Jade McGlynn: Mälu ja ajaloo vastasseis – Venemaa sõda Ukrainaga

Ukraina roll Vene historiograafias, st tema tähtsus Venemaa väidetes Kiievi-Vene riigi kohta, Venemaale justkui loomuomases suurriigi staatuses ja Venemaa kui tsivilisatsiooni identiteedis, on teinud temast hädavajaliku komponendi Venemaa mina-käsitluses.

Kui Euromaidani meeleavaldused algasid, oli kohe varnast võtta hulk teada-tuntud müüte ja tõlgendusraamistikke, mis kuulusid tsaari- ja nõukogude ajal ukrainlaste reetlikkuse ja äärmuslikkuse kohta räägitud müütide pärandisse. See pärand omakorda sai kõvasti täiendust Ukraina iseseisvumisega 1991. aastal ja Oranži revolutsiooniga 2004. aastal.

Ukrainat positsioneeritakse Natsi-Saksamaaga võrreldava vaenlasena, mis teeb temast Venemaa kallaletungi jaoks legitiimse sihtmärgi.

Viimased kümme aastat on Vene propaganda järjekindlalt levitanud narratiivi, mille järgi on Ukraina ebaseaduslik natsiriik, kõigest moodustis, mida lääs kasutab Venemaa piiridesse tungimiseks. Selle narratiivse raamistiku abil positsioneeritakse Ukrainat Natsi-Saksamaaga võrreldava vaenlasena, mis teeb temast Venemaa kallaletungi jaoks legitiimse sihtmärgi. Nii näidatakse Venemaa tegusid ratsionaalsena ja põhjendatakse peaaegu kõiki moraalseid üleastumisi, kujutades neid mineviku eest kättetasumisena ja natsismi tagasituleku ennetamiseks vajaliku kaitsena.

Ajaloolised narratiivid kui riikliku poliitika ajamise vahendid

Venemaa manipuleerib ajalooliste narratiividega, et seada Ukraina suveräänsus kahtluse alla. Ta lähtub seda tehes mitmekülgsest strateegiast, mis on Venemaa rahvuslikku identiteeti ja geopoliitilistesse ambitsioonidesse sügavale juurdunud. Strateegia eesmärk ei ole mitte ainult õõnestada Ukraina omariiklust, vaid ka tugevdada toetust Venemaa enda sees, ning lisaks täidab see keskset rolli Venemaa välispoliitika ja riikliku julgeoleku strateegia kujundamises.

Narratiivid ei ole ainult maailma selgitamise vahendid, vaid toimivad ka tõenditena selle kohta, millise raamistiku abil kõneleja maailma tõlgendab. Paljud (k.a selle artikli autor) on ulatuslikult andmeid analüüsinud, et saada aru Vene propaganda peensustest ning et teha kindlaks, mismoodi ja miks see töötab. Propagandat edastavatel platvormidel ja sisul on küll oma tähtsus, aga suur osa propaganda sihtrühmast – Venemaal ja veelgi kaugemal – usub Vene propagandat Ukraina kohta selle pärast, et nad tahavad just säärast juttu kuulda. Kui soovida mõista, miks niisugused narratiivid koguvad siseriiklikult populaarsust, tuleb uurida sihtrühma vastuvõtlikkust, narratiivi vastukaja sellega kaasa minevate rahvastikurühmade seas ja platvorme, mis neid müüte võimendavad.

Suur osa sihtrühmast usub Vene propagandat Ukraina kohta selle pärast, et nad tahavad just säärast juttu kuulda.

Ajalugu on Venemaa käes vahend, mida ta kasutab Ukraina suveräänsuse vastu, ning selleks ei kujutata Ukrainat naaberriigina, vaid Venemaa ajaloolise lahutamatu osana. Niisugust narratiivi esitatakse tihti siis, kui ukrainlasi kutsutakse väikevenelasteks, mis justkui vihjab iseseisva rahvuse asemel nende pisendatusele ja sõltuvusele.

Stepan Bandera, keda kujutatakse Ukraina Vene-vastase rahvusluse kehastusena, täidab neis narratiivides keskset rolli. Banderas ei nähta ainult ajaloolist isikut, vaid sümbolit kõigest sellest, mida Venemaa peab kõige halvemaks Ukraina rahvusluses, st eraldiseisvas identiteedis, mis täielikult tõrjub Venemaa ülemvõimu ning mida Moskva käsitleb loomuomaselt fašistliku ja äärmuslikuna, et vastandada säärast nn halba ukrainluse tõlgendust teistsuguse ehk hea ja alluva Ukrainaga, mis Moskvale ideaalselt sobib.

Hea ja halva Ukraina vastandamine

Venemaa laiemas geopoliitilises strateegias luuakse keskset narratiivset komponenti kahe üldistuse – hea Ukraina ja halva Ukraina – ümber. Selle dihhotoomiaga saab nii delegitimeerida Ukraina suveräänsust kui ka kasvatada Venemaa sees toetust riiklikule poliitikale ja seisukohtadele, st arusaamale, et Venemaa genotsiidini ulatuv kallaletung kujutab endast venekeelsete allasurutud vähemuste omamoodi vabastamist.

Ukraina tragöödias ja kannatustes ei ole süüdi Vene raketid, Vene sõdurid ega Vene rahvas, vaid süüdi on lääs.

Ukraina jagamine heaks ja halvaks aitab kokku koondada Vene rahvuslikku identiteeti, mida määratletakse vaenulikule „teisele“ vastandumise kaudu. Niisuguse arusaama järgi on Ukraina näide sellest, mis juhtub, kui lasta läänel olukorda sekkuda: Ukraina tragöödias ja kannatustes ei ole süüdi Vene raketid, Vene sõdurid ega Vene rahvas, vaid süüdi on lääs. Nende narratiivide mõistmiseks tuleb lähemalt vaadata, milles igaüks neist seisneb ja miks need näivad leidvat Venemaa sees nii suurt kõlapinda.

• Nn hea Ukraina kujutamine. Vene diskursuses näidatakse nn head Ukrainat Vene kultuurilise ja ajaloolise maastiku pikendusena. Selles narratiivis peetakse nn head Ukrainat Venemaaga kultuuriliselt, hingeliselt ja poliitiliselt lähedaseks, milles kehastuvad slaavlaste vendluse ja ühtsuse ideaalid. Niisugune kuulekas ja koostööaldis Ukraina on Venemaal populaarne, sest see kinnistab kolme idaslaavi rahva tervikliku identiteedi käsitlust, milles Venemaa täidab slaavlaste kaitsja ja juhi rolli. Narratiiv pakub Venemaal rahvamassidele lohutust, annab kindlust, et ajalooline järjepidevus ja piirkondlik ülemvõim kestavad edasi, ning pakub lunastavat tunnet, et kuulutakse väljavalitud rahva hulka.

• Nn halva Ukraina kujutamine. Nn halba Ukrainat nähakse vastupidi natsionalistliku, fašistliku ja Vene-vastasena. Selle Ukraina sümboliteks on Stepan Bandera, Sõmon Petljura ja Ivan Mazepa, keda Vene meedias kujutatakse, rõhutades nende reetlikkust, koostööd Venemaa vaenlastega ja üldist viha Venemaa vastu. Nn halva Ukraina narratiiviga põhjendatakse poliitikat, millega kaitstakse nii vene keele rääkijaid kui ka Vene piire väidetavalt vaenuliku režiimi eest. Sellise pildi maalimiseks ammutatakse ainest sügavalt Vene ajalooliste müütide allikast, mida toidab ammune vimm geopoliitilise staatuse kaotamise pärast ja hirm endiste kolooniate kättemaksu ees. See toob meelde Fjodor Dostojevski tähelepaneku, et inimesed vihkavad alati neid, kellele nad on haiget teinud.

Oleks ettevaatamatu jätta tähelepanuta sangarlikud pingutused, mida Kreml on teinud oma ajalootõlgenduse levitamiseks ja alternatiivsete käsitluste tsenseerimiseks. Näiteks kontrollib Vene riik suuremat osa meediast ja haridusest, tänu millele saab ta oma narratiive kinnistada igasuguse vastuseisuta. Eriti on seda näha 2022. aastast saadik, kui on lakkamatult vaeva nähtud, et muuta haridus ametlikult militaristlikuks ja teha seeläbi ajupesu.

Rahvusvahelistes suhetes levitab Venemaa agressiivselt oma käsitlust natsismist, mis tema valitud tähenduses hõlmab kõike Vene-vastast.

Lisaks on Kreml kehtestanud hulganisti drakoonilisi mäluseadusi, mis praktikas tähendavad seda, et on kriminaliseeritud pea igasugune arutelu Nõukogude Liidu natsivastase võitluse süngema külje (nt massilised vägistamised ja ükskõiksus sõdurite elu suhtes) ja pooles Euroopas järgnenud nõukogude okupatsiooni üle.

Rahvusvahelistes suhetes levitab Venemaa agressiivselt oma käsitlust natsismist, mis tema valitud tähenduses hõlmab kõike Vene-vastast, ning on sel eesmärgil kaaperdanud 1945. aastal ühiselt saavutatud võidu, näitamaks, et tal on õigus sooritada kõiksugu sõjakuritegusid linnade hävitamisest kuni fosforpommide kasutamise ja tsiviilisikute meelega sihtmärgiks võtmiseni.

Vastupidise mõjuga strateegiad

Ajalooliste narratiivide strateegiline kasutamine on Venemaa geopoliitilise võitluse vahendite seas tugev tööriist, mida ei rakendata üksnes Ukraina suveräänsuse õõnestamiseks, vaid ka siseriikliku toetuse suurendamiseks rahvusliku identiteedi hoolika kujundamise kaudu. Sellele vastu seismiseks ei piisa otsesest vastamisest Vene propagandale. Lisaks tuleb kasutada edasiviivat strateegiat, millega edendatakse kõikehõlmavat ja nüansitundlikku arusaama ajaloost, nagu on lähemalt selgitatud järgmistes soovitustes.

• Ajalugu versus mälu: kuigi Venemaa on oma identiteedi rajanud ajaloole, peaksid demokraatlikud riigid hoiduma sellistest vastandustest. Selle asemel et teha alternatiivsetest ajalootõlgendustest tüliküsimus, levitage kõiki ühendavat narratiivi, mis tunnistab erinevaid vaatenurki. Piirkondades, kus see toob paratamatult kaasa geopoliitilisi tagajärgi (nt Ida-Euroopas), on ülioluline vaidlusi põhjustavaid ajaloolisi teemasid eraldi käsitleda ilma moraliseerimisse laskumata. Propageerige arusaama, et ajalootõlgendused ei tohiks moraalinormidest ülimuslikud olla.
• Kaasake ajaloolist tõde: Venemaa lisab tõele tihti oma narratiivi (sama lähenemine kui nõukogude ajal: 60% tõde ja 40% valet). Kui tõepäraseid elemente avalikult käsitleda, võib sedasi vähendada valeinfo mõjusust. Propageerige tasakaalustatud ajaloonägemust, mis toetab demokraatlikke väärtusi ja üksikisiku õigusi – see ülesanne sobib hästi kodanikuühiskonna aktivistidele ja ajakirjanikele.
• Edasiviiv haridus: ainult valeinfo ümberlükkamise asemel keskenduge inimeste harimisele kaasahaarava sisu abil. Tootke dokumentaalfilme ja arendage interaktiivset meediat (k.a videomängud), et jagada selgitavat infot tähtsate ajaloosündmuste kohta, näiteks tutvustamaks holodomori ja olukorda Balti riikides Teise maailmasõja ajal.
• Tegelege propaganda põhjustega: propaganda ei voha ainult tänu meeliköitvale sisule, vaid ka tänu sihtrühma vastuvõtlikkusele. Tegelege ühiskondlike probleemidega (nt üksindus, võõrandumine ja majanduslikud raskused), mis süvendavad vastuvõtlikkust propagandale. Samuti toetage igasuguste seaduslike seisukohtade väljendamist, et neid ei heidetaks niisama kõrvale ja et inimesi ei suunataks seeläbi äärmuslike narratiivide rüppe.
• Toetage haridusvaldkonna algatusi: julgustage nooremaid põlvkondi kriitilise pilguga käsitlema ajaloolisi teemasid nii Euro-Atlandi kui ka Vene kontekstis. See võiks hõlmata kaasahaaravaid ja populaarseid digiplatvorme, näiteks YouTube’i, Tiktoki ja Telegrami kanaleid, milles käsitletakse ajalugu huviäratavalt ja faktipõhiselt.
• Propagandavastane strateegia: selgitage välja, miks Vene propaganda leiab kõlapinda, ja tegelege sihtrühma vastavate emotsionaalsete vajaduste ja infonäljaga. Selle asemel et levitada ühte standardset lääne narratiivi, kohandage selle sisu, et leida sihtrühma hulgas kõlapinda ning vastata selle huvidele ja vajadustele, isegi kui need ei ole meie omadega samasugused. Et niisugune asi saaks sündida, peaks Vene opositsioon täitma teistsugust rolli: selle kinnitamise asemel, et tegu on ainuüksi Putini sõjaga, peaks opositsioon üritama rohkem jõuda nende venelasteni, kes on sõja suhtes kahtleval või seda toetaval seisukohal. See tähendab, et opositsioon ei peaks enam keskenduma väljarännanutele ja poliitiliste otsuste langetajatele läänes.
• Mälusõjad: need riigid, mis on sageli Venemaa agressiivse mälupoliitika sihtmärgiks, peaksid proovima mitte reageerida Venemaa provokatsioonidele. Need riigid peaksid pigem järgima pikaajalist lähenemist ja järjekindlat strateegiat, millega tuuakse enesekindlalt esile oma ajaloolisi saavutusi, keskendutakse oma vestlusteemadele ja räägitakse oma lugusid, selle asemel et vastata Venemaa vassimisele.

Lõppude lõpuks ei ole ajaloolised narratiivid ainult mineviku ümberjutustused, vaid nad loovad ka aluse iga tsivilisatsiooni identiteedile ja nendega põhjendatakse praegu olemasolevaid vaateid. On oluline tunnistada, et Kremli käes kujutavad need narratiivid endast tõhusaid ajupesuvahendeid ja et tõenäoliselt jäävad need püsima. See aga ei tähenda, et samasugust lähenemist tuleks kasutada Venemaale vastandujatel, isegi kui neil tuleb tunnistada Kremli narratiivide lähtepunkte ja mõju ning vajadust sellega võidelda.