Jumala kingitud maa. Kuhu kulged, sõber Gruusia

„Agentidele“ sätestatud kohustusliku registreerimise tähtajaks ehk 2. septembriks oli end üles andnud vaid ligi 450 organisatsiooni, mis on vaid murdosa riigi arvatavalt umbes 25 000st välisrahastust kasutavast organisatsioonist. Mitmed ühendused on juriidilise isikuna juba kolinud välisriikidesse, ka Eestisse. Euroopa Parlamendis on tõsimeeli räägitud EL-Gruusia viisavabaduse peatamisest ning võimalikust sanktsioonide kehtestamisest võimupartei Gruusia Unistuse taga olevale oligarhile Bidzina Ivanišvilile. Samasuguse suuna on võtnud USA.

Võimupartei hiljutine lubadus keelustada opositsiooni tegevus, kui nad peaks taaskord võitma 26. oktoobril toimuvad parlamendivalimised, olukorda iseenesestki mõista ei paranda. Nii Eestis kui EL-is on kujunemas üksmeel, et Gruusia Unistuse võit tähendab vähemalt praeguseks EL perspektiivi sulgumist Gruusia jaoks. EL riikide toetus Gruusia tsiviilühiskonnale on muidugi eraldi teema.

Ka Gruusia NATO integratsioon on peatatud. Selle aasta juulis Washingtonis peetud NATO juubelitippkohtumise lõppdeklaratsioonis ei mainitud Gruusiat integratsiooni kontekstis sõnagagi – seda esimest korda alates 2008. aastal toimunud tippkohtumisest Bukarestis. Koostöö raamdokumendi ehk kõikehõlmava NATO-Gruusia paketi elluviimist alustati 2014. aastal, aga nüüdseks on see pausile pandud.

Hiina kõrvad

Valitsus plaanib seni sõjalise baasina toiminud ning NATO-Gruusia ühiseid õppusi võõrustanud Vasiani sõjaväelennuvälja muutmist tsiviiltaristuks. Veel enam: rajatis ehitatakse ümber Hiina rahadega. Gruusia ja Hiina on sõlminud strateegilise partnerluse. Hiina „tingimusteta“ raha täidab tühimikud infrastruktuuri investeeringutes. Nii on ka algselt president Mihheil Saakašhili käivitatud Anaklia sadama ehituse projekt nüüd Singapuris resideeruva Hiina konsortsiumi kätes ning selle sadama kaudu hakkab kulgema Kesk-koridori[1] oluline haar.

Just transpordi-, energeetika- ja telekommunikatsiooniühendustest on saanud Gruusia suur lootus ja võimalus, eriti pärast 2022. aastat, mil transiit Venemaa kaudu muutus mitmete riikide jaoks probleemiks. Ühendusteed on Gruusia uueks maavaraks ja kullasooneks, mis peaks tagama tulevikus rikkuse ja Aserbaidžaanile sarnase positsiooni regioonis.

Eks aeg näitab, kas sellisest ressursist rikkuse ehitamiseks piisab. Regiooni ühenduskoridoride kaugem tulevik sõltub ka Armeenia ja Aserbaidžaani (kelle taga seisab Türgi) suhete tulevikust. Nende riikide lähenemine võimaldaks Gruusia kõrvale jätta, et näiteks Bakuu-Tbilisi-Karsi raudteed oluliselt lühendada.

Ühendusteed on Gruusia uueks maavaraks ja kullasooneks, mis peaks tagama tulevikus rikkuse ja Aserbaidžaanile sarnase positsiooni regioonis.

Juba 2016. aastal loodi regionaalne koostööformaat nimega ”3+3” (ehk Türgi, Venemaa ja Iraan ning Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaan). Asjaolu, et kolm suurt sellise formaadi lõid, muidugi ei tähenda, et nad üksteisele seeläbi vankumatut sõprust oleksid vandunud, vaid lihtsalt teatavat oma huvide defineerimist kolmes väikeriigis. 3+3 riigi koostöö peaks toimuma julgeoleku, majanduse ja ühenduvuse valdkonnas. Gruusia on seni ainsana platvormile selgelt vastu seisnud ega ole ühelgi kohtumisel osalenud. Samas peavad nad selle tegemisi väga hoolikalt silmas.

