Iraani röövitud valimised

Iraani kõrgeim juht ajatolla Ali Khamenei andis juba üheksa kuud enne 12. juunil toimunud presidendivalimisi valitsuse liikmetele korralduse: “Ärge käituge, nagu oleks teile jäänud veel vaid mõni kuu. Valmistuge ametis püsima veel viis aastat!”

Khamenei ei kõhelnud kordagi välja näitamast selget soovi, et tema soosik senine president Mahmoud Ahmadinejad jääks võimule veel üheks ametiajaks. See näitab selgelt, et kõrgeimal juhil lasub vastutus käesoleva kriisi eest. Suurel määral seisab selle taga tema otsus tugevdada oma võimu, saada lahti vaenlastest, sealhulgas neist, kellele kuulub mingisugunegi võim, ja blokeerida kõik reformikatsed.

Tõukeplatvormi andsid selleks 2005. aasta presidendivalimised.¹ Reformistliku presidendi Mohammad Khatami teise ametiaja lõpuks oli avalikkus temas tõsiselt pettunud: reformistide võimu ajal oli astutud samme liberaliseerimise suunas, kuid need ei suutnud lahendada riigi majanduslikke ja ühiskondlikke probleeme.

2005. aasta valimistele registreeriti lõpuks kaheksa kandidaati ja kuigi valimisosalus oli suhteliselt kõrge (62,8 protsenti), ei suutnud keegi neist esimeses voorus enamust saavutada. See tähendas, et esimest korda Iraani presidendivalimiste ajaloos läks vaja teist vooru. Toonane Teherani linnapea Ahmadinejad oli esimeses voorus kogunud 29,4 miljonist häälest kõigest 5,7 miljonit. Kuid ta võitis teise vooru, lüües niisiis nii reformiste, kelle leer oli lõhenenud, kui ka ebapopulaarset ekspresidenti Ali Akbar Hashemi Rafsanjanit.

Khamenei ei kõhelnud kordagi välja näitamast, et tema soosik on senine president Mahmoud Ahmadinejad.

Ahmadinejad tõotas valijatele uuendusi. See ei olnud küll kunagi kuigi tõenäoline, kui arvestada, et tema taga seisid Iraani sõjavägi, julgeolekujõud ja propagandamasin, samuti kõrgeima juhi heldekäelised heategevusorganisatsioonid. Kuid Ahmadinejadi populistlik retoorika, mis rõhutas õiglust, oli siiski väga tõhus, seda enam, et USA interventsioon, mis eriti avaldus 2003. aasta Iraagi sõjas, oli süvendanud natsionalistlikke meeleolusid ja isegi võõraviha.

Neli aastat hiljem tundus Ahmadinejadi strateegia olevat mõneti tupikus. See pidi blokeerima reformipüüdlused ja marginaliseerima kõrgeima juhi omaaegse liitlase Rafsanjani, kes oli tolleks ajaks muutunud ärritavaks segajaks. Ent Ahmadinejadi agressiivne toon ja äpardunud katsed majandust juhtida tekitasid võimsa koalitsiooni, kes astus vastu tema soovile võita ka järgmised valimised. Selle liikmed on pärit kogu Iraani ühiskonnast, nii kõrgematest võimuešelonidest kui ka alamkihtidest. Oma rahulolematust väljendas isegi rühmitus Osoulgarayan, mis koondab Iraani fundamentaliste ja toetas 2005. aastal teises voorus Ahmadinejadi.

Kui siis kerkis taas esile Khatami nimi, võeti teda märtsikuise lühikese kampaania ajal Iraani lõunaprovintsides innukalt vastu. Riiklik ajakirjandus algatas aga tema vastu ägeda rünnaku. Ajalehe Kayhan toimetaja, kes on kõrgeima juhi isiklik esindaja, ennustas isegi, et Khatamit tabab samasugune saatus nagu Benazir Bhuttot (kes oli mõrvatud Pakistanis samuti valimiste eel). Selliste rünnakute tõttu, mida kõrgeim juht ei kippunud sugugi hukka mõistma, loobus Khatami kandideerimast.

Ka kaks Khameneile lähedast konservatiivi, Teherani linnapea Mohammad Ghalibaf ja parlamendi spiiker Ali Larijani, kes mõlemad kandideerisid 2005. aastalgi ning andsid märku, et võivad sel aastal konservatiivide katastroofi vältimiseks esitada oma kandidatuuri, sattusid kõrgeima juhiga otsesesse konflikti.

Kolikambrist tagasi

Nüüd võis poliitilisest kolikambrist taas lavale astuda Mir-Hossein Mousavi. 1981. aastast kuni ametikoha kaotamiseni 1989. aastal peaministri toolil istunud Mousavi esitas ennast kompromisskandidaadina, “reformistina, kes rõhutab põhimõttelisi väärtusi”, mille oli kilbile tõstnud islamirevolutsioon. Ta püüdis lisaks reformistidele ühendada ka neid Osoulgarayani liikmeid, kes ei toetanud Ahmadinejadi teist ametiaega.

Meest, kes juhtis valitsust pika sõja ajal Iraagiga ning osales otsuste langetamises vahetult revolutsioonile järgnenud aastatel, ei saa kuidagi nimetada läänelikuks liberaaliks. USA on teda isegi süüdistanud kaasaaitamises rünnakule, mis tabas 2003. aastal USA merejalaväelaste baasi Beirutis ja tõi kaasa 240 inimese hukkumise. Ent Mousavi on arenenud ja usub nagu paljud 1978.-1979. aasta islamirevolutsiooni tulihingelised korraldajad, et režiim peab olema muutustele avatud.

Kõrgeim juht nii ei arva. Valvurite Nõukogu, mille ülesandeks on välja sõeluda presidendivalimisteks “sobivad” kandidaadid, kaheteistkümnest liikmest kaheksa pooldas Ahmadinejadi ning viivitas võimalikult kaua teiste kandidaatide hindamisega. See süvendas ebakindlust ja piiras kampaaniale jäävat aega.

Opositsiooniliikmed on pärit kogu Iraani ühiskonnast, nii kõrgematest võimuešelonidest kui ka alamkihtidest.

Ahmadinejad pidas aga samal ajal kuude kaupa kogu maal oma kampaaniat, milles teda abistas ajakirjanduse ja kõrgeima juhi toetus, samuti riigi rahakott. Valvurite Nõukogu andis alles kõige viimasel päeval heakskiidu neljale presidendikandidaadile. Need neli meest valiti välja kokku 475 kandidaadi seast, kellest 42 olid naised.

Plaani kavandajad olid kindlad, et on kõigega arvestanud. Nad jätsid nimekirja kaks reformistlikku kandidaati – Mousavi ja eksspiiker Mehdi Karroubi -, uskudes, et nad õõnestavad teineteise jalgealust. Samuti lubati kandideerima konservatiiv Mohsen Rezai, endine islamirevolutsiooni kaitsjate armee (inglise ja eesti keeles tavaliselt revolutsioonilise kaardiväena tuntud organisatsiooni ametlik nimetus pärsia keeles: Sepah e Pasdaran e Enqelab e Eslami – toim) juhataja, kes esines sõltumatuna.

Nii algaski Iraanis tormiline, kõigest 22 päeva pikkune valimiskampaania. See purustas kõik korraldajate plaanid ja põhjustas režiimile tõsiseid vapustusi. Enne kampaania algust ei andnud riiklik televisioon ja raadio reformistlikele kandidaatidele üldse eetriaega. See ei takistanud neil siiski päevast päeva kõnelemast reformistide tegelikest või väljamõeldud sisemistest tülidest. Vastata sellistele süüdistustele ei saanud. Kuid lootuses debatti piirata soostus üleriiklik televisioon lõpuks kandidaadid eetrisse laskma. Produtsendid andsid iga kandidaadi logole juhuslikult valitud värvi. Mousavi osaks langes roheline, mistõttu hiljem ongi kõneldud rohelisest revolutsioonist.

