Inimpomm

Kolm töötihedat kuud Prantsusmaa presidenditoolil istunud Nicolas Sarkozy mõistmiseks on tulus teada lugu inimpommist. “Aasta oli 1993 ja Sarkozy oli Neuilly linnapea,” tuletas vanu aegu meelde romaanikirjanik ja telejutusaate juht Philippe Labro lõunasöögi ajal nädalajagu pärast seda, kui Sarkozy oli presidendina vastu võtnud oma esimese Bastille’ päeva paraadi. (Neuilly on Pariisi rohelusse mattunud väike eeslinn.)

“Üks vaimuhaige tungis kooli. Keha külge oli tal seotud lõhkeainepakk ja lapsed võttis ta pantvangi. Ta nimetaski ennast IP-ks ehk inimpommiks. Ta ei teadnud õieti isegi, mida tahab – tõeline kuutõbine –, ja politsei piiras hoone sisse. Sarkozy läks koolimajja, täiesti üksi, ja hakkas inimpommiga rääkima. Tal õnnestus mees vestlusse tõmmata: mida ta tahab, mis on tema probleemid, kuidas ta saaks aidata neid lahendada. Aga kõigepealt peab mees lapsed vabaks laskma. No ja pool tundi hiljem tuligi Sarkozy välja, lapsed süles ja kobaras ümber. Hiljem tungis politsei muidugi sisse ja laskis selle inimpommi maha.” Labro laiutas käsi. Prantsuse politsei on üsna tuntud selle poolest, et käib hulludega karmilt ringi.

“See oli esimene kord, kui enamik Prantsusmaa inimesi üldse kuulis Nicolas Sarkozy nime,” jätkas ta. “Sel hetkel esitles ta end prantsuse rahvale. Selge oli kaks asja. Julgus? Jah, muidugi. Aga sama selge oli peaaegu arulage soov minna viimse piirini, mis on muidu Prantsuse poliitikutele täiesti võõras. Talle meeldib risk, ta naudib riski ja lausa mõnuleb sellises olukorras.”

Ameerikas ei ole pärast Brigitte Bardot’d ükski prantslane olnud nii paljude soovunelmate ja onanistlike fantaasiate objekt.

Valimistest möödunud päevade jooksul on mulje Sarkozyst kui riskijast aina süvenenud, samuti on süvenenud tunne, et ta on ise nagu inimpomm – teadmata koguses lõhkeainet, mille plahvatamise eesmärki ja mõju ei oska ennustada peaaegu keegi. Kell aga tiksub. Seetõttu on tema maine Prantsusmaal ja Ameerikas täiesti erinev.

Ameerikas ei ole pärast Brigitte Bardot’d ükski prantslane olnud nii paljude soovunelmate ja onanistlike fantaasiate objekt. Ameerika parempoolsed fantaseerivad, et ta on kindlalt Ameerika-meelne, vabaturumeelne ja pooldab vabariiklaste põhimõtteid. Aga nagu Bardot, kes oli prantsuse ultrarahvuslane ning hakkas hiljem ameeriklaste asemel armastama ja kaitsma hoopis loomi, valmistab pettumuse arvatavasti ka Sarkozy. Seda siis, kui parempoolsed avastavad tema tegeliku loomuse ja soovid: prantsuse rahvuslane, kes ihkab kiiret moderniseerimist ja piirdub peamiselt Euroopa horisondiga. Tema prantslastest toetajad, kes kõike seda juba teavad, imetlevad samal ajal presidendi enesekindlust ja julgust. Kuid inimpommitegur heidab muidu üüratule uute võimaluste avanemise võimalusele kurjakuulutavat varju.

Ehkki Sarkozy poolt hääletanud pariislased tahavad mõistagi uskuda, et linnas valitseb “blairilik” vaim, ei meenuta tegelikult miski 1997. aasta mai Londoni õhustikku – hetke, mis tagasivaates paistab oma lopsaka ja teadliku süütuse poolest suisa kennedylik. Pariisis valitsev meeleolu sarnaneb pigem Bill Clintoni võimuletulekuga 1992. aastal (Clinton on, muide, poliitik, keda väidetavalt agar sarja “West Wing” jälgija Sarkozy väga imetleb ja jäljendab): kahtlemine uue mehe “iseloomus” on hetkeks jäänud tema energia, vaimujõu ja ilmselgete võimete varju, kuid samal ajal ei ole kuhugi kadunud jõuline ja võimas opositsioon, kes vihkab, tõepoolest vihkab teda kõrvalseisja silmale lausa uskumatult tugevasti ja vaid ootab hetke, mil temaga arved õiendada.

Sarkozy teab seda väga hästi ja on näinud kaks esimest kuud vaeva mitme julge taktikalise võttega, mis vastavad kenasti tema inimpommi-olemusele: ta astub otse ohtlike meeste juurde ja teeb nad kahjutuks.

Nii võttis ta relvad kahelt Sotsialistliku Partei mõjuvõimsamalt poliitikult, rahvusvaheliselt tuntud Bernard Kouchnerilt, kelle ta määras välisministriks, ning kunagise sotsialistist peaministri Lionel Jospini rahandusministrilt Dominique Strauss-Kahnilt, kelle ta laskis nimetada Rahvusvahelise Valuutafondi presidendiks. Samal ajal on ta karmisõnaliste arvamusavaldustega immigratsiooni ja kuritegevuse teemal haaranud peamiselt riigi lõunaosas hääli paremäärmuslikult Rahvusrindelt, mille juht Jean-Marie Le Pen jõudis eelmistel presidendivalimistel teatavasti viimasesse vooru. Ta on suutnud tuua paljud Le Peni poolehoidjad oma partei ridadesse. Tõsi, selleks on tal tulnud ilmutada “kurja vanamehe” vastu lausa mõningat austust.

Ometi ei kaasa tõeliselt tugeva positsiooni ja radikaalse programmiga poliitikud – uued Thatcherid ja Reaganid – oma valitsusse opositsiooni liikmeid, sest nad teavad, et opositsiooni liikmed astuvad juba loomu poolest peaaegu kindlasti lõpuks nende vastu välja. Seepärast võib kahelda, kas Sarkozyl on üldse kindlat strateegilist plaani, mis aitaks tal taktikaliselt hiilgavalt edasi liikuda – sellist plaani, mis ületaks Prantsuse poliitikutele tavapärase taotluse pääseda võimu juurde ja siis seal püsida.

Sarkozy praeguses positsioonis on elemente, mida on hõlpus kahe silma vahele jätta (ka selle poolest sarnaneb ta 1992. aasta Clintoniga). Tema võit sotsialist Ségolène Royali üle ei olnud kaugeltki mäekõrgune ja otsekui kaotajate lohutuseks väheneski tema kandepind kuu aega hiljem peetud parlamendivalimistel. Kui sotsialistid oleksid välja pannud tugevama kandidaadi, näiteks Dominique Strauss-Kahni, siis oleksid valimised tõenäoliselt võitnud vasakpoolsed. Õigupoolest tuli võit Sarkozyle alles mõni päev enne viimast vooru peetud kandidaatide debatiga, kus Royal ründas kahe ja poole tunni vältel tema nõrkusi ja puudusi nii poliitiku kui ka mehena. See lubas Sarkozyl jätta endast peapesu saanud mehe mulje ja välja mängida kaardi, mida tal ei olnud varem võimalik teha: jätta endast mulje kui sümpaatsest prantsuse keskklassi mehest, kelle kallal tänitab vihane naine.

“Talle meeldib risk, ta naudib riski ja lausa mõnuleb sellises olukorras.”

