John McCain – patriotismi ja väärikuse võrdkuju

Tänases vabas maailmas on meie keskel vähe selliseid poliitikuid, kelle lahkumine kõnetaks korraga paljusid, sõltumata nende veendumustest. Veel vähem on neid, kelle elukäik ja poliitiline tegevus võiksid esile kutsuda ühiselt jagatud tunde – ta oli meie sõber, toetaja ja suur eeskuju. USA senaatori John McCaini surm puudutas miljoneid nii tema kodumaal kui ka kaugel piiride taga. Ta oli tõelise patrioodi, väärika ja põhimõttekindla poliitiku võrdkuju.

McCain tuli suurde poliitikasse 1983. aastal rahvuskangelasena. Tal oli selja taga mereväeohvitseri karjäär ja aastatepikkune vangistus Vietnami sõja päevil. Mereväelase kutse on McCainide perekonna DNA lahutamatu osa olnud mitmeid põlvkondi, mistõttu on mõistetav senaatori viimase puhkepaiga valik – Annapolise mereväeakadeemia kalmistul oma suurima sõbra, kursusekaaslase ja mereväepiloodi Chuck Larsoni kõrval.

Juba õpingute ajal mereväeakadeemias ilmnes, et McCainis on midagi mässumeelset ja ebatavalist. Kursusekaaslased kutsusid teda vahel isegi hüüdnimega McNasty. Võib-olla just tugev annus isepäisust aitas McCainil iseendast võitu saada ja ellu jääda pärast seda, kui tema lennuk sai 1967. aasta oktoobris Hanoi kohal raketitabamuse ning ta langes raskete vigastustega piinarikkasse vangistusse.

1968. aasta keskel sai Vietnami sõjatandril tegutsevate USA vägede ülemaks admiral John S. „Jack” McCain Jr. Punased vietnamlased pakkusid propaganda huvides seepeale tema poja ennetähtaegset vabastamist. John keeldus sellest, sest tema nõuet vabastada koos temaga ka kõik varem vangistatud ameeriklased ei rahuldatud. Sellele järgnenud piinamised viisid ta enesetapu lävele, mille hoidsid ära vangivalvurid.

Nõrkemiseni piinatuna tegi McCain vangistuses USA-vastase „ülestunnistuse”. Kogu hilisema karjääri jooksul pidas ta seda oma kõige autumaks sammuks, kuid kirjutas hiljem, et see oli tema elu murdepunktiks.

Võimalik, et just siis vormusid lõplikult McCaini põhimõtted aust, väärikusest ja sihikindlusest, mis said tema kui poliitiku tunnusjoonteks. Vietnam andis talle õiglustunnetuse, mida vähesed on oma nahal ise läbi elanud. Ta ei unustanud kunagi, et poliitilised oponendid pole tema vaenlased ja valimiste võitmise kõrval on elus palju tähtsamaid asju ja hetki.

McCain vastandus kogu oma olemusega poliitikutele, kes suudavad silmagi pilgutamata valetada ja muuta oma põhimõtteid vastavalt tujule või lootusele võita valijatelt rohkem toetust.

McCain vastandus kogu oma olemusega poliitikutele, kes suudavad silmagi pilgutamata valetada ja muuta oma põhimõtteid vastavalt tujule või lootusele võita valijatelt rohkem toetust. Ta võis olla idealist, kuid jäi alati iseendaks. 2008. aasta presidendivalimiste kampaanias oli hetk, mis on praeguseks muutunud legendaarseks. Kohtumisel toetajatega ütles üks vanem naine McCainile, et ta ei saa usaldada Obamat, kuna too olevat araablane. McCain võttis seepeale mikrofoni ja ütles: „Proua, te eksite. Obama on korralik perekonnainimene, kodanik, kellega mul on põhimõttelised erimeelsused üksnes selle kampaania raames.”

McCaini tuntus maailmas põhines tema järjekindlal tegutsemisel vabaduse ja demokraatia kaitseks. Seal, kus rahvad vajasid toetust, oli McCain kohal. See on ka peamine põhjus, miks Eestis, Ukrainas, Gruusias ja paljudes teistes riikides peetakse McCaini oluliseks sõbraks ja toetajaks. See on põhjus, miks näiteks Venemaal samastus McCain vaenlasekujuga.

