Iraani võlu ja viha

Rappudes võimatutel autoteedel Afganistanist Iraani, lugesin muude hulgas Stephen Kinzeri 2003. aastal ilmunud raamatut “All the Shah’s Men. An American Coup and the Roots of the Middle East Terror”. See on väga hästi kirjutatud dokumentaaljutustus, kuidas jänkid viisid brittide toel 1953. aastal Iraanis läbi riigipöörde rahvusliku peaministri Mohammad Mossadeghi vastu. Võimuvahetuse ettekäändeks oli hirm äärmuslaste (kommunistide) ja kaose ees, tegelikuks põhjuseks iraanlaste aktsioonid koloniaalvõimu sümboli ja brittide ebaõiglase rahapumba Anglo-Iraani Õlikompanii (hilisem British Petrolium) natsionaliseerimiseks. Kinzeri teos lõppes kokkuvõttega CIA ja MI6-e rollist 1953. aasta sündmustes.

Mis sellest kõigest edasi sai, teame elust enesest: kuidas reformaator Mohammad Reza-šahhist sai ameeriklaste kaasabil diktaator, kuidas igipõlist ja eriomast islamiriiki püüti sisuliselt viisaastakuplaanide abil läänestada, kuidas sellest tekkisid ühiskonnas tohutud pinged. Kuna Iraani juhtkonnast sai brittide-ameeriklaste hüpiknukk, oli ta oma rahva jaoks järjest ebausaldusväärsem ja ebaefektiivsem. Ja lõpuks sai ta seeläbi ebaefektiivseks ka oma isandate jaoks, kes ei teinud 1979. aasta islamirevolutsiooni ajal midagi, et režiimikandjaid päästa.

Palun seletage, mis on jõulud!

Nädalapäevad pärast jõulupühi, mida olime ühes tagasihoidlikus hotellitoas koos muslimist hotelliomaniku kingitud tordiga tähistanud, istusime Kashani linnas Agho Bosorgi medrese ühiselamutoa põrandal kaunitel pärsia vaipadel. Laual, arvuti kõrval, on väike Iraani lipp ning portselanist taldrik, millele maalitud endine ja praegune usujuht: ajatollad Khomeini ja Khamenei. Uhke mošee-medrese puust ukse sees on sama palju naelu kui värsse koraanis. Kaks minaretti on kaunistatud imepäraste kahhelkividega. Kogu kompleksi tellisseinad säravad koraani väljakirjutustes ja mitmevärvilistes mosaiikides. Poisid olid teinud kanget teed ja nüüd maalisid nad mu reisipäevikusse araabia ja natuke vigases inglise keeles nimesid ning termineid, mida ma peaksin nende arvates Kashanis olles teadma. Hady oli 22aastane, Reza 24, Medhi 20. Esmalt kirjutasid nad “Moitahed Shabestary”. Hady seletas: “See on kõige tähtsam mulla linnas, mäletad, tema koolitundi käisime täna vaatamas. Tema ihukaitsjatel on isegi relvad.”

Siis kirjutas Hady rea imeilusaid konkstähti ning sinna juurde konarliku käega: “Reza Hosseyn negad”. Tema on minu õpetaja, ta on mulle kõige tähtsam inimene maailmas.

Poisid klõbistasid arvutiga ja näitasid mitmeid interaktiivseid programme, kuidas on kõige lihtsam koraani õppida.
“Sir, kas te seletaksite, mis on jõulud?” palus Medhi.

“Kas see ongi siis erinevus kristluse ja islami vahel, et teie tunnete vendlust ainult jõulupühade ajal, aga meie oleme kogu aeg vennad ja õed?”

“Jõulude ajal sündis 2003. aastat tagasi Jeesus Kristus, koraaniski kirjas prohvet. Aga on ka kristlasi, kes arvavad, et ta ei sündinud jõulude ajal, vaid paar nädalat hiljem, 6. jaanuaril. Nii et selles mõttes on Jeesus sarnane prohvet Muhammadiga – rahu olgu temaga –, kelle täpset sünniaega pole teada. Ja jõulud on võib-olla natuke sarnased ramadaani lõpuga,” püüan arusaadavaid paralleele tuua, “on üks suur rõõmupidu, kus kõik tunnevad, et nad on osaduses Püha Vaimuga ning nad on üksteisega vennad ja õed.”

Poisid arutasid midagi omavahel farsi keeles ja vanim neist, Reza, küsis: “Kas see ongi siis erinevus kristluse ja islami vahel, et teie tunnete vendlust ainult jõulupühade ajal, aga meie oleme kogu aeg vennad ja õed?”