Nende saadete ajal lõid kired lõkkele. Ahmadinejad valis algusest peale oma relvaks rünnaku. Kümned miljonid iraanlased olid hilisõhtuni üleval, et vaadata nii ägeda vaidlusega debatte, mida nad iialgi varem polnud näinud. Nad kuulsid, kuidas kõrgemaid riigiametnikke süüdistatakse korruptsioonis ja presidenti ennast nimetatakse lausa valetajaks. Ahmadinejad omakorda süüdistas Rafsanjanit, mis sundis viimast kirjutama kõrgeimale juhile avaliku protestikirja.

Debatid näitasid, mil määral janunevad iraanlased vabadust. Tundus juba, et Iraani ühiskonda tabab demokraatlike muutuste laine. Ametlike teadaannete agressiivne retoorika ja tavapärased dogmad näisid äkitselt õõnsana. Retoorika vahele heitis Ahmadinejad majanduslikke arve ja kõneles suundumustest, mida tema vastased said otsekohe paljastada väljamõeldistena.

Tema vastastel õnnestus kõneteemade sekka tuua inflatsioon, tööpuudus ja riigi katastroofilises seisus majandus.² Debattide ägedus lubas ennustada kõrget valimisosalust. See kujutas aga ohtu kõrgeima juhi plaanidele ning näitas ühtlasi islamirežiimi põhimõttelist vastuolu, nimelt selle “topelt-legitiimsust”. Selle võttis kenasti kokku ajalehe International Herald Tribune 24. juuni karikatuur pealkirjaga “Teokraatia seletamine”, millel ajatolla Khamenei sõnab kahele valijale: “Teie hääletate, Jumal otsustab.”

Piiramatu võim

Põhiseaduse eelnõu, mis esitati 1979. aastal uue vabariigi asutavale kogule, nägi 6. artiklis ette rahva valitava presidendi ameti sisseseadmist. Kuid jumaliku suveräänsuse³ austamiseks kehtestas asutav kogu, mille liikmed olid suuremalt jaolt vaimulikud, 5. artikliga lisaks religioosse järelevalve (ve-layat-e faqih ehk islamiõiguse valitsemine). Sisuliselt võttis presidendi need funktsioonid, mis oleks lasknud tal oma võimu tõhusalt teostada, üle kõrgeim juht ehk usutegelane, kellel on 57. artikli kohaselt täielik kontroll seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu üle.

Enne valimisi ennustati isegi, et Khatamit tabab samasugune saatus nagu Benazir Bhuttot.

Just kõrgeim juht paneb paika kogu Iraani poliitika raamistiku. Ta on relvajõudude ülemjuhataja. Tal on õigus kuulutada sõda ja anda üldmobilisatsiooni korraldus. Ta otsustab, millal pidada rahvahääletusi, ning määrab Valvurite Nõukogu vaimulikud liikmed. Ta seisab kohtuvõimu eesotsas ja juhib organisatsiooni, millele allub riiklik ringhääling. Ta on islamirevolutsiooni kaitsjate armee ning julgeolekujõudude juht. Ta koordineerib kolme võimuharu tegevust ning vahendab neid konfliktide korral. Teatavail juhtudel seisab ta väljaspool põhiseadust ja isegi šariaati. Peidetud imaami maise esindajana ei ole kõrgeima juhi võimul õieti mingeid piire.

Ehkki Iraani president on riigi tähtsuselt teine mees, vastutab ta ainult igapäevaste majanduslike ja sotsiaalsete küsimuste eest. Isegi selles rollis on ta kõrgeima juhi ja tema kontrollitavate mittevalitavate võimuorganite äärmiselt valvsa pilgu all.

Siiski annab üldine valimisõigus presidendiametile demokraatliku legitiimsuse. Seepärast on iga nelja aasta järel toimuvatel presidendivalimistel tunduvalt suurem tähtsus kui vaid selle selgitamine, kes hakkab ametit järgmisena pidama – see väljendab ka oma praegusel, piiratud ja mahasurutud kujul rahva tahet. Üldisele valimisõigusele tuginevate valimiste ja riiklike poliitilis-religioossete institutsioonide konfliktne legitiimsus ongi tegelikult see küsimus, mis seisab praeguste sündmuste keskmes.

1979. aasta veebruaris valiti revolutsiooni kiiluvees vabariigi esimeseks presidendiks Abolhassan Banisadr. Kandidaate oli toona 95. Konflikt ajatolla Ruhollah Khomeiniga tõi 1981. aastal kaasa Banisadri tagandamise tingimustes, mis meenutasid Iraani praegust olukorda. Režiimisisesed pinged iseloomustasid ka praeguse kõrgeima juhi Ali Khamenei kaht ametiaega aastail 1981-1989, mil käis Iraani-Iraagi sõda. Khomeini sisuliselt tagandas Mousavi peaministriametist ja jättis Khameneile puhtformaalse osa.

Khomeini, kelle religioosne autoriteet oli vaieldamatu, suri 1989. aastal. Uue kõrgeima juhi valimine tekitas mitmeid probleeme. Ali Khamenei sai üleöö hodjatoleslam’ist ajatollaks. See on sama, nagu saaks katoliku kirikus preester üleöö paavstiks. Khamenei tõusu taga seisis osaliselt Rafsanjani, kellest endast sai president.

Ka Rafsanjani kaks ametiaega (1989-1997) ei kulgenud võimuvõitluseta, kuid tõsisemaid kriise need kaasa ei toonud. Kandideerima lubatavate kandidaatide arvu piiramine ja tõsiasi, et nad olidki mõeldud rohkem nimedeks valimissedelitel, vähendas tunduvalt valimisosalust.

Iraanlased kuulsid tele-eetri vahendusel, kuidas kõrgemaid riigiametnikke süüdistatakse korruptsioonis ja presidenti ennast nimetatakse lausa valetajaks.

Ent 1997. aasta valimistel kerkis osalus 79,9 protsendini. Reformistina esinenud Mohammad Khatami lõi kõrgeima juhi kandidaati. Niisugune võit olnuks mõeldamatu pea kõikjal Lähis-Idas, kus ikka ja alati võidavad ainult ametlikud kandidaadid. Iraanis tähendas see religioosse ja demokraatliku võimu konflikti kerkimist rambivalgusse.

Khatami kaht ametiaega ja reformipüüdeid saatis kõrgeima juhi, kes pidas teda oma võimu ohustajaks, pidev vastutegevus. Seepärast tundiski Khamenei 2005. aastal vajadust suruda läbi oma kandidaat Ahmadinejad. Esimest korda vabariigi ajaloos läks vaja teist vooru. Kuid reformistide leeris valitsenud lõhede ja vastuseisu tõttu Rafsanjanile võitis kõrgeima juhi soosik. Neli aastat hiljem otsustas Khamenei mõningate lähedaste nõunike soovitustest hoolimata taas iga hinna eest toetada Ahmadinejadi.

Uskumatud arvud

12. juunil pulbitsesid valimisjaoskonnad rahvast, aga valimised tundusid mööduvat rahulikult. Siis teatas Teherani julgeolekujõudude ülem kell viis õhtul, veel enne jaoskondade sulgemist, et paigutab oma väed tänavatele. Seejärel kõrvaldati teiste kandidaatide esindajad jaoskondadest ja häälte kokkulugemise paikadest. Kolme kandidaadi ühisprotest ei avaldanud mingit mõju.

Siseministeeriumi ruumis, kus hääli kokku loeti, valitses vaikus. Samal ajal hakkasid Ahmadinejadi toetavad meediaagentuurid, näiteks Fars, juba välja käima uskumatuid arve. Mitu tundi valitsenud hämmelduse järel kinnitas siseministeerium, et need ongi õiged. Seejärel hakati tulemusi esitama kahemiljoniliste plokkidena, lisamata aga, millisest piirkonnast need pärit on. 13. juuni varastel tundidel, pärast mõni tund valitsenud vaikust, hakati järsku hääli esitama viie miljoni kaupa. Kõigil juhtudel ilmusid tulemused kõigepealt presidenti toetavates meediakanalites ja alles siis siseministeeriumi ametliku teadaandena.

Ka siis, kui loetud häälte koguarv ulatus juba 39 miljonini (mis tähendab 85 protsendilist osalust), jäi kandidaatide kogutud häälte protsent täpselt samasuguseks nagu esimeste tulemuste ajal. See tähendab, et kogu maal pidid kõik inimesed hääletama täpselt ühesuguse proportsiooni alusel. Provintside kaupa tehti tulemused teatavaks alles kümme päeva hiljem.

Ametlike andmete kohaselt kogus Ahmadinejad 24 527 516 häält (62,63 protsenti). See tähendas, et pärast nelja võimuaastat ja äärmiselt ebapopulaarseid majanduslikke samme oli ta suutnud võita palju rohkemate inimeste südamed kui need umbes 5,75 miljonit, kes hääletasid tema poolt 2005. aasta esimeses voorus. Samas sai tema vastane Mehdi Karroubi kõigest 333 635 häält ehk 15 korda vähem kui 2005. aastal. Isegi Iraani enda võimud mainisid “segadust” kolme miljoni hääle osas.

Lihtsalt ime

Nende jaoks, kes kahtlustasid tõeliselt massilist valimispettust, ei jäänud tõendid tulemata. Londoni Chatham House’i uuringu⁴ kohaselt oli kahes provintsis antud häälte arv suurem kui valimisõiguslike kodanike koguarv. Väidetava valimistulemuse saavutamiseks pidi Ahmadinejad kolmandikus provintsides koguma mitte ainult konservatiive ja tsentriste pooldavate, vaid ka pea poolte reformiste pooldavate valijate hääled. Erinevalt levinud arvamusest on aga konservatiivsetel kandidaatidel maapiirkondades alati läinud suhteliselt kehvasti, nagu näitavad 1997., 2001. ja 2005. aasta valimiste tulemused.

1981. aastast kuni ametikoha kaotamiseni 1989. aastal peaministri toolil istunud Mir-Hossein Mousavi esitles ennast kompromisskandidaadina, „reformistina, kes rõhutab põhimõttelisi väärtusi”.

Chatham House’i uuring näitas, et konservatiivid saavad suisa halvimaid tulemusi maapiirkondades, eriti seal, kus elab rohkesti rahvusvähemusi, kes suhtuvad keskvõimu märksa umbusklikumalt. See muudab Ahmadinejadi nii suure võidu sulaselgeks imeks. Üldiselt on eelkõige just töötavad kihid kannatanud tugevasti majanduspoliitika tõttu, mille tulemusel inflatsioon on ületanud 20 protsendi piiri ning tekkinud on eriti noori valusalt puudutav massiline tööpuudus.

Päev pärast Ahmadinejadi võidupidustusi, mida olid saatnud kõrgeima juhi õnnitlused, tulid miljonid inimesed Teheranis ja mujal tänavatele protestima nende arvates röövitud valimiste vastu. Suures osas keskklassi ette võetud protestiavalduse korraldamine oleks olnud võib-olla tunduvalt keerulisem, kui Valges Majas oleks endiselt asunud sõjakast retoorikast pulbitsev ja tingimusteta Iisraeli toetav Bushi administratsioon. Nüüd aga oli Barack Obama dialoogisoov etendanud oma osa selles, et iraanlased ei peljanud USAd ja selle sekkumist.⁵ Erinevalt Euroopa riigijuhtidest suutis Obama osavalt balansseerida teise riigi siseasjadesse sekkumise ja repressioonide hukkamõistmise vahel.

Islamivabariiki on tabanud tema ajaloo kõige tugevam kriis. Teherani kokkupõrgete tulemus mõjutab aga palju enamat kui ainult Iraani tulevikku. Meeleolude jäigenemine Iraanis toob üpris tõenäoliselt kaasa ka vaenulikuma suhtumise Läände ning muudab Washingtoni ja Teherani dialoogi väljavaated veel hapramaks.

Ingliskeelse tõlke alusel eesti keelde ümber pannud Marek Laane