Ka vabaduselootus on reaalsus
Käesoleval aastal tähistatakse NSV Liidu kokkuvarisemise – ja ühtlasi Balti riikide taasvabanemise – kahekümnendat aastapäeva. Üks kahtlemata märgilise tähendusega mõjuisik arenguis, mis viisid Berliini müüri murdumiseni ja NSV Liidu lagunemiseni, oli USA president Ronald Reagan, kelle sajandat sünniaastapäeva tähistati 6. veebruaril.
Reagan kuulutas NSV Liidu „kurjuse impeeriumiks”, ta ei varjanud sõnades ega tegudes oma püüdlusi seda impeeriumit nõrgestada. Selline keelepruuk ja (eba)diplomaatiline otsekohesus on hiljem – kui ehk mitte arvestada Obama-eelseid vihjeid „kurjuse teljele” –, lääneriikide välispoliitikas üha harvemini esinev nähtus. Ühinevas multikultuurses maailmas katsume vähemalt välispidiselt olla kõigiga sõbrad, nimetada autokraatiaid viisakalt „teistsugusteks demokraatiateks” ning hoiduda arvustamast diktaatoreid.
Küsimus, kui ettevaatlik, pragmaatiline ja „reaalsustega arvestav” või kui põhimõttekindel ja jonnakas oma eesmärkide ning väärtuste edendamisel tuleb välissuhtluses olla, on igavene, ega sellele ole kunagi ühest, ainuõiget vastust. Mõistlikkust ja ettevaatlikkust peetakse tihtipeale antud hetkel õigemaks lahenduseks. Ajalugu aga kipub inimkonna mälusse söövitama aga pigem julgust ja otsekohesust.
Kui Ronald Reagan oleks 1987. aastal Berliinis esinedes kuulanud USA välispoliitilise juhtkonna ja omaenda nõunike mõistlikke nõuandeid, oleksid jäänud kuulsad sõnad „Mr. Gorbatšov, lõhkuge see müür maha!” Brandenburgi väravail tookord ütlemata.
Kuivõrd just need sõnad heidutasid status quo toetajaid ja julgustasid idaeurooplasi pead tõstma, ja mõjutasid seeläbi ajaloo kulgu, on võimalik takkajärgi vaid spekuleerida. Kõik oleks võinud minna nii, nagu läks, ka ilma nendeta. Aga kahtlemata on meil täna hea meel, et need sõnad just siis, just niimoodi välja öeldi. Tähendab, ettevaatlikkus ja püüd mitte solvata – antud juhul Mihhail Gorbatšovi –, pole alati see õigeim lahendus.
Neid, kes rahu ja stabiilisuse nimel eelistavad diktaatoritega kenasti läbi saada ja nende oma kodanike olukorrale mitte liigselt tähelepanu pöörata, üllatab maailm ikka ja jälle nendesamade kodanike ettearvamatu ja ootamatu käitumisega. Kakskümmend aastat tagasi idapoolne Euroopa, täna Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida.
Millegipärast tabab tõdemus, et diktatuuri all elav rahvas pole mingil hetkel enam nõus diktatuuri all elama, maailma otsustajaid ikka ja jälle ootamatult. Välispoliitilise realismi üks probleem ongi see, et see ei suuda kõikide reaalsete teguritega tegelikult arvestada.
Reaalsesse maailma kuuluvad ka inimeste mõtted ja tunded, mida ei saa mõõta, kalkuleerida ega ette arvestada. Just seetõttu on pingete vaikiva mahasurumisega saavutatud stabiilsus osutunud tihtipeale illusoorseks. Ja see polegi ainult halb.