Märtrisurm ja eluteater

Tegelikult on Iraani ühiskond olnud sajandeid mööda vertikaale ja horisontaale omaette kastideks jagatud. Need kastid on üksteisega minimaalses kokkupuutes, kohati on kokkupuudet lausa välditud. Esiteks rahvused: pärslased ehk farsid (50%), aserid (10%), kurdid, araablased, turkmeenid. Teiseks usundid: muslimid (98% elanikest), zoroastristid, kristlased (põhiliselt armeenlased), judaistid (pärast islamirevolutsiooni ja eriti tänaseks enamasti maalt lahkunud). Kolmandaks jagunevad muslimidki: šiiidid (ligi 95% muslimeist) ja sunniidid. Vaimulikudki jagunevad prohveti otsesteks järglasteks ja muiks. Inimesed jagunevad veel meesteks ja naisteks; vist kusagil maailmas pole sooline segregatsioon nii selgepiiriline kui Iraanis: erinevad on uksekoputid, et majas oleks aru saada, kummast soost külaline tulemas on, kuni erinevate kauplusejärjekordadeni. Iraani naiste positsiooni ja musta šadori võib võrrelda naiste positsiooni ja burkaga Talibani-aegses Afganistanis.

Pärsia on kogu aeg, eelajaloolisest ajast peale, omaenda rada käinud. Isegi siis, kui pikka aega oldi Mesopotaamia mõjusfääris, säilitati oma vaasimuster ja jumalate pronkskujud. Isegi siis, kui oma tee pole olnud poliitiliselt võimalik, on seda enam astutud oma kultuurilist rada. Isegi siis, kui on lastud end majanduslikult põlvili suruda, on süvenetud islami rituaalidesse ja müstikasse ning leitud sealt midagi eripärast. Iraanlased on väga iseteadlik rahvas.

Seda iseteadlikkust ei ole murdnud ka tõik, et pikka aega, alates 18. sajandi lõpust, oldi Euroopa riikide huviorbiidis ja peagi ka mõjusfääris. Näiteks venelaste tänastes suhetes Iraaniga pole midagi uut. Juba Peetri ajal proovisid nad raiuda Pärsia kaudu akent Aasiasse, ent toona ebaõnnestunult. Nii venelased kui britid soovisid siitkaudu jõuda Pärsia laheni ning hoida sellega oma kontrolli all teed Indiasse. Pärsia šahhid tundsid end venelaste-brittide selja taga mugavalt: ei näinud vaeva ei oma armee loomise ega riigi moderniseerimisega, vaid müüsid tükikaupa eelisõigusi vene ja inglise kaupmeestele, pankuritele, maavarade otsijatele.

Kui kohalikud käsitöölised, kaupmehed ja vaimulikud hakkasid valitsejaile sellepärast tõsiseid etteheiteid tegema, mõtlesid nood 19. sajandi teisel poolel vähese leiva kõrvale välja tsirkuse. Tegelikult võimendati rahva sajandeid kestnud usulisi tundeid: võimalikult suuremastaabiliseks tehti populaarsed religioossed massiüritused, eelkõige need, mis seotud märter Husaini leinamisega. Suurlavastuste jaoks ehitati eraldi kuninglik lava Teherani ning väiksemaid vajalikke atribuute üle kogu maa. Üks kohkunud eestlane, kes Pärsias ašura pidustusi pealt nägi, kirjeldas seda 1938. aastal kodumaises ajakirjanduses nii: “Vaevalt võib kujutleda midagi jubedamat, fanaatilisemat, kui Pärsia maharami¹– ehk kümnepäeva-leina-pidustused. Seda vaadeldes peavad olema tugevad närvid, et mitte hulluda, ning tahtmatult küsid endalt: kas pole see kõik unes või kinos? /…/ Kümnes päev on eelmisist õudseim. Hommikul ilmutakse tänavale grupeerunult, igal grupil – koosnev tuhandest – on erilised endapiinamistavad. Ollakse viimse piirini vihale ärritatud teiste usuliikide vastu, ollakse valmis ükskõik mil viisil ohverdama end usu eest.

Vist kusagil maailmas pole sooline segregatsioon nii selgepiiriline kui Iraanis.

Ühel grupil, liikudes mošee suunas, on rippuvate lukkude sangad ihust läbi aetud, nii et sanga ots ihust väljub, ja seda võib lukku keerata. Sääraseid lukke leidub kuni kiloraskusi. Teine grupp on endale igasuguseid konkse ihusse ajanud, riputades raskusi konksude külge. Kolmas grupp on nõelu ning raudorasid ihusse tagunud.

Neljas grupp liigub suure ahelikuna poolkaares. Igaühel on käes terariist “gämasan”. Aheliku ees sammub preester, kes lakkamatult hüüab: ”Ali-Hussein! Ali-Hussein!” ning “Husseini” kohal lüüakse endile terariistaga paljaks aetud pealaele. Paljud juba esimestest hoopidest lõhestavad oma pea ning kukuvad maha.”

Kes arvab, et tänapäeval, 21. sajandil, asjad teisiti on, see eksib. Need on endiselt meeletud pidustused. Ašura ajal supeldakse veres ka täna, tohutu rahvahulga kohal lehvivad mustad plagud, iseennast pekstakse kettidega ja veri voolab valgetele riietele. Nõnda meenutatakse imaam Ali poja ja Muhammadi pojapoja Husaini surma Kerbala lahingus 680. aastal. Tema võitlus ummalaste vastu sümboliseerib võitlust ebaõiglase ja võõra võimu vastu.

Suured emotsionaalsed demonstratsioonid – nagu kaastunde- ja protestiaktsioonid, kollektiivse alateadvuse dramaatilised väljapursked on Iraani elu igapäevane kaasnähe. Mullade kutse peale kogunevad sajad tuhanded. Ajatolla Khomeini matustel osales väidetavalt 10 miljonit leinajat.

Märtrisurm on lisaks (elu)teatrile ka üks iraani kirjanduse olulisemaid motiive. Iraanlaste praegune mitte poliitiline-, vaid vaimne side ja armastus märtrite vastu on ehk võrreldav vaid sikhide omaga.

Kui vesipiip polnud veel keelatud

Yazd on üks maailma vanimaid linnu. Lösutasime teemaja patjadel ja imesime vesipiipu. Teemaja oli üsna tühi. Paar lauda edasi istus oma piibuga kaks noort neidu. Olime imestanud. Naised meeste igipõlises kantsis – teemajas! Ja lehvitavad meie käeviibetele vastu, naeratavad, vaatavad meestele otsa, lubavad end pildistada. Ilmselgelt polnud nad kohalikest armeenlannadest prostituudid.

Tüdrukud lõpetasid veerand tunni pärast oma piibu, lehvitasid veel kord, sättisid mustad rätid siivsalt ümber näo ja lahkusid.

Tudengipoistega saali teises nurgas saime kiiresti jutu peale. Nad rääkisid meile, et nemad küll oma vanematelt abiellumiseks luba ei pea küsima, et nad joovad mõnikord kodus ka alkoholi ja loodavad, et paljud vanamoodsad piirangud (islamipolitsei näiteks) peagi Iraani igapäevaelust täielikult kõrvaldatakse.

Sinna juurde kuulsime lihtsavõitu, aga südamest tuleva veendumusega arutlusi sellest, kuidas koloniaalriik Suurbritannia ja uuskoloniaalriik USA ei suuda leppida, kui nende kõrvale kerkib mõni uus majanduslikku või poliitilist iseseisvust ja võimsust taotlev riik. Kuidas ühendriikide välispoliitikat suunavad juudid, kel kui valitud rahval on patoloogiline viha muslimite vastu juba emapiimaga sisse imetud.

“Iisraeli riik ei saagi teisiti eksisteerida, kui end muslimeile vastandades. Nii nagu Läänes on tema identiteedi alus holokaustikannatustel põhinev kaastunne, nii on selleks Idas üleolekutunne,” kinnitasid uuendusmeelsed Iraani noored.

“Kelle poolt te valimistel hääletate?” küsisin poliitiliselt ebakorrektse küsimuse.

Kõhklemata vastasid poisid läbisegi, et president Mohammad Khatami venna, suurima reformipartei liidri Mohammad Reza Khatami poolt.

Ašura ajal supeldakse veres ka täna, tohutu rahvahulga kohal lehvivad mustad plagud, iseennast pekstakse kettidega ja veri voolab valgetele riietele.

Paari kuu pärast võitsid konservatiivsed mullad parlamendivalimised, kui olid reformimeelsed kandidaadid, sealhulgas presidendi venna, jõuga valmistelt kõrvale surunud. Poole aasta pärast teatas Reuters mõnerealises teates, et Iraani valitsus on keelanud teemajades vesipiibu suitsetamise.

Kui oma esimeselt Iraani reisilt tagasi Euroopasse jõudsin, ostsin lennujaamast äsja USAs ilmunud Richard A. Clarke’i raamatu “Against All Enemies: Inside America’s War on Terror.” Nelja USA presidendi nõustajaks olnud mees räägib lisaks sisepoliitilistele seisukohavõttudele sellest, kuidas islamimaailma mittetundmine ja sisepoliitilised (raha)mängud Lähis-Idaga seoses on suunanud USA välispoliitika rumalale ja ohtlikule teele.

Nii selle kui ka kirjutise algul märgitud Stephen Kinzeri raamatu peaksid läbi lugema kõik, kes hamburgerite ja Hollywoodi filmide juurest iidsesse Mesopotaamiasse või Pärsiasse sõidavad. Mitte et kaks poleemilist raamatut sisaldaksid kogu maailma tõde, kuid need näitavad siiski ilmekalt, mis juhtub, kui ei teata, mis asi on mihrab või muezzin või mohr, kui ei saada aru, miks mõned inimesed Meka poole palvetavad ja mida kujutavad endast British Petrolium, Texaco või Severstal.