James Sherr: Sõda vale ja hirmu vastu

Kuigi Ukraina võitlusvaim on saanud viimastel kuudel tugevaid hoope, ei talu tegelikkus eriti vastuvaidlemist. Ukrainlaste ühine sihikindlus peab jätkuvalt vastu sellistele proovikividele nagu ülim puudus, tapatalgud ja teiste usaldusväärsuse murenemine. Sama ei saa kahjuks öelda nende kohta, kes alles hiljuti lubasid toetada Ukrainat „nii kaua kui vaja“.

Need, kes väitsid, et lääs peab toetama Ukrainat „kõigi vahenditega peale sõja“, ei ole vaidluses kordagi peale jäänud.

Lubaduse andjad lisasid sellele algusest peale tingimusi ja enda määratud piiranguid (nt Joe Bideni essee „Mida Ameerika teeb ja ei tee Ukrainas“ New York Timesis 31. mail 2022). Praegu saab nende poliitika kriitikat siseopositsionääridelt, kes on ilma ebamäärasusse laskumata juba kaua väitnud, et sellist lubadust ei oleks kunagi üldse tohtinud anda. Need, k.a siinse artikli autor, kes väitsid, et lääs peab toetama Ukrainat „kõigi vahenditega peale sõja“, ei ole selles vaidluses kordagi peale jäänud, ei 2014. ega 2022. aastal.

Kui pöörduda sõjakavaluse alal Nõukogude Liidu mõjuvõimsaima esindaja poole (ja ühtlasi viimase kindralstaabi ülema poole), kelleks oli armeekindral Vladimir Lobov, „põhineb igasugune sõda pettusel“. Vladimir Putini valitsemise ajal on see nõukogude elutarkuse alustala uuesti au sisse tõstetud ja seda mitte ainult läänega suhtlemisel, mida riigitruu intellektuaal Dmitri Trenin iseloomustas 2022. aasta mais kui „totaalset sõda, seni veel hübriidsel kujul“.

Ukraina tähtsus

2024. aasta aprillis pidas üks Saksamaa kõrgeimaid diplomaate Venemaa Euroopa-suunaliste väärinfo- ja mõjutusoperatsioonide „keerukust ja mõju“ pretsedendituks. Sellele komplektile tuleb lisada kogu meetmete inventar, mis lastakse infosõjas käiku: hirmutamine, kuriteod, sabotaaž ja kõik muu, millega tahetakse vaenlast sundida „võtma vastu otsuseid, mis on vastaspoole huvides“.

Sellegipoolest iseloomustab Venemaa sõda Ukrainas kõige rohkem just lakkamatu pingutamine Ukraina omariikluse hävitamise nimel, hoolimata sellest, et see võib tähendada riigi enda hävitamist. Selle eesmärgi jaoks on ohverdatud ammused prioriteedid, nimelt Euroopas energia vallas ülemvõimu saavutamine ja eriliste suhete hoidmine Saksamaaga. Nende asemele ei ole tulnud vaakum, vaid põhimõtteline pööre uues suunas, „suurema osa inimkonna“ poole, kes on muu hulgas huvitatud „Venemaa seisukohtade tugevdamisest rahvusvahelisel areenil“. Trenin on selle kohta öelnud:

„Venemaa on lõpetanud kaua kestnud ja väsitava pingutamise, et kohaneda USA juhitud maailmakorraga […] Esimest korda pärast Oktoobrirevolutsiooni on Venemaast saanud, kuigi täiesti teistsugusel kujul kui toona, de facto revolutsiooniline riik.“

Ilmekas on seegi, et dokumendis, milles ei kardeta süüdlaste nimesid nimetada – Venemaa viimases „Välispoliitika kontseptsioonis“ (2023) –, mainitakse Ukrainat ainult ühe korra ja sedagi lääne, mitte Venemaa poliitikaga seoses. Selles osas, milles käsitletakse „lähivälismaad“, ei mainita Ukrainat üldse, erinevalt Valgevenest. Sõnum on lihtne: Ukraina ei ole välispoliitika. Kui Putin räägib neist, kes „reedavad oma tsivilisatsiooni“ (Valdai klubi, 2023), räägib ta nii ukrainlastest kui ka venelastest. 2021. aasta juulis avaldatud keskse tähtsusega artiklis võrdles Putin Ukraina „pealesunnitud identiteedimuutust“ sellega, et „meie vastu kasutatakse massihävitusrelva“.

Vene mütoloogia

Nii Venemaa välis- kui ka muu poliitika toetub suurematele ja väiksematele müütidele. Üheskoos loovad need külma sõja kõige süngemaid aastaid meenutava alternatiivse tegelikkuse. Nagu võib kinnitada siinse artikli autor, kes käis enne 2022. aastat kümnel Valdai klubi kohtumisel, varjutas sealne alternatiivne tegelikkus juba vähemgi ohtlikel aegadel kõik muu ning sellele vastumürgi leidmiseks oli vaja vaimset sihikindlust ja pikka mälu.

Venemaa elanikele, kes elavad niisuguses tegelikkuses iga päev, mõjub see veelgi rohkem. See käib ka nende kohta, kes meelitatakse või sunnitakse minema sõjaväkke. Ähvardav kohustus sõda pidada on üks põhjustest, miks alates 2020. aastast on need müüdid võtnud üha enam manihheistliku vormi. Teine põhjus on aga jätkuv kohustus hoida võimu enda käes ja tõmmata võimu rakendamisel ohje pingule.

Venemaa müüdid loovad külma sõja kõige süngemaid aastaid meenutava alternatiivse tegelikkuse.

Venemaal kohapeal ei ole nende müütide kategoorilisus, et mitte öelda lihtsakoelisus, koos igasuguste varjundite ja nüansside kõrvaldamisega mitte puuduseks, vaid see käib nende eesmärgi juurde. Selleks sihiks on tõrjuda igasugune arutelu eemale avalikust ruumist, kui mitte söögilauast ja mõtetest. Tegu on riitusega, mis märgib üleminekut autoritaarselt riigikorralt totalitarismile ja (Trenini hinnangul) „enese huvides tegutsevate kosmopoliitsete indiviidide rühmast“ koosnevalt eliidilt „privilegeeritud riigiteenistujate traditsioonilisemale klikile“.

Praegu lähtub Venemaa poliitika järgmistest põhilistest müütidest (heakskiidetud uskumustest):

• Venemaa on teistest erinev tsivilisatsioon, millel on oma kokkukuuluvus, terviklikkus ja dünaamika. Mujalt pärit näitajaid, standardeid ja väärtuseid ei saa selle puhul rakendada;
• Ukraina on selle tsivilisatsiooni lahutamatu osa ja kuulub sinna ajaloolise ühtsuse järgi. Tegu on ammuse ainuõige seisukohaga, millele esimest korda andsid doktrinaalse aluse tsaari nõuandjad 19. sajandil;
• Ukraina „natsionalistide“ ja „natside“ katse lõhkuda seda ühtsust ja muuta Ukraina venevastaseks ei ole kohapeal tekkinud nähtus, vaid selle on kaasa toonud lääne agressiivne poliitika, mida ajavad (Putini hinnangul) nende „Austria-Poola ideoloogide“ järglased, kes on juba keskajast saadik üritanud luua „Moskva suurvürstiriigi vastandit“;
• Ukrainast on saanud riik, kus neopreisi militarismi ja natsismi tervitatakse kahel käel. Kui kasutada endise presidendi Medvedevi sõnu, on Ukraina „end vaimselt muutnud Kolmandaks Reichiks ja teda tabab sama saatus“;
• Venemaa võit Teises maailmasõjas on igaveseks ajaks näidanud, et Venemaad ei saa tükeldada, alistada ega ilma jätta tema sõltumatust ja määravast rollist maailma asjades.

Need müüdid toetuvad aga vaidlusi põhjustavale ja raskesti seeditavale tõele: Venemaa kõige kõrgemad võimukandjad mitte ainult ei levita, vaid ka ise usuvad neid.