Armeenia ja Aserbaidžaan kasutasid seda mitmepoolset formaati kanalina, mille abil omavahel Mägi-Karabahhi konflikti teemal suhelda. Armeenia jaoks, hoolimata nende skepsisest formaadi kasulikkuse suhtes, on see olnud ka kontaktivõimaluseks Türgiga. Gruusia Euroopa-meelsed jõud on huvitatud pigem Musta mere regioonist, mis tooks teda lähemale Euroopale ja NATO-le. See tähendaks ka ilmselt Gruusia EL järel suuruselt teise kaubanduspartneri ja strateegilise koostööpartneri Türgi senisest veelgi suuremat rolli.

Sõbrad ja vaenlased

Mida võib tänase olukorra põhjal järeldada Gruusia tuleviku kohta? Nagu öeldud, Euroopa Liidu (ja NATO) puhul sõltub paljugi valmistulemustest. Aga isegi kui transatlantiline ja eurointegratsioon peaks jätkuma, kas sellel on pikas perspektiivis eduvõimalusi? Kuhu Gruusia õieti oma väärtusruumilt ja kultuurilt kuulub? Kas Gruusia tänase valitsuse visioon muutuda tänu ühendustele ja eelkõige Kesk-koridorile Aserbaidžaani-sarnaseks multivektoraalse välispoliitikaga riigiks on realistlik? Ennustamine on kahtlemata tänamatu tegevus, kuid mõningaid tähelepanekuid on regioonis mõnda aega elanuna ehk võimalik teha.

Kõigepealt ei räägi geopoliitika mitte kuidagi grusiinide kasuks. Meil, eestlastel, on nendega võrreldes lihtne – Mordor on idas, kõik hea läänes. Lõuna-Kaukaasias (kui seda ühisnimetajat saab kolme riigi kohta üldse kasutada) pole miski nii ühene. Sinu sõbra sõber võib olla sinu vaenlane, näiteks olid veel hiljuti sõbralikud Gruusia ja Armeenia, aga ka Armeenia ja Venemaa, esimesel ja viimasel aga diplomaatilised suhted alates 2008. aasta sõjast teatavasti puuduvad.

Gruusia igapäevases elus ja kultuuris kohtad ikka ja jälle palakesi Nõukogude Liidust.

Kõik regiooni suured ja väiksed riigid on olnud nii ajalool vältel kui ka tänapäeval pehmelt öeldes ettearvamatud. „Multivektoraalne leidlikkus“ oli grusiinidel seetõttu veres juba ammu enne Nõukogude Liidu kultuuri(tuse) ruumiga liitmist 1921.–22. aastal. Gruusia igapäevases elus ja kultuuris kohtad ikka ja jälle palakesi Nõukogude Liidust, olgu see siis valjuhäälne disko, kõikjal ilma igasuguse vastumeelsuseta räägitav vene keel (maapiirkondades pole inglise keelega jätkuvalt midagi teha) või täiesti otsene nõukogude nostalgia. Samuti pole, nagu öeldud, tänastele grusiinidele võõras nõukogude inimese leidlikkus ja reeglite väänamine. Paljude jaoks on reeglid pigem nõrkadele ja rumalatele, olgu need siis NSVL või EL omad.

Seesama NSVL oli aga kaasaegse Gruusia majanduslik hiilgeaeg, mil turism ja põllumajandus tegid liiduvabariigist kogu liidus ühe rikkaima piirkonna. Isake Stalin on endiselt Gruusia paljudes paikades au sees. Ukraina sõda on Gruusia mobilisatsioonihirmus venelastega üle ujutanud ning ega varemgi neist seal otseselt puudust ei olnud. Kui keskmine grusiin suhtub negatiivselt Venemaa ekspansiivsesse poliitikasse ning võib-olla ka asjaolusse, et 1990. alguses ja 2008. aastal tuli Vene karuga sõjaliselt rinda pista, siis venelastesse suhtub keskmine grusiin igati positiivselt, et mitte öelda sõbralikult.

Euroopa ja Venemaa vahel

Grusiinid armastavad rõhutada, kuidas alates 4. aastasajast pKr kristlik olemine teeb neist Euroopa rahva. Samas ulatuvad Gruusia suhted Pärsia ning teiste regiooni riikidega veelgi kaugemale minevikku ning need on tugevalt mõjutanud Gruusia kultuuriruumi ja väärtushinnanguid. Euroopa Liidu põhiväärtused ei põhine ju ainult kristlusel.

