juuli 29, 2008

Islamistlik Iraan ning Lähis- ja Kesk-Ida julgeolekuprobleemid

Vene Iraani-ekspert Vladimir Sažin ennustab, et Iraani Islamivabariik kujuneb imaam Khomeini järelkäijate pingutuste tulemusel šiiitlikuks Pärsia impeeriumiks.

Vene Iraani-ekspert Vladimir Sažin ennustab, et Iraani Islamivabariik kujuneb imaam Khomeini järelkäijate pingutuste tulemusel šiiitlikuks Pärsia impeeriumiks.


Vladimir Sažin

Islamistlik Iraan ning Lähis- ja Kesk-Ida julgeolekuprobleemid

Vene Iraani-ekspert Vladimir Sažin ennustab, et Iraani Islamivabariik kujuneb imaam Khomeini järelkäijate pingutuste tulemusel šiiitlikuks Pärsia impeeriumiks.

Pealkirjas püstitatud teema lühikokkuvõte kõlaks järgmiselt: täna on Lähis- ja Kesk-Ida julgeoleku suurim probleem islamistlik Iraan.
Mõne kuu eest, analüüsides presidendivalimiste tulemusi, kus teatavasti võitis islamiradikaal Mahmud Ahmadinejad, kirjutasin ma nii: “Ei tasu teha apokalüptilisi prognoose. Pole usutav, et Iraani Islamivabariigi poliitika muutub kardinaalselt. Jah, riigis keeratakse mutrid kõvemini kinni, algab järjekordne voor võitluses šariaadi normide ja eeskirjade täitmise eest, võib-olla tugevneb tsensuur ajakirjanduses ja kultuurielus, propaganda… Ka välispoliitikas pole oodata järske pöördeid. Iraan ei toimi vaakumis. Teda seovad tuhanded niidid ülejäänud maailmaga ning ta sõltub suurel määral muust maailmast. Muidugi on täiesti võimalik, et suhete normaliseerimine USAga nihkub taas edasi, et tugevneb mingil määral Iraani-Iisraeli vastasseis, ägeneb Ameerika- ja Iisraeli-vastane retoorika.”1
Tänaseks on selge, et ma eksisin ega osanud ette näha, et Iraani uus juhtkond arendab retoorika absurdini ning jõuab vastasseisus sisuliselt kogu maailmaga äärmise piirini. Ja seda kõike ajal, mil Iraan peab Euroopa Liiduga väga olulisi kõnelusi oma tuumaprogrammi üle.
Oma neljakuulise ametiaja kestel on Iraani presidendil Mahmud Ahmadinejadil vaevalt vahele jäänud nädalat, kus ta poleks kutsunud “Iisraeli maailmakaardilt minema pühkima”, kõrvaldama Lähis-Idast “sionistlikku mädapaiset” või keeldunud uskumast holokausti.
Oma ärevust on väljendanud enamik maailma riike, kaasa arvatud Palestiina omavalitsus ja Vatikan, isegi Iraani partnerid Hiina ja Venemaa, kõnelemata juba Iisraelist, USAst ja Euroopa Liidust. ÜRO on ametlikult hukka mõistnud Iraani presidendi lühinägelikud avaldused. Ka Islamikonverentsi Organisatsiooni liikmed ei ole Iraani presidendi väljaütlemistest vaimustuses.
Kuid paraku paistab, et rahvusvaheline hukkamõist, mida võis täheldada juba pärast Iraani radikaalse presidendi esimesi avaldusi, ei suuda teda kuidagi mõjutada. Miks?
Praegu ei pruugi enam kahelda, et president Ahmadinejadi hukkamõistu pälvinud avaldused ei ole mitte tema isiklikud arvamused ega isegi kõigest propagandistlik retoorika Iraani-Iisraeli igaveses ideoloogilises võitluses. Selles väljendub riigi uus poliitiline joon pärast kuusteist aastat kestnud konservatiivset (Rafsanjani) või liberaalset (Khatami) pragmatismi. Sealjuures pole president Ahmadinejadi uue kursi Iisraeli-vastane komponent ilmselt sugugi mitte põhiline, vaid pigem provokatsiooniline, ärgitav.
Tõuseb veel üks küsimus: miks tekkis Iraani klerikaalsel “kulissidetagusel”, mis juhib tegelikult maad juba 26 aastat, just praegu vajadus radikaalsema poliitika järele ning soovi naasta islamirevolutsiooni-aegse propagandistliku retoorika juurde?
Iraani reformide lugu
Meenutame, et revolutsioonilised vapustused, “tawhidi majanduse” eksperimendid ning kaheksa aastat väldanud Iraani-Iraagi sõja tagajärjed tõid 1980. aastate lõpuks kaasa maa sotsiaalmajandusliku allakäigu. Islamirežiimi iseloomustava ajatolla Khomeini loodud julma süsteemi potentsiaal oli ammendunud. Riigi vaimulikest juhtkond sai sellest hästi aru. Edasiseks arenguks ja režiimi kindlustamiseks oli vaja reforme, sest küsimus seisnes islamivabariigi kui sellise ellujäämises.
Just sel kriitilisel hetkel tõsteti presidendiametisse pragmaatikud: algul Rafsanjani, seejärel Khatami. Ali Akbar Hashemi Rafsanjani lõi oma kaheksa-aastase presidendivõimu ajal (1989 – 1997) tingimused maa väljatoomiseks “tawhidi majanduse” tupikust ja viis läbi majandusreforme, mis muutsid sõja ajal Iraagiga rakendatud “sõjaka islamismi” mobilisatsioonimajanduse efektiivsemaks.
Eriti otsustavalt liikus režiimi moderniseerimise suunas aga Mohammad Khatami, kes oli president aastail 1997 – 2005. Khatami läbimõeldud ja ettevaatlik poliitiline kurss, mis sisepoliitikas oli suunatud reformide aktiveerimisele ja demokraatiasfääri laiendamisele ning välispoliitikas sisulise blokaadi läbimurdmisele, ise tekitatud isolatsioonist pääsemisele ja islamivabariigi avamisele kogu maailmale, muutis tasapisi Iraani Islamivabariigi mainet maailma silmis. Mõistagi aitas see kaasa Iraani osalemisele maailma poliitilises ja majanduselus ning riigi majanduse tugevnemisele.
Iraani kahe silmapaistva täidesaatva võimu juhi kuusteist aastat kestnud valitsemisperioodil tugevnes riik kõigile vastuoludele ja vigadele, taandumistele ja läbikukkumistele, miinustele ja valearvestustele vaatamata ometi märgatavalt ning riigist sai Lähis- ja Kesk-Ida üks tähtsamaid.
Ometi tuleb õigluse huvides märkida, et viimastel aastatel on Iraani potentsiaali tugevnemises peamist osa etendanud nafta ja gaas. Alates 1998. aastast on Iraani naftaekspordi tulud kasvanud neli korda, 11 miljardilt dollarilt selleks aastaks prognoositava 40 miljardi dollarini.2 Ameerika energeetikainfo osakonna ühe ettekande kohaselt on Iraani naftavaru hinnatud 90 miljardile barrelile.3 Sealjuures mainitakse, et Iraan on praegu Lähis- ja Kesk-Idas suurim raske nafta eksportija.
Niisiis on Iraani võimalused ammutada naftat ja gaasi, seda eksportida ja seeläbi ka ülitulu saada endiselt väga soodsad.
Tänu Rafsanjani, Khatami ja nende kaastöötajate pingutustele on loodud vajalik infrastruktuur, olemas on nii vajalikud finantsvarud kui ka maavarad ise, mille vastu tunneb huvi kogu maailm. Kuid kõigi kuusteist aastat väldanud reformide sotsiaalmajanduslike plusside juures ähvardasid need Khomeini režiimi alustalasid, mille päästmiseks ja tugevdamiseks need omal ajal käivitati. Reformi alustanute tahtmisest sõltumata viisid reformid ühiskonna aina kaugemale khomeinismi põhiliinist.
Reformide loogika, kahe liidri (eriti Khatami) sise- ja välispoliitika loogika dikteeris vajaduse väljuda juba ajatolla Khomeini seatud raamidest. See nõudis mõningate põhiseaduse sätete ümbervaatamist, eriti selles osas, mis puudutab presidendi õigusi ja kõrgemate teokraatlike institutsioonide rolli. Ennekõike seadis see aga kahtluse alla Iraani Islamivabariigi kõige tähtsama aluse, velajat i-faqih’i printsiibi, mis andis pikemas perspektiivis täiesti reaalse võimaluse režiimi muuta. Seda ei saanud Iraani usuliider ajatolla Khamenei, tema lähikond ja enamik konservatiivsest vaimulikkonnast kuidagi lubada. Nad vajasid oma võimu säilitamiseks Khomeini režiimi taastamist ning kahe presidendi kursi muutmist.