Lääne müüdid ja eksiarvamused

Lääne seisukohast vaadates on märkimisväärne erinevus, kas alternatiivset tegelikkust kasutatakse ära või ka usutakse. Müüdid ja dogmad ei kao kuhugi, kui nad puutuvad kokku faktidega. Eksiarvamused ja pettekujutelmad on aga tavaliselt tõenditele vastuvõtlikumad.

Venemaa seisukohast vaadates on see erinevus suuresti tähtsusetu. Kui kasutada Putini endise nõuniku Vladislav Surkovi sõnu, ajab Venemaa „su mõistuse segi“ ning müüdid ja pettekujutelmad on vaid tooraine, mida selleks kasutatakse. Mõistust saab ära kasutada, eriti kui seda teeb vaenlane, kes saab aru, et liberaalsele demokraatiale iseloomulik nõrkus on kahtlemine.

Nativistlik veendumus, mis on levinud mõnede ameeriklaste seas, et NATO kisub endale USA riiklike huvide kaitseks mõeldud vahendeid, ei tulene tingimata venemeelsusest. Arusaam, et Ameerika on esmatähtis, muudab kõik suhted välisriikidega tehinguliseks ja varjatud kujul vaenulikuks. Kreml annab endast kõik, et selliseid meeleolusid süvendada. NATO institutsionaliseerib USA kohalolu ja võimu Euroopas, andes sedasi Ühendriikidele nende territooriumi välise mõõtme, mida Venemaa mitte ainult ei pane pahaks, vaid ka peab kõige püsivamaks takistuseks teel sellise Euroopa julgeoleku poole, mis talle sobib. On võimalik, et NATO vastastele Venemaa ei meeldi, aga Venemaale igal juhul meeldivad nemad.

Liberaalsele demokraatiale iseloomulik nõrkus on kahtlemine.

Mitmed kujutelmad on osutunud kummutamise suhtes eriti vastupidavaks ja seda ka palju laiemates ringkondades kui ainult nativistide ja natsionalistide seas. Need kujutelmad, millest ükski ei arvesta ajaloo ega faktidega, on järgmised:

• Ukraina on katkine riik, mis on lõhestunud venemeelseteks ja „natsionalistideks“.

Kui mitu Euroopa riiki on lõhestunud: Suurbritannia, Belgia, Itaalia, Hispaania? Viimane on koduks päris tõelistele separatistlikele parteidele ja liikumistele. Ukrainas on separatistlikud meeleolud visalt püsinud ainult Krimmis (mis ei olnud enne Katariina II võimulolekut kunagi allunud Venemaale ja mille sõjaeelses elanikkonnas ei olnud etnilised venelased mitte mäekõrguses ülekaalus, vaid neid oli 58%). Ja isegi seal toetas 2013. aastal Venemaaga ühinemist kõigest 42%. Teistes idapoolsetes oblastites ei ületanud toetus 27%. Kui Ukraina oleks riigina olnud tõeline käkerdis, nagu paljud väitsid, oleks ta pidanud kindlasti pärast sõja algust 2014. aastal mõne nädalaga kokku varisema. Enne seda, kui Venemaa paiskas oma pataljonide taktikalised grupid tolle aasta lõpus võitlusse, olid Ukraina relvajõud saanud uuesti enda kontrolli alla „separatistide“ poolt vallutatud 36-st rajoonist 23.

• Sõja põhjuseks oli NATO laienemine.

Vastupidi, selle põhjuseks oli Ukraina keeldumine leppimast Venemaa nõudmistega „heanaaberlike suhete“ vallas ja Venemaa võimetus ilma sõjata seda olukorda parandada. „Need kaks rahvust on ühesama puu oksad,“ selgitas Gorbatšov George H. W. Bushile 1991. aasta oktoobris, „keegi ei suuda neid lahutada.“ Sellest hetkest peale, kui Venemaa Föderatsioon tunnistas Ukraina iseseisvust kui õiguslikku tõsiasja, võttis ta ka endale otsustaja rolli, et määrata kindlaks, mida iseseisvus tähendab ja kuidas seda kasutatakse.

Pärast 2008. aastal peetud Venemaa-Gruusia sõda sai Ukraina liitumisest NATO-ga vaid sõnakõlks. Aga isegi pärast 2010. aastal Ukraina enda poolt vastu võetud otsust jääda alliansist välja suurendas Venemaa survet, et sünkroniseerida Ukraina arengut enda omaga. 2021. aasta juulis kõlasid ei kellegi muu kui Putini suust apokalüptilised hoiatused, mis ei puudutanud NATO-t, vaid Ukraina „pealesunnitud identiteedimuutust“. Vahetult enne Ukrainasse tungimist 2022. aastal leidis ülevenemaaline ohvitseride assamblee, et välisohud ei ähvarda Venemaa „elutähtsaid huve […] NATO väegrupeeringuid ei koondata ega toimu ähvardavat tegevust“.

• Venemaad ei saa alistada.

Iseenesest võetuna on see pigem doktriin kui tõde. Kui aga rääkida praegusest sõjast, siis on see eksiarvamus. Sama käib ka Venemaa alahindamise kohta. Pärast teda 2022. aastal lahinguväljal tabanud katastroofe tegi Venemaa seda, mida ta kõige paremini oskab: kohanes, õppis vigadest ja asus kogu oma deemonliku energiaga mobiliseerima mitte ainult relvajõude, vaid ka majandust ja kollektiivset psühholoogiat. Venemaale iseloomulikult on aga selle ettevõtmisega kaasnenud kõigil tasanditel räpakus, raiskamine, äraostetavus ja kuritarvitused.

Vene vägede ülimuslikkus on tähelepanuväärne, aga samas on sõjaväelased kehva väljaõppega ja halvasti juhitud. Venemaa tungib maad mööda lakkamatult samm-sammult edasi, aga ta ei ole näidanud oma võimekust ei vägede rakendamises operatsioonitasandil ega edundamises. Ta paisutab kaitse- ja julgeolekukulusid lausa 38% võrra, aga seni on see andnud üllatavalt vähe tulemusi. Nagu András Rácz hiljuti Diplomaatias märkis, on Venemaa ressursside piiramatus müüt: „Venemaa annab endast juba kõik.“ Kui Ukraina suudab 2024. aastal edukalt korraldada kaitseoperatsioone, on tõenäoline, et 2025. aastal pöördub see suundumus vastupidiseks.

• Ainus lahendus peitub kokkuleppes, milleni jõutakse läbirääkimistega.

Miks? Seni on läbirääkimiste käigus loodud ainult hädiseid pretsedente. Lääne sooritus Minski läbirääkimiste ajal ei anna alust arvata, et kui seda ettevõtmist korratakse, tegutsevad lääneriigid kiiresti ja vahedalt. Enne ühegi uue lepingu allkirjastamist nõuab Venemaa selle eest kopsakat hinda. Isegi sanktsioonide piiratud leevendamine süvendab neist möödahiilimist nende poolt, kes on seda varem teinud, rääkimata uustulnukatest. See seaks ohtu sanktsioonide süsteemi terviklikkuse, nii palju kui seda veel on alles jäänud. Territooriumi suhtes kompromisside tegemine on veel ohtlikum. Nagu Balti riikide juhid said pärast 1940. aastat aru, oleks Ukrainal parem territooriumist loobuda kui nõustuda sellest loobumisega.

Hirm ja selle seltsilised

See, et Venemaa on toonud „hirmu geopoliitikasse“ tagasi, on pakkunud talle häid dividende ning lasknud kehtestada oma reegleid ja läänt heidutada. 2021. aasta veebruaris teatas president Biden, et „möödas on need ajad, kui USA annab järele Venemaa agressiivsetele tegudele“. Ainult kahe kuu pärast teatas ta aga vastuseks jõhkrale Venemaa hoiatusele, et „käes on aeg eskalatsioonist hoiduda“, ja tühistas igati õiguspärase operatsiooni meresõiduvabaduse toetamiseks Mustal merel. Hirm mõjub. See on kaasa toonud kahjulikke viivitusi ja piiranguid nende relvade tarnimisel, mida on sõjapidamiseks hädasti vaja. Nagu Sir Lawrence Freedman on öelnud, ei tulenenud need piirangud mitte ainult venelaste määratud viimasest piirist, vaid ka „venelaste puhul eeldatud viimasest piirist“.

Võib siiski väita, et Venemaaga pingete eskaleerimise kartmise mõju on laiem. Aastapikkuse uurimise järel, mille korraldasid üheskoos veebiväljaanne The Insider, telesaate „60 minutit“ tegijad ja Der Spiegeli ajakirjanikud ning millega on nüüd asunud tegelema USA esindajatekoja luureerikomisjon, on tõusetunud murettekitavad küsimused selle kohta, kas USA valitsus oli teadlik (ja näib, et mätsis vastava info kinni) sellest, et välismaal asunud rohkem kui saja USA valitsusametniku vastu mittesurmavate akustiliste relvadega tehtud rünnakud (st Havanna sündroom) toimusid kindla mustri järgi.

Praegu on olemas dokumenteeritud tõendid, mis kinnitavad varasemaid märke, et need rünnakud sooritas GRU üksus nr 29155, mis on KGB eriosakonna järglane. See üksus, mis on „USA luureringkondades kurikuulus“ ja mis tegutseb kogu maailmas, on „vastutav surmavate operatsioonide ja sabotaaži eest“. Ühe CIA kõrgema, nüüdseks pensionile jäänud töötaja sõnul on selle üksuse ülesanne „üles otsimine, korda ajamine ja lõpu peale tegemine“. The Insider:

„Kõikidest uuritud juhtumitest […] olid kõige põhjalikumalt dokumenteeritud need, mis seondusid USA luuretöötajate ja diplomaatiliste esindajatega, kellel olid erialased teadmised Venemaa kohta või kogemused tegutsemisest sellistes riikides nagu Gruusia ja Ukraina.“

Peale selle

„tabas mitmeid CIA töötajaid, kes olid ligi kümne aasta eest HUR-iga [Ukraina sõjaväeluurega] väga lähedast koostööd teinud, edasise karjääri jooksul Havanna sündroom“.

Kui need rünnakud seostatakse kaljukindlalt Venemaaga, võib USA kongress ja Ameerika rahvas neid käsitleda prima facie sõjategevusena. Paljud nende rünnakute ohvrid ongi seda meelt ja kahtlustavad, et just seepärast on USA valitsus nii sõnakehv olnud.

Ikkagi

Eskalatsiooni vältimine ei ole mitte ainult USA poliitika alustala, vaid sellest on saanud refleks. See hukatuslik tõsiasi ei tohiks aga ähmastada arusaama, et endale kehtestatud piirangute raames on Bideni administratsioon andnud Ukrainale asendamatut toetust. Nagu näitas kantsler Scholzi järeleandmatus Ukrainale Tauruse rakette tarnimisest keeldumisel, ei tunta eskalatsiooni ees hirmu ainult USA-s. Kusjuures ka Saksamaa on enda seatud piirangute raames pakkunud Ukrainale muljetavaldavat tuge.

Eskalatsiooni vältimine ei ole mitte ainult USA poliitika alustala, vaid sellest on saanud refleks.

Kui veel USA-st rääkida, siis näib, et abipaketi kuus kuud kestnud blokeerimine kongressis mõjus kogu süsteemile šokina. Veebruaris nõustus Bideni administratsioon salaja tarnima ATACMSi pikamaarakette, mida varem oli keeldutud Ukrainale andmast. USA riikliku julgeoleku nõunik Jake Sullivan leiab, et kuna Venemaa on suurendanud rünnakuid Ukraina tsiviiltaristu pihta ja kasutab Põhja-Korea rakette, ei peeta ATACMSi rakette enam eskalatsiooniks.

Siiski muudab see otsus vaid piire, mis kehtivad jätkuvalt reaktiivses poliitikas. Need piirid sobivad kokku mitte kaotamisega, aga samas ei sobi kokku võitmisega. Ukrainlased saavad selgesti aru, et mitte kaotamine on üks suremise viise. Jääb üle vaid küsida, millal saab tõde ka kõigile teistele selgeks.