Küll aga võiks omamoodi eeltingimuseks pidada näiteks töökultuuri, mis Lõuna-Kaukaasia riikide ja EL keskmise vahel kipub tunnetuslikult üsna paljuski erinema. Kõik, mis nõuab suuremat sorti pingutust, ei ole rõõmsameelse ja muretu supra[2] kultuuri esindajale loomupäraselt eriti omane. Palju lihtsam on müüa kast mandariine üle piiri Venemaale pisut väiksema raha eest, kui jännata EL fütosanitaarnõuete täitmisega.

Ka osad põhiõigused, nt samasooliste partnerluse tolerants on Gruusias veel lapsekingades. Ühiskonnakorraldus on selleks lihtsalt liiga konservatiivne. Soorollid on väga jäigalt paigas. Kui heita pilk pisutki sügavamale u 85+% euroliitu toetava „keskmise grusiini“ toetuse sisse, ei näe me seal tingimata väga palju meiega sarnaseid väärtusi, vaid lihtsalt parema elu igatsust. Mis on igati inimlik ja arusaadav, kuid kindlasti mitte piisav.

Grusiin usub kindlalt oma riigi ja rahvuse erilisusesse, kuid ei ole valmis selle nimel kannatama.

Olulisim tunnetuslik erinevus, mis grusiinid aga venelastest eemal hoiab, on asjaolu, et esimesed oskavad väärtustada väärikat elu. Venelane on valmis üksikisikuna alandlik ja vaene olema, kui talle jäetakse vaid tema rahvuslik unelm oma riigi suurusest.[3] Grusiin usub kindlalt oma riigi ja rahvuse erilisusesse (vt all*), kuid ei ole valmis selle nimel kannatama. Grusiin tahab saada rikkaks nüüd ja kohe.

Ta oli nõukogude ajal venelasest paremal järjel, ta on suure tõenäosusega käinud ka Saksamaal või Iisraelis, samas kui venelastest u 80%[4] pole iialgi oma riigipiire ületanud. See on vast suurim ja kõige põhimõttelisem võimalik erinevus, miks need kaks riiki kokku ei sobi. Samas ei ole Venemaal tarvis Gruusiat vallutada, et teda oma kontrolli all hoida – praegune mõjujõud on olnud piisav, et hoida grusiinid võrdlemisi kehval järjel, sest vaest rahvast on erinevalt rikkast võimalik manipuleerida.

Euroopa tähendab grusiini jaoks rikkust, Venemaa vaesust. Rohkem ei olegi vaja, et iga pisiküla grusiini „EL usku“ pöörata. Kuid kui küsitakse täpsemalt valmiduse kohta EL reegleid täita ja väärtusi jagada, kas vastus on sama? Kui opositsioon peaks oktoobris parlamendivalmistel võitma, on käia pikk tee, et see toetus reaalse sisuga täita ning aidata Gruusia päriselt „meie poolele“. Usun, et meie oleme selleks valmis. Aga kas Gruusia on?

* Legendi kohaselt jõudis end pidulauda sööma ja jooma unustanud grusiin Jumala korraldatud maatükkide jagamisele viimasena ning kõik tükid olid juba välja jagatud. Supralauda kaasa kutsutud Jumal sattus grusiinist ja tema toostidest aga sellisesse vaimustusse, et andis talle kõige ilusama maatüki, mille oli algselt enesele plaaninud hoida. Seega on Gruusia jumala enda maa ja grusiinid eriline rahvas.

Seega, kas peaksime meiegi liigselt muretsema? Euroliidu liikmelisust Gruusiale ilmselt toostide eest supralauas ei anta. Samas kui grusiinide erisuhe jumalaga peaks kehtima, saab neil ju edaspidigi ainult hästi minna.

Autor oli Eesti suursaadik Gruusias ja Armeenias 2016-2020.

[1] Hiina-Kasahstan-Aserbaidžaan-Gruusia-Türgi.

[2] Supra on Gruusia pidulik õhtusöök rikkaliku söögi- ja joogilauaga, mille iseloomulikuks osaks on struktureeritud toostikultuur.

[3] Mõte põhineb Mihhail Šiškini raamatul „Sõda või rahu“, Loomingu Raamatukogu, 2022.

[4] 19% vene kodanikest Venemaalomas välispassi enne 2022.a.