Internet ja vabaduse illusioon

Pole kahtlust, et Lähis-Ida demokraatiakevades mängis olulist rolli internet, mille vabastavat mõju kahtluse alla seadva Jevgeni Morozovi esikraamat „The Net Delusion. The Dark Side of Internet Freedom“ sai 2011. aasta jaanuaris müügile jõudmise järel kohe tugeva kriitika osaliseks.

Egiptuse sündmusi on nimetatud ka Facebooki revolutsiooniks ning mitte ainult seetõttu, et Tahriri massimeeleavalduste korraldamiseks kasutati edukalt just seda meediumit. Sotsiaalmeedia oli aastatega kujunenud vaba info levitamise kohaks ning see toimis edukalt hoolimata ka salapolitsei pidevast tööst võimu kritiseerivate ja inimõiguste rikkumisi paljastavate kirjutiste autorite tuvastamisel ja vahistamisel. Pöördeliste sündmuste esimestel päevadel otsustati internet lihtsalt kinni panna, millest küll Mubaraki pikaajalise liitlase USA nõudmisel kiiresti loobuti.

Netivabaduse eest seismine on Obama administratsiooni oluline välispoliitika instrument. 2010. aasta 21. jaanuaril Washingtonis asuvas maailma juhtivas sõna- ja meediavabaduse muuseumis Newseumis peetud olulises kõnes kinnitas riigisekretär Hillary Clinton, et USA aitab enam kui neljakümnes riigis neid isikuid, kes on repressiivsete režiimide poolt vaigistatud. „Me toetame ka uute [digitaalsete] tööriistade loomist, mis võimaldavad kodanikel mööda hiilida poliitiliselt motiveeritud tsensuurimüürist ja kasutada oma õigust sõnavabadusele. /../ Me tahame anda need tööriistad inimeste kätte, kes kasutavad neid demokraatia ja inimõiguste idee levitamisel ..“*

Lähis-Idas toimunu justkui kinnitaks sellise poliitika õigsust, mis näeb vabas ligipääsus tsenseerimata internetile ja kommunikatsioonitehnoloogiates hävitavat jõudu ka kõige repressiivsematele režiimidele. Tehnoloogia võimaldab rahval, kes on aastaid kannatanud rõhumise all, režiimile vastu astuda, mobiliseerides ennast Facebooki, Twitteri või mis tahes teise sotsiaalmeediavõrgustiku vahendusel.

Kõige edukam internetikontroll ei ole keeruline ja kõikehaarav tsensuur, vaid ühiskonna seisund, kus tsenseerida pole lihtsalt vaja.

Morozov nimetab sellist lähenemist küberutopismiks, mida ta defineerib kui naiivset usku e-kommunikatsiooni emantsipeerivasse jõusse, mis jätab arvestamata selle paratamatud puudused.

Ka Egiptuse kogemus ei lükka ümber Morozovi ühte põhiväidetest, et internet võib hoopis tugevdada ja mitte vähendada autoritaarsete režiimide võimu. Orwellilik suletud ühiskond eeldab täieulatuslikku tsensuuri, massilist propagandat ja kõigi elanike jälgimist, milleks internet loob avaraid võimalusi. Mida enam Lääne poliitikud räägivad interneti võimest diktatuure kukutada, seda rohkem tahetakse seda meediumit oma kontrolli alla allutada.

 Sellest, et internet on „lääneriikide instrument, mille peamine eesmärk on hävitada Iraani režiim“, saadi Teheranis aru juba 2009. aasta nn Twitteri revolutsiooni järel. (Morozov seab oma raamatus kahtluse alla säutsumise tegeliku mõju Iraanis toimunud meeleavaldustele ning peab sellelaadsete metafooride kasutamist avalikkust eksitavaks.) Äkitselt ei olnud võrk Iraani võimule enam pelgalt majanduskasvu tagav mootor või vahend levitada maailmale enda prohvetlikke seisukohti.

Pole vist üllatus, et kui tänavaprotestid maha suruti, algas puhastustöö võrgus. Mõne kuuga suutis Iraani valitsus kokku panna kõrgetasemelise küberüksuse, mille eesmärgiks oli „väära“ informatsiooni leidmine ja kõrvaldamine Iraani kodulehtedelt. Vale levitajad tuli kindlaks teha, vahistada ja kohtu alla anda. Samaaegselt Egiptuses alanud pöördeliste sündmustega lõppes mitme Iraani võrguaktivisti elu võllas.

Ka Hiina tegi Iraani sündmustest omad järeldused ning otsustas veelgi tugevdada internetitsesuuri. Kui Xinjiangi provintsis kasvas rahva vastuseis kohalikule ja keskvõimule, ei mõeldud kaua ning keerati kümneks kuuks piirkond internetiühendusest lihtsalt välja.

Esmapilgul võib tunduda massilise internetitsensuuri kehtestamine või netiliikluse peatamine tõhusaim vahend rahva vaigistamiseks. Paraku on iga võrgus liikuva biti ja baidi jälgimine kulukas ja keeruline, täielik võrgu kaotamine aga pärsib näiteks majanduslikku arengut.

Kõige edukam internetikontroll ei ole aga keeruline ja kõikehaarav tsensuur, vaid ühiskonna seisund, kus tsenseerida pole lihtsalt vaja. Rooma poeedi Juvenalise ütlus poliitilise võimu kindlustamisest tsirkuse ja leiva abil kehtib siiani. Hiina tsensuurimüüri taha ei ole jäetud meelelahutust pakkuvaid lehekülgi. Vietnami internetifiltrid takistavad ligipääsu Amnesty Internationali raportitele, kuid lubavad  piiramatult pornot tarbida. Morozovi sünnimaal Valgevenes suletakse regulaarselt opositsiooni infokanaleid, kuid mitmed ISPd pakuvad täiesti avalikult oma servereid varastatud videote ja muusika allalaadimiseks.

Vene valitsus ei tsenseeri oluliselt internetti mitte seetõttu, et neil poleks selleks võimekust, vaid sellepärast, et neil pole seda vaja. Opositsiooni kodulehed on võrgus vabalt kättesaadavad, kuid üllatuslikult ei too see kaasa nende toetajaskonna suurenemist. Morozov märgib kibedalt, et kõige populaarsemad otsingusõnad Vene otsingumootorites ei ole „mis on demokraatia“ või „kuidas kaitsta inimõigusi“, vaid „mis on armastus“ ja „kuidas kaalus alla võtta“.

Demokraatiaidee levitamise asemel võib internet hoopis vähendada inimeste huvi poliitika vastu, sest võrgu alternatiivsed kasutusvõimalused on ju palju meeldivamad ja täiesti riskivabad. Morozov ei arva, et Lääs peaks lõpetama tsensuurivaba interneti ligipääsu propageerimist, vaid pigem seda, et selle kõrval tuleb leida strateegia, kuidas inimesi kaasata poliitikasse ja ühiskondlikku ellu. Vastasel korral võib rahval olla vaba ligipääs internetile, kuid kõik, mis inimesi seal paelub, on armukese leidmine, porno ja kuulsuste eraelu.

Interneti kasutamine peamiselt meelelahutuslikel eesmärkidel ei ole muidugi  autoritaarse korra all elavate inimeste eripära, vaid ülemaailmne tendents. Pear Analyticsi tehtud uuring näitab, et 40% säutsudest on täiesti mõttetu mula. Jälgijate arvult ületavad Lady Gaga ja Justin Bieberi Twitteri kontod ainukest edetabelisse  jõudnud poliitikut – USA presidenti Barack Obamat.

Kuid informatsioonimonopoli vajavatel diktaatoritel on tagataskus lisaks tsensuurile ka teised vahendid takistamaks olukorda, kus mingil põhjusel peaks netis järsult suurenema opositsiooniline tegevus. Režiimi palgal olevate „sõltumatute“ blogijate, kommenteerijate ja sotsiaalvõrgustikes toimijate abil saab edukalt mõjutada arvamusi, lämmatada debatti ning levitada „tõde“.

Edukad diktatuurid ei stagneeru, vaid kasutavad progressi oma võimu kindlustamiseks.

Morozovi arvates püüavad autoritaarsed režiimid Venemaast Iraanini, Hiinast Aserbaidžaanini muuta internetti spinternetiks ning seeläbi tagada ideoloogiline üleolek ka netiavarustes. Autor defineerib spinternetti kui võrku, kus on küll vähe tsensuuri, aga palju spinni ja propagandat.

Lisaks pakuvad suhtlusvõrgustikud enneolematuid võimalusi inimeste jälgimiseks ja opositsioonigruppide tuvastamiseks. Facebooki ja Twitteri kontodel talletub kasutaja kogu tegevus ja tema suhtlusvõrgustik. Piisab vaid ühe aktivisti ligipääsuparoolide saamisest, et ka kõik tema mõttekaaslased ühe korraga paljastada ja vaba mõtte rakuke   likvideerida.

Edukad diktatuurid ei stagneeru, vaid kasutavad progressi oma võimu kindlustamiseks.  Kindlasti õpivad Mubaraki vigadest (näiteks internetiliikluse taastamisel) veel võimul püsivad diktaatorid ning suhtuvad võrgus toimuvasse märksa suurema tähelepanuga. Just seetõttu ei tohi ennast pimestada Egiptuses ja Tuneesias toimunud nn Facebooki revolutsioonidest ja näha internetis vaid tööriista demokraatia ja inimõiguste levitamiseks.

Aktiivselt netiavarustes tegutsejatel peab lõpuks olema vastupandamatu soov oma elu ohtu seades tänavale tulla ning võimule vastu astuda. Sotsiaalmeedia võrgustikud võivad olla küll abiks inimeste mobiliseerimisel, kuid säutsumine ja like’imine valitsusi iseenesest ei kukuta. Põhjused, miks mingis konkreetses riigis pahameel režiimi vastu paisub rahvarahutuseks, on märksa keerulisemad ja komplekssemad ning otsida neid tehnoloogiavidinatest on naiivne.

Autori arvates on üldse vale süveneda debatti, kas internet tugevdab või nõrgestab demokraatiat ja tunnistada, et seda saab kasutada erinevate poliitiliste eesmärkide elluviimiseks. Selmet filosofeerida interneti üleüldisest mõjust ühiskonnale, peaksid poliitikakujundajad mõtlema selle peale, kuidas seda kasutada spetsiifiliste (välis)poliitiliste eesmärkide saavutamiseks.

*http://www.state.gov/secretary/rm/2010/01/135519.htm