Jaakobi redel

Jacob Zuma on endine kitsekarjus, suulude traditsioonilise kepivõitluse meister, vastupanuliikumise kangelane, kunagine luurejuht, hea tantsija ja nii paarikümne lapse isa. Ta on olnud kohtu ees vägistamissüüdistusega ning teda on kahtlustatud korruptsioonis, väljapressimises ja pettustes. Teda on nimetatud uueks Mandelaks ja uueks Mugabeks, mustaks Jeesuseks ja juhmiks matsiks. Selle artikli lugemise ajal on ta peaaegu kindlasti Lõuna-Aafrika Vabariigi uus president [autor ei eksi: 6. mail valiti Jacob Zuma Lõuna-Aafrika Vabariigi presidendiks. – Tlk]. Järgnev jutt annab pildi tema kohati keerulisest teest tippu ning üritab mõtiskleda, mida see võib kaasa tuua riigi saatusele.

Me olime juba teejoomist lõpetamas, kui Jacob Zuma sõnas: „Tegelikult ei soovinud ma kunagi presidendiks saada.” See juhtus 2007. aasta aprillis ehk ajal, mil polnud kindel, kas ta astub ametisse, mida kunagi oli pidanud Nelson Mandela, või lahkub üldse poliitikaareenilt ähvardava korruptsiooniprotsessi tõttu. Zumal käis sel ajal äge poliitiline võitlus endise relvavenna, president Thabo Mbekiga. Võitlus oli nii äge, et lõhestas Aafrika Rahvuskongressi (ARK), tekitas võimsaid keeriseid Lõuna-Aafrika poliitikas ja ähvardas noore demokraatia stabiilsust. Häirimatult rahuliku Zuma järgi poleks seda kuidagi võinud arvata. See, et ta alustas meie vestlusi tõdemusega, et tal puuduvad isiklikud ambitsioonid, näitab üht-teist tema erakonnas valitseva õhustiku kohta, toonitades eriti ARKi juhtide õhutatud kollektiivse juhtimise väärtust ning nende vastumeelsust ameerikaliku valimiskampaania suhtes. Ühtlasi ütles see üht-teist ka Zuma enda kohta, kui ta esitas ennast mõneti tõrksa lipukandjana, ehkki avaldas samal ajal erakonna vasakpoolsetele liitlastele – noorsooühingule, ametiühinguliidule ja kommunistlikule parteile – survet kampaania elavdamiseks, mille tulemusel ta lõpuks kerkiski Aafrika võimsaima majandusega riigi etteotsa.

Zuma on suure kondiga ning pöetud munakujulise peaga mees. Ta liigub sündinud poliitikule omase vaba kõnnakuga ning tema suunurgad on pidevalt monalisalikult üles tõmbunud, justkui oleks talle just meelde tulnud mõni vana hea nali. Tal on ümarad põsed ja kortsudeta nahk, nii et ta näeb välja tublisti noorem kui ametlikud 67 aastat. Toonitud metallraamiga prillid varjavad paksude laugude alla mattunud silmi, mis muudab pea võimatuks aru saada, kas ta lihtsalt narritab või on küsimusterahe peale vihaseks saanud. Ta on tuntud tasakaalukuse ehk, nagu ütlevad lapsed, rahu poolest – teda pole veel nähtud meelerahu kaotamas. See ei ole vahest üllatav, sest ta oli omal ajal põrandaaluse revolutsioonilise liikumise luureülem, mis kindlasti aitas süvendada kommet emotsioone mitte välja näidata. Tema teine eesnimi Gedleyihlekisa tähendab „mees, kes naerab, kui annab sulle hoobi”.

Põhjendatult või mitte, Zuma lähimad toetajad kardavad igatahes atentaati. Toitu valmistavad talle ainult ustavad inimesed

Zuma kodu Johannesburgis asub mõnusas eeslinnas ühe ummiktänava keskel. Nagu teised majad tänaval, on ka see kahekorruseline. Maja ümbritseb tugeva valvega müür, mille peal on sissetungijate avastamiseks elektroonilised sensorid. Seespool müüri peavad maja juurde viival teel ja aial silma peal väga hea väljaõppega agendid. Põhjendatult või mitte, Zuma lähimad toetajad kardavad igatahes atentaati. Toitu valmistavad talle ainult ustavad inimesed.

Esiuks avaneb suurde tühja esikusse. Otse selle taga paikneb söögitoas lakitud heledast puidust piklik laud, mille taga arutatakse pikkadel öistel kohtumistel poliitilist strateegiat. Paremal viib lai trepp ülakorruse magamistubadesse. Majaplaan toob pähe mõtted raskustest, millesse Zuma on viimastel aastatel sattunud. Hõlpsasti võib ette kujutada, kuidas 2005. aastal tungis läbi esiukse sisse valitsusagentide löögirühm (niinimetatud Skorpionid), mis hõivas arvutite kõvakettad ja dokumendid, et saada materjali tema vastu esitatud süüdistustele korruptsioonis, väljapressimises, maksu-ja muudes pettustes. Majja astudes jääb vasakule külalistuba, kus ta olevat 2005. aastal väidetavalt vägistanud endast poole noorema naise. (Ta mõisteti pärast pikka, keerulist ja skandaalset protsessi 2006. aastal õigeks.) Minu esimesel külastuspäeval tegid pika laua taga koolitöid kaks Zuma last: 14-aastane poeg teise abikaasaga, kes sooritas 2000. aastal enesetapu, ja 17-aastane tütar kolmanda abikaasaga, kellest ta on praeguseks lahutatud. Paistis, et nad võtavad isa elus hiljuti toimunud dramaatilisi sündmusi üsna rahulikult. „See on ainult poliitika,” sõnas tütar mulle täpselt samamoodi nagu tema isagi.

Zuma kandis tuppa astudes avarat rohelist rüüd: ta oli naasnud evangeelse kiriku teenistuselt, kus ta oli nimetatud aupastoriks. Pärast vägistamisprotsessi üritas ta nüüd leida toetust konservatiivsete protestantide seas. Kui me istusime vestlema, hoiatas ta mind hoolitseva lapsevanema toonil, et ma olin teinud vea, kui olin tema juurde tulnud. Ma ei öelnud talle, et nii arvasid ka paljud minu Lõuna-Aafrika sõbrad, kelle meelest Zuma oli poliitiline laip. „Mina ei ole tähtis,” sõnas ta, „ma olen lihtsalt üks liikumise liige.” Ta tegi ettepaneku, et ma tuleksin tagasi siis, kui tõesti sünnib ime ja ta valitakse juhiks.

Pealtnäha ja eriti eemalt vaadates tundub Zuma kerkimine Lõuna-Aafrika presidendiks lausa taandarengu musternäitena. Riigi esimene mustanahaline president Nelson Mandela oli olnud jurist, enne kui temast sai maailma kuulsaim poliitvang ning pärast apartheidi rahumeelset lõppu 1994. aastal riiki ühendav jõud. 1999. aastal sai tema järglaseks särav intelligent Mbeki, kes oli omandanud majandusteaduse magistrikraadi Suurbritannias Sussexi ülikoolis ning keda peeti Davosi Maailma Majandusfoorumi pailapseks. Zuma on aga endine kitsekarjus, kel pole õieti mingit haridust ja kes kõneleb kehva ning verevaest inglise keelt. Ta laulab ja tantsib parteimiitingutel, armastades eriti ümiseda tema lipukirjaks saanud võitluslaulu „Awuleth’ Umshini Wami” („Tooge mulle mu kuulipilduja”). Kui tema nimi kerkis esile Mbeki võimaliku järeltulijana, ennustasid kohalikesse ajalehtedesse saabuvad arvamused, et temast saab Lõuna-Aafrika Robert Mugabe. Viimane on teatavasti Zimbabwe diktaator, kelle käe all on säravast maast Aafrika lõunaosas kujunenud üks kogu maakera viletsamaid ja hädalisemaid paiku. Äriringkonnad, nii musta- kui valgenahalised, peavad teda ohtu tõotavaks populistiks ja juhmiks matsiks. Aga kui minna tema kannul linnast maale, võib näha, kuidas vaesed tervitavad teda oma päästjana, eriti suulud, riigi suurim etniline rühm, kes peavad teda läbinisti omaks.

Kui me istusime vestlema, hoiatas Zuma mind hoolitseva lapsevanema toonil, et ma olin teinud vea, kui olin tema juurde tulnud. Ma ei öelnud talle, et nii arvasid ka paljud minu sõbrad.

Näib, et Lõuna-Aafrika on jõudnud murdepunkti. Viieteistkümne aasta eest apartheidi lõpetanud kokkulepe andis mustanahalistele valimisõiguse, võttes neilt samas lubaduse mitte muuta riigi majanduse põhialuseid, see tähendab loobumist maa või vara massilisest ümberjagamisest ning kaevanduste riigistamisest. Kuid kokkulepe tekitas erakordselt suure probleemi, mida valitsus ei ole suutnud seniajani lahendada: kuidas lepitada omavahel kõrvuti eksisteerivaid sobimatuid maailmu, millest üks on valgenahaline ja rikas, teine aga mustanahaline ja vaene?

Mandela ja Mbeki aetud tsentristlik makro-ökonoomiline poliitika suutis 1990. aastate keskel stabiliseerida rahakursi, mis kõrvaldas ohu, et Lõuna-Aafrikast saab kontinendi järjekordne läbikukkunud riik. Rahvusvaheliste sanktsioonide kõrvaldamine pärast apartheidi lõppu tõi kaasa kasvupuhangu. Kasv, samuti positiivne diskrimineerimine ja muud sammud aitasid miljonitel mustanahalistel tõusta keskklassi sekka. Kuid ARKi valdavalt vaestest ja valdavalt mustanahalistest koosnevate poolehoidjate valdavale enamikule on apartheidi pärand – napp haridus, kehv tervishoid, eraldi areng – endiselt aktuaalne. 2007. aastal, mil maailmamajandus hakkas aeglustuma, oli üleriigiline tööpuudus enam kui 25 protsenti, sealhulgas noorte seas isegi üle 60 protsendi. Tänane rikaste ja vaeste lõhe on üks maailma sügavamaid, lisaks sellele on HIVi epideemia tapnud kaks miljonit lõuna-aafriklast. Paljude mustanahaliste seas on kannatlik suhtumine valitsusse asendunud terava küsimusega, kuidas ja millal hakkab poliitiline võrdsus kandma ka majanduslikke vilju.

Niisuguste probleemide taustal kerkis Jacob Zuma üpris ootamatult esile ARKi vasakpoolsete mässuliste tribuunina. Üha rohkem ARKi liikmeid ja erakonna poolehoidjaid maapiirkondades on hakanud teda toetama, olles arvamusel, et tagasihoidliku tausta tõttu suudab ta teoks teha erakonna 1994. aasta lubaduse „Parem elu kõigile”. Parteistrateegid väidavad, et Zumast võib saada rohkem Mandela kui Mugabe tüüpi ühendaja ja et igal juhul on tema kujul tegemist parima kinnitusega mustanahaliste lõuna-aafriklaste tohutule massile, et vabastuspartei ei ole neid unustanud.

Zumale meeldib öelda, et tema iseloomu on verminud maastik Tugela jõest põhjas. Enam-vähem mööda Tugelat jooksis omal ajal piir, millest lõunas domineerisid Briti koloniaaljõud, põhjas aga paiknesid suulude traditsioonilised külad. Tugelast lõunas asusid suhkrurooistandused, tehased ja enamik riiklikke ülikoole nüüdse KwaZulu-Natali provintsi territooriumil. Põhjas, kus kasvas üles Zuma, oli valgenahalisi napilt. Piirkond on tänini äärmiselt vaene: auklikud kruusateed, väga vähe koole ning väga kõrge haigestumus nii HIVi kui ka tuberkuloosi.

2001. aastal alustas Zuma seal tagasihoidliku talu rajamist ühe kõrgendiku harjale Nkandla lähedal. Kui ta soovib puhkust Johannesburgi, Kaplinna ja Durbani tempoka elu järel – ka neis linnades on tal kodu -, pöördub ta tihtipeale just sellesse tallu. „Ümbruskond on nii rahulik,” sõnas ta ühel 2007. aasta hilisel novembriõhtul, kui me jalutasime mööda laugjat künkanõlva täitvatest värskelt ülevõõbatud rondavelidest. „Miks peakski siin närviline olema?” pomises ta justkui endamisi.

Hiljem, juba õlgkatuse ja krohvitud seintega peamajas, osutas Zuma mägede poole, kus ta oli poisikesena kitsi ja veiseid karjatanud. Ta nimetas järsakut teisel pool laia orgu salapäraseks paigaks, „mee ja kobrade” maaks. Ta sündis neis mägedes 1942. aastal. Tema ema oli vaene, isa, kes oli kohalik politseinik, ei pööranud poisile suuremat tähelepanu. Zuma ütles, et tema elus olnud täiskasvanutest mõjutas teda poliitilises mõttes kõige rohkem veidi vanem poolvend (praeguseks surnud), kes liitus ARKi-ga.

Zumat on nimetatud uueks Mandelaks ja uueks Mugabeks, mustaks Jeesuseks ja juhmiks matsiks.

Me istusime verandal plasttoolides ja vaatasime üle uttu mähkunud oru. Jutuajamise kestel tõi üks tema nooremaid abikaasasid talle põlvele istuma väikese tütre, ühe ligikaudu kahekümnest lapsest, kes Zumal on terve rea abikaasade ja armukestega. Nii ema kui ka tütar elasid peamajast veidi allpool ühes rondavelis. Peamajas valitses aga Zuma esimene abikaasa Sizakele Khumalo, muljetavaldav ja teravkeelne kuuekümnendates eluaastates naine, kellega Zuma oli kohtunud juba teismelisena. Polügaamia on suulu kultuuris täiesti normaalne ning uues Lõuna-Aafrikas ka legaalne ja Zuma ei tunne mingeid süümepiinu oma vohava armuelu pärast. Aga kui ma pärisin tema suhete kohta Khumaloga, erutus ta kohe. „Näete seda naist? See on minu naine, minu esimene naine,” sõnas ta. „Inimesed vaatavad mind, kui palju ma ohverdasin. Nad ei vaata teda. Tema esindab naisi, kes ohverdasid, aga keda ei teata. Nad on varjus.”

Ta esitas lühidalt „tundelise loo” nende lahusolekust: naine ootas teda kümme aastat, mil ta oli vanglas, ja siis veel neliteist aastat, kui ta oli paguluses. Zuma ütles, et naisel oli olnud peagi pärast tema põgenemist kodumaalt nurisünnitus, ja lisas: „Mu süda jooksis tookord verd.” Kui politsei tuli teda Zuma äraoleku-aastatel kimbutama, olid neil tihti koerad kaasas, et naist veelgi rohkem hirmutada. Aga kogu selle lahusolekuaja jooksul ei mõelnud naine kordagi mehe hülgamisele. „Minu süda ei luba mul olla negatiivne,” ütles Khumalo. „Ma mõtlesin ainult sellele, et ükskord tuleb ta ikka tagasi.”

Päevad talus koos Khumalo, vendade ja nõbude, laste ja teiste perekonnaliikmetega aitavad Zumal „taasühenduda”, nagu ta ise sõnab. Ta pakub tütrele tükikese praeliha, tõmbab selle aga eemale, kui tütar püüab seda haarata, ja annab alles siis kätte, kui lapsel on meelde tulnud mõlemad käed viisakalt välja sirutada. „Kui ma ei suuda enam samastuda selle piirkonnaga, kust ma olen pärit, ja hakkan liiga kõrgelt lendama, siis… siis olen ma nagu mingi õhkutõusnud lõuna-aafriklane.”

See tundub olevat teadlik torge rivaali Mbeki pihta, kes on presidendiaastatel vähemalt näiliselt ilmutanud suuremat huvi oma rahvusvahelise rolli kui kodumaa tundmaõppimise vastu, kust ta oli eemal olnud üle kolmekümne aasta. Mbeki sõnas kunagi, et tema lapsepõlv ja pagulaselu otsekui ühendasid ta lahti ning presidendiametis mainis ta vaid harva oma koosa päritolu. Zuma osutas loomaaedikule, all lebavale orule, kogu maastikule maja ümber: „See paneb mind tundma, et ma seisan jalgadega maa peal, et ma olen lõuna-aafriklane, kes on üles kasvanud siin, KwaZulu-Natalis, et ma olen suulu kõigi suulu traditsioonidega, suulu väärtused on minu sees.”

ARKi juhi puhul on selline etniline uhkusetunne lausa haruldane. Koloniaalvõimu ja pea pool sajandit kestnud apartheidi ajal rõhutasid valgenahaliste valitsused etnilisi erinevusi, et hoida mustanahaliste enamus võimalikult killunenuna. 1990. aastate algul sai üle 10 000 inimese surma, kui puhkesid kokkupõrked ARKi pooldajate ning traditsioonilisemate suulude vahel, kes toetasid pealik Mangosuthu Buthelezi Inkatha Vabadusparteid. Ehkki kõige jubedamad tapatalgud käisid suulude alal suulude enda vahel, kulgesid tapmised mujal, eriti Johannesburgi-lähedastes asulates, enamasti piki suulude ja mittesuulude rindejoont. Veriste etniliste kokkupõrgete oht oli üks suuremaid ARKi juhtide muresid, mistõttu nad järgisid ranget „mittehõimulist” poliitilist liini. Kuid minu külaskäigu ajal 2007. aastal võis juba täheldada selle suhtumise muutumist erakonna enda ridades.

Tänavatel, taksodes ja linnalähedastes asulates võib sageli kuulda, kuidas ARKi kohta kasutatakse väljendit „Koosa Nostra” ehk koosade maffia (nii Mandela kui ka Mbeki on koosad). Kahtlemata aitas etnilisi pingeid õhutada Mbeki ja Zuma avalik konflikt. Kuid Zuma lükkab kindlalt tagasi oletuse, et varjamatu suulu-uhkus võiks kuidagi takistada tema rolli üleriiklikul tasandil. „Minu armastus Lõuna-Aafrika vastu ei ole hall, ei ole umbmäärane, see on väga konkreetne,” sõnas ta. „See tähendab kinnihoidmist meie põhiseadusest – „Ühtsus mitmekesisuses”. See on minu mitmekesisus.”

Zuma astus oma poolvenna eeskujul ARKi ridadesse 1950. aastate lõpul. Vastupanu-unelmad olid juba „korvis”, sõnas ta enda peale osutades – sinna olid need saanud varakult, kuulates lugusid 1906. aasta Bambatha sõjast, mis kujutas endast viimast tõsist kokkupõrget valgenahaliste relvajõudude ja suulude vahel ning lõppes ühepoolse mustanahaliste tapatalguga. Kaks ellujäänut olid vanuigi elanud Zuma külas ning ta meenutas, kuidas oli poisikesena ööni üleval istunud ja kuulanud nende lahingujutte. „Siis ma mõistsin, et valge mees on tõepoolest võtnud ära musta mehe õigused ja maa,” lausus ta.

Kuidas lepitada omavahel kõrvuti eksisteerivaid sobimatuid maailmu, millest üks on valgenahaline ja rikas, teine aga mustanahaline ja vaene?

Teismelisena asus ta elama Durbani lähedale asulasse, kus tema ema leidis tööd majateenijana. Seal hakkas ta osalema mitteametlikes vabastuskoolides, mida korraldasid ametiühingud ja ARK. Noored aktivistid ahmisid tundides endasse kõike, mida suutsid teada saada 1960. aastatel kogu Aafrikas võimu võtnud rahvuslikest vabadusliikumistest.

Umbes samal ajal seadis Nelson Mandela kahtluse alla ARKi vägivallatuse põhimõtte. Väike rühm poisse, nende seas Zuma, astus Mandela poolele. Nad imetlesid Mau Mau sisse, kes käivitasid erakordselt verise kampaania valgete asunike väljatõrjumiseks Keeniast. Poisid otsustasid, et ka nemad peavad alustama samasugust vastuhakku. Nad peitsid võsanoad küngastele ning kavatsesid ühel laupäevaõhtul võtta nende abil ette äkkrünnaku kesklinnas.

Nende plaan oli lihtne ja selge: „Me pidime laupäeval kohale minema, noad haarama ja hakkama kõiki tapma,” meenutas Zuma. „Kui politsei välja kutsutakse, pidime kaduma. Siis pidime minema redupaika, et alustada sõda.” Otse enne plaani teostamist saatsid poisid oma esindaja ARKi vanemate juurde heakskiitu saama, need aga tegid vandenõule kiiresti ja otsustavalt lõpu. Kui Zuma mulle sellest jutustas, kehitas ta õlgu, nagu oleks tegemist vaid üliagarate poisikeste tembuga. Kuid mind vapustas tõdemus, et Zuma eluloos leidub ka sellist hoolimatut käitumist, mida hoidis vaos vaid ARKi kollektiivne juhtkond.

Kui Zuma oli veidi üle kahekümne aasta vana, vahistati ta koos rühma põranda-alustega, kes püüdsid maalt lahkuda. Süüdi mõistetud valgenahaliste režiimi kukutamise katses, saadeti ta kümneks aastaks Robbeni saarele – Robbeni saare ülikooli, nagu armastavad öelda tema sõbrad -, kus ta õppis inglise keeles lugema ja kirjutama ning haris ennast poliitikas, milles teda eriti otsustavalt juhendas Thabo Mbeki isa, marksistlik õpetlane Govan Mbeki. Kongikaaslasel Ebrahim Ebrahimil on Zuma meeles hea kujutlusvõimega noorukina, kes oskas leevendada vanglaelu ängi ja igavust, puistates kõikvõimalikke lugusid ning õpetades seltsimeestele traditsioonilisi suulu tantse. Kaaslaste mõju all, kes olid „veidi ultravasakpoolsed”, kaldus Zuma jäikade nõukogudemeelsete poole. Aga ideoloogilistest erimeelsustest hoolimata teenis Ebrahim hiljem Zumat nõunikuna ning toetas kandideerimist presidendiks. Tema sõnul oli Zuma vangla-aastatel hiilgav kuulaja ning hea inimloomuse mõistja, aga ka hea juht, sest oskas mahendada poliitiliste vaidluste käigus lõkkele löövaid tundeid.

Kümme aastat hiljem lahkus Zuma Robbeni saarelt, kusjuures tema soovil ei külastanud teda selle aja jooksul ükski inimene. Ta pöördus tagasi Nkandlasse ja abiellus Khumaloga, lubades naisele, et ei sekku enam poliitikasse. Aga juba peagi tegutses ta taas ARKi põrandaaluses relvastatud tiivas ning kaks aastat hiljem oli sunnitud vahistamise vältimiseks maalt põgenema. Ta elas üle 14 aasta Svaasimaal, Mosambiigis ja Sambias, juhendades teiste Lõuna-Aafrika pagulaste sõjalist väljaõpet ning tõustes ARKi luureülemaks. See oli ränkraske ja ohtlik elu. Liikumisse imbus arvukalt Lõuna-Aafrika valitsuse nuhke. Zuma seisis koos teistega niinimetatud Mbokodo („purustav rahn”) taga, mis tuvastas ja likvideeris impimpid ja askarid, nagu nimetati nuhke ja reetureid, muu hulgas ka jõhkraid ülekuulamisi ja hukkamisi kasutades. Tõe- ja Lepituskomisjon leidis hiljem, et ARK on „süüdi suurtes inimõiguste rikkumistes”. Enamasti keeldub Zuma seda perioodi valgustamast.

Ehkki ta pühendas end relvastatud võitlusele, etendas ta väga tähtsat osa 1993. aasta kokkuleppe sõlmimises, mis pälvis kogu maailma kiidusõnad. Leppele eelnenud aastatel moodustas ta koos Mbekiga võimsa paari: üks esindas erakonna sõjalist jõudu, teine tehnokraatlikke võimeid. Üheskoos peletasid nad valitseva Rahvuspartei esindajate hirmu, et ARK kujutab endast revolutsioonilist hädaohtu ka pärast apartheidi lõppu. Selleks ajaks oli erakonna sisering, kuhu kuulusid teiste seas Mandela, Mbeki ja Zuma, mõistnud, et maailm on muutunud: Nõukogude blokk oli lagunenud, läbi kukkunud olid sotsialistlikud eksperimendid ka Aafrikas. Erakonna juhid kartsid, et kui nad püsivad vanade dogmade juures, võib lootus näha uut Lõuna-Aafrikat sootuks kaduda. Kui Zuma naasis 1990. aastal kodumaale, astus ta Mbeki eeskujul välja Lõuna-Aafrika Kommunistliku Partei ridadest, kuhu oli pikki aastaid kuulunud. Kuigi erakonna retoorikas jäid võitlusaastate sõnad veel püsima, liitus Zuma nendega, kes Mbeki ja Mandela moodi ei arvanud enam, et ARKi „rahvusdemokraatlik revolutsioon” on hädavajalik samm teel sotsialismile.

Alates 1994. aastast on Zuma poliitiline karjäär aina edenenud. 1999. aastal, kui Mandela järel tõusis presidendiks Mbeki, sai Zumast valitsuses võitluskaaslase kutsel asepresident. Nad olid väga lähedased: üks endine ametnik sõnas erakordselt värvikalt, et nad olid olnud nagu „keel ja sülg”. Kuid samast hetkest, mil Zuma tõusis presidendi järel teiseks meheks riigis, hakkasid tema suhted Mbekiga halvenema. Nende lõhele, mis Zuma enda sõnul on arusaamatu ja imekspandav, aitas nähtavasti osaliselt kaasa tavapärane valitsemisstress, osaliselt paranoia, mis on omane mõlemale mehele, ning osaliselt ka väga erinevate koostisosadega erakonnas paratamatud pinged pärast seda, kui võimule pääsedes oli saavutatud peamine ühendav eesmärk, nimelt apartheidi lõpetamine.

Rahvusvaheliste sanktsioonide kõrvaldamine pärast apartheidi lõppu tõi kaasa kasvupuhangu. Kasv, samuti positiivne diskrimineerimine aitasid miljonitel mustanahalistel tõusta keskklassi sekka.

2005. aastal mõisteti Shaik süüdi mitmes asjas, sealhulgas Zuma eest altkäemaksu võtmises Prantsuse relvatarnijalt. Üleriikliku televisiooni otseeetris mõistis kohtunik Shaiki 15 aastaks vanglasse ning kirjeldas üksikasjalikult suuri rahaeraldisi, mida Shaik oli teinud Zumale. Nagu Shaik, väitis ka Zuma, et tegemist oli lihtsalt laenudega tema perekonna abistamiseks ja muidu heast südamest tulnud kinkidega, mille eest keegi ei nõudnud mingeid vastuteeneid. Kuid Mbeki tagandas Zuma alandavas avalikus esinemises parlamendi ees ning peagi esitati ka Zuma vastu korruptsioonisüüdistus. Need saatsid teda tänavu kevadeni, mil neist poliitilistest pingetest hoolimata lõpuks loobuti.

Täiesti teist laadi skandaal puhkes juba mõni kuu hiljem, 2005. aasta detsembris. 31-aastane naine, endise võitluskaaslase tütar, süüdistas Zumat vägistamises. Zuma väitis, et naist ajendasid selleks tema vaenlased.

2006. aasta alguses valmistus ta hoolikalt vägistamisprotsessiks. Kaks kuud kestnud kohtuliku arutelu järel mõisteti ta õigeks – seks leiti olevat mõlema poole vabatahtlik ja teadlik otsus -, kuid see ei tulnud talle kuigi palju kasuks. Tunnistuste käigus paljastas ta iganenud arusaamad naiste kohta (kui suulu naine riietub väljakutsuvalt, soovib ta kindlasti seksi ning suulu mehe kohus on naise tahtmine rahuldada) ning sellegi, kuidas tungid olid saanud võitu mõistusest (ta olevat teadnud, et süüdistaja on HIV-positiivne, aga tal polnud kondoomi käepärast, küll olevat ta hiljem end hoolikalt duši all pesnud, et nakatumist vältida). Zapiro nime all esinev karikaturist kujutas teda tohutu sisalikupeaga, mille küljes tilpnes dušiotsik.

Zuma poliitilise karjääri päästsid võib-olla tema teised roomajale iseloomulikud tunnused: külmaverelisus ja sihikindlus. Kui ma 2007. aasta novembris tema kodukohta külastasin, vestlesin ka tema venna Mike’iga. Me seisime tarandikus, kus veidi varem oli tapetud härg, ning Mike sõnas, et tema vend on väga kaval ja teda ei tohiks alahinnata. Ta ütles, et Zuma on lapsest peale tugevasti harjutanud suulude traditsioonilist kepivõitlust ja selle väga hästi omandanud. Tema eriline tunnus olevat olnud formaalsustest loobumine ning kepi hooletu hoidmine, justkui oleks tegemist naljaasjaga. Ta võis pöörata vastasele selja, heita nalja, naeratada. Ja siis, kui keegi seda ei oodanud, niitis ta vastase jalust maha. Kepivõitlus on eelkõige tasakaalukunst, mitte tugevuse jõuproov, mille käigus üritatakse vastase rünnakud enda kasuks pöörata. See kirjeldab päris hästi seda, mida Zuma võttis ette Mbekiga kohe pärast seda, kui president oli ta tagandanud.

„Ma teadsin, et ma pean nüüd väga ettevaatlikult tegutsema… ma ei erutunud,” ütles Zuma. Ta otsis liitlasi ametiühingute, kommunistliku partei, noorsooühingu ja ARKi kohalike ametnike seast, kellega ta oli aastaid koos töötanud, niisiis inimeste seast, kes arvasid, et Mbeki pole just kuigi palju teinud ära tööliste ja vaeste maaelanike heaks. Zuma pakkus end välja alternatiivina, kuigi ta polnud kordagi astunud avalikult Mbeki poliitika vastu, ning tema liitlased hakkasidki otseselt presidenti ründama, süüdistades teda ärihuvide orjamises ning andes Zuma kauaaegsele võitluskaaslasele sel moel löögi selga. Tuletades meelde poliitilisi kohtuprotsesse, mis saatsid apartheidi ajal ARKi juhte vanglasse, asus Zuma avalikult välja käima vandenõuteooriaid tema vastu esitatud süüdistuste kohta, mida tema toetajad veelgi võimendasid. Nad alustasid kogu riigis kampaaniat, mille käigus tuli erakonna kohalikesse rakukestesse juurde hulganisti noori sõjakaid liikmeid, püüdes sel moel ARKi „tagasi võtta”.

„See oli väga äge võitlus,” sõnas üks Zuma põhistrateege, jättes mulje, nagu oleks tegemist olnud päris lahinguga. Igal juhul oli see äärmiselt tõhus. Noorte ja vaeste kurtmised, kellele Lõuna-Aafrika vabastanud auväärne erakond polnud kuigi palju tähelepanu pööranud, tõusid kiiresti esiplaanile. Zuma vägistamisprotsessi ajal pidasid tuhanded toetajad iga päev miitingut Johannesburgi ülemkohtu ees: mõned karjusid „Põletage see lita!”, teised kandsid T-särke kirjaga „100% ZULU BOY„, enamik aga avaldas meelt Mbeki ja hämarate jõudude vastu, kes nende meelest seisid süüdistuse taga. Zuma toetus erakonnas kasvas järsult, puhkes lausa „tsunami”, kui kasutada ühe erakonnajuhi väljendit.

Paljude mustanahaliste seas on kannatlik suhtumine valitsusse asendunud terava küsimusega, kuidas ja millal hakkab poliitiline võrdsus kandma ka majanduslikke vilju.

16. detsembril 2007. aastal istusid Thabo Mbeki ja Jacob Zuma ARKi üleriigilisel konvendil külg külje kõrval suures telgis Polokwane linna lähedal – samas kohas, kus omal ajal olid sissid saabunud naaberriikidest Lõuna-Aafrikasse. Nende pea kohal rippus hiiglaslik loosung kirjaga “ADVANCING IN UNITY TOWARDS 2012” (“Ühtsuses edasi 2012. aastasse”), kuid kõik see oli näitemäng. Mõlemad soostusid oma kandidatuuri esitamisega erakonna presidendi kohale – see oli esimest korda poole sajandi jooksul, kus sellele kohale tekkis konkurents. Mbeki on lühikest kasvu, kõhn, veidi vallatu olemisega ning konvendi avapäeval kandis ta lihtsat sinist särki ja khakivärvi pükse. Vaadates kogu maalt kogunenud käratsevaid saadikuid, kergitas ta suuri kulme, justkui imestades, millisesse seltskonda ta on sattunud.

Tal oli jäänud presidendiametis olla veel üle aasta, aga ta teadis, et kui kaotab konvendil kontrolli erakonna üle, kaob kiiresti ka tema võim riigipeana.

Partei esimees ja Mbeki liitlane Mosiuoa „Terror” Lekota aitas Zumal tahtmatult demonstreerida, kui kiiresti võib see juhtuda. Lekota kõne ajal silmitses Zuma teda ükskõikselt nagu karjus kitse. Zuma toetajad hõiskasid ja pööritasid kiiresti käsi nagu jalgpallifanaatikud, kes annavad märku, et on aeg mängija välja vahetada. Kahel korral, kui juba tundus, et konvent vajub täielikku kaosesse, noogutas Zuma peaga kergelt oma liitlase, peasekretär Kglamea Motlanthe suunas. Mõlemal korral Motlanthe tõusis, andis Lekotale märku eemale astuda ja sammus ise lavale ning samal ajal kära vaibus ja 4000 delegaadi seas valitses taas kord.

Kui kolm päeva hiljem loeti hääled kokku, oli Zuma Mbekit võimsalt löönud: 2329 häält 1505 vastu. Teadaande peale puhkes rahvas möirgama. Laval istusid kuue tippametniku toolil nüüd Zuma ja tema viis toetajat. Rohelisse ja kuldsesse ehk ARKi värvidesse rõivastunud Zuma pilk oli pööratud paremale, kus tema lüüasaanud rivaal istus kokkupandavate metalltoolide otsas, nähes välja nagu tormi käes murdunud ja räsida saanud vihmavari.

Aga Mbeki halvemad päevad olid veel ees. 2008. aasta septembris lükkas kohtunik Zuma vastu esitatud korruptsioonisüüdistuse tagasi ning toetas päris pikas otsuses algselt Zuma advokaatide suust kõlanud mõtet, et president ja valitsus olid kohtuasja sekkunud. Apellatsioonikohus tühistas hiljem otsuse, aga see juhtus juba pärast seda, kui ARKi üleriiklik täitevkomitee oli otsustanud loobuda Mbeki seadmisest presidendikandidaadiks. Mbeki eelistas mitte põhjustada põhiseaduslikku kriisi ja astus tagasi. Koos temaga lahkusid ametist asepresident ja mitmed ministrid (kuni aprillivalimisteni määrati ametisse presidendi kohusetäitja). Seejärel teatasid Mbeki truud järglased, sealhulgas Terror Lakota, et lahkuvad ARKi ridadest ja asutavad uue erakonna. Noortejuhid hakkasid mitmel pool nimetama neid prussakateks või, mis veel hullem, askariteks ja impimpideks, võttes sel moel kasutusele samad sõnad, millega apartheidiajal tähistati liikumisse imbunud reetureid ja nuhke.

Presidendi ametist lahkumise päeval helistasin Zumale, kes viibis oma kodus Johannesburgis. Ta lausus, et tema meelest on kurb, et kunagine sõber ei saanud oma ametiaega lõpuni täita. Ometi oli just Zuma see, kes viis Mbekile teate, et ta peab ametist lahkuma. „Aga eks te ju teate,” märkis Zuma, „et ta käitus minuga palju hullemini.”

Möödunud aasta oktoobris, kümme kuud pärast tõusmist ARK juhiks, külastas Zuma juba peaaegu kindla tulevase Lõuna-Aafrika presidendina Ühendriike. Kuu aega varem alanud ülemaailmse flnantslanguse ajal oli Lõuna-Aafrika valuuta nõrgenenud ja börsikäive ohtlikult kahanenud, mis tekitas muret rahvusvahelistes investorites. Zuma võimu ajaks kavatsetavad suured plaanid alates vaesuse leevendamisest maapiirkondades kuni uute staadionide ehitamiseni 2010. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlusteks sõltuvad väga tugevasti välisinvesteeringutest. Sestap lendas ta teisele poole ookeani osaliselt ka selleks, et vähendada vapustust, mis tabab Ameerika poliitilist ja rahanduslikku eliiti Lõuna-Aafrika kaldumisel vasakule.

Visiidi viimasel päeval võttis ta ette Wall Streeti, kohtudes eraviisiliselt investeerimispankurite ja The Wall Street Journali toimetajatega. Ma tabasin ta kesklinnas Harvardi klubi saalis, kus väike rühm mõjukaid investoreid oli kogunenud lakitud puitlaua taha, et teha tutvust uue juhiga. Konservatiivses mustas ülikonnas ja traditsioonilise punase lipsuga Zuma pööras peopesad üles, justkui sooviks teada anda, et on tulnud relvastamata. Toonane kindlustusgigandi AIG asepresident Frank Wisner asus otse kogunenute põhimure kallale: et Zuma kandideerimist presidendiks olid toetanud Lõuna-Aafrika vasakpoolsed (ametiühingud ja kommunistlik partei), siis kuidas ta “reageerib survele muuta majanduspoliitikat”?

Naine ootas teda kümme aastat, mil ta oli vanglas, ja siis veel neliteist aastat, kui ta oli paguluses.

„Me ei hakka poliitikat muutma,” lausus Zuma otse Wisnerile silma vaadates ja rääkis juba mitmendat korda tol hommikul, et erakonna kollektiivne juhtimine tähendab ühtlasi seda, et valitsuspoliitika pannakse pikaks ajaks paika. Lõuna-Aafrika vajab „tasakaalu”, lausus ta peaaegu kõhuli lauale kaldudes. Majandus nõuab ka edaspidi aktiivset sekkumist, sest turg ei ole veel suutnud korrigeerida varasemaid rassilisi ja klassilisi ebakõlasid.

Mbeki administratsioon aitas 12 miljonit vaest lõuna-aafriklast, pakkudes neile sotsiaaltoetust, sõnas Zuma. „Aga me tahame luua arenevat riiki, mitte heaoluriiki.” Uus valitsus reformib põhjalikult haridussüsteemi, seab rõhu kutseoskuste omandamisele ja loob kiiresti viis miljonit uut töökohta. Zuma kõhkles hetke ja uuris peopesasid, enne kui jätkas. Ta lausus, et aeg surub peale ning vaja on kiiresti tagada, et kas või hilinenult järgneks 1994. aastal saavutatud poliitilisele vabanemisele aineline vabadus. Vastasel juhul võib kogu riiki tabada plahvatus. Tohutu ebavõrdsuse säilitamine, ütles ta otse Wisnerile silma vaadates, on „viitsütikuga pomm”.

Suvepäike vajus kui lontis õhupall silmapiiri suunas, kui Zuma saabus koos saatjaskonnaga lõpuks valimiskoosolekule mägises Limpopo provintsis. Käes oli märtsi lõpp, 2009. aasta valimisteni oli jäänud kuu aega ning Zuma oli viibinud kampaaniareisil alates New Yorgist naasmisest. Lagedale väljale oli inimesi, kes kõik tahtsid teda näha, hakanud kogunema juba kell üheksa hommikul. Nüüd oli end sinna surunud kümneid tuhandeid inimesi, kelle huulilt vallandus juubelduspurse, kui Zuma lavale astus. Üsna esireas, Zumast veidi vasakul, seisis noor naine, käes isevalmistatud rist mehe pildi ja nimega, mille alla oli konarlike tähtedega kirjutatud „BLACK JESUS„ („Must Jeesus”). Zuma tõstis pea, lõi käed kokku ja kummardas naise suunas.

Mitte kogu maal ei armastatud Zumat nii ülevoolavalt. Kampaania viimastel nädalatel näis, et ARK kaotab Lääne-Kapimaa provintsis suurimale opositsioonijõule Demokraatlikule Liidule. Koosade kodumaal Ida-Kapimaal näitasid küsitlused Mbeki toetajate erakonna mõjuvõimu tugevnemist. Kuid KwaZulu-Natalis ja veel mitmes provintsis oli ARKi toetus enneolematu. Vaestes asulates ja mujal maapiirkondades tervitati erakonnajuhti sama entusiastlikult kui Limpopos, otsekui oleks ta tõesti messias.

Mitu kuud varem oli ARK pöördunud terve rea arvatavate valijarühmade poole. Parteistrateegid kuulasid hoolikalt murelikke küsimusi ja vihapurskeid nii ARKi kui ka valitsuse pihta, mis ei olnud suutnud ellu viia suurejoonelisi plaane tagada parem haridus, võidelda kuritegevusega ning edendada majandust. „See oli päris hirmus,” sõnas üks koosolekutel osalenutest. Ent ARKi ajalooline roll suutis siiski endistviisi suurema osa inimesi enda külge köita ja vaid vähesed kavatsesid kellegi teise poolt hääletada. Zuma sõnul ilmnes selgelt rassiline lõhe. „Valgenahalised arvavad, et ta on süüdi” korruptsioonis, milles teda oli aastaid süüdistatud, sõnas üks fookusrühmadega tegelenutest. „Mustanahalised nii ei arva.”

Juba mitu nädalat enne valimisi määras Zuma kindlaks üleminekumeeskonna, kes pidi ette valmistama tema ametisse pühitsemist mais. „Sinna ei ole midagi parata: on selge, et nende meelest oleks pidanud midagi ette võetama juba eile,” ütles ta päev pärast Limpopo valimisüritust. „Meil on vaja liikuda… Kui me tahame edu saavutada, peame me midagi muutma. Me ei saavuta edu, kui me jätkame sama kiiruse ja samade meetoditega.” Kui ma tuletasin meelde, et ta oli New Yorgis investoritele lubanud, et majanduspoliitikat ei muudeta, Zuma köhatas ning hakkas selgitama erinevust hädavajalike kohanduste ja muutuste vahel, mis võivad välismaalasi murelikuks muuta. Ta pöördus ja vaatas mulle teraselt silma, nagu poleks äkitselt kindel, kas tema sõnad ikka veenavad. Ma küsisin: „Kas need teie muutused seisnevad siis kiiruses või sisus?” Ta niheles toolil ja pidas pausi. „Võib-olla mõlemas,” vastas ta siis.

Ma meenutasin märki, mis kuulutas ta „mustaks Jeesuseks”, arvates, et see võib teda kimbatusse ajada. Eksisin. „Minu jaoks väljendas see suuri ootusi,” lausus ta. „Te ju teate, et Jeesus oli ülim inimene, Jumala enda poeg, kes tuli meid aitama. Ma arvan, et nende arvates nüüd see juhtubki.”

Ma mainisin salvavat arvamusartiklit riigi mõjuvõimsa nädalalehe Sunday Times esiküljel, mida olin just äsja lugenud. Selle pealkiri oli „Killing the Dream to Save One Man” (.Unistuse hülgamine ühe mehe nimel”) ning autoriks ajalehe arvamustoimetuse liige Mondi Makhanya, Zuma koduprovintsist pärit endine ARKi aktivist. Ta kirjutas parteijuhtide, sealhulgas mõningate kabinetiliikmete jõulistest pingutustest selle nimel, et riigiprokuratuur ei uuriks edasi Zuma kohal juba 2005. aastast rippuvaid korruptsioonisüüdistusi. Makhanya kinnitust mööda oli ARK süüdi „nii juriidiliste kui ka pahaendeliste” vahendite kasutamises erakonnajuhi päästmise nimel. Tegevusetus ajal, mil Zuma pääseb kohtuprotsessist, tähendanuks tema sõnul pealtvaatamist, kuidas „võimuklikk muudab meie riigi selliseks puudulikuks ja armetuks, mida põlatakse kogu maailmas”. Zuma sõnas veidi puisel toonil, et ei ole artiklit näinud, mispeale ma lugesin ette mõned teravamad kohad. „Sunday Times on propagandapamflett”, mitte ajaleht, ütles ta rahulikul häälel, nägu täiesti ilmetu. Riigiprokuratuur loobus Zuma asja uurimast aprilli algul, kaks nädalat enne valimisi.

Polügaamia on suulu kultuuris täiesti normaalne ning uues Lõuna-Aafrikas ka legaalne ja Zuma ei tunne mingeid süümepiinu oma vohava armuelu pärast.

Zuma või ka mõne teise temasarnase populisti esilekerkimine Lõuna-Aafrikas oli võib-olla vältimatu, kui pidada silmas poliitiliste ootuste ja majandusliku tegelikkuse ebakõla. Nüüd seisab küsimus selles, kas ta suudab rakendada kampaania ajal ilmutatud populistliku energia üle suure üleriikliku muutustelaine teenistusse või hakkab tema administratsiooni iseloomustama jõhker ümberjagamine ja teatavate jõudude soosimine, mis seab riigi rajale, mis vaid harva viib püsivale õitsengule.

Limpopos kandis Zuma Nelson Mandela pildiga särki. „Elagu Jacob Zuma, ta elagu!” kihutas erakonna noorsooühingu juht rahvast üles. Zuma näis mikrofoni võttes puhanu ja õnnelikuna. Tema kõne põhituumaks oli tõdemus, et vabastuspartei on olnud viisteist aastat võimul ja et valitsuse töös esineb mõningaid „puudusi ja möödalaskmisi”. Ta lubas uut poliitikat, korruptsiooni vähendamist ja ametnike vastutuse tugevdamist. Need olid sõnad, mida Lõuna-Aafrika linnaeliit oleks võtnud vastu traagilise irooniaga, kuid siin ei kahelnud neis keegi. Kõne lõpetanud, pigistas ta käed rusikasse, sirutas ette, tõmbus küüru ja hakkas laulma „Tooge mulle mu kuulipildujat”. Rahvas ühines temaga lausa hämmastava kaasaelamisega. Nende ind paistis omamoodi nostalgiana, omasena ajale, mil revolutsioonilised muudatused on kohe algamas. Zuma ümises aina edasi, kõigutades end küljelt küljele. Ta liigub hästi ja on suurepärane tantsija, kuid riigis, kus vägivaldsete kuritegude tase on nii ilmatult kõrge, oli võõristav näha tulevast riigijuhti leelotamas teemal, mida kõike võiks ta teha oma relvaga.

Tants läbi, suundus Zuma kergel sammul vahekäiku, avatud käed üles sirutatud, ning rahvas hõiskas ja juubeldas. Ta kadus koos reisikaaslastega kiiresti luksusmaasturitest ja BMW sedaanidest koosnevasse autokolonni. Sireenid pistsid huilgama ja nad sõitsid minema. Suure ristiga naine taris nüüd oma kandamit suurivaevu kaenla all. Mulle jõudis järsku kohale, et naise kangelane ei olnudki selgitanud, miks ARKi valitsus oli takerdunud võitluses aidsiga ega olnud suutnud luua avaraid võimalusi majanduslikuks mobiilsuseks. Ehkki kätte oli jõudnud majanduskriis, ei olnud ta lausunud sõnagi, kuidas tema valitsus kavatseb juhtida riigi uude koidikusse. Ja muidugi ei olnud ta puudutanud kõige aktuaalsemat küsimust: kui ta on üles puhunud nii suured ootused ja kõigest hoolimata läbi kukub, kelle või mille poole pöördub siis rahvas, kes praegu ülistas teda oma päästjana?

Lõuna-Aafrikas tähistab üha enam klassivahet see, kas inimene sõidab või käib jala. Limpopost toimetasid ihukaitsjad Zuma mugavasse kodumajja Johannesburgis. Naine ristiga, kes oli kinnitanud, et usub, et Zuma suudab tõepoolest muuta tema elujärge, vantsis oma suure kandamiga mööda tolmust välja hurtsiku poole külas, kus inimesed teevad endiselt häda pange ja kus pole ei elektrit ega veevärki. Kuid praegu oli ta näinud ihusilmaga oma lunastajat ja uskus temasse pea religioosse veendumusega.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane