Indrek Kannik: Neli punkti Euroopa julgeoleku kindlustamiseks

Eelmise aasta vabariigi aastapäeva hommik algas teadetega suure sõja algusest Euroopas.

Venemaa eesmärk oli kogu Ukraina või minimaalselt kahe kolmandiku kuni kolme neljandiku riigist okupeerimine, küllap ka annekteerimine. Suure tõenäosusega nägi Venemaa juhtkonna suur plaan järgmiste sammudena ette ka Moldova ja Valgevene (viimase puhul niigi formaalse) iseseisvuse likvideerimist. See toimunuks üsna kohe pärast edukat operatsiooni Ukraina vastu.

Puutumata poleks jäänud ka meie. Venemaa juhtkonna poolt 2021. aasta detsembris Läänele esitatud ultimaatum näitas selgelt Venemaa tegelikke ambitsioone. NATO idatiiva n-ö uued liikmesriigid, aga ka Soome ja Rootsi pidanuks Venemaa „legitiimsete julgeolekumurede“ rahuldamiseks muutuma sisuliselt puhvertsooniks, kellele liitlaste sõjaline kaitse ei laiene.

Meie julgeoleku vaatevinklist oli kõige murettekitavam asjaolu, et liitlaste hulgas oli arvestatav hulk inimesi, kes olid valmis Venemaa nn ettepanekut arutama. Ei, muidugi ei plaaninud nad ultimaatumit tervikuna aktsepteerida, pigem arutada selle „konstruktiivseid osasid“, näiteks võimalikke piiranguid õppustele Vene-NATO piirialadel jms. Seda loomulikult selle nimel, et ära hoida sõda, mille alustamise olid venelased tegelikult juba ammu ära otsustanud.

Sõja süüdlased

Loomulikult on praeguse sõja ainus süüdlane Vene riik ja selle juhtkond. Nemad langetasid otsuse tungida naaberriiki, see okupeerida ja annekteerida, hävitada sadu linnu ja aleveid, tappa kümneid tuhandeid Ukraina sõjaväelasi ja sadu tuhandeid enda omi, tappa tsiviilelanike, vägistada ja piinata. Süüdi on ka Vene rahvas, sest isegi diktatuuririigi juhtkond ei saa tegutseda ilma rahva enamuse vähemalt vaikiva heakskiiduta. Vene ühiskond on läbi imbunud imperialistlikust agressiivsest mõttelaadist, mis vähemalt lähimate põlvkondade jooksul kusagile ei kao.

Demokraatlik maailm peab endale tunnistama, et meie võimuses Venemaad muuta ei ole. Seda saavad teha vaid venelased ise ja pole märke, et nad seda teha sooviksid. Seega parim, mida meie teha saame, on kindlustada iseenda julgeolek. Külma sõja järgses maailmas oleme selles osas olnud kahetsusväärselt nõrgad. Praegune sõda võib olla meie viimane, heal juhul eelviimane võimalus vigade paranduseks. Et Vene sõduri saabas NATO pinnale ei astuks.

Seetõttu keskendun käesolevas artiklis eelkõige demokraatlike riikide endi vigadele ja sellele, kuidas neid edaspidi vältida. 

Demokraatlik maailm peab endale tunnistama, et meie võimuses Venemaad muuta ei ole. Seda saavad teha vaid venelased ise.

Lääne järeleandlikkus Venemaa agressiivsetele nõudmistele viimaste aastakümnete jooksul oli Venemaa juhtkonna jaoks selge märk nõrkusest, mis julgustas nõudma üha rohkem. Ajalooline viga tehti 2008. aastal NATO tippkohtumisel Bukarestis, kui kaks Euroopa suurriiki blokeerisid Georgiale ja Ukrainale liikmesuse tegevuskava (Membership Action Plan, MAP) