Isolatsionismist ja neutraliteedist liidusolidaarsuseni – Rootsi tee NATO liikmeks

Rootsi NATOsse kandideerimine tähendas ametlikku lõppu ligi 200 aastat kestnud täiesti teistsugusele strateegiale. Seda kutsuti Rootsi neutraliteedipoliitikaks või Rootsi erapooletuseks, aga selle põhieesmärk oli alati olnud selgesõnaliselt isolatsionistlik. See tähendas Rootsi säästmist sõjaõudustest, ükskõik, kas tema naabritele tungiti kallale, neid ahistati või okupeeriti. Neutraliteedipoliitika, millele oli 19. sajandi esimestel aastatel aluse pannud Rootsi kuningaks valitud Jean-Baptiste Bernadotte – endine Prantsuse marssal keiser Napoleoni alluvuses –, vahetas välja Rootsi eelmise riikliku strateegia. 

Kuni Soome loovutamiseni Venemaale 1809. aastal oli Rootsi aktiivselt osa võtnud Euroopa suurriikide rivaalitsemisest geopoliitilisel tasandil – seda vähemasti 17. sajandi algusest peale ehk ligi 200 aastat. Soome vallutamine Venemaa poolt oli ränk hoop mitte üksnes sõjaliselt, vaid kannatada sai rootslaste rahvuslik identiteet. Soome oli ju olnud Rootsi riiki täielikult lõimunud üle 600 aasta. 

Uutes oludes pühendus Bernadotte 1814. aastal Norrale uniooni peale sundimisele, et konsolideerida uut, väiksemat Rootsi kuningriiki, mille piire oleks hõlpsam Venemaa eest kaitsta. Seejärel ei tehtud Rootsi riiklikus strateegias ühtegi suurt muudatust kuni 1995. aastani, mil Rootsi astus poliitilisse, ehkki mitte sõjalisse ühendusse – Euroopa Liitu. 

Erapooletus kui osa identiteedist

Mõlema maailmasõja ning külma sõja ajal lähtus Rootsi riiklik strateegia maksiimist „mitteühinemine rahu ajal, et sõjas neutraalseks jääda“. Ent Rootsi taotles külma sõja vältel salajasi koostöölepinguid NATO liikmesmaadega, et seista vastu võimalikule Nõukogude rünnakule Rootsi pihta.

1970.–1980. aastail omandas Rootsi neutraliteedipoliitika uue, palju ideoloogilisema tähenduse. Külma sõja viimastel heitlikel aastakümnetel peeti neutraalset staatust mõnda liitu kuulumisest moraalselt ja ideoloogiliselt etemaks. Iseäranis seostus selle ideega sotsiaaldemokraadist peaminister Olof Palme. 

Rootsi taotles külma sõja vältel salajasi koostöölepinguid NATO liikmesmaadega, et seista vastu võimalikule Nõukogude rünnakule Rootsi pihta.

Seisukoht rajanes Rootsis toona populaarsel arusaamal, mille järgi mõlemad superriigid – USA ja Nõukogude Liit – olid üsna ühtemoodi halvad. Lahusolekut kummastki alliansist peeti paremaks seisukohaks nii moraalselt kui ka geopoliitiliselt. Neutraliteedipoliitika isolatsionistlik aspekt, mis vaevalt oli moraalselt etem, vaikiti niisiis maha. Sestap pälvis neutraliteedipoliitika rootslaste rahvuslikus identiteedis keskse koha. Olla rootslane tähendas liitudesse kuulumise asemel olla erapooletu.

Enamuse toetus liikmesusele

Seetõttu võinuks arvata, et kui pärast kahe sajandi pikkust neutraliteeti soovis Rootsi NATOsse astuda, oleks enamik rootslasi avaldanud üllatust ja kohkumust. Mitu Rootsi kommentaatorit serveeriski asja nii: otsus tehti „kiirustades“, otsuseni „polnud jõutud demokraatlikul teel“, debatti oli „lämmatatud“ ja ajakava oli „lühikesevõitu“. Tõtt-öelda domineerisid rahvusvahelises vastukajas Rootsi otsustele samuti üllatusavaldused.

Tegelikkuses oli Rootsi otsus NATOsse kandideerida kulminatsiooniks pikale arengule, mis oli alanud enam kui 20 aasta eest. Esimese parteina asusid NATOsse kuulumist pooldama liberaalid (endine Rahvapartei) 1999. aastal. Praegune juhtiv opositsioonipartei, paremtsentristlik Moderaadid muutis oma suhtumist liikmesuse kasuks 2003. aastal. Teised paremtsentristlikud parteid – kristlikud demokraadid ja Keskpartei – muutsid samamoodi oma poliitikat 2015. aastal. Parempopulistlik Rootsi Demokraadid oli kaua NATOsse kuulumise vastu. Ent kui 2020. aastal nimetati Rootsi julgeolekudoktriinis ametlikult „NATO-varianti“ soovitavaks, muutsid nad oma arvamust. Partei asus NATOsse astumist edendama 2022. aasta algul niipea, kui ilmnes, et Soome tahtis sinna kandideerida. Liikmesuse vastu jäid parlamendis Roheline Partei, Vasakpartei (endine Kommunistlik Partei) ning praeguse vähemusvalitsuse ainus erakond sotsiaaldemokraadid. Seega on 2022. aasta algusest alates pooldanud NATO liikmesust tugev parlamentaarne enamus, isegi enne kui sotsiaaldemokraatlik valitsus meelt muutis.

Rootsi otsust mõjutanud tegurid 

Rootsi avaliku arvamuse suhtumine NATOsse kuulumise kohta on samuti aja jooksul tunduvalt teisenenud. Ligi 20 aastat pärast külma sõja lõppu oli NATO liikmesuse vastu rootslaste väga tugev enamus: kuni 2013. aastani oli vastu 50–70 protsenti. Alates 2013. aastast kuni 2022. aastani on NATOsse kuulumist pooldanud Rootsi elanikkonnast umbes kolmandik, kolmandik on olnud vastu ning kolmandikul on arvamus puudunud. Küsitlus 2022. aasta aprillis näitas, et NATOsse kuulumise poolt oli Rootsi elanikkonnast 57 protsenti ja vastu kõigest 22 protsenti. Kui 2022. aasta mais otsustas Rootsi liikmeks kandideerida, ei tehtud otsust sugugi sisemaise rahulolematuse foonil.

Mis pani Rootsi valitsust, täpsemalt sotsiaaldemokraatide parteid meelt muutma? Esile tasub tõsta kolme tegurit. Esiteks 24. veebruaril Venemaa alustatud agressioonisõda Ukraina vastu. Rootsi valitsuse ametlik seisukoht on, et sõda tähendab Euroopa julgeolekukorraldusele sedavõrd suurt katsumust, et revideerimist vajavad kõik varasemad strateegiad ja poliitikad, sealhulgas Rootsi erapooletus. 

Euroopa julgeolekut on kasvõi ainult viimase saja aasta jooksul ennegi tõsiselt ohustatud: maailmasõjad, külm sõda, Nõukogude Liidu kallaletung Ungarile ja Tšehhoslovakkiale – ükski neist ei sundinud Rootsit neutraliteedist loobuma. Et seda poliitikat ei muudeta, oli Rootsi peaministri ametlik seisukoht veel alles 2022. aasta märtsi alguses. Ent veel samal kuul hakkas peaminister Magdalena Andersson NATOga ühinemisse soojemalt suhtuma ning valitsus kutsus kokku uurimisrühma, mille ülesanne oli koostada raport tagajärgedest, mida avaldab Venemaa sõda Ukraina vastu. Kui raport mais avaldati, soovitati selle järeldustes kõige adekvaatsema vastusena Vene agressioonile NATOsse astumist.

Kui 2022. aasta mais otsustas Rootsi liikmeks kandideerida, ei tehtud otsust sugugi sisemaise rahulolematuse foonil.

Järgmise teguri tähtsust Rootsi kandideerimisele NATOsse pole võimalik ülehinnata: see on Soome valitsuse käitumine. Juba 2021. aasta ametlikes uusaastakõnedes andsid Soome president Sauli Niinistö ja peaminister Sanna Marin mõista, et Soomel on kavas NATOsse astuda. Soome valitsus tegi uurimisrühmale ülesandeks analüüsida NATOsse kuulumise plusse ja miinuseid. Kui rühma raport koos järeldustega aprillis avaldati, selgus, et tugevat rõhku asetati argumentidele liikmesuse kasuks. Seejärel sõitis peaminister Marin Stockholmi ja kohtus oma Rootsi kolleegiga, märkides, et Soome otsustab peagi, kas liikmeks kandideerida. Ehkki seda otsesõnu välja ei öeldud, oli päevselge, et Soome oli alustanud teekonda NATOsse. 

Rootsi poliitiline ja sõjaline koostöö Soomega on ülimalt tihe, mõlemal riigil on ühine ajalugu ning nad sõltuvad teineteisest geostrateegiliselt. Seega sai järjest ilmsemaks, et Soome liikmeksastumine toob peaaegu endastmõistetavalt kaasa Rootsi samasuguse avalduse. Kui Soome astub allianssi, siis Rootsi väljajäämine oleks olnud enamiku Rootsi analüütikute, sõjaväelaste ja ka sotsiaaldemokraatlike funktsionääride arvates täiesti vastuvõetamatu nii poliitilistel, geostrateegilistel kui ka puhtalt sõjalistel põhjustel.

Rootsi otsuse taga oli veel kolmas tegur, mida nimetatakse harva, ehkki see on ülimalt tähtis. Seda tegurit võib nimetada kaitsevajakuks. Kogu külma sõja vältel oli Rootsi julgeolekupoliitika, niisiis neutraliteedipoliitika garantiiks väga tugev kaitsehoiak. Veel 1980. aastail oli Rootsi kaitsevägi suuteline mobiliseerima 800 000 sõjaväelast, sinna kuulusid 30 armeebrigaadi, üle 300 moodsa kodumaal toodetud hävituslennuki, umbes 55 pealveelaevast ja 12 allveelaevast koosnev laevastik, tugev rannakaitsesuurtükivägi ning 100 000 mehe suurune vabatahtlik riigikaitseorganisatsioon Hemvärnet (Kodukaitse). 800 000 sõjaväelast moodustab üle poole praegustest USA aktiivteenistuses relvajõududest. USA on Rootsist enam kui 30 korda suurema elanikkonnaga ning tal on konkurentsitult suurim kaitse-eelarve ja kaitsejõud terves maailmas.

See tähendab, et kuni külma sõja lõpuni võttis Rootsi oma relvastatud neutraliteeti väga tõsiselt ning kulutas aastakümnete jooksul kaitseks umbkaudu kolm protsenti SKTst. Põhjalik muutus toimus pärast külma sõja lõppu, kui relvajõude kärbiti ligi 90 protsenti. Tänapäeval suudab Rootsi hädavaevu välja panna 50 000 sõdurit, sealhulgas vaid ühe täieliku armeebrigaadi (ehkki tegeletakse veel kahe formeerimisega). Riigi õhujõududes on alla 70 hävituslennuki ning mereväes on korraga aktiivsed kõige enam seitse pealveelaeva ja kolm allveelaeva. 

Rahutuse asemel entusiasm 

Säärane kaitsevägi pole suuteline iseseisvalt Venemaa kallaletungile vastu hakkama. Toonane relvajõudude ülemjuhataja, kindral Sverker Göranson märkis 2013. aastal, et sõjalise rünnaku korral suudab Rootsi nädala jagu kaitsta riigist vaid üht väikest osa, näiteks Stockholmi piirkonda. See tunnistus oli tähtis põhjus, miks Rootsi avalik arvamus NATO suhtes sel aastal muutus. Need kolm tegurit seletavad suurel määral, miks Rootsi langetas tänavu mais otsuse NATO liikmeks kandideerida. Kuna erapooletus oli kuulunud rahvusliku identiteedi juurde, oleks võinud suurelt osalt Rootsi avalikkuselt oodata märkimisväärset rahutust. Tegelikkuses pole seda juhtunud. 

Türgi heakskiidu korral on geopoliitilised ja sõjalised muudatused Läänemere ja Arktika regioonis tohutud.

Sotsiaaldemokraatlik partei, kes on aastakümneid olnud neutraliteedipoliitika toetaja, korraldas sisedebati, mille tulemusena siseopositsioon kandideerimisele rauges täielikult. Otsuse vastu pole korraldatud ühtegi suuremat meeleavaldust – neist, mis on toimunud, on igaühte väisanud alla 800 inimese. Ehkki vasakule kalduvates elitaarsetes massimeediaväljaannetes on avaldatud üksikuid kriitilisi artikleid, on vastuseis kandideerimisele olnud märkimisväärselt tasane. See-eest entusiasm NATOsse astumise suhtes on relvajõududes, kaitse- ja välisministeeriumi personali, analüütikute ja teadlaste hulgas ning suures osas avalikkusest lausa käegakatsutav.

NATOsse astumine pole Rootsile siiski lõplikult kindel tingituna Türgi muredest Rootsi – ja vähemal määral Soome – suhete tõttu kurdi organisatsioonide ja üksikisikutega. Kõiki ühinemise tulemusi kirjeldada on küll veidi ennatlik, ent Türgi heakskiidu korral on geopoliitilised ja sõjalised muudatused Läänemere ja Arktika regioonis tohutud. Läänemerest saab NATO sisemeri, mis õigupoolest meenutab olukorda 17. sajandi keskpaigas, kui Läänemere rannikud kuulusid enamjaolt Rootsi kuningriigile. Koostööd liitlaste või partneritega Vene agressiooni heidutamiseks või tõrjeks on Rootsi lõppude lõpuks harrastanud – ehkki mõnikord väga diskreetselt – üle 300 aasta. Selles mõttes pole Rootsi astumine NATOsse mingi üllatus.