Jahe kevad, kuum sügis: mõned tähelepanekud Läti poliitikaelust

Läti majanduskriisi algusest peale on välismaalasi hämmastanud stoilisus, millega Läti elanikud on vastu võtnud valitsuskulude järske kärpeid ja tööpuuduse tohutut kasvu. 2009. aastal tabas Läti sisemajanduse kogutoodangut 18-protsendiline langus, mis oli kogu Euroopa Liidus suurim. Tööpuudus ületab praegu 20 protsendi piiri, mis samuti tõstab Läti ELis esikohale, otse Hispaania ette. Tõsise majandusliku allakäigusuundumusega on kaasnenud poliitiliste institutsioonide usaldamise kadu. Eurobaromeetri viimase küsitluse kohaselt ei usalda 95 protsenti elanikest erakondi, 92 protsenti parlamenti ja 88 protsenti valitsust.

Enamik politolooge ütleks selliseid arve nähes, et niisugune maa peab olema revolutsiooni künnisel. Kuid Lätis, kus asjad pole sageli sellised, nagu nad võivad paista, ning poliitikaelu viskleb mõistetamatu ja paradoksaalse sängi vahel, on käesolevat kevadet tervitatud kui stabiilsuse ja konsolideerumise aega. Hoolimata igapäevaselt kostvast nurinast ning austusavaldustest kreeklaste suhtes, kes “oskavad tõeliselt protestida”, ei ole puhkenud ühtegi tõsisemat avalikku korrarikkumist ega peetud isegi suuremaid demonstratsioone pärast 2009. aasta jaanuari mässuöid (mis olid rohkem põhjustatud lihtsast huligaansusest ja vähesest suutlikkusest masse ohjata kui tõelisest sotsiaalsest rahutusest). Avalik usk Läti majanduse tulevikku on jõudnud kõrgeimale tasemele pärast 2008. aasta kevadet. Sama märkimisväärne on see, et Läti poliitikaelu üks tundlikumaid tuulelippe, niinimetatud oligarh Ainārs Šlesers, on teinud korraliku kannapöörde: kui ta veel detsembris kuulutas, et kukutab Valdis Dombrovskise valitsuse ja saab ise märtsiks uueks peaministriks, siis nüüd püüab ta hankida oma erakonnale ministrikohti sellesama Dombrovskise valitsuses.

Enamik politolooge ütleks Läti avalikku arvamust iseloomustavaid arve nähes, et niisugune maa peab olema revolutsiooni künnisel.

Miks on siis Läti elanikud majandussurutise sügavikuski nii kannatlikud Dombrovskise valitsuse suhtes? Sellel on arvatavasti mitmeid põhjusi. Esiteks ei ole ka SKT tohutust langusest hoolimata tegemist kõige hullema majanduskriisiga, mida Läti elanikud vahetult mäletavad. Mitmeski mõttes oli majanduse ümberorienteerimine pärast iseseisvuse taastamist 1990. aastate algul palju hullem. Üks süsteem oli kokku varisenud, teist tuli alles luua ning esines aegu, mil valitsus ei saanud olla kindel, kas jagub kütteõli talve üleelamiseks. Teiseks seisab lätlastel, erinevalt paljudest lääneriikidest, alles ees buumiaastatel äkitselt kasvanud jõukusega seotud ebarealistlike lootuste ja nende kokkuvarisemise lahtimõtestamine. Nagu öeldakse: kiirelt tulnud, kiirelt läinud. Lõpuks tuleb arvestada sedagi, et peaminister Dombrovskise ja president Valdis Zatlersi tandem ei ole rahva silmis tegutsenud kriisist ülesaamise asjus omakasupüüdlikult. Pealegi tundub, et juba nende isiksus süstib inimestesse rahu ja meelekindlust, mille poolest nad erinevad oluliselt alati üleskruvitud ekspeaministrist Ivars Godmanisest.

Aga kui ka kevad tähistab suhtelise stabiilsuse aega, siis oleks üllatav, kui see kestaks vähegi kauem. 2. oktoobril peetakse parlamendivalimised ning juba ainuüksi sellest faktist piisab poliitilise temperatuuri kergitamiseks. Kahtlemata lisavad õli tulle majanduslikud sammud, mida tuleb astuda veel sel aastal, sest Läti eelarve kärpimine pole kaugeltki lõpule jõudnud. 2009. aastal tuli valitsus niigi toime imekspandava asjaga, kui suutis kärpida kulutusi ja tõsta makse kokku ligikaudu kümne protsendi ulatuses sisemajanduse kogutoodangust.

See aga ei vähendanud painet. Eelarvedefitsiit on 2010. aastal ikka veel 8,5 protsenti SKTst, kuid selleks, et ühineda 2014. aastal euroga, peab see kahanema 2011. aastal kuue ja 2012. aastal kolme protsendini. Rahalisse väärtusse ümber panduna tähendab see umbes 800 miljonit latti, millest 400-500 miljonit tuleb leida järgmiste aastate eelarves. Teine sellega seotud probleem puudutab sotsiaalset eelarvet, millest tasutakse pensione, töötuskindlustust ja muid sotsiaalseid hüvesid. Ka see on sel aastal jõudnud defitsiiti. Kui selline suundumus jätkub, katavad sissetulekud lähiaastatel vaid kuni kaks kolmandikku kuludest. Nende probleemide lahendamine on eriti valimisaastal poliitiliselt äärmiselt keeruline.

Milliseks võib siis kujuneda poliitiline olukord tingimustes, kus ees ootavad valimised ja hulk ränki otsuseid?

Ehkki märtsis lahkus Dombrovskise valitsusest Rahvapartei, nii et võimule jäi vähemusvalitsus, ei ole siiski kuigi usutav, et enne valimisi toimuks valitsuses või selle poliitikas märkimisväärseid muutusi. President Zatlers, kelle päralt on otsustav hääl mis tahes uue valitsuse moodustamisel, on väga selgelt mõista andnud, et ei soovi näha mingeid muutusi ja isegi kui Dombrovskis ei suuda jõuda kokkuleppele Šlesersiga, on täiesti tõenäoline, et ta suudab kokku klopsida enamuse, mida on vaja seaduste läbisurumiseks parlamendis enne oktoobrit.

Tööpuudus ületab praegu 20 protsendi piiri, mis samuti tõstab Läti ELis esikohale, otse Hispaania ette.

See ei tähenda, et järgmised pool aastat oleks pingevabad. Rahvapartei asumine opositsiooni oli valimiskampaania avapauk ning kahtlemata näeb erakond järgnevatel kuudel tugevasti vaeva, et valitsuse ja selle poliitika pihta tuld anda.

Tuleb öelda, et see ei ole kõigest taktikaline käik. Rahvapartei ei toetanud õieti kunagi Rahvusvahelise Valuutafondi (International Monetary Fund, IMF) programmi, mille Läti sõlmis 2008. aasta detsembris, ja on suhtunud erilise kahtlusega otsusesse jätta latt seotuks euroga. Teades, et kaks kolmandikku Läti elanikest on devalveerimise vastu, ei asunud nad küll kordagi sellist poliitikat avalikult toetama, kuid nende käitumine on järjekindlalt näidanud, et just seda lahendust nad pooldavad ning see oli ka üks peamisi põhjusi, mis tekitas hõõrumisi ajal, mil nad kuulusid Dombrovskise valitsusse.

Praegu tundub siiski kahtlasena, kas valitsusest lahkumine toob tõepoolest Rahvaparteile olulist kasu. Tegemist on erakonnaga, mis juhtis valitsust 2004. aastast 2008. aastani, niisiis kogu majandusbuumi vältel, ning just neid peetakse enamasti peamiseks süüdlaseks probleemides, millega Läti seisab täna silmitsi. Nende viimaste kuude pingutused kergitada küsitlustes masendavalt madalale langenud reitingut ei ole andnud tulemusi ja valitseb päris tõsine oht, et kogu nende tegevust opositsioonis võivad valijad pidada lihtsalt valimiseelseks poosetamiseks, mis võib mõjuda negatiivselt sellele haprale stabiilsusele, mille Läti on käesoleval aastal suutnud saavutada.

Kui Rahvapartei, mis on domineerinud Läti poliitikas viimased kümme aastat ning kogus viimastel valimistel enim hääli, tundub hääbuvat, mida võib siis eesseisvatelt valimistelt oodata?

Sageli öeldakse, et poliitikas on nädalgi pikk aeg, mistõttu ennustamine kuue kuu taha oleks lausa riskantne. Küll aga saab välja tuua tegureid, mis avaldavad neil valimistel oma mõju.

Üks tähtsamaid tegureid on praegu täheldatav Läti parteisüsteemi konsolideerumine. Sellel on mitmeid põhjusi: muudatused valimisseaduses sunnivad erakondi välja panema suurema hulga populaarseid kandidaate, mitte lootma enam selle peale, et kolm-neli staari tirivad kogu valimisnimekirja parlamenti; tõsiasja tunnistamine, et väiksematel erakondadel on ka vähem vahendeid ja sestap tõeline oht jääda parlamenti pääsemiseks vajaliku viieprotsendilise künnise taha; poliitilise spektri paremal tiival on kerkinud mure selle pärast, et viimastel aastatel on Riia valimistel edu saatnud Kooskõlakeskust ehk peamiselt venelaste häältest toituvat valimisliitu.

Parempoolsete mure Riia valimiste pärast lähtub kartusest, et osa Läti valijaid võib olla poliitikas nii pettunud, et nad on valmis ületama nähtamatut piirjoont ning hääletama protestiks “vene” erakondade poolt. Võib küll kahelda, kas see seisis tõepoolest Kooskõlakeskuse edu taga Riias, kuid igal juhul sai valimiste tulemusel Riia linnapeaks üks Kooskõlakeskuse juhte Nils Ušakovs, esimene venelane, kes on pärast iseseisvuse taastamist tõusnud nii silmatorkavasse ja tähtsasse ametisse. Teine liikumise juht Jānis Urbanoviās on juba kuulutanud, et temast saab järgmiste valimiste järel peaminister.

Mures vene parteide mõju võimaliku kasvu pärast ning mõistes, et väikeparteidel on järgmisse parlamenti keerulisem pääseda, moodustasid kolm kõige selgemalt Läände orienteeritud erakonda – peaminister Dombrovskise Jaunais laiks (Uus Aeg), sellest vähem kui kahe aasta eest lahku löönud Pilsoniskā savienība (Kodanike Liit) ja sotsiaaldemokraatliku meelestatusega inimeste hääli püüdev Sabiedrība citai politikai (Teistsuguse Poliitika Ühing) – märtsis ühise poliitilise organisatsiooni nimetusega Vienotība (Ühtsus). Algus on olnud paljutõotav: esimeses pärast uue koalitsiooni moodustamist korraldatud küsitluses kerkis Vienotība otsekohe liidriks, lüües Kooskõlakeskust, mis on arvamuskü-sitlustes juhtinud alates majanduskriisi algusest.

SKT tohutust langusest hoolimata ei ole tegemist kõige hullema majanduskriisiga, mida Läti elanikud vahetult mäletavad.

See äsjane küsitlus tõi ilmsiks teisegi tähtsa suundumuse: niinimetatud oligarhide hääbumise. Meeleheitlikuks pöördeks peetava sammuna tuli ekspeaminister Andris Škēle pärast seitsmeaastast eemalolekut tagasi tegevpoliitikasse, võttes üle Rahvapartei juhtohjad, mis küll mitteametlikult olid kindlasti kogu aeg tema käes olnud. Aga kõigist Škēle poliitilistest manöövritest hoolimata on jäänud Rahvapartei viieprotsendilise künnise alla, mis lahutab parlamenti pääsevaid erakondi neist, kel sinna asja pole. Ainārs Šlesers on püsinud poliitikalaval liidu sõlmimisega Kooskõlakeskusega Riia linnavolikogus, kuid tema erakond on saanud küsitlustel väga vähe toetust ning Šlesersi närvilised püüded pidada kõnelusi kõigiga, kes vaid tahaksid teda partneriks, näitavad, et temagi on tuleviku pärast tõsiselt mures. Isegi Ventspilsi kauaaegne linnapea Aivars Lembergs, kes praegu on korruptsioonisüüdistusega kohtu ees, tundub kaotavat poliitilist mõju ning Zaļo un Zemnieku Savienība (Roheliste ja Põllumeeste Liit), mis alles äsja tundus tal taskus olevat, on hakanud ilmutama teatavaid iseseisvuse märke.

SKT tohutust langusest hoolimata ei ole tegemist kõige hullema majanduskriisiga, mida Läti elanikud vahetult mäletavad.

Lõpuks võib päris tublisti valimisi mõjutada valijate rahulolematus. Selle põhjuseks pole see, et nad pöörduksid mõne uue populistliku messiase poole – sellist tegelaskuju Läti poliitikalaval ei terenda. Pigem on põhjuseks see, et märkimisväärne hulk valijaid ei lähe hääletama (ja kui lätlasi jääb kõrvale rohkem kui venelasi, võib see kaasa aidata Kooskõlakeskusele) või langetab suur hulk seni kindla eelistuseta valijaid oma otsuse alles viimastel valimiste-eelsetel nädalatel mõne mõjuva reklaamikampaania ajel, nagu on Lätis varemgi juhtunud.

Mis siis sellest kõigest viimaks välja tuleb? Seda on kindlasti veel liiga vara öelda, aga Läti valitsuse kõige usutavamad uued mudelid on juba praegu aimatavad. Pärast valimisi võime saada Dombrovskise mudeli, mille korral valitsuse tuumiku moodustab Vienotība, mis enam-vähem edukalt loob koalitsiooni kunagiste “oligarhiparteide” riismetega, kõige tõenäolisemalt Roheliste ja Põllumeeste Liiduga. Aga võime saada ka Ušakovi mudeli, mille korral Kooskõlakeskus moodustab valitsuse koos Šlesersi ja võibolla ka Škēlega.

Kui Dombrovskis suudab ka edaspidi küsitlustes edu säilitada, on tema väljavaated üsna head. Läti naabrite ja partnerite kergenduseks tähendaks see selget suunda praeguse majanduspoliitika jätkamisele. Ent täiesti kindel on üks asi: isegi kui see saab teoks, ei saa see teoks kergelt.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane