Jalta vaim president Putini artiklis „Teise maailmasõja 75. aastapäeva tõelised õppetunnid“

18. juunil avaldas Venemaa president Vladimir Putin USA neokonservatiivide ajakirjas National Interest artikli „Teise maailmasõja 75. aastapäeva tõelised õppetunnid“. Poliitikavaatlejad ja -õpetlased on juba analüüsinud kirjutist Vene liidri võimalike poliitiliste eesmärkide valguses¹ ning paigutanud selle tavapärase Vene „infomõjutuse“ konteksti². Sellega paistab, et kõik oleks justkui öeldud. Oleme taas veendunud, et kõik, mis Venemaalt tuleb, on propaganda, see on vale, millele ei tasu ülemäära tähelepanu pöörata; või siis just vastupidi, peame olema äärmiselt tähelepanelikud, sest säärastele avaldustele kipub järgnema Venemaa agressioon. Nii või teisiti tuleb taolisele propagandale anda väärikas vastulöök, sest meile sisendatakse, et vastasel korral me propagandasõja kaotame.

Paraku jääb enamiku taoliste vastulöökide mõju väikeseks. Nad kuulutavad tõde, mis autorile endale ja ta mõttekaaslastele näib vääramatuna, kuid ei veena kõhklejaid ega ammugi neid, kellel on hoopis teistsugune „tõde“. Sageli sisaldavad propaganda ümberlükkajate endi kirjutised küsitavusi ja liialdusi. Võtame näiteks lause Sazonovilt: „Nn „inkorporeerimine“ NSV Liitu oli de facto okupatsioon ning ka juriidilises mõttes polnud see üldsegi kooskõlas mitte ühegi rahvusvahelise ja riikliku õigusega“³ – sõnastusest võib välja lugeda, justkui rahvusvahelisi õigusi võiks olla mitu; pealegi oli Baltimaade annekteerimine rahvusvahelise õiguse mõttes tegelikult keerulisem juhtum, kui siin väidetud.

Olgu kuidas oli, igatahes vastus propagandale peaks püüdma vältida dogmaatilisust, mis on omane propagandale. Tuleks leppida, et mineviku käsitlemine ongi keeruline; tõde pole suhteline, küll aga mitmekihiline.⁴ Võib-olla tuleks tunnistada, et ajakirjanduslik lühivorm ei olegi sobilik propagandakirjutiste ümberlükkamiseks. Nii on Una Bergmane oma kommentaaris piirdunud peamiselt tähelepanu juhtimisele vastuoludele Venemaa liidri varasemate ja praeguste seisukohtade vahel⁵, ja see on mõjus. Kui vaated ühele ja samale sündmusele ajas nii palju kõiguvad, peaks ka kahtlejas tekkima küsimus, kas muutuste põhjuseks ei ole mitte varjatud poliitilised huvid.

Vastus propagandale peaks püüdma vältida dogmaatilisust, mis on omane propagandale. Tuleks leppida, et mineviku käsitlemine ongi keeruline; tõde pole suhteline, küll aga mitmekihiline.

Oma tõe võitluslik kuulutamine aitab kaasa rindejoonte kinnistumisele, toob plusse omade leeris, kuid edu propagandavõitluses mitte. Mõjusam oleks tunnistada, et ka „vastasel“ võib olla milleski õigus. Usutav ei ole, kui keskendutakse vaid ennast huvitavatele detailidele, nt Baltimaadesse puutuvale, pööramata tähelepanu põhiargumentidele. See oleks sama, kui doktoritöö retsensent näriks viidete ja kirjanduse loetelu kallal ning jätaks tähelepanuta töö põhiteesid. Tekiks küsimus, kas retsensent on tööd üldse lugenud või on tal mingisugused kitsamad huvid mängus. Sama efekt tekib Putini artikliga, kui vastulöögi andja korjab sealt üles read Baltimaade kohta, kuid ei tegele üldse põhiteemaga, milleks on Teise maailmasõja puhkemise süü jaotamine laiema ringi suurriikidega kui vaid NSV Liit ja Natsi-Saksamaa.

President Putin avaldab oma artikli kirjutamise põhjuse alles kirjutise teises pooles, kui jõuab jutuga Euroopa Parlamendi 2019. aasta 19. septembri resolutsioonini „Euroopa mälestamise tähtsus Euroopa tuleviku jaoks“.⁶ Putin nimetab seda irooniliselt „paberimäärimiseks“ (paperwork), mis ei väärivatki sõna „dokument“. Taustaks nii palju, et resolutsiooniga pidas Euroopa Parlament vajalikuks mõista hukka „natslike, kommunistlike ja muude totalitaarsete režiimide“ kuriteod ja kutsus üles mälestama hukkunuid ning avaldama austust kangelastele, nagu Witold Pilecki.

Putini peamine etteheide on, et resolutsioonis kõneldakse küll 1939. aasta Hitleri-Stalini paktist (tuntud ka kui MRP), kuid ei mainita 1938. aasta Müncheni kokkulepet, mida president peab „päästikuks“, mis muutnud suure sõja Euroopas „möödapääsmatuks“. President on muidugi pahane lepituspoliitika peale, mis viis Müncheni kokkuleppeni; selle „essents“ olevat olnud suunata Saksa agressioon itta, nii et Saksamaa ja NSV Liit jookseksid verest tühjaks ja Suurbritannia ning Prantsusmaa jääksid ise sõjast puutumata.

Putini arvates tõestasid lepituspoliitika ja München, et lääneriigid ei arvesta Moskva huvidega ja võivad isegi moodustada Nõukogude-vastase rinde. Seetõttu oli kokkuleppe sõlmimine Hitleriga mõistlik. Muidugi pisendab Putin MRP tulemusi ning püüab liitu Saksamaaga näidata millegi ajutisena, mitte kahe revisionistliku riigi kahepoolselt kasuliku ja seega küllaltki loomuliku koalitsioonina. Vihjatakse ka sellele, et Poola vääriski oma saatust, osaledes Tšehhoslovakkia jagamises pärast Münchenit, jne, jne.

Teada on, et lokulöömine Müncheni kokkuleppe ümber kuulus juba Nõukogude Liidu propagandaarsenali. Selle juurde käis väide, et NSV Liit, kes oli jäetud Müncheni läbirääkimistest kõrvale, oli valmis abistama sõjaliselt Tšehhoslovakkiat Saksamaa rünnaku korral isegi juhul, kui teised, ennekõike Prantsusmaa, oma kohustusi Tšehhoslovakkia ees ei täida. Seda kõike kordab oma kirjutises ka Vladimir Putin.

Kuid küsigem sellegipoolest, kas Euroopa Parlamendi resolutsioon võiks mainida ikkagi ka Müncheni kokkulepet? Naljaga pooleks, nüüd kui Suurbritannia on Euroopa Liidust lahkunud, kas me ei võiks hinnata veel kord üle lepituspoliitika käilakuju Briti peaministri Neville Chamberlaini tegevuse 1938. aastal?

Tõsi on, et Tšehhoslovakkia reedeti. Tšehhid seda nii otsekoheselt ka nimetavad. Prantsusmaa, kellel olid Tšehhoslovakkia ees liitlaskohustused, Suurbritannia, Itaalia ja Saksamaa tulid kokku ja otsustasid selle riigi tükeldada. Tegu oli tänapäeva õigusnormidest ja eetilistest standarditest lähtudes kahtlemata halvamaigulise teoga. Näiteks ei peeta 1975. aasta Helsingi lõppakti sõlmimise järel piiride nihutamist kriiside reguleerimiseks enam mõistlikuks, ammugi siis asjassepuutuva osapoole vastuseisu kiuste. Kuid Münchenit ei saa siiski tõsta samale pulgale MRPga.

Mis puutub väitesse, et Hitleri agressiooni suunati itta, siis selline mulje võis lepituspoliitikast tõepoolest jääda, kuid tegelikult oli lepituspoliitika eesmärgiks ikkagi sõda ära hoida, mitte Hitlerit ja Stalinit karvupidi kokku ajada.

Nagu Euroopa Parlamendi resolutsioon õigesti märgib, oli MRP otseseks tagajärjeks Saksamaa sõjaline rünnak Poola vastu, millele seitseteist päeva hiljem järgnes NSV Liidu rünnak Poola vastu, seejärel sõjalis-diplomaatiline surve Baltimaadele ning sõda Soomega. Müncheni kokkuleppele sõda ei järgnenud.

On teada, et Hitler kibeles sõda alustama ning tundis end pärast Müncheni kokkulepet petetuna. Sõda, milleks ka Tšehhoslovakkia oli valmis, jäi ära, vähemalt 1938. aastal. Tuleks püüda mõista ka sisemiselt, muuhulgas kommunistide süül, lõhenenud Prantsusmaad, ning  ka Suurbritanniat. Britid tahtsid kokkulepet, et võita aega. Kardeti Saksamaa ülekaalu õhusõjas. 1939. aastaks olid britid valmis saanud õhukaitsesüsteemi ja olid enesekindlamad. 1939. aasta septembrikuus olid Suurbritannia ja Prantsusmaa valmis minema sõtta Poola riigi pärast, keda ründasid nii Saksamaa kui ka NSV Liit, kuigi võimalused sõjast võitjana välja tulla olid üsnagi kahtlased.⁷ 

NSV Liit ja seejärel Venemaa on alati püüdnud väita, et Stalin oli valmis Tšehhoslovakkiale appi tõttama, mille muutis usutavaks tõsisasi, et NSV Liit oli ainukese Euroopa suurvõimuna läbirääkimistest kõrvale jäetud.

1990. aastatel tõestasid Tšehhi ajaloolased arhiividokumentidele toetudes, et tegu oli võltsinguga. Näiteks kohtusid Tšehhi president Edvard Beneš ja Tšehhi kommunistide liider Klement Gottwald 18. septembril 1938, kuid Gottwald kinnitas, et ei saa kõnelda NSV Liidu eest. Pärast Müncheni kokkulepet 30. septembril tegi Gottwald Benešile küll kibedaid etteheiteid, kuid ei maininud sõnagagi võimalikku sõjalist abi NSV Liidu poolt. See oli ka loomulik, sest Stalin oleks pidanud olema arust ära, kuid tahtnuks segada Moskvat konflikti, kus võinuks tekkida võimalus sõdida Hitleriga üksi, ilma liitlasteta. Nii oleks võinud tõeks saada Stalin kartus, et Hitleri agressioon suunatakse itta.⁸  

Mis puutub väitesse, et Hitleri agressiooni suunati itta, siis selline mulje võis lepituspoliitikast tõepoolest jääda, kuid tegelikult oli lepituspoliitika eesmärgiks ikkagi sõda ära hoida, mitte Hitlerit ja Stalinit karvupidi kokku ajada.⁹ Oma eesmärgilt oli seega tegu kiiduväärt poliitikaga, kaheldavad olid valitud vahendid.

Minugi poolest võiksime mõista Müncheni kokkuleppe hukka kui näite suurriiklikust poliitikast väikeriikide julgeoleku arvel – isegi kui ajaloolane minus vaidleks säärasele anakronismile vastu –, kuid vaevalt, et Putin seda tahaks. Mis valmistab Venemaa presidendile muret, ei ole mitte niivõrd suuriikide kokkulepe kui selline, vaid NSV Liidu kõrvale jätmine Euroopa tulevikku mõjutanud otsusest. Tema artikkel lõpebki üleskutsega äratada ellu Jalta vaim ning tuua taas ühise laua taha Teise maailmasõja võitjariigid – Venemaa, Prantsusmaa, Ühendkuningriik, USA ja Hiina –, kes otsustaksid üheskoos kõigi tähtsamate asjade üle. Miks just need riigid ja miks just Jalta, mitte Viin või koguni Vestfaal, selle üle jääb ainult imestada.