Kaks moorlast Rafsanjani ja Khatami olid oma töö teinud: nad olid režiimi päästnud ja seda tugevdanud. Nüüd võisid nad minna.
Khomeinismi põhilist poliitilist liini võis 2005. aasta suvel presidendivalimiste seitsmest kandidaadist kaitsta ainult üks: Mahmud Ahmadinejad, kes on ustav islamirevolutsioonile, noor, aus, poliitilistest intriigidest üsna puutumata ning üpris juhitav (tõsi, seda näitab tulevik). Pealegi ei kuulu ta ametlikult vaimulike ridadesse, kellest on rahvas hakanud tasapisi tüdima. Pole põhjust kahelda, et Ahmadinejadi kandidatuuri valisid juba ammu enne valimisi välja Iraani usuliider ja tema lähikond.
Ahmadinejadi uus poliitika
Viimaste kuude sündmused on näidanud, et Iraani president õigustab nende ootusi. Ahmadinejadi esimesed sammud annavad tunnistust, et ta pole mitte juhuslikult imaam Khomeini ettenäidatud rajale. On loomulik, et khomeinismi poliitilis-ideoloogilisse sängi naasmisega kaasneb igasuguste liberalismi ilmingute väljajuurimine eriti ideoloogia vallas. Imaami jälgedesse astununa on ta juba keelanud riigis lääne muusika. Koos muusika ja lauludega keelati ka filmid, mis propageerivad muslimitele sobimatuid väärtusi. Sellisteks on näiteks filmid, milles kujutatakse “ülbeid suurriike” – ilmselge vihje USA-le. Iraanlased on seda juba kogenud imaam Khomeini ajal. Arvatavasti tähendab see president Ahmadinejadile ainult suure tee algust. Kuid praegu pole vähemalt muu maailma silmis peamine mitte see. Peamine on välispoliitilise kursi järsk pööre radikaalsuse suunas.
Kahtlemata tunneb ta, et tema tegusid toetavad võimsad kodumaised struktuurid. Eelkõige vaimulikkonna radikaalsed rühmitused, eriti Ahmadinejadi vaimse õpetaja, Qomis suurt religioosset keskust juhtiva ajatolla Mesbah Yazdi lähikondlased, aga ka islamifondid, Islamirevolutsiooni valvurite korpus ning alluv vastupanuliikumine Basij.
Pole juhuslik, et president on oma Iisraeli-vastased avaldused teinud “Iraani vaimse liidri ajatolla Ali Khamenei täielikul heakskiidul”. Iraani vaimulikkond on president Mahmud Ahmadinejadi igati toetanud. Nii kinnitas Iraani vaimset liidrit valiva asjatundjate kogu esimees ajatolla Ali Meshkini 16. detsembril avalikult, et presidendi avaldused on olnud igati loogilised ja väljendavad kõigi iraanlaste arvamust.
Ahmadinejadi on toetanud ka Iraani parlamendi Medžlise eesistuja Gholam Ali Haddad-Adel, Iraani võimuorganitest ühe tähtsaima, kõrgeima riikliku julgeoleku nõukogu juht Ali Larijani, islamirevolutsiooni valvurite korpuse komandör kindralmajor Safavi, infoministeeriumi (tegeleb luure ja julgeolekuga) juht Gholam-Hussein Mohseni-Ejei ning peaprokurör Najafabadi. Iraani välisminister Manushehr Mottaki on kinnitanud, et president Mahmud Ahmadinejadi esitatud seisukoht suhete osas Iisraeliga “väljendab Iraani Islamivabariigi poliitikat”.
Saavutanud finantsilise ja suhteliselt märkimisväärse majandusliku võimsuse ning paljude riikide energiadoonori rolli, jõudis Iraani valitsev eliit uue presidendi isikus järeldusele, et on saabunud aeg ilmutada ennast islami tsivilisatsiooni üleilmse keskmena, vankumatu islami ideaalide eest võitlejana, kes ühendab kogu maailma muslimid võitluseks “üleilmse sionismi ja Ameerika imperialismi” vastu, ning piirkondliku suurriigina.
Õige aeg hakata suurriigiks
See õige aeg on just praegu. Eile oli veel vara – jõudu oli liiga vähe. Homme on juba hilja: oma lahendusele läheneb piirkonna võtmetähtsusega Palestiina probleem (paraku tundub, et pärast seda, kui äsjastel Palestiina valimistel võitis radikaalne ja äärmuslik organisatsioon Hamas, lükkub see edasi), tugevneb juba praegu selgesti ilmnev araabia ja islami riikide Iisraelile lähenemise tendents, Iraani tuumaprobleemi lahendamise käik võib aga võtta Teheranile ebasoovitava suuna.
Pealegi on ka nafta ja gaasi hind parajasti Iraanile väga soodus. Nii leitigi Teheranis, et just nüüd tuleb avalikkuse ette tuua plaan teha Iraanist mitte ainult Lähis-Ida, vaid märksa ulatuslikuma piirkonna suurriik.
Selles mõttes pakub omajagu huvi hiljuti Iraanis koostatud niinimetatud 20 aasta perspektiivplaan. 13. detsembril Teherani konverentsil esinedes teatas Iraani soovituste nõukogu sekretär Mohsen Rezai, et plaani kohaselt peab Iraan kahekümne aasta pärast olema arenenud ja piirkonnas domineeriv riik. Rezai, kes on muide endine revolutsioonivalvurite komandör ning juhtis isiklikult perspektiivplaani koostamist, rõhutas: “See dokument annab ühiskonnale ja riigi juhtkonnale suunised Iraani majandusliku, poliitilise ja kultuurilise arengu planeerimiseks ning juhtimiseks.”4
Lisaks sellele, et plaani kohaselt peab Iraan kahekümne aasta pärast hõivama piirkonnas majanduse, teaduse ja kultuuri arengu poolest esikoha, näeb see veel ette – see on oluline! –, et “Iraanist saab islamimaailma ja tsivilisatsiooni innustaja, millel on selge revolutsiooniline ja iraanlik identiteet, mis teostub konstruktiivsetes ja tõhusates rahvusvahelistes suhetes”.5
Niisiis tõendab mainitud dokument, et islamistlikus Iraanis on väga tuntavalt aktiveeritud klerikaalse khomeinistliku režiimi peamise ülesande teostamist – Iraani juhtimisel “ülemaailmse islamikogukonna ehk umma” loomist. See sihtmärk, mis on sätestatud Iraani põhiseaduse 11. artiklis6, on seatud kaugemat tulevikku arvestades (analoogia: vähemalt samasuguse perspektiiviga nagu ülemaailmse kommunismi rajamine).
Sealjuures ei tohi unustada, et see ülesanne püstitati juba ajatolla Khomeini valitsemisajal. Toona jäid aga nii ülesanne kui ka selle teostamise vaheetapid vaid loosungiteks. Täna on aga liberaalsete reformidega tugevdatud Iraan asunud islamiradikaalide eestvedamisel seda omalaadset “maksimumprogrammi” ellu viima. Mainitud strateegilisest põhiülesandest lähtuvalt võib eristada Iraani pikaajaliste poliitiliste eesmärkide kolme tasandit, mille täitmisele on riigi uus juhtkond nüüd suunanud suurimad pingutused.7
Eesmärkide esimene tasand on Iraani muutmine islamimaailma jõukeskuseks. Selle saavutamist tuleb hinnata üsna kaugeks (isegi kui jätta arvestamata muslimite enamiku, sunniitide ägedalt negatiivne suhtumine), sest selle tõusmine päevakorda pole mõeldav ilma Iraani muutumiseta Lähis- ja Kesk-Ida piirkondlikuks jõukeskuseks.
Teine tasand näebki ette islamivabariigi muutumist piirkondlikuks jõukeskuseks. Selle teostamiseks püüab Iraani juhtkond saavutada piirkonnas ideoloogilise, poliitilise, majandusliku ja sõjalise liidri rolli.
Kolmas eesmärkide tasand piirdub “rahvusterritooriumiga”, mis tähendab, et siin on prioriteedid seatud sisepoliitiliste ülesannete lahendamisele, eriti aga riigi sõjalis-poliitilise ja ideoloogilise stabiilsuse tagamisele, arenenud tööstusega, sealhulgas sõjatööstusega sõltumatu majanduse loomisele ning võimsate relvajõudude rajamisele.
Teherani uusvanas poliitikas võib eristada sise- ja välispoliitilist komponenti. Iisraeli hävitamine oli, on ja jääb, nagu õpetas juba imaam Khomeini, Iraani islamirežiimi peamiseks poliitilis-ideoloogiliseks eesmärgiks.8 Seepärast võib islamivabariigi uus president olla kindel, et Iraanis ei julge talle keegi vastu vaielda ja et tema selja taha ei asu mitte ainult politiseerunud radikaalid, vaid ka elanikkonna vaesed ja harimatud kihid. Täidesaatva võimu juht Ahmadinejad, kes valiti ametisse 36,5% kõigi hääleõiguslike iraanlaste toel9, püüab enda ümber koondada radikaalse ja konservatiivse tiiva lõhestunud rühmitused.
Jäikus ja resoluutsus tuumaküsimuses, millega astutakse vastu kahele suurimale šaitanile Iisraelile ja USA-le, ning nende satelliitidele Euroopas, annab presidendile samuti plusspunkte: kõik Iraani ühiskonna kihid soovivad näha oma kodumaad tuumariigina.
Iraan ja Palestiina
Ennekõike provotseerib Ahmadinejadi Iisraeli-vastane retoorika rahvusvahelist kogukonda. Teatavasti käib Lähis-Idas praegu keerukas Iisraeli-Palestiina rahuprotsess, niinimetatud teekaardi elluviimine. Üks Palestiina-Iisraeli konflikti rahumeelse lahendamise toetajaid on Venemaa. Venemaa föderatsiooninõukogu rahvusvaheliste asjade komisjoni esimees Mihhail Margelov märkis hiljuti täiesti õigustatult: “Jääb mulje, et Iraan on võtnud endale Lähis-Ida konflikti õhutaja rolli, millega ta teenib igasuguste äärmusjõudude huve.”10
Senaatoril on õigus. Iraani sõjalis-poliitilisest doktriinist johtuvalt tähendab Iisraeli-Palestiina dialoogi rahumeelne lahendus Iraani islamirežiimi ideoloogilis-poliitilisele süsteemile katastroofi. Seepärast ei tohi Teherani radikaalid seda lubada. Iraani presidendi Iisraeli-vastased avaldused kujutavad endast terroristlikku miini Venemaa, ÜRO, Euroopa Liidu ja USA loodud rahuteel.
Lisaks õhutavad Iraani presidendi antisemiitlikud avaldused islami-maade elanikkonnas vaenu mittemuslimite vastu, provotseerivad radikaalseid islamiste äärmuslikele tegudele ning soodustavad rahvusvahelise terrorismi aktiveerumist.
Polnud juhus, et äsja külastas Teherani palestiina äärmusrühmituse Hamas liider Haled Mishaal, kes kohtus nii Iraani presidendi kui ka maa usujuhi ajatolla Khameneiga. Kohtumistel jõuti ühisele seisukohale, et “vastupanurühmitused peavad jätkama džihaadi”.11
Kuid Iraani aktiivsus Iisraeli-Palestiina suhete suunal ei piirdu Hamasiga. Hizbollah’, Islami Džihaad, Al Aqsa Märtrite Brigaad – kõik nad üritavad Iraani heakskiidul takistada Palestiina võimude kokkulepet Iisraeliga.
Jaanuari lõpus teatasid Beirutis kohtunud Hizbollah’i juht Hassan Nasrallah ja Hamasi poliitiline liider Haled Mishaal, et vastupanu Iisraelile kujutab endast ainsat teed vabastada kogu Palestiina. Välismaise ajakirjanduse andmeil kuulub Hizbollah’ ridadesse 3000 – 3500 inimest (sealhulgas kuni 150 Iraani revolutsioonivalvurist sõjaväelast), kuid mõningatel andmetel võib organisatsioonis olla isegi 20 000 liiget12. Vaatlejad märgivad, et neist 500 – 1000 kuuluvad eliitvõitlejate üksustesse. Ülejäänud kuuluvad abi- ja õppeüksustesse. Islamistide relvastuses on suurtükke, raketiseadeldisi, tankitõrjerakette Maljutka ja Fagot, õhutõrjekomplekse. Organisatsiooni käsutada on radarikompleksid Iisraeli laevade ja kaatrite jälgimiseks. Hizbollah’ on moodustanud “mereväeüksusi”, mille väljaõpe toimub Iraanis.
Hizbollah’ peamiseks ja lähedasimaks liitlaseks on praegu Iraan. Iraani abi oma äärmuslastest liitlastele on kõikehõlmav: rahastamine, diplomaatiline ja poliitiline toetus, ideoloogilise ja sõjalise kaadri väljaõpe, relvade, sõjatehnika, varustuse ja moona tarnimine, humanitaarabi. Siinkohal on paslik märkida, et Iraani välispoliitika teatud korrigeerimise tulemusel president Khatami ajal kahanes käesoleva sajandi alguseks igal aastal Hizbollah’le eraldatav abi 60 – 100 miljonilt dollarilt 30 miljonini.
Kuid mitte kauaks. Egiptuse infoagentuuri MENL teatel taastati 2003. aastal Palestiina Vabastusorganisatsiooni Jordaania haru (seda juhib PVO poliitbüroo liige Faruk Kaddumi) aktivisti Fuad Balbisi eestvedamisel peaaegu täies mahus rahaeraldised Iraanist Juudamaal, Samaarias ja Gaza sektoris tegutsevatele Fatahi sõjaväestatud rühmitustele. MENL lisab, et Balbisi korraldas ka rühmituse Tanzim rahastamise šiiitide organisatsiooni Hizbollah’ poolt.13
Iraani toetus Hizbollah’le on saavutanud rekordilise taseme – kuni 200 miljonit dollarit.14 Hizbollah’ rahastamise nii võimas suurenemine näitab Teherani soovi iga hinna eest kindlustada organisatsiooni positsioone Iisraeli-Palestiina rahuprotsessi arenemise tingimustes, kuna selle edukas lõpulejõudmine ei vastaks sugugi Iraani huvidele.
Iraani klerikaalse režiimi järsk radikaliseerumine, antisemitismi õhutamine, ilmselge võitlus Palestiina-Iisraeli rahuprotsessi vastu ehk teisisõnu vastasseis kogu maailmaga pole kahtlemata parim taust Iraani tuumapotentsiaali väljaarendamiseks.
Tasub märkida, et kohe pärast president Ahmadinejadi ametisseastumist jooksid Iraani käitumise tõttu ummikusse maa tuumaprogrammi üle peetavad kõnelused, mis käivad juba mitu aastat Euroopa Liitu esindava niinimetatud eurotroikaga (Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa).
Iraan ei soovi praegu arutada mitte mingisuguseid kompromisse ning kinnitab, et talle on tuumakütuse tootmise täieliku tsükli infrastruktuuri loomine hädavajalik (see võimaldab uraani rikastada nii viie- kui ka üheksakümne viie protsendiliseks – viimane sobib tuumarelva valmistamiseks). Lisaks jätkub raske vee tuumareaktori ehitus, mis tähendab võimalust toota selles reaktoriga saadud plutooniumi baasil tuumarelva.
Venemaa, aga ka mitme Euroopa Liidu riigi, eriti Saksamaa hinnangul pole Iraan veel langetanud tuumarelva loomise küsimuses lõplikku poliitilist otsust. Kuid ilmselt valitseb kindel veendumus, et luua teaduslik-tehniline ja tootmisbaas tuumarelva loomiseks vajaduse korral ka äärmiselt lühikese ajaga on hädavajalik. Selline arvamus on laialt levinud ning, mis kõige olulisem, seda toetavad sisuliselt kõik Iraani elanikkonna kihid. Tuumapotentsiaalist on saanud üks tähtsamaid riiklikke prioriteete.
Nii on koos ideologiseeritud riigi, ajatolla Khomeini ideid ellu viia püüdnud ja püüdva Iraani Islamivabariigi tekkimisega kujunenud mitmetasandiline strateegiline doktriin taas Iraani poliitika nurgakivi. Kuid areng on käinud spiraali mööda ning praegusel keerul on Iraani potentsiaal juba piisavalt suur, et võtta reaalse võimsuse kuju. Siiski kerkib ikka ja jälle küsimus – milleks Iraan nii väga hegemooniat taotleb? Ilmselt on tegemist mitmete, võib öelda, et isegi alustrajavate tegurite vastastikuse toimega, mis õhutab Teherani aina ambitsioonikamalt käituma.
“Tuumapõikpäisuse” põhjused
Esimene on geopoliitiline tegur. Iraani Islamivabariigil on tõepoolest domineeriv roll planeedi ühes kõige tähtsamas piirkonnas, nimelt Lääne-Aasias, kuhu kuuluvad Lähis- ja Kesk-Ida, Kaukaasia, Kaspia mere piirkond ning Kesk-Aasia. On enesestmõistetav, et Iraan kui nafta- ja gaasivarude omanik ning nafta- ja gaasisaaduste transportimise transiitmaa kujutab endast väärtust absoluutsel skaalal. Pealegi on seitsmekümne miljoni elanikuga Iraan, kes peab ülal üht maailma suurimat sõjaväge (üle 900 000 inimese15), objektiivselt, mis tahes välis- või sisepoliitilist konjunktuuri arvestamata, nii Lääne-Aasias kui kogu maailmas otsustava tähtsusega tegur.
Teine tegur on sõjalis-poliitiline. Praegu ümbritsevad Iraani Islamivabariiki kui mitte just vaenlased, siis vähemalt pole tegu sõpradega, võib öelda et need on isegi potentsiaalsed vastased. Peamine vastane suur šaitan USA, on sõjalises mõttes Iraani kolmest küljest sisse piiranud: läänest Iraagis, idast Afganistanis, lõunast Pärsia ja Omaani lahes asuvate keskväejuhatuse baaside ja laevadega. NATOsse kuuluv Türgi ning Gruusia ja Aserbaidžaan orienteeruvad ennekõike Washingtonile. Pärsia lahe teisel kaldal asuvad sunniitlik Saudi Araabia ning emiraadid suhtuvad oma võimsasse šiiitlikku naabrisse suure ettevaatusega ega pea teda mõistagi enda liitlaseks. Kõige krooniks on Lähis-Idas veel Iisrael ehk Iraani terminoloogia järgi “väike saatan”, mille Iraan sooviks üldse maa pealt kaotada.
Kolmas ja vahest olulisim on rahvuslik-psühholoogiline tegur. Nüüdne Iraani Islamivabariik on muistse maailmatsivilisatsiooni pärija, tubli poole antiikmaailmast alistanud võimsa Pärsia riigi järeltulija. Vaimses ja usulises plaanis on Iraan viimasel kuuesajal aastal olnud šiiitluse ülemaailmne kese. Nende ajalooliste tegurite mõjul on kujunenud uhkete ja kompromissitute iraanlaste-šiiitide mentaliteet, kes kaitsevad oma huve arvukatele ebasõbralikele jõududele vastu astudes, kusjuures nende jõudude hulk on viimasel ajal märkimisväärselt kasvanud. Praeguseks on pärsia rahvuspsühholoogiat, mis kujutab endast suurriikliku imperialistliku natsionalismi ja šiiitliku äravalituse sulamit, saanud poliitiline tegur. Tundub, et just see ongi Teherani ambitsioonide ja “tuumapõikpäisuse” tähtsaim põhjus.
Kõigi Iraani avalduste ridade vahelt võib välja lugeda küsimuse: miks teistele, näiteks Iisraelile või Pakistanile, on lubatud see, mida meile keelatakse? Miks neil võivad olla aatomipommid, aga meil mitte? See väljendab kahtlemata omamoodi rahvuspsühholoogilist kompleksi. Selles avaldub solvatud rahvuslik enesehinnang. Eriti just igasugused katsed piirata Iraani tuumaprogrammi kutsuvad esile kohatu, rahvustundega segunenud vaenulikkuse. Politoloog Ray Takeyh on märkinud ajalehes Financial Times: “Tuumaprogramm ja rahvuslik identiteet on Iraani liidrite teadvuses ühte sulanud. Vastupanus Lääne kindlatele nõudmistele väljendub revolutsiooniline õhin ja ustavus oma rahvale. Seetõttu ei ole iraani natsionalistide puhul vastastikuste järeleandmiste põhimõttega midagi peale hakata.”16 Kõik see tähendab muidugi komplekse, kuid selliseid, mis avaldavad mõju poliitikas ning mitte ainult sise-, vaid ka välispoliitikas. Need kompleksid kujutavad endast tõukejõudu keerulises mängus, mida Iraan peab rahvusvahelisel areenil ja mille sihiks on domineerida piirkonnas.
Kujundada süsteemi, mitte sulanduda sellesse
Paradoksaalselt viivad šahhi kukutanud ja kogu monarhismi lammutanud islami revolutsionäärid nüüd ise ellu šahhi unistust teha Iraanist piirkonna suurvõim, “suure tsivilisatsiooni” kese, millest kirjutas kunagi šahh Mohammad Reza Pahlavi oma ambitsioonikas raamatus “Suur tsivilisatsioon”. Tõsi, nüüd kõneldakse islami tsivilisatsioonist, kuid see vahe pole oluline. Oluline on see, et Iraani Islamivabariik kujuneb imaam Khomeini järelkäijate pingutuste tulemusel šiiitlikuks Pärsia impeeriumiks. See annab endast häälekalt teada mitte ainult piirkondlikult, vaid kogu maailmas, tõrjudes sealjuures hooletult tagasi üldiselt omaks võetud seisukohad Iisraeli ja holokausti kohta ning toetades Lähis- ja Kesk-Idas äärmuslikke islamistlikke rühmitusi. Lisaks lammutab Teheran tuumarelva levitamist keelava lepingu sätteid omatahtsi tõlgendades sisuliselt sellele tuginevat süsteemi.
Omaaegne USA riigisekretär Henry Kissinger märkis väga teraselt, et “impeeriumid ei tunne huvi selle vastu, kuidas sulanduda rahvusvahelisse süsteemi, vaid taotlevad ise selliseks süsteemiks muutumist”.17 Iraan on jõuliselt sellele teele asunud. Lisaks on khomeinismi üks kontseptsioon näha islamis ja Iraani Islamivabariigis messiat, kellel lasub püha kohustus levitada Iraani tüüpi islamirevolutsiooni kogu maailmas. Impeeriumitees sobib sellega väga hästi kokku.
Vene politoloog Aleksei Arbatov on kirjutanud: “Messianism on kõigi impeeriumide oluline tunnusjoon. Nii Briti, Prantsuse kui ka teised impeeriumid kannatasid suurushulluse käes ja õigustasid oma ekspansioonipüüdlusi tsiviliseeriva missiooniga. Hitlerlik Saksamaa kuulutas välja kõrgeima põhjarassi “tuhandeaastase riigi”. Benito Mussolini Itaalia kavatses taastada võimsa Rooma riigi, Jaapan aga levitas relvajõul kogu Aasias “ühisõitsengut” mikaado hoolitseva võimu all. Nõukogude Liit toetas sotsialismi ja rahvuslike vabadusliikumiste “võidukäiku” kogu planeedil.”18 Lisame siia, et Iraan toetab nüüd islamismi ja radikaalsete islamiliikumiste “võidukäiku”.
Nii Iraanis endas, Lähis- ja Kesk-Idas kui ka kogu maailmas mängib Iraan nüüd juba Ahmadinejadi rühmituse reeglite järgi. See aga ähvardab kaasa tuua tõsiseid tagajärgi mitte ainult Iraanile, vaid Lähis-Ida ja isegi terve maailma julgeolekule. Maailma üldsusele väljakutse esitanud islamistlikust Iraanist, mis püüdleb tuumariigiks, on saanud Lähis- ja Kesk-Idas peamine ebastabiilsuse tegur.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
______
1 V. I. Sažin. Majatnik iranskoi demokratii. Rossija v globalnoi politike, nr 4, juuli-august 2005.
2 Barbara Slavin. Oil-rich countries tap into new political power. USA Today, 11. oktoober 2005.
3 Venemaa infoagentuur RusEnergy, 27. jaanuar 2004.
4 Iraani infoagentuur IRNA, 13. detsember 2005.
5 Samas.
6 Konstitutsija Islamskoi Respubliki Iran. Moskva, Iraani suursaatkond, 1994.
7 Vt V. I. Sažin. “Voennaja moštš Irana v kontekste regionalnoi i globalnoi politiki”. Bližnii Vostok i sovremennost. VII. Moskva, Institut Bližnego Vostoka, 1999.
8 vt V. I. Sažin. Iran i palestino-izrailskoe uregulirovanie. Lähis-Ida instituudi veebilehekülg www.iimes.ru/rus/frame_stat.html.
9 V. I. Sažin. Prezidentskie võborõ v Irane: vzgljad iznutri. Lähis-Ida instituudi veebilehekülg www.iimes.ru/rus/frame_stat.html.
10 RIA «Novosti», 15. detsember 2005.
11 ITAR-TASS, 14. detsember 2005.
12 Jevgeni Å estakov. “Razrõvnaja politika”. Rossiiskaja gazeta, 29. märts 2005.
13 Iran i “Hizbolla” finansirujut terroristov iz FATHa. Infoagentuur Cursor, 20. jaanuar 2004.
14 Scott Wilson. “Lebanese Wary of a Rising Hezbollah”. The Washington Post, 20. detsember 2004.
15 Mark Å teinberg. “Tri armii odnoi stranõ”. Nezavisimoe voennoe obozrenie, 4. juuli 2003.
16 Ray Takeyh. “Diplomacy will not end Iran’s nuclear programme”. Financial Times, 21. detsember 2005.
17 Tsit: A. G. Arbatov. “Rossija: osobõi imperskii put?” Rossija v globalnoi politike, nr 6, november-detsember 2005.
18 A. G. Arbatov. “Rossija: osobõi imperskii put?” Rossija v globalnoi politike, nr 6, november-detsember 2005.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar