propageerib teatud rahvaste kultuurilist lähedust ning justkui looduse dikteeritud ühist saatust. Lisaks kõigele muule on eurasianism mitmeti mõistetav ja kasutatav. Nazarbajevi interpreteeringus on tegemist moderniseerimisteooriaga, samas kui Vene trakteeringus on see pigem konserveeriv. Eurasianismi edasiarendus on viinud Dugini etnofašismini, mis propageerib vene rahva erilist missiooni vastasseisus Läänega, samas kui tatari ja kasahhi intellektuaalid kasutavad seda võitluses islami fundamentalismiga. Ning last but not least, eurasianistlik teooria on kriitiline Tsaari-Venemaa ja läbi selle ka imperiaalsuse ning autoritaarsuse suhtes. Vähetähtis ei ole kindlasti ka see, et Gumiljov kirjutas lihtsas, kõigile mõistetavas keeles ja heietava alatooniga. Ta pöördub teksti sees pidevalt juba käsitletud teemade juurde tagasi ning kordab need erinevas sõnastuses üle. See seletabki seda, miks erineva hariduse ja ametiga inimesed tema raamatuid loevad ja sellest ka omal kombel aru saavad.

Gumiljovi ideed on vägagi elus. Tänapäeval on Gumiljovi pärandi hoidmiseks ja populariseerimiseks asutatud Lev Gumiljovi keskus peakorteriga Moskvas ning filiaalidega Peterburis, Bakuus ja Biškekis. Kalmõkkia pealinnas Elistas on Gumiljovi tänav, Tatarstani pealinnas Kaasanis temale pühendatud mälestusmärk ja Gumiljovi büstid on Moskvas, Ufas ja Jakutskis. Üks Kasahstani olulisemaid ülikoole kannab Gumiljovi nime, nagu ka mäetipp Kasahstani Altais.