Euroopa kaitse ja Prantsusmaa
Kurb küll, aga paljude Euroopa Liidu liikmesriikide lootus jõuda veel enne jõulusid põhiseadusliku leppe vastuvõtmiseni jooksis liiva. Uue aasta algul on raske ütelda, kas valitsustevahelise konverentsi nurjumine oli tegelikult ka tragöödia või lihtsalt uut moodi asjaajamine laienenud Euroopas. Äsja alanud 2004. aasta jääb tähistama Euroopa ajaloos hetke, mil liit kasvab 10 liikmesriigi võrra. Päris selge, et otsuste vastuvõtmine ei lähe enam nii libedalt nagu varem. Kooskõla leidmine suurema koosseisuga orkestris, kus pole teada, missugused on tähtsamad pilligrupid ja kes dirigent, võtab aega.
Iraak ja kaitse
Just suhtumine Iraaki on toonud käibele uue ja vana Euroopa mõiste. Vana hea Euroopa tahab diplomaatilisi läbirääkimisi ja ÜRO mandaati, uus Euroopa on seevastu üles näidanud oma selgelt pooldavat suhtumist Ameerika Ühendriikide sõjalisse operatsiooni Iraagis. Kuid teiselt poolt pole uuel ehk Kesk- ja Ida-Euroopal suurt valikut. NATO on ja jääb nende riikide julgeoleku nurgakiviks. Washingtoni lepingu artikkel viis on kristallkõva argument. Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioonis hoiab dirigendikeppi USA. Nii et tahes-tahtmata tuleb olla pigem Ameerika poolt kui vastu.
Euroopa ja Venemaa
November ei näi lahendavat Euroopa Liidu võimu jagamise küsimusi. Valitsustevaheline konverents pole erimeelsuste tõttu eriti kaugele jõudnud, sama võib ütelda Euroopa Liidu ja Venemaa suhete kohta. Huvid erinevad liiga palju, et rääkida hoogsast edasiliikumisest või teineteisele lähenemisest. Saati siis täielikust üksteise mõistmisest.
Habras julgeolek
21. sajandil toimuvast sõltub meie kõigi püsimine. Ameeriklaste, eurooplaste, eestlaste, venelaste, iraaklaste ja maailma kõikide rahvaste ellujäämine. Lähedal ja kaugel. Põhjas, lõunas, idas, läänes. Küsimus on inimese arukas käitumises planeedil Maa. Kui uskuda Juri Lotmani, siis on 19. ja 20. sajandi suurim erinevus see, et ülemöödunud sajandil arvas inimene maakera suure olevat, möödunud sajandil sai aga selgeks - Maa on väike.