Jäta menüü vahele

Isepäise presidendi vastuoluline Leedu välispoliitiline pärand

Tomas Janeliūnas. Foreign Policy Analysis of a Baltic State: Lithuania and ‘Grybauskaitė Doctrine’. New York, Routledge, 2021 (e-raamat)

Vilniuse Ülikooli rahvusvaheliste suhete instituudi professorilt Tomas Janeliūnaselt selle aasta algul ilmunud e-raamat vaatleb Leedu endise presidendi Dalia Grybauskaitė (2009–2019) välispoliitilist pärandit „väikeriigi“, „Balti riigi“, „Leedu välispoliitika“ ja „Grybauskaitė kui presidendi“ vaatenurkadest. Need ei pruukinud aga Grybauskaitė-aegses välispoliitikas alati ühilduda.

Mari-Liis Sulg
Mari-Liis Sulg

Eesti Diplomaatide Kooli programmijuht, Tartu Ülikooli Skytte Instituudi doktorant

Raamatu ülesehitus lähtub Leedu välispoliitilistest rõhuasetustest, mitte presidendi ametiaegadest. Näiteks teiste Balti riikide, Euroopa Liidu, USA- ja Venemaasuunalisele välispoliitikale keskenduvad peatükid peegeldavad Leedu kaasaegset eneseuhkust, mis vajadusel võib leida ka oma, eraldiseisva tee. Seejuures peatükid Leedu suhetest Poola ja Iisraeliga põhinevad laiematel ajaloolistel sissevaadetel, mis pakuvad head ülevaadet Leedu kaasaegse välispoliitika dilemmadest.

Ukraina peatükk sisaldab põhjalikumaid sündmuste kirjeldusi alates Vilniuse tippkohtumisest, mis osutus hilisemate Ukraina sündmuste algpunktiks, ent pakub võrreldes teiste peatükkidega vähem avatud arutlusi.

Oma huvid ja väärikus

Raamatust nähtub, et end geograafiliselt väikeriigiks liigitav Leedu ei ole Grybauskaitė kümneaastase ametiaja jooksul just ajanud Balti riikidele iseloomulikku väikeriiklikku välispoliitikat.

Grybauskaitė ei seadnud esikohale suhteid Balti naabrite ja Donald Tuski juhitud Poolaga. Kui üldisem Balti riikide välispoliitiline suundumus on siiski olnud rajada maksimaalselt häid suhteid kõikide oma sõbralike naabritega, et end „suuremaks suhelda“, siis Grybauskaitė võttis ametisse astudes pigem ootamatu suuna koostööle Põhjamaadega, eriti Rootsiga, et leida lahendusi Leedu energiasõltuvusele Venemaast.

Lisaks iseloomustas Grybauskaitė-aegset Leedu välispoliitikat väikeriigile tavatult ettearvamatus, emotsionaalsus ja isiklikel hinnangutel põhinevad otsused.

Olles haaranud välispoliitilised ohjad väga tugevalt enda kätte, lubas Grybauskaitė omale selektiivset suhtumist Balti riikide võtmeliitlasse USAsse. Nimelt, saades teada Leedu territooriumil paiknenud CIA salastatud kinnipidamislaagritest, leidis president, et USA-l on aeg hakata kohtlema Leedut kui võrdse(ma)t partnerit. Seega ei lasknud varasem, Grybauskaitė meelest USA poolt ebaväärikal käitumisel rajanev koostöö ajada probleemideülest välispoliitikat Barack Obama administratsiooniga.

Lisaks pahameelele eeltoodu suhtes hakkas Grybauskaitė häälekalt nõudma NATO Balti riikide kaitseplaane, mis lõhestas Balti riikide koostööd ega edendanud Leedu-USA suhteid. Ehk siis joonistus välispoliitiline muster, mis vastukaaluks strateegilistele suhetele võtmeliitlasega seadis esile väikeriigi huvid ja väärikuse.

Ettearvamatu

Grybauskaitė-aegne Leedu välispoliitika oli küllaltki mõjutatud Leedu sisepoliitikast. See tendents avaldus näiteks Leedu-Poola suhetes, mis olid aastail 2010–2015 sügavas madalseisus, saades alguse poolapäraste nimede kirjapildi küsimusest. Poola ja Leedu suhted ei ole läbi ajaloo olnud just alati hiilgavad, ent üllataval kombel lasi president end kaasa viia emotsionaalsest päevapoliitilisest vastandumisest Poolaga, mis on Leedule strateegiline partner ja oluline maismaaühendus NATO liitlasvägedega.

Lisaks iseloomustas Grybauskaitė-aegset Leedu välispoliitikat väikeriigile tavatult ettearvamatus, emotsionaalsus ja isiklikel hinnangutel põhinevad otsused ehk reaktiivse välispoliitika domineerimine proaktiivse üle.

Näiteks otsustas Grybauskaitė isiklikult 2017. aastal ÜRO nn Jeruusalemma hääletusel viimasel hetkel muuta Leedu seisukohta. Kui varasemalt oli Leedu otsustanud hääletamisest kõrvale jääda, avaldades sellega kaudset toetust Iisraelile, siis viimasel hetkel otsustas president ümber ning Leedu hääletas siiski Euroopa Liidu liinis. Kuigi Grybauskaitė tollane otsus võis olla õige ja pikemas perspektiivis Leedule kasulik, süveneb raamatust kahtlus, et mitte alati ei olnud kõik otsused kaalutletud ja rajatud konsensuslikule sisepoliitikale.

Dalia Grybauskaitė
Dalia Grybauskaitė. Foto: 15min.lt/Scanpix

Milline siis ikkagi on president Grybauskaitė välispoliitiline doktriin? Väga kitsalt kokku võttes iseloomustaks seda ilmselt mentaliteet „kui meie ise ei väärtusta ennast, siis ei tee seda ka meie liitlased“.

Laiemalt võttes oli Grybauskaitė välispoliitika kahtlemata aktiivne, häälekas, vahel ettearvamatu, kuid Leedu poolt vaadatuna kokkuvõttes siiski edukas. Grybauskaitė ametiaja suurima saavutusena toob autor välja tihedamate suhete rajamist Saksamaaga, Saksa vägede kohalolekut Leedus ja juhtriigi rolli võtmist NATO eelpaigutatud vägedes.

Kokkuvõtvalt on Janeliūnase raamatus toodud Grybauskaitė ametiaja Leedu välispoliitika põhjal tegu hea näitega, kuidas väikeriigi välispoliitika puhul ei ole tegu ainult lineaarse kulgemisega, kus keskseks tegevuseks on väikeriigile iseloomulike puuduste kompenseerimine. Janeliūnas esitab veenva sissevaate Leedu välispoliitikasse, mis näitab, kuidas üks väikeriik suudab vahel ka väga edukalt kombineerida nii huvid kui väärtused.

Seotud artiklid