Pariisis levivad Sarkozy suhete kohta oma abikaasa, tumedapäise kena Céciliaga väga mitmesugused kuulujutud – täpselt nagu omal ajal Clintonite kohta. Kuid erinevalt USA esipaarist on need tema puhul üsna sarnased: mõlemal olevat olnud abieluväline armusuhe, kuid nüüd olevat nad taas koos mitte vajaduse, vaid tõelise kire tõttu: Nicolas armastavat Céciliat nii, nagu armastavad lühikest kasvu auahned mehed ilusaid naisi, kes on neist küll pikemad, kuid tunnustavad mehe üleolekut. Mees saatis naise Tripolisse päästma bulgaarlastest halastajaõdesid, õnnetuid naisi, kelle Liibüa kohus oli mõistnud surma absurdse süüdistusega, nagu oleks nad sihilikult nakatanud liibüa lapsi HI-viirusega. Cécilia naasiski koos bulgaarlastega, kuid juba on kõlanud – ja kohe ka ametlikult ümber lükatud – süüdistused, et tema edu oli seotud Liibüa ja Prantsusmaa relvatehinguga. Igatahes on tavapäraste eurodiplomaatia kanalite asemel perekonnaliikme kasutamine rahvusvahelise kokkuleppe saavutamiseks jätnud mõneti kohatu mulje, isegi kui see kokkulepe oli igati humaanse iseloomuga.

Sarkozyle lähemal seisvad isikud armastavad öelda, et ta on sündimata jäänud ameeriklane selles mõttes, et kahekümnendale sajandile tüüpilise elukäigu korral oleksid tema vanemad (ema oli Kreeka juuditar, isa Ungari väikeaadlik) – suundunud aina lääne poole, kuni oleksid lõpuks jõudnud New Yorki, kus Sarkozy juhiks praegu erapanka ja kuuluks muuseumide eestseisustesse. Aga sündimata jäänud ameeriklane ei ole päris sama mis Ameerika-meelne.

Ta ei seisa instinktiivselt vastu Ameerika huvidele, nagu seisis Mitterrand ja nagu hakkas üha enam seisma Chirac. Tema niinimetatud ameerikalikkuse peamine mõte peitub pigem selles, et ta käitub nagu ameeriklane, kes juhib Prantsusmaad. Teda ümbritsevad inimesed, kes imetlevad ja mõistavad Ameerikat, aga on eelkõige sealt üle võtnud ettevõtliku vaimu ja enesekindluse.

Sarkozy usub riiki, ei taha seda reformida ega muuta, küll aga kasutada oma huvides ära valitsuse käsutuses olevad mõjurid. “Reformi” all mõistab ta majanduskasvu ja kiiret moderniseerimist. Põhimõtteliselt tähendab see kõike, mis aitab jõuda samale järjele Londoniga. Ta tahab iga hinna eest, lausa meeleheitlikult moderniseerida Prantsusmaad, et see suudaks igas mõttes konkureerida teiste juhtivate lääneriikidega, aga ei aseta selle juures erilist rõhku väljaspool riigi võimupiirkonda tegutsevale kapitalismile.

Ta vähendaks meelsasti ametiühingute võimu: ta on esitanud ja osaliselt isegi läbi surunud seadusandlikud algatused, mis näevad ette minimaalsete teenuste osutamise transpordi- ja haridustöötajate streikide ajal, kuid samal ajal ei ole ta üle võtnud ülejäänud thatcherlikku liberaalset poliitikat. Tema tulevikumudel sarnaneb pigem Airbusi omaga: paneuroopalik, riigikeskne, pooleldi eravalduses ettevõte, mis pürib võrdseks Ameerika lennukifirmadega ja neist ettegi. (Õieti oligi Sarkozy üks esimesi samme Airbusi bürokraatia vähendamine – see oli tänu tema kahele vanemale Prantsusmaale ja Saksamaale üsna suur –, tema teine samaaegne samm oli Saksamaa kantsleri Angela Merkeli kutsumine lõunasöögile Toulouse’i koos Airbusi töötajatega.)

Kuigi Sarkozy määras Saddam Husseini kõrvaldamist pooldanud Kouchneri välisministriks, suhtub ta Iraagi sõtta sama vaenulikult nagu Chirac. Oma esimeses avalikus kõnes päeval, kui ta presidendiks valiti, tervitas ta sõbralikult Ameerikat ning andis kohe seejärel pihta Bushi administratsioonile, kes ootavat, et kõik teised käituvad nii, nagu tahavad ameeriklased (“Sõprus tähendab ka tunnistamist, et sõbrad võivad mõelda teistmoodi.”). Peagi sõitis ta kohtuma Angela Merkeliga.

Sarkozy on suutnud tuua paljud Le Peni poolehoidjad oma partei ridadesse. Tõsi, selleks on tal tulnud ilmutada “kurja vanamehe” vastu lausa mõningat austust.

Kui Sarkozy “suurte talentide valitsuse” populismis ja tema soovis seista kõrgemal mis tahes parteist või poliitikast otsida üldse mingit poliitilist kreedot, siis on selleks ilmselt tema bonapartism. See ei tähenda lihtsalt lühikest kasvu auahne mehe võimulolekut. See tähendab ka üsna selget ideoloogiat, mille õitseaeg oli üheksateistkümnendal sajandil, mil Napoleoni vennapoeg Louis-Napoléon püüdles Teise Keisririigi loomise poole ja lõpuks lõigi selle. Louis Napoléon, kes valitses ja moderniseeris Prantsusmaad 1848. aastast kuni katastroofilise Prantsuse-Preisi sõjani 1871. aastal, olles pärast ancien régime’i lõppu kõige kauem ametis püsinud riigipea, andis bonapartismile vormi, mis ei vajanud enda etteotsa väikest kasvu väejuhti. Tema valitsemine oli vaheldumisi statistlik ja ettevõtjalik, ta pühendus Prantsusmaa võimu laiendamisele ega suhtunud sugugi vaenulikult suurejoonelistesse ümberkujundustesse ja uuendustesse.

Sellist laadi bonapartism erineb nii monarhismist ja vabariiklusest kui ka gaulle’istlikust monarhismi ja vabariikluse hübriidist: kui need on retoorikas põhimõtteliselt konservatiivsed ja rituaalides maale orienteeritud, taotledes la France profonde’i ning püüeldes järjepidevuse poole isegi muutuste ajastul (“vaikne võim” oli sotsialist Mitterrand’i loosung ja enesekirjeldus), siis bonapartism on teadlikult purustav, linlik, suurkapitalisõbralik ja reformialdis. Orgaanilise ja agraarse mineviku nostalgia on nüüd jäänud vasakpoolsete osaks. Ségolène Royal tegi omaette väärtuse sellest, et hankis AOC sertifikaadi chabichou’le, enda piirkonna Poitou-Charentes’i kitsejuustule – see oli tema inimpommimoment, mida ta tähistas rahvariietes avalikkuse ette ilmudes. Seepärast olidki mitmed Chiraci lähikondlased veendunud, et Sarkozy ei suuda mingil juhul võita: mitte sellepärast, et ta oli mõnevõrra juudi ja välismaist päritolu, vaid sellepärast, et ta oli nii silmanähtavalt pariislane.

Kuid bonapartistlik traditsioon ongi väga suurel määral väljastpoolt tulija Pariisi keskkonnas, olgu ta siis korsiklane või kreeka-ungari päritolu. Oportunistlik, autoritaarne, manööverdav, isikukultuslik ja edukas. Louis Napoléon muutis Pariisi selliseks, nagu me seda täna kõigi tema bulvarite ja kohvikutega tunneme. See kreedo võib kohati olla väikekodanlikult kitsarinnaline. Näiteks Sarkozy hiljutine väide, et Prantsusmaa häda seisneb liigses mõtlemises, on ehtbonapartistlik. Aga selle ideaaliks on Pariisi muutmine taas maailmapealinnaks, maksku see mis maksab. Sedakorda ei ole väravate taga enam Bismarck, vaid sõbralik saksa Frau, kes on valmis sind embama, samal ajal kui ise plaanid oma mõjuvõimu laiendamist.

Kui Sarkozy on ka üle trumbanud sotsialistid ja rõõmustanud humanitaarprobleemide pärast muretsejaid, siis osa tema teravamaid kriitikuid on pärit hoopis parempoolsete, turumajandust pooldavate “liberaalide” ridadest. Võiks ju arvata, et Philippe Manière, kelle 1998. aastal ilmunud teos “L’aveuglement français” (“Prantsuse pimedus”) kujunes mõjukaks radikaalseid turumajanduslikke muudatusi nõudvaks manifestiks, oli Sarkozy valimisega väga rahul. Tema aga kahtleb hoopis tõsiselt uues presidendis.

Tema niinimetatud ameerikalikkuse peamine mõte peitub pigem selles, et ta käitub nagu ameeriklane, kes juhib Prantsusmaad.

“Tõelisest reformikavast pole mingit märki,” ütleb praegu Pariisis tegutsevat mõttekoda Montaigne’i Instituuti juhtiv Manière.

“Prantsusmaa vajab pakkumisega seotud reforme, mis muudaks seda, kuidas me töötame ja toodame, aga selle asemel pakutakse meile nõudlusega seotud reforme. Ja veel pakub ta sellist asja nagu hüpoteegiintressi mahaarvamine – seda suure rahvusvahelise kinnisvaramulli ajal. See on tõepoolest viimane asi, mida me vajame – kinnisvaramulli puhumine veel suuremaks! Liigagi tihti on reformid minimaalsed, sümboolsed või juba ette nurjumisele määratud. Ma kardan väga pettumust, mis tekib nii poole aasta pärast. Kui teda ei aita üleilmne kasvulaine, siis ei suuda õieti miski, mida ta ette võtab, suurendada prantslaste tootlikkust või sisemajanduse kasvu.”

Mõned arvavad, et Sarkozy salatrumbiks Prantsusmaa “majanduskriisi” lahendamisel võib olla tõik, et mingit kriisi polegi. Viimastel aastatel on börs üsna edukalt arenenud ning prantslaste elatustase on endiselt päris kõrge. Endiselt on kõigile Prantsuse töölistele tagatud viis nädalat puhkust ja kuigi 35-tunnine töönädal on sõgedus, ei ole see veel skandaal.

Samal ajal on Sarkozy asunud aktiivselt ellu viima omamoodi esimest positiivse diskrimineerimise programmi Prantsusmaa kõrgemates sfäärides, mille üks näide oli muslimist naisterahva Rachida Dati nimetamine justiitsministriks. Isegi filosoof Pascal Bruckner, kes ennustas 2005. aasta vaeste eeslinnade mässe ega alahinda muslimite võõrandumise astet (muslimid hääletasid valdavalt Sarkozy vastu ja tema ägedamate oponentide seas oli palju muslimeid), arvab tagasi vaadates, et mässud olid “ameerikalikumad”, kui nad tol hetkel tundusid. Eelkõige kõrvalejäetud inimeste appihüüd, kes nõudsid kaasamist Prantsuse riigiellu, mitte aga sellest väljapoole jääda soovijate või seda oma usutõdede järgi ümber kujundada ihkajate esimene intifada.

(Üks eelmise aasta küsitlus näitas, et Prantsuse muslimid jagunevad üsna võrdselt neiks, kes peavad end esmalt prantslaseks ja seejärel muslimiks, ning neiks, kes peavad end esmalt muslimiks ja seejärel prantslaseks.)

Need, kes Sarkozyd tunnevad, ütlevad, et talle ei meeldi vähemuste lepitamise bien pensant klišeed, tema arvates peab sallivus olema mõlemasuunaline. Samas usub ta ameerikalikku kaasamismudelisse ning arvab vahest liigagi optimistlikult, et probleemide lahendamiseks piisab paremate töökohtade pakkumisest ja suurema arvu muslimite edutamisest kõrgetele ametikohtadele.

Ühel hiljutisel pühapäevahommikul võttis Jean-David Levitte, Prantsusmaa endine suursaadik Ühendriikides ja Sarkozy juhtiv diplomaatianõunik ehk sisuliselt tema riikliku julgeoleku nõunik, keda üldiselt peetakse Sarkozy välispoliitika tegelikuks kujundajaks, oma kontoris otse Élysée palee vastas asuvas külalisi vastu särgiväel, südamlikult ja ilma teenrite abita – Prantsuse riigimehe ameerikalik žest.

“Ma ei tundnud Sarkozyd peaaegu üldse, enne kui ta palus mul tagasi tulla ja selle ameti vastu võtta ja ma nõusse jäin,” ütles ta. “Siis ma avastasin, et ta on kakskümmend aastat aina mõelnud sellele, mida ta teeb siis, kui saab presidendiks. Tema mõtted olid viimse kui detailini selged. Chirac planeeris aastaid, kuidas saada presidendiks, aga kui ta siis lõpuks sai, oli tal välja käia suurustlev programm. Sarkozy tahab teha kõike teistmoodi. 1995. aasta detsember enam ei kordu [Chirac oli toona pool aastat ametis olnud, kui üldstreik halvas kogu Prantsusmaa], sest ta on kõik ette kavandanud ja valdav osa prantslasi teab, et nad tahavad reforme – ja selle poolt nad ju hääletasidki.”

Kuhugi ei ole kadunud jõuline ja võimas opositsioon, kes vihkab, tõepoolest vihkab teda kõrvalseisja silmale lausa uskumatult tugevasti ja vaid ootab hetke, mil temaga arved õiendada.

Levitte on napilt üle kuuekümne aasta vana, liigselt varju jäänud leebelt irooniline mees, kes nägi Iraagi kriisi ajal Washingtonis ränka vaeva, suutes leevendada kõigi, välja arvatud ehk kõige ägedamate frankofoobide kirgi. “Sarkozyl oli Kouchneri määramisega oma mõte,” jätkas ta. “Ta ei ole mingis mõttes naiivne. Ta mõistab kõige realistlikumat reaalpoliitikat. Aga ta mõistab sama hästi, et me ei saa prantsuse rahvast millelegi üles kutsuda, kui me ei pöördu nende õiglustunde ja väärtuste poole. Oma positsioonide tagasivõitmiseks maailmas peab maailm aru saama, et Prantsusmaa poliitika ei ole küüniline, peab veenduma, et see on humaanne ja suuremeelne. Nii oli see näiteks Bulgaaria halastajaõdede puhul, mis läks talle üht-teist maksma, aga ta rääkis sellest juba oma esimeses pöördumises rahva poole. See on juhtum, kus moraalne poliitika kattub reaalpoliitikaga. See on mingis mõttes võitlus ksenofoobiaga, loomuomase umbusuga muu maailma suhtes.”

“Ta tahab Ameerikaga normaalseid suhteid, mis meil on alati olnud,” jätkas Levitte. “Aga ta võib olla ka avameelne. Kui Sarkozy kohtus Condoleezza Rice’iga, küsis too: “Mida ma teie heaks teha võin?” Ja tema vastas otsekoheselt: “Parandage oma mainet maailmas. Nii on väga raske, kui maa, mis on kõige võimsam ja kõige edukam, see tähendab, loomupäraselt kõigi meie juht, on samal ajal maailma kõige ebapopulaarsem maa. See tekitab ränki probleeme nii teile kui ka teie liitlastele. Nii et parandage seda, kuidas teid nähakse – just seda võite te minu heaks teha.” Ma usun, et see on täiesti võimalik: hea tahte allikas on mõnevõrra kokku kuivanud, aga see pole veel kaugeltki ära auranud. Vaadake kas või seda, kui palju on Prantsusmaa maine kõigest kaheksa nädalaga muutunud Ühendriikides.”

Sarkozy otsust veeta suvepuhkus New Hampshire’s ja lõunatada George W. Bushiga Maine’is ei peetud Prantsusmaal üldiselt mitte lömitamiseks, vaid ilmselgeks inimpomm-käitumiseks: tuleb minna otse ohtlikuks peetava mehe juurde ja võtta talt relvad rahuliku jutuajamisega hot dog’i kõrvale. See ei pidanud näitama mitte julgust, vaid reeglitest üleastumist. Sarkozy püüab kõrvaldada Prantsuse-Ameerika suhetest dramaatilisuse ja muuta need “normaalseks”. Ma sattusin olema lähikonnas, lõunataks õige koos? Palju olulisem on selle juures näitamine, et ähvardavana näiv oht ei ole tegelikult üldsegi ähvardav.

Iraagi katastroofil on olnud ettenägematu mõju. See ei ole sütitanud uues põlvkonnas Ameerika-vastasust, vaid on muutnud Ameerika peaaegu marginaalseks. Peaaegu kakssada aastat on amerikaniseerumine tähendanud Euroopas moderniseerimist – just sellepärast seisab New Yorgi sadamas Vabadussammas, kingitus Prantsuse Kolmandalt Vabariigilt, nõrgalt riigilt, mis tekkis pärast Louis Napoléoni Teise Keisririigi hävimist. See ei olnud mitte enesega rahuloleva Vana Maailma kingitus tärkavale Uuele Maailmale, vaid äsja sündinud vabariigi kingitus vabariigile, mis oli pärast kodusõda tugev ja ühtne. Mõte ei olnud selles, et Euroopa ei jäta meid maha, vaid selles, et meie ei jäta vana Euroopat despootide päralt.

Mõned arvavad, et Sarkozy salatrumbiks Prantsusmaa “majanduskriisi” lahendamisel võib olla tõik, et mingit kriisi polegi.

Nüüd on esimest korda võimalik moderniseerimist ette kujutada sõltumatult amerikaniseerumisest. Kui inimesed räägivad Pariisis oma andekate laste saatmisest õppima välismaale, räägivad nad Londonist. (Ameeriklastel on üsna vähe aimu, millist kahju on tekitanud katsumused, mida peavad eurooplased taluma JFK lennuvälja rutiinsel läbivaatusel, ning kahtlused ja vaenulikkus, millega võetakse vastu ka kõige sõbralikumaid välismaalasi, kes tulevad meie teadus- ja õppeasutustesse õppima või õpetama.)

Kui inimesed räägivad Pariisis tööstushiiglasest, räägivad nad Hiinast; kui nad räägivad kõrghoonetest, räägivad nad Dubaist; kui nad räägivad murest siseturgu haarata püüdvate välisfirmade pärast, räägivad nad Gazpromist. Sarkozy, Gordon Browni ja Merkeli põlvkond ei ole Ameerika suhtes vaenulik, aga Ameerika ei ole neile enam esmatähtis, nagu see oli üheksakümnendatel aastatel Blairile ja Chiracile – toona oli Ameerika sõnulseletamatult võimas. Uutele juhtidele tundub mõnigi kord, et Ameerika ei ole enam kahjutustamist vajav inimpomm, vaid kõlupea, kellest võib lihtsalt mööda minna.

Browni, Merkelit ja Sarkozyd ühendab see, et nad ei soovi lasta end määratleda suhtumise järgi Ameerikasse, nagu lasksid end määrata kohatult ustav Blair või kohatult vaenulikuks muutunud Chirac. Selle asemel, sõnab Levitte, tahavad nad olla normaalsetes suhetes suurriigiga, mis ei ole enam ainuke suur riik. Ameerika sõjaline nõrkus on saanud selgeks Iraagis, majanduslikku nõrkust näitab euro tugevnemine ning 11. septembri järgne paranoia ja enesessetõmbumine on kahandanud ka kunagi võimsat kultuurilist külgetõmmet. Ameerika on halbadest aegadest varemgi üle saanud ja võib seda korrata. Aga sama võimalik on ka see, et Nicolas Sarkozy valimine ei tähistanud mitte uue Ameerika-meelse ajastu algust Euroopas, vaid juhatas hoopis sisse Ameerika-järgse ajastu.

Inglise keelest eesti keelde tõlkinud Marek Laane