Juba 1983. aastal kutsus McCain värske kongresmenina ja Balti vabaduse resolutsiooni kaasautorina üles mäletama allasurutud rahvaid ja toetama nende vabaduspüüdeid. Hiljem, juba senaatorina, toetas McCain jõuliselt Vene vägede väljaviimist Balti riikidest ning meie vastuvõtmist NATOsse.

2016. aasta detsembris, kui ma McCainiga viimaseid kordi kohtusin nii Washingtonis kui ka Tallinnas, rahustas ta meid Trumpi valimisvõidu järel ning ütles, et Eestil pole põhjust karta, sest USA toetus jääb meiega alatiseks. Sõltumata sellest, kes on president.

Ta mõistis Venemaad paremini kui ükski teine tema kolleeg USA Senatis. Igal meie 15 aasta jooksul toimunud kohtumisel uuris ta põhjalikult, mida ja kuidas teha selleks, et tõrjuda Kremli agressiivset välispoliitikat ning aidata kaasa teisi rahvaid ja riike austava hoiaku kujunemisele Venemaal. Tühja jutu ajamine talle ei meeldinud.

McCain oli järjekindel. Juba 15. veebruaril 2000. aastal ütles ta vabariiklaste eelvalimiste debatil Lõuna-Carolinas, et on väga mures Venemaa liidriks tõusva Vladimir Putini pärast. „Me teame, et ta on aparatšik. Me teame, et ta oli KGB liige. Me teame, et ta tuli võimule tänu sõjalisele brutaalsusele Tšetšeenias,” ütles McCain.

Kaheksa aastat hiljem, 2008. aasta oktoobris, ütles McCain presidendikandidaatide debatis veelgi kuulsamad sõnad: „Kui ma vaatan Vladimir Putini silmadesse, näen seal vaid kolme tähte: K, G, B,” ja jätkas: „Putin on samm-sammult summutanud enamiku vabadustest, mida meie eeldaksime vaba rahva puhul, ja ta on näidanud üles väga agressiivset käitumist Gruusias. Ma ütlesin enne: jälgige Ukrainat. Ukraina on praegu Vladimir Putini sihikul.”

McCaini lahkumine jätab korvamatu tühimiku, sest sellise kogemuse, veendumuste ja väärikusega poliitikut ei sünni igal ajastul. Kes võtab jätkata McCaini tööd? Isegi tema kõige lähedasem paarimees Lõuna-Carolina senaator Lindsay Graham on hirmus mitte tagasi valitud saada maksnud lõivu oma varasematele seisukohtadele seoses president Trumpiga.

Senaator McCain jäi põhimõttekindlaks kuni lõpuni. Tema matusetalitus 1. septembril Washingtoni rahvuslikus katedraalis kujunes võimsaks vastuhakuks valele, ülbusele ja häbile, mille toob kaasa vääritu ja teisi alandav stiil poliitikas. McCain ei tahtnud, et tema matustel kõneleks ametis olev president Donald Trump. Ta tahtis, et viimased sõnad tema igavikuteele ütleksid kaasa kaks endist presidenti, vabariiklane George W. Bush ja demokraat Barack Obama. See oli justkui hümn McCaini suurimale panusele – hoida Ameerikat alati ühtsena suurte eesmärkide nimel.

Suure mehe ärasaatmist kroonisid aga kõige enam tema tütre Meghani emotsionaalsed ent tabavad sõnad: „John McCaini Ameerika on lahke, tervitav ja julge. Ta on leidlik, enesekindel ja turvaline. Ta täidab oma kohustusi ja räägib vaikselt, sest ta on tugev. Ameerika ei uhkusta, sest tal pole vaja seda teha. John McCaini Ameerikat pole vaja suureks teha, ta on alati suur olnud!“

Senaator McCaini lahkumine lõpetas justkui ühe peatüki kaasaja poliitilises diskursuses. Uus lehekülg on keeratud. Küsimus on vaid selles, kas McCaini pärand võetakse kaasa või tähendab see tema kehastatud väärtuste ja põhimõttekindluse jäämist minevikku.