James Sherr: Putin, Prigožin ja Venemaa allakäik

Karjalas öeldakse: „Meil on ükstapuha, kas Moskva põleb maha, meie võime tikke juurde visata.” Mässust räägiti, nagu see oleks jalgpallimatš, ja sõlmiti kihlvedusid.^[1]

Relvastatud rünnak riigi sõjalise juhtkonna vastu on rünnak selle riigi vastu. Sündmusi, mis Vene riigi 24. juunil peaaegu halvasid, nimetatakse Venemaal mässuks (мятеж). Need olid siiski veelgi tõsisemad. Kui Jevgeni Prigožin oleks suutnud relvajõul ametist kõrvaldada (ja nagu nüüd on selgunud, röövida) sõjalise juhtkonna, siis oleks Vene riigi autoriteet mõranenud, ükskõik kas president Putin ja riigiaparaat oleks rahule jäetud või mitte.

Nii siiski ei läinud. Valgevene liider Aljaksandr Lukašenka (ja väga tõenäoliselt teisedki) veensid Prigožinit, et ta jätaks asja katki. (“Putin lömastab teid nagu sitika,” olevat Lukašenka hoiatanud.) Vene riigiaparaat sai ikkagi kannatada ja viibib suures ohus. Vastupanuta kulgenud “õigluse marss”, mida ilmestasid üpris lahke Lõuna kaitseringkonna peakorteri üleandmine ning kahe spetsnaz’i brigaadi reetlik passiivsus (kui mitte julgustus), kiskusid päevavalgele süsteemi nõrkused.

Nüüd on Venemaa jõudnud murdepunkti, aga siht on kadunud.

Enne 24. juunit olid nende üle vaielnud üksnes kommentaatorid ja poliitikateadlased. Nüüd oli näha, et riik, mille sõdimisvõime oli pannud NATO muretsema ning mis oli külmaverelise tõhususega lämmatanud Moskvas ja Habarovskis massimeeleavaldusi, osutus suutmatuks tõrjuda relvastatud ülestõusu, kuni see jõudis pealinna enda lähistele. Riigiladvik, kes peab infosõda siseriigis ja terves maailmas, langes ohvriks nähtustele, mida Pavel Luzin nimetab “kommunikatsioonientroopiaks” ja alluvate “tahtlikule eliidi isoleerimisele teabest”.^[2]

Tähelepanu väärib seegi, et president, kes avalikkusele assotsieerub vankumatu tahtejõuga, pidas vajalikuks kõrvutada end tsaar Nikolai II-ga ja Vene relvajõude tsaarivägedega, mis laostusid pärast kolme aasta pikkust sõda Euroopa tugevaima maaväega. Kui peaks kinnitust leidma, et Putin lahkus kriisi haripunktis Moskvast, siis hakatakse teda paratamatult võrdlema südi ja kohkumatu vaenumehe Volodõmõr Zelenskõiga – ja seda Putini kahjuks. Inimesed, kes on piisavalt vanad, et mäletada 1993. aastal tehtud rünnakut Moskva Valgele Majale, teavad, milliseid jõude rakendas Boriss Jeltsin (keda Putin on pikalt ‘nõrkuse’ pärast halvustanud). Suletud raadiojaama Ehho Moskvõ peatoimetaja Aleksei Venediktovi sõnul on selgunud, et nüüd “võib vastuhaku algatamise andeks saada”.

Nüüd on Venemaa jõudnud murdepunkti (переломный момент), aga siht on kadunud.

Võim ja lagunemine

Paljude arvates seisneb põhiküsimus selles, millised kildkonnad aitavad kaasa, millised takistavad ja millised vaatavad kõrvalt, kuidas Putin üritab oma võimupositsiooni taastada. Veelgi olulisem on siiski küsimus, mis saab riigiaparaadist, mille Putin on endale allutanud.

Fakt, et võimuvertikaalist nii suured osad on pehkinud, ei tule üllatusena neile, kes mõistavad, kui vastukäivatele printsiipidele see oli rajatud. Sisuliselt on süsteem sama vana kui Venemaa ise. Seda iseloomustavad lahkhelide teadlik soodustamine (divide et impera) isekeskis vaenutsevate, ent osaliselt kattuvate patronaaživõrgustike vahel. Teisest küljest on süsteem rajatud võimu ja raha läbipõimumisele. Jeltsini ajal sai rahaga võimu osta. Ärivõrgustikud, alternatiivsed struktuurid ja julgeolekuorganid, mida üha enam finantseeriti riigieelarvest mööda minnes, erastasid ja õõnestasid riiki.

Fakt, et võimuvertikaalist nii suured osad on pehkinud, ei tule üllatusena neile, kes mõistavad, kui vastukäivatele printsiipidele see oli rajatud.

Kui Putin võimule tuli, kavatses ta olukorra ümber pöörata. Seda ta tegigi, rajades süsteemi, kus võimuga osteti raha. Tänapäeval valitseb riik majanduse ja seda käigus hoidvate patronaaživõrgustike üle. Sõltuvalt osapoolte ja tüliküsimuste tähtsusest sekkub Putin aeg-ajalt vahekohtunikuna. Sarnaselt tüüpilise maffiapealikuga tasub ta ustavuse eest ustavusega, kui mitte isegi privileegidega.

Ühtlasi on ta sõlminud Vene ühiskonnaga kirjutamata kokkuleppe: andke riigile, mis riigi kohus, ja riik laseb teil mugavalt elada. Mõnda aega tundus, nagu ta oleks oma uuendustega saanud jagu Jeltsini kaootilise süsteemi mitmehäälelisusest (многоголосие). Ent juba ammu on taas pinnale tõusnud Vene õukonna halvimad omadused: loidus, müüdavus, orjameelsus, valelikkus – ja nüüd äraandmine. Pealegi on Vene ühiskonna vaigistamise hinnaks olnud selle killunemine.

Prigožini tegevus

Jevgeni Prigožin on süsteemi tüüpiline, ehkki hirmutav toode. Ta oli Putini kaaslane ammu enne seda, kui Putin sai maailmas tuntuks, rääkimata temast endast. 2022. aasta veebruariks, kui Venemaa vallandas järjekordse kallaletungi Ukraina pihta, küündis Prigožini suhtevõrgustik sõjaväe-, julgeoleku- ja haldusasutustesse. Juunikuu sündmusteni täitis ta kahte funktsiooni. Esiteks aitas ta maskeerida Venemaa hübriidset geopoliitikat, sõjapidamist ja röövmajandust Lähis-Idas, Aafrikas ja Ukrainas endas (erasõjafirma Wagner lõi Donbassi sõjas aktiivselt kaasa). Teiseks leevendas ta meelepaha, mida näitasid üles Vene marurahvuslased, arvatavasti ainus liikumine riigis, keda Putin austab ja kardab. Samuti toimis Prigožin piksevardana armees hõõguvale rahulolematusele, mis viimaks 24. juunil lahvatas.

Prigožini tegevus tõi ühtlasi nähtavale lõhe relvajõududes, mis oli tekkinud juhtkonna reorganiseerimisel 2008. aasta Vene-Gruusia sõja puhuks. Uus kaitseminister Anatoli Serdjukov tegi loomingulist laastamistööd. 2007.–2012. aastal vallandasid tema ja kindralstaabi ülem, armeekindral Nikolai Makarov, vastavalt 80 ja 70 protsenti polkovnikutest ja majoritest, võimaldades kõhnemas ja jõulisemas armees teha karjääri uutel talentidel.

2012. aastal määrati Šoigu ja Gerassimov ümberkorraldusi lõpetama, mis võib-olla tähendas lõplikku üleminekut novaatorlikult Putinilt konsolideerivale Putinile.

See lubas esile tõusta armeekindral Sergei Surovikinil, Venemaa võimekaimal komandöril Ukrainas (nüüd väidetavasti arreteeritud), kindralpolkovnik Mihhail Mizintsevil, „Mariupoli timukal“, ja kindralleitnant Vladimir Aleksejevil, tähtsaimal GRU (sõjaväeluure) komandöril Ukrainas (ning Sergei ja Julia Skripali mürgitamise niiditõmbajal), aga ka veel ühel Prigožinile lähedasel isikul, Aleksei Djuminil, endisel Putini ihukaitsjal ja GRU vanemohvitseril (kuni ta lükati kõrvale ja määrati Tuula oblasti kuberneriks). Arvatavasti Djumin rääkiski läbi lepingu üksikasjades, mille eest nüüd tunnustatakse Lukašenkat.^[3]

2012. aastal määrati Šoigu ja Gerassimov ümberkorraldusi lõpetama, mis võib-olla tähendas lõplikku üleminekut novaatorlikult Putinilt konsolideerivale Putinile. Mõlemad mehed olid olnud omal moel uuendajad (meenutagem vale nime kandvat Gerassimovi doktriini 2014. aastast), aga nad on ammu värskuse kaotanud. Nad on ametis püsinud pigem lojaalsuse kui oskuste pärast. Prigožin mitte ainult ei põlga Šoigut, vaid vihkab teda saamatuse või pahatahtlikkuse pärast, mis tõi 2018. aasta veebruaris kaasa enam kui 100 wagnerlase tapmise Ida-Süürias USA eriüksuste poolt.

Alates 2012. aastast, kui mitte juba varemgi, on Putini asendamatus olnud tingitud tema oskusest ohjeldada, suunata ja kindlustada võimumehhanismi, mille ta ise rajas. Vaielda võib selle üle, millal ta selle oskuse kaotas, aga mitte selle üle, kas ta on selle kaotanud. Prigožin mitte ainult ei püüdnudki oma rahulolematust varjata, vaid ta väljendus salvavalt. Vastuhaku eel mõistis ta hukka mütoloogia, millega oli õigustatud sõda ja riigi tsiviliseerivat missiooni.

Kuidas võis Putin soostuda Šoigu nõudmisega, et Wagneri “vabatahtlikud” sõlmiksid lepingu Vene kaitseministeeriumiga – pisendades Wagneri pelgaks nimesildiks –, ilma tagajärgi aimamata? Miks ei hoiatanud Putinit tagajärgede eest tema kindralid, FSB ja relvajõudude luure peavalitsus (GRU)? Kuidas seletada, et oma põhiliste kohustustega ei saanud hakkama ka teised jõustruktuurid ja juhtivad isikud? Omaalgatus on karistatav (инициатива наказуема)! Otseste korralduste puudumisel pole tegutseda vaja. Aga kas see ongi kõik?

Ebakindel tulevik

Nüüd, kui Prigožin ei kujuta endast vahetut ohtu, pole põhiküsimuseks enam tema, vaid Putini pikaajalised väljavaated. Võrdselt tõsine probleem on see, kas võimusüsteem saab endise tõhususe tagasi. Paratamatult järgneb näitemäng: ustavuskinnitused eliidilt, mõne tipptegelase kõrvaletõrjumine ja mitmete nuhtlemine. Ent sellest ei piisa autoriteedi taastamiseks. On lahtine küsimus, kui kaugele Putini käsud jõuavad. Võrdluseks: Nikita Hruštšov tagandati 1964. aasta oktoobris, aga ta oli autoriteedi minetanud kaks aastat varem Kariibi kriisis ega suutnud seda tagasi võita.

Mis juhtub lähi- ja keskpikas perspektiivis? Eirata ei saa nelja küsimust.

Esiteks tekib nüüd hulk küsimusi Valgevene kohta. Ukraina sõjaväeluure teatel pole Wagneri ümberpaiknemisest Valgevenesse muid märke peale ehitusplatsi. Aga kui sinna siirdub “õigluse marsiks” moodustatud kontingent (Prigožini järgi 25 000 meest, Briti luure teated 8000 meest) või mõni osa sellest, kes seda käsutab? Prigožin? Lukašenka (ülimalt ebatõenäoline, arvestades tema täielikku sõltuvusest Moskvast)? Kui Moskva, siis kes täpsemini? Millised oleksid üleviimise tagajärjed Leedule, Lätile ja Poolale? 2023. aasta jaanuaris iseloomustas USA välisministeerium Wagnerit “märkimisväärse hargmaise kuritegeliku organisatsioonina”. Poolakate hinnangud pole leebemad. Kuidas võiksid wagnerlased kaasa aidata Venemaa hübriidsõjale kogu maailmas – ja olukorras, kus (erinevalt Valgevene-Poola rändekriisist 2021. aastal) väidab Valgevene, et tema territooriumil asuvad Vene tuumarelvad?

Paratamatult järgneb näitemäng: ustavuskinnitused eliidilt, mõne tipptegelase kõrvaletõrjumine ja mitmete nuhtlemine. Ent sellest ei piisa autoriteedi taastamiseks.

Teiseks, mis saab Wagneri varadest ja tuhandetest wagnerlastest Süürias ja vähemasti 13 Aafrika riigis? USA rahandusministeeriumi andmetel on Wagneri kulla- ja teemandikaevandused ning muud ettevõtmised toonud tulu Putinile, aga Putini enda väitel finantseerib Wagnerit täielikult Vene riik. Ükskõik, kellel on õigus, kes hakkab neid varasid juhtima ja majandama? Kui selleks osutub Juri Kovaltšuk või muu võimutruu oligarh, kuidas ta kontrolli saavutab ja alal hoiab? USA erioperatsioonide Aafrika juhatuse komandöri sõnul: „Riik, kes [Wagnerit võõrustab], jääb vaesemaks, nõrgemaks ja vähem turvaliseks. Iga kord.“

Igatahes on Wagneril liitlasi ja käsilasi nii Aafrikas kui ka Lähis-Idas ning nad kõik arvestavad Venemaa stabiilsuse ja usaldusväärsusega. See teeb ka Erdoğani Türgi. Milliseid järeldusi nad nüüd teevad?

Kolmas ja veelgi olulisem on see, mida toob Prigožini afäär kaasa sõjale Ukrainas? Muidugi ei kahanda Prigožini marss Venemaal ega tema üksuste väljaviimine Ukrainast Venemaa mitmekordsete kaitseliinide efektiivsust Tokmakist ja Melitopolist põhjas. Ent need tugevused paistavad nüüd uue nurga alt. Väga suur erinevus lahutab sõjaväge, milles tegutsemine ilma korraldusteta on keelatud, süsteemist, kus käskude puudumine ei vabanda tegevusetust. See erinevus on üks paljudest Ukraina eelisest, mis mõjutab praeguse sõja dünaamikat, tasakaalustades Venemaa kaheldamatuid eeliseid suurtükiväe ja lennukite alal. Sündmused, mida me Venemaal täheldasime, ei leia aset armeedes, kes arvavad, et võit on käega katsuda.

Neljas ja sugugi mitte vähem oluline on see, milliseid järeldusi teevad neist sündmustest Ukraina partnerid läänes. Kui NATO liikmesriikide esindajad Vilniuses kohtuvad, kas nad otsustavad siis konsolideerida Euro-Atlandi süsteemi ja tagada Ukrainale selles koht või valmistab neile peavalu, mida teeb Putin, kui teda nurka suruda, ja mis juhtub ebastabiilsel Venemaal? USA Luure Keskagentuuri (CIA) direktori William Burnsi hiljutisest visiidist Kiievi võib aimata kumbagi varianti.

Prigožini draamat tuleks võtta selge tunnusmärgina Venemaa poliitilisest ja sõjalisest nurjumisest. Prigožin läks riskile ja kaotas. Seejuures paljastas ta, kui pehkinud on Venemaa võimusüsteem ja kui vähe Putin suudab seda remontida. Tuleks meenutada Vene kindral Leonid Ivašovi hinnangut 2022. aasta jaanuarist:

Peamine oht […] on siseoht, mis on tingitud riigi ülesehitusest, võimu olemusest ja ühiskonna seisundist […]. Meie arvates on riigi juhtkond, kuigi ta mõistab, et ei suuda riiki süsteemsest kriisist välja juhtida, otsustanud oligarhia, korrumpeerunud ametnike, suukorvistatud meedia ja julgeolekueliidi toetusel valida kursi, mis viib Vene riikluse ja põliselanikkonna lõpliku hävinguni.^[4]

Need, kes arvavad, et oht on möödas, peavad tõenäoliselt varem või hiljem üllatuma.

Autor avaldab tänu oma kolleegile Igor Gretskile, kelle taiplikkus lisas kirjutises väljendatud mõtetele konkreetsust ja sisukust.

---

[1] Alexander Balaban, UKE News Update # 1,849 DAY 496 [AKA: DAY 493], 2. juuli 2023 (privaatne levi)

[2] Pavel Luzin, “Communication Entropy in the Kremlin versus Putin’s Information Isolation,” Eurasia Daily Monitor, vol. 20, issue 102 (26. juuni 2023).

[3] Mikhail Komin, “Who Was Prigozhin Counting On to Back His Failed Mutiny?,” Carnegie Politika, 27. juuni 2023.

[4] Tsiteerinud James Sherr ja Igor Gretskiy, “Why Russia Went to War: A Three-Dimensional Perspective,” ICDS, jaanuar 2023.