JJ Green: Kas USA demokraatiat ootab ees teine südamerabandus?
Ametisse astudes lubas president Joe Biden ameeriklastele uut algust, ent tema senised sammud on söönud lubaduse sisu. Probleem on poliitilises kultuuris, kus kiirete tulemuste jahil jäetakse kõrvale ühiskonna haavade parandamine.
WTOPi riikliku julgeoleku korrespondent
6. jaanuaril 2021 tabas Ameerikat ulatuslik südamerabandus. Kogu maailm jälgis, kuidas vägivaldne anarhia neelas Washingtoni, riigivõimu keskme, rahvusvahelise egalitarismi ja viimase järelejäänud ülivõimu sümboli oma suitsusesse katlasse. Päikeseloojangu ajaks ei olnud veel selge, kas Ameerika demokraatia jääb ellu.
Tuhanded, kes ekslikult, ent sügavalt uskusid, et 2020. aasta presidendivalimised „varastati“, järgisid Donald Trumpi üleskutset tegutseda ja hakkasid märatsema. Samal ajal vaatas tema seda Valges Majas televiisorist.
Rahvasumm katkestas kongressi protseduuri, mille eesmärk oli üle kontrollida, kas neil nõudmistel on mingit alust. 6. jaanuari ilm oli pilvine, hall, külm ja masendav, märkides sellisena iroonilisel kombel sobivalt Ameerika demokraatia jaoks haletsusväärset hetke ajaloos. 7. jaanuari päikesetõusuks oli Ameerika demokraatia hapram kui ei kunagi varem, kuid presidendi institutsioon oli säilinud.
Ameerika uus algus on seiskunud
Kui toona äsja presidendiks valitud Joe Biden andis 20. jaanuaril 2021 sangarlikult ametivande, ütles ta:
„See on Ameerika päev. See on demokraatia päev. Ajaloo ja lootuse päev. Uuenemise ja kindlameelsuse päev. Ameerikat on enneolematute katsumustega proovile pandud ja Ameerika on oma ülesannete kõrgusel olnud. Me ei tähista täna kandidaadi võitu, vaid suurema eesmärgi, demokraatia võitu. Inimeste tahet on kuuldud ja inimeste tahet on kuulda võetud. Meile on meenutatud, et demokraatia on väärtuslik. Demokraatia on habras. Ja sel tunnil, mu sõbrad, on demokraatia võitnud.“
Joe Biden
Ta lubas parandada, taastada, tervendada ja ehitada. Ameerika vajas uut algust. President Biden andis Ameerikale selle alguse. Kuid kahjuks kasutas see uus algus mõnd sama taktikat, mis olid avanud Ameerikas ukse lõhele, millest Trump ja tema toetajad kinni haarasid.
Peamine viga oli mitte kuulda võtta USA kogenud liitlaste häält, kui Ameerika sõjaväelased lahkusid Afganistanist 2021. aastal – vaatemäng, mille käivitas Trumpi administratsioon, kuid mille lõpetas Bideni meeskond. Biden komistas uuesti, kui lükkas kõrvale Ameerika vanima liitlase Prantsusmaa, asendades selle tuumaallveelaevade lepingus Austraaliaga.
Nii sai sellest uuest algusest, mis lubas igaühe hääle kuulda võtmist, kiiresti takerdunud algus. Avalikud jõupingutused, mille eesmärgiks oli turundada Bideni ideid ameeriklastele, on tuginenud vaid vähestele rangelt kontrollitud meediaplatvormidele. Üksnes mõnele väljavalitud ajakirjanikule on antud erakorraline juurdepääs presidendivõimule, samal ajal kui enamikku ülejäänutest on mõneti jultunult eiratud, nende arupärimistele vastamisel on aega venitatud või on neile juurdepääs otsesõnu keelatud.
Valmisolek valetada suurema hüve nimel
Biden taotleb teist ametiaega, olles samal ajal pidevalt kimpus madalate reitingutega. Paljud pettunud ameeriklased otsivad teisi võimalusi. Probleem on selles, et kiirete ja poliitiliselt väärtuslike tulemuste jahil heidetakse sageli kõrvale usinus, siirus, austus ja mõistmine, mis võiksid viia jätkusuutlike ja põhjapanevate muutusteni.
Hiljutises Pentagoni saladokumentide lekkes võib osaliselt süüdistada Washingtoni pikaajalist lekitamise kultuuri omaksvõttu ja julgustamist ning valmisolekut valetada niinimetatud suurema hüvangu nimel. Just see kultuur viis rahvast 6. jaanuaril tabanud piinliku olukorrani. Just see kultuur nurjab jätkuvalt jõupingutused anda Ameerika demokraatiale tagasi noorusvärskus.
Relvavägivalla tõusulaine on toonud nähtavale, et eelistatakse üksteist pigem tulistada kui lahendada isegi lihtsaid möödarääkimisi.
Skeptikud kahtlevad, kas Bideni administratsioon suudab lubatut saavutada. Esmalt peab ta ületama takistused, mille on üles seadnud mõned tema endassesulgunud poliitilised meeskonnakaaslased ja oportunistlikud kaasajooksjad, kes kasutavad seda hetke ja tema administratsiooni ära, et endale rohkem poliitilist ja rahalist kapitali koguda. Nende eesmärk on lihtsalt ja ainuüksi elada nii, et neid ei puudutaks tavaliste ameeriklaste kasvavad probleemid, selmet neid muresid lahendada aidates tuua ise raskeid ohvreid.
Rahu ja majanduslikud võimalused siin kodumaal, stabiilsus välismaal ning et USA jääks tugevaks ja mõjukaks rahvusvahelise hea tahte majakaks – see ongi see, mida paljud ihkavad. Aga tee saavutamaks neid üllaid eesmärke on täis tõkkeid, millest paljudel pole mingit kokkupuudet ei poliitika ega USA presidendi tegevusega, vaid ennemini sellega, kuidas Ameerika Ühendriikide inimesed üksteisesse suhtuvad.
Demokraatia ei ole puhas äri
Relvavägivalla tõusulaine on toonud nähtavale, et eelistatakse üksteist pigem tulistada kui lahendada isegi lihtsaid möödarääkimisi. Iga kodanik peab mängima oma osa demokraatiaeksperimendis. Selle lahtiharutamist ei saa jätta riigijuhtide hooleks, kuivõrd demokraatia, nii nagu ka heategevus, saab alguse igaühe kodust.
Oma kõnes 3. aprillil 2001 ütles Eesti president Lennart Meri:
„Demokraatia on niisugune õhkkond, mis on avanud igale inimesele jõukohase võimaluse ennast teostada kodanikuna. See ei ole mitte lihtne riigikord, see on võib-olla kõige keerulisem riigikord ja igal juhul on see riigikord, mis peab päevast päeva tootma ka seda kindlust, seda julgeolekut, et see riigikord püsima jääks.“
Lennart Meri
President Meri sõnad tähendavad sisuliselt, et läheb vaja küpset ja hästi haritud, tugeva omavastutustundega rahvast, et juhtida ja toetada demokraatiat. Seda püüdlust peab toetama innukas soov kohelda üksteist õiglaselt ja lugupidavalt.
Kuid demokraatia, nagu president vihjas, ei ole puhas äri. Iga päev pakub juhuseid kasutada otseteid, et saavutada näiline demokraatia tegeliku demokraatia asemel. Ent sellele kiusatusele tuleb vastu seista. Otseteede kasutamisega kaasneb probleem, et need ei käsitle kõiki aspekte, mis lõpuks toetavad tugevat demokraatia. Aga need lahendamata probleemid ja lühinägelikud ettevõtmised, mis lõpuks inimeste vahele lõhe tekitavad, hakkavad ikka ja jälle uuesti esile kerkima.
Demokraatia, nii nagu ka heategevus, saab alguse igaühe kodust.
Donald Trump on praegu presidendikandidaadina taas tõusuteel. Ta pole kunagi tunnistanud, et 6. jaanuaril 2021 toimunu oli mingil viisil tema süü. Tema poolehoidjad kogunevad aegamisi taas.
Igaüks, kes on üle elanud südamerabanduse, teab väga hästi, et järgnevad tunnid, päevad, nädalad ja kuud on ellujäämise suhtes otsustavad. Kui ei muudeta oma elustiili, on teise, tõenäoliselt surmaga lõppeva südameprobleemi teke peaaegu kindel. Ameerika kõigub praegu ohtlikult selle teise südamerabanduse lävel.
Ajaloo kestel on palju kordi ja mitmel eri viisil öeldud, et need, kes unustavad mineviku, on määratud seda kordama.
Seotud artiklid
Poola õigusriikluse taastamise proovikividest
Mullu oktoobris valimised võitnud ja detsembris ametisse nimetatud Donald Tuski kolmas kabinet võeti liitlaste seas juubeldades vastu. Räägiti Poola tagasipöördest demokraatiasse ning õigusriikluse taastamisest. Viimast rõhutas tuliselt Tusk isegi nii kampaania ajal kui ka olles valituks osutunud. Peagi aasta aega ametis olnud valitsust saadavad aga nüüd vastuolulised meeleolud – ühelt poolt tunnustatakse Õiguse ja Õigluse (PiS) tehtud vigade parandamist, teisalt kritiseeritakse valitud meetmeid õigusriigi taastamiseks.
Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: Rünnak Kurskis, USA valimised, sõjaraamatud
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 2024. aasta 34. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.
Merili Arjakas: Euroopa paremäärmusluse neli lainet
Paremäärmuslike parteide edu hiljuti Euroopas toimunud valimistel on osa arengust, mida politoloog Cas Mudde nimetab paremäärmusluse neljandaks laineks: parempopulistlike erakondade ja ideede peavoolustamine ja normaliseerimine. Paremääre mõõdukamaks muutumise asemel on rohkem tegu siiski peavooluerakondade ja sellega koos kogu poliitilise kultuuri radikaliseerumisega, mis avas ukse populistlikele erakondadele.
Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: USA presidendikampaania, Prantsusmaa valimised, NATO uued juhtnöörid, Washingtoni tippkohtumine
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 2024. aasta 27. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.
Gavin Wilde: Rohkem usku demokraatiasse kui hirmu Vene propaganda ees
Viimastel aastatel on demokraatlikud riigid teinud suuri edusamme Moskva kahepalgelisuse äratundmisel ja sellele vastu astumisel. Kui seda ohtu aga liiga palju rõhutada ja selle tegelikku mõju praegu üle hinnata, võib see soodustada riigijuhtide poolt pessimismi levitamist sellesama rahva hulgas, keda nad peaksid hoopiski teenima. See avaldab tõenäoliselt demokraatiale sama söövitavat mõju, kui infooperatsioonid ise seda teeksid.
Henrik Larsen: Ukraina päästmiseks tuleb riigipiire tugevdada
Debattides Euroopa parlamendi ja USA presidendivalimiste eel keskendutakse sellele, kuidas kammitseda paremäärmuslike parteide tõusu, et Ukraina ei minetaks EL ega NATO toetust. Paraku on lahenduseni jõudmine ebatõenäoline, kui käsile võetakse vaid paremäärmusluse elavnemise sümptomid, mitte põhjused. Toetus Ukrainale on kaudselt seotud teise aktuaalse küsimuse, nimelt korrapäratu sisserändega.