Iraak väärib eluvõimalust

2002. aasta 21. novembri õhtul oli ühte Praha vanalinna väikesesse restorani kogunenud seltskond, keda võinuks täie õigusega süüdistada maailma geopoliitika otsustavas ümbertegemises. Hulk ameeriklasi, mõned neist avalikkusele rohkem tuntud näod, teised vähem, lõid klaase kokku õnnelike idaeurooplastega. NATO laienes taas: vaid mõned tunnid varem oli seitse Ida-Euroopa riiki, teiste hulgas Eesti, saanud kauaoodatud kutse alustada alliansiga liitumisläbirääkimisi. See pidu siin ei olnud aga üks tippkohtumist saatvate uhkete ja formaalsete galaõhtusöökide reast. Tegu oli tegijate peoga: siia olid tulnud need inimesed, kes läbi aastate NATO laienemise nimel enim vaeva näinud, seda nii ühel kui teisel pool kunagise raudse eesriide rususid.

Meeleolu oli ülev, seda kahtlemata. Ent jutt… Jutt ei käinud Ida-Euroopast. Jutt ei käinud üldse Euroopast ja NATOstki mitte kuigivõrd. Tolle õhtu peaaegu ainuvaldav vestlusteema oli Iraak.

Ning juhtumisi seltskonda sattununa hakkasin tundma kerget ärevust: valdav osa kohalviibijaist näis nimelt eeldatavat, et Lähis-Ida demokratiseerimine, mis Iraagist pidi algama, saab olema vaid ehk pisut keerulisem Ida-Euroopa demokratiseerimisest, millega just äsja nõnda õnnelikult ühele poole oli saadud. Ometigi olid ju isegi Ida-Euroopas asjad alles teel paremuse poole ning teekond pidi tulema pikk, seda oli – pärast 1990. aastate alguse esmase vabadusjoovastuse roosat udu – üha selgemalt näha. Ent Iraak, Iraak ju polnud Ida-Euroopa. Mis asi ta aga oli, sellest puudus paljudel nendel, end viimased kümme aastat Ida-Euroopale pühendanud demokraatialevitajatel igasugune sügavam arusaam.

Tänaseks teatakse Iraagist juba palju rohkem, ent see teadmine on tulnud elu hinnaga. Mõistagi oleks vale ülearu süüdistada seda seltskonda, Ameerika endistest ja praegustest poliitikategijatest, mõtlejatest ja lobistidest koosnevat parteideülest informaalset välispoliitikaga tegelevat võrgustikku, selles, mis Iraagis valesti läks. Iraagis tehtud vigades on süüdi siiski üsna konkreetne grupp inimesi, nimelt George W. Bushi administratsioon, kes valmistus vaid sõjaliseks operatsiooniks, käitus aga lubamatult rohmakalt invasioonile eelnenud diplomaatilistes debattides ning, mis peamine, unustas täiesti ära, et Iraagiga on vaja midagi peale hakata ka siis, kui vallutuslik sõda on läbi. Ent ilmselt oli ka Bushi meeskonna ning talle intellektuaalset tuge pakkunud neokonservatiivide lubamatu muretuse taga seesama külma sõja lõpu ja Ida-Euroopa arengu kogemus, mis sisendas usku, et kui türannia kukutada, võtab demokraatia ise võimust ja midagi selleks teha pole vajagi. Iraak tõi kohale valusa kahtluse, et Ida-Euroopa võis olla pigem erand kui reegel.

Vaatamata rõhutatud heasoovlikkusele al-Maliki ja tema tulevase valitsuse suhtes, Lääs Iraagi kui ühtse riigi tulevikku enam ei usu.

Praegu on lääne pealinnad Iraagi tuleviku asjus väliselt optimistlikud: tervitatakse Jawad al-Maliki peaministriks saamist pärast kuid kestnud poliitilist tupikseisu, mille kestel Ibrahim al-Jaafari keeldus loobumast oma – kõiki teisi paraku üha vähem rahuldavast – kandidatuurist peaministritoolile. Ent debatt, mis toimub meedias, sisaldab märksa pessimistlikumaid noote. Kui heita pilk viimase aja Iraagi-teemalistele kirjatöödele, siis hakkab näima, et vaatamata rõhutatud heasoovlikkusele al-Maliki ja tema tulevase valitsuse suhtes, Lääs – ning see tähendab eeskätt Ameerikat – Iraagi kui ühtse riigi tulevikku enam ei usu. Nõnda leiavad senaator John Biden ja Les Gelb New York Timesi arvamusartiklis, et Iraak tuleks kolme kogukonna vahel ära jagada, jättes igaühele oma territooriumi, kindla osa naftatuludest (viimane on valulik küsimus eeskätt sunniitidele, kelle elualade all erinevalt kurdidest ja šiiitidest musta kulda märkimisväärselt ei voola) ning isiklikud, etnilisel baasil loodud relvajõud. Selle kõige kohal trooniks siis ka nõrkade volitustega föderaalvalitsus. Positiivse eeskujuna toovad nad Bosnia, kus just selline lahendus (välja arvatud nafta, mida Bosnias pole) on juba kümme aastat aidanud sõjata mööda saata. Bosnia tundjad, tõsi küll, nendivad, et kogukondade eraldatusele panustav ja föderaalvalitsust kõrvale jättev põhiseadus koosmõjus ÜRO eriesindaja ebaproportsionaalselt suure võimuga on praeguseks saanud tõsiseks takistuseks Bosnia arengus ning see asjakorraldus tuleks kiiresti ära muuta. Ent mainitud kriitika ei paista Iraagi tuleviku disainijaid heidutavat.

Karmimad tulevikustsenaariumid liiguvad nende inimeste peas, kes arvavad, et adekvaatset paralleeli praegusele Iraagile ei paku mitte sõjajärgne Bosnia, vaid sõjaeelne Jugoslaavia. Selle vaatenurga kohaselt on kodusõda vältimatu ning võib-olla isegi soovitav, kuivõrd aitab paika loksuda “tegelikel”, jõul ja arvukusel baseeruvatel võimusuhetel, mille baasilt saaksid pärast tekkida tugevamad ja jätkusuutlikumad riigid kui need praegused koloniaalimpeeriumide lagunemisel veetud suvaliste piiridega moodustised, mille majandamise ja kooshoidmisega on nii Lähis-Idas kui iseäranis Aafrikas kogu aeg üks suur peavalu.

Viimasena toodud arvamus on kahtlemata väga julm, ent lisaks ka ebapädev: kodusõda Iraagis ei saa olla soovitav ei Iraagi ega läänemaailma seisukohalt, kuna viimase jaoks toodaks see vaid terroriste, kõrgeid naftahindu ja ebastabiilsust Lähis-Idas, esimese aga paiskaks nii poliitilise demokraatia kui ka igasuguses muus arengus hulga maad tagasi, tekitades traumasid, mis jääksid mis tahes võimalike jäänukriikide arengut pärssima tõenäoliselt aastakümneteks. Võimalik, muide, et kodusõja soovitavaks pidamise puhul on tegu neokonservatismis pettunute ärapöördumisreaktsiooniga: kui viimase apostlid uskusid, et piisaval määral jõudu ja tahet rakendades on ajalugu võimalik suunata, siis kodusõja soovijad näivad tegevat panuse stiihiale ja isevooluteele, uskudes, et sel viisil jõuab lõpuks kõik õigesse tasakaalu.

Jätame selle rumala seisukoha pikemat debatti mitte väärivana sinnapaika. Ent mida arvata esimesena refereeritust – et Iraagi teadlik ja kontrollitud killustamine on parim tee edasi ning ainus viis kodusõda vältida?

On ju tõsi, koloniaalimpeeriumide lagunedes vedas äraminekurutus valge mees maa peale kohati hämmastavalt rumalad ja arbitraarsed piirid, uskudes omas ülbuses või hoolimatuses, et kui tema juba nii otsustab, siis järelikult peab nii ka jääma. Selline kunstlikult loodud maa on tõepoolest ka Iraak. Lisaks, ka võrdlus Jugoslaaviaga ei ole läbinisti legitiimsuseta. Tõsist tähelepanu ja järelemõtlemist väärivad näiteks staažika USA suursaadiku William Montgomery sõnad eelmises Diplomaatias: paljud riigid, kaasa arvatud Ühendriigid, üritasid iga hinna eest Jugoslaaviat koos hoida, ehkki enamik objektiivsemaid vaatlejaid leidis, et see ei ole lihtsalt võimalik. Kooshoidmiskatse aga takistas rahvusvahelisel üldsusel aktiivselt tegutsemast, et tagada vältimatu lagunemise rahumeelne kulg. Äkki tõesti on ka Iraagis tark panustada rahumeelsesse lagunemisse, mitte ühtsesse riiki?

Kusagil on pudelikael, mis sellel täiesti tunnetataval inimenergial praegu veel efektiivselt tööle hakata ei lase.

Raske öelda – äkki ongi. Kümnepäevase sõjaväelaste kaitse all tehtud Iraagi ringreisi põhjal pole võimalik sellele küsimusele pädevat ja argumenteeritud vastust anda. Ent siiski… Kui seista Fallujah’ ergava aprillipäikese all vaikses Eufrati-äärses palmisalus ning olla tunnistajaks sellele, kuidas valgesse riietatud kohalik šeik peatab mööduva USA merejalaväelase, et talle paari bandiidi asukoht reeta, siis tundub teisiti. Kui istuda ladistaval ja müriseval äikeseööl Saba al Booris kapten Saadi pisikeses majakeses ning vaadata tema silmist paistvat ärksat intelligentsi, kui ESTPLA 12 komandör Margus Kuul talle parajasti kontrollpunkti ehitamise põhimõtteid selgitab, siis tundub samuti teisiti. Kui jagada naeratavate ja peaaegu lapselikult seletada sädistavate Iraagi sõjaväelastega tollesama kontrollpunkti betoonrinnatisel istudes leiba, riisi ja lambaliha – ning paratamatult ka kollast tolmusudust õhku –, siis tundub teisiti. Ning isegi siis, kui istuda Fallujah’ lähedal USA patrullbaasi vineerist putkas päikesevarjus ja kuulata umbes 40 läbipääsuluba ootava Fallujah’ sunniidi ägedaid etteheiteid elule ja olukorrale, tundub ikkagi teisiti – sest etteheited on oma valdavas osas arukad ja argumenteeritud; ägeduse taga on kumab selgelt inimeste soov ja valmisolek Iraagi elu taas jalule seada. Lihtsalt kusagil on pudelikael, mis sellel täiesti tunnetataval inimenergial praegu veel efektiivselt tööle hakata ei lase.

On ka ilmne, milles see pudelikael seisneb. “Me vajame korralikku valitsust,” oli esmane ja põhiline sõnum, mis kiirelt koorus välja kõigi kohatud iraaklaste, nii sunniitide kui šiiitide jutust. Oli aprilli keskpaik, poliitilise tupikseisu lahenemise ning al-Maliki ametisse nimetamiseni olid jäänud veel üksikud päevad.

Just kuid kestnud tupikseisu ajal oligi alguse saanud – või kindlasti tugevalt laienenud ja jõudu kogunud – see hirmutav sektivägivald, mis praeguseks on hakanud Lääne peades Iraagi ärajagamise plaane inspireerima. Kodusõja komponendid on tõesti lavale ilmunud. Fallujah’ sunniidid näiteks kaebavad, et nad ei saa enam tööasjus Bagdadi sõita, sest tee peal on Iraagi politsei kontrollpunktid, politseisse aga on sisse imbunud šiiidi relvagrupeeringute agendid, mistõttu kontrollpunkti läbinud sunniidid sageli enam koju ei jõua, laibad leitakse peatselt kusagilt kraavist või kuuri alt. Ning, nagu kinnitab üle kahe aasta Fallujah’s töötanud USA diplomaat John Kael Weston, sunniitide kurtmine pole paranoia: see, mis nad räägivad, on õige. Tulemusena käib üha vähem sunniite Bagdadis, eelistatakse elada Fallujah’s USA vägede kaitse all. Fallujah’sse on Bagdadist turvalisemat elu otsides üle kolinud ka paljude perede sugulased.

Korraliku keskvõimu puudumisel on tegelikult tuule tiibadesse saanud üldse kõik “pahad”, mitte ainult šiiidi bandiidid: kurja teevad ka sunniitidest relvastatud banded, vabamalt tunnevad ennast nii Al Qaeda kui tavalised kriminaalid ja väljapressijad. Ühiskonda seni korrastanud ja vaos hoidnud hõimusidemed kipuvad aga nõrgenema, seda eriti näiteks läänepiiri-äärsetes provintsides, kus välisvõitlejate, eeskätt alqaedalaste sissetung on tuntavaim. Šeikide ja imaamide autoriteet nõrgeneb. Isegi imaam Ali al-Sistani ei suuda oma šiiitidest järgijatele enam sellist mõju avaldada nagu varem, mitmeid väiksema mastaabi imaame nagu ka kogukonnaliidreid ehk šeike on viimasel ajal ka tapetud.

Kõlab nagu täielik valmisolek kaoseks ja kodusõjaks? Jah, nii see kõlab ja seda see ilmselt ongi – ent siiski on kõike võimalik veel vältida, sest olemas on ka positiivsed eeldused.

“Me oleme iraaklased,” teatavad Fallujah’ sunniidid kui üks mees. “Ma tahan, et mind valitseksid intelligentsed iraaklased,” teatab ka meie šiiidist tõlk Bagdadi rohelises tsoonis. “Mina olen küll šiiit, ent kui valida, kas valitsejaks saab tark sunniit või keskpärane šiiit, siis ma eelistan kindlalt tarka sunniiti.” Neid kuulates on üsna selge, et Iraagis on lisaks sekti-identiteedile olemas ka tugev rahvuslik identiteet, mingi head sorti Iraagi natsionalism, mis riiklusele turvalise aluse ja baasi.

Korraliku keskvõimu puudumisel on tegelikult tuule tiibadesse saanud üldse kõik “pahad”, mitte ainult šiiidi bandiidid.

Sektivägivald seevastu võimutseb põhiliselt paramilitaarsete rühmituste seas ja vahel, tavaelanikkonna seas see levinud ei ole – naaber naabrile pommi ei pane. Näiteks umbes Võru-suuruses Saba-al-Booris, kus elab umbes 60% šiiite ja 40% sunniite, plahvatas hiljuti autopomm, mis tappis erinevatel andmetel 30 kuni 50 inimest, ent pommi tõi linna tõenäoliselt keegi võõras. Seega, üks oluline piir kodusõjale viival teel on seni ületamata ning targa poliitika korral võib see nii jäädagi.

Ning lisaks, kuigi ühest küljest lapsikult vastutus- ja ohutundeta – “Allah annab elu, Allah võtab elu,” naerab näiteks sõdur, kes kontrollpunktis betoonseina taha varjuma ei vaevu –, on iraaklased teisest küljest siiski ka haritud rahvas, urbaniseerunud professionaalide klass on märkimisväärselt suur. Oli tunda, et iraaklased nagu häbenevad seda, kui lähedale nad praeguseks on sattunud barbaarsele kodusõjale. Religioossel primitivistlikul hõimutundel baseeruvatest metsikustest ei peaks saama ühe Lähis-Ida sekulaarsema ja harituma maa pärisosa.

Iraak vajab õnne nagu iga režiimimuutuse järel uut elu alustav riik. Õnne vajas 15 aastat tagasi ka Eesti, ning Eestil oli seda uskumatult palju: me saime endale kogu Ida-Euroopa kõige õnnestunuma komplekti liidreid. Tuleb väga loota, et al-Malikil õnnestub kokku panna ligilähedaseltki sama edukas valitsus, sest Iraagi ees seisvad ülesanded on suuremad ning kaotatud on juba palju – nii aega, võimalusi kui usaldust. Ent lääneriikide, eeskätt Ameerika, ent teiste hulgas ka Eesti pikameelse ja targa abi toel võib Iraak siiski vältida Jugoslaavia saatust ning kujundada endale tuleviku Iraagina.