Islami ja demokraatia vahel

Teose pealkiri on kummardus Bertrand Russelli 1927. aastal ilmunud esseele “Why I Am Not a Christian”, mis asetab Warraqi raamatu laiemasse usulist dogmatismi vastustavasse konteksti. Kuna raamatu kirjutamise ajendiks sai Iraani usujuhi poolt Salman Rushdie’le kuulutatud surmaotsus, on selle toon võitluslik, mis õnneks ei vähenda põhjaliku, ulatuslikul materjalitöötlusel põhineva analüüsi loetavust.

Ehkki lõviosa raamatust võtab enda alla islami ajaloo ja usundi erinevate elementide ning praktikate selgitamine, on Lääne lugeja jaoks faktiteadmiste lisandumise kõrval huvitav Warraqi käsitlus islamist kui ilmalikku ühiskonda sobimatust religioonist. Ibn Warraq väidab, et nn mõõdukat islamit ei saa olemas olla – nii kaua, kui iga muslimi kohuseks on tegutseda usu täieliku ja lõpliku võidu nimel. Ta süüdistab Läänt selles, et islamit käsitledes on loobutud õhtumaisele kultuurile igiomasest kriitilisest analüüsist, ja näeb paralleele vasakliberaalsete intellektuaalide omaaegse Stalini-lembuse (Sartre) ja uuema aja islamiinnukuse (Foucault) vahel.

Usukauge lugejana on minu jaoks  huvitav autori detailne kirjeldus islami tekkest, kujunemisest ja olemusest, aga eriti tema hinnang selle usundi retseptsioonile Läänes. Ibn Warraqi silmis on haritlaskond Euroopas pärast Esimese maailmasõja lõppu järjekindlalt avalikkuses islamile teed sillutanud. 20. sajandi kolmandal kümnendil Vanas Maailmas pead tõstnud „postkoloniaalse  pohmelli“ mõjul hakkasid arvamusliidrid islamit käsitlema kristluse ja judaismiga üha võrdsemal alusel. Islami usu hüvesid ülistasid – peamiselt kristluse kritiseerimiseks – ju ka varasemad klassikud (nt Voltaire), kuid sõjapurustustest toibuvas 20. sajandi esimese poole Euroopas leidsid islamikajastused haritlaskonna hulgas senisest laiema kandepinna. Ibn Warraq peab selle põhjuseks Läänele omast üldiselt ebakriitilist hoiakut religiooni suhtes, tavapäraselt laieneb usuline pieteet kõigile usundeile. Tema hinnangul on ainus lahendus, mis takistaks islamil ühiskondi survestada, riigi ja religiooni lahushoidmine, ilmalik riik.

Ibn Warraqi hinnangul jõudis islam Euroopas uuele tasemele möödunud sajandi 60.-70. aastail sisserände kasvades ning arvestatavate islamikogukondade moodustudes. Sel ajal pandi alus ka multikultuurilisuse tänapäevasele käsitlusele, mida Warraq nimetab Lääne intellektuaalide enesevihaks ja milles ta näeb mitmeid kokkulangevusi vasakliberaalide poolt kommunismiideele ja Nõukogude Liidule osutatud poolehoiuga. Autor nimetab erinevaid väikesi järeleandmisi, mis tema arvates demokraatia sildi all „sissesmuugeldatuna“ ühiskonna eetilisi põhiväärtusi ja õigusriikluse norme õõnestavad, nt rituaalse loomatapu lubamist ja mittesekkumist peresisesesse naistevastasesse vägivalda.

Eelseisev vastasseis pole tingimata islami ja Lääne vahel, vaid nende, kes vabadust kalliks peavad, ning selle eirajate vahel.

Ta tõdeb, et soov võita enda poole muslimikogukonna valijaid sunnib poliitikuid mitmel pool Euroopas ohtlikele kompromissidele. Teiseks mõjufaktoriks on üha tihenevad majandussuhted islamimaadega.

Ibn Warraq pühendub kirglikult multikultuurilisuse lahkamisele, süüdistades selle eestvõitlejaid koguni varjatud rassismis – selle asemel, et ebaõiglusega võidelda, tehakse mööndusi muslimite omavahelisele vägivallale. Multikultuurilisuse kuulutajad lähtuvad Warraqi sõnutsi fundamentaalsest eksiarvamusest, et kõik usundid jagavad samu põhiväärtusi ning et erinevaid tegutsemisviise tuleb ühtviisi sallida. Multikultuurilisus on relativismi „lapsena“ võimetu kultuure kritiseerima, kultuuridevahelisi erinevusi objektiivselt hindama. Warraqi arvates pole kultuurid võrdsed ega ühtviisi austusväärsed  ning oma väärtusi tuleb kaitsta. Usulisi tõekspidamisi tuleb sallida, kuid põhiseadusevastased praktikad ja institutsioonid, nagu šariaadikohus, kõrgendatud tsensuurinõuded, sunnitud abielud, rituaalne loomatapp ja näiteks riiklike kooliprogrammide täiendamine usulise materjaliga, on demokraatlikus ühiskonnas kohatud. 

Autor möönab, et ükski tsivilisatsioon pole originaalne ega „puhas“ – kõik on kujunenud vastastikustes laenudes ja mõjutustes. Igas ühiskonnas on intellektuaalidel eriti vastutusrikas roll rahvusliku identiteedi, mis on kodanikkonna aluseks, kujundajana.  Haritlaskonna ülesanne on määratleda lubatu ja lubamatu piirid.

New York Timesi ajakirjanik Judith Miller kirjutas ajakirja Foreign Affairs 1993. aasta 2. numbris artiklis „The Challenge of Radical Islam“, et sõjaka (militant) islami esiletõus Lähis-Idas räägib ühtviisi selget keelt nii Läänest kui ka araablastest, mõlema süsteemi puudustest. Islamistid tulevad reeglina võimule siis, kui keegi kodus ega välismaal ei taha neile vastu astuda. Sõjakas islam on Lääne jaoks paradoksaalne – seal, kus liberaalid räägivad mitmekesisusel põhinevast võrdõiguslikkusest, näevad islamistid nõrkuse märke. Liberalism ei õpeta oma pooldajaid tõhusalt võitlema. Vajame vastuolulist lähenemist: sõjakat liberalismi või liberaalset sõjakust.

Ibn Warraq lõpetab oma raamatu manitsusega: Lääs peab demokraatiat tõsiselt võtma ja vältima lühiajalist kasu tõotavat tegutsemist nii kodus kui ka välismaal. Fašismi- ja rassismiilmingud näitavad, et kaugeltki mitte kõik „läänlased“ pole demokraatiast vaimustuses, seega pole eelseisev vastasseis tingimata islami ja Lääne vahel, vaid nende, kes vabadust kalliks peavad, ning selle eirajate vahel.

Nii kirjutas Ibn Warraq 1995. aastal. Sellest ajast tänaseni on toimunud nii mõndagi Lääne islamiretseptsiooni tugevasti mõjutavat. Meenutagem 2001. aasta 11. septembrit USAs, 2004. aasta Madridi enesetaputerrorit ja 2005. aasta Londoni metroopommitamist ning sõdu Iraagis ja Afganistanis. 2011.aasta araabia kevad on kulgenud „Liibüa suve“ kaudu „Süüria sügisesse“ ning on ilmnenud, et sugugi mitte kõik piirkonna üleminekuühiskonnad pole huvitatud Lääne demokraatiamudeli üksühesest rakendamisest. Majandussurutis mõjutab lääneriike turgude otsingul pragmaatiliselt üha kaugemale Aasiasse vaatama, samal ajal kui mitmes ühiskonnas kostab üha valjemaid populistlikke üleskutseid turvaliselt kapselduda, mitte sekkuda võõrastesse probleemidesse, tõrjuda tulnukaid ja tegelda „oma“ asjaga. Multikultuurilisuse elujõuetust kinnitasid hiljuti mitu Euroopa juhtivat poliitikut, rõhutades samas tungivat parema integratsioonipoliitika vajadust. 

Ja siiski püsivad mingid nähtused kõigi suurte muutuste kiuste endisena: ikka veel tuleb mõnel pool Läänes ette katseid õiendada arveid prohvet Muhamedi suhtes lugupidamatust ilmutanud karikaturistide ja literaatidega, kuhugi pole kadunud sunniabielud, ümberlõikamised ja peretavade vastu eksinud tütarlaste aumõrvad.  Ka Eesti ajakirjanduses on vilksatanud rituaalse loomatapu võimalus. Tahaks tõdeda, et mida rohkem kõik muutub, seda enam jääb kõik samaks. Ja siinkohal tasub lõpetuseks meenutada Ibn Warraqi väidet, et haritlaskonna roll on määratleda ühiskonnas lubatu ja lubamatu piirid, ning panna punkt Gogolilt laenatud tõeteraga, et pole vaja peeglit süüdistada, kui nägu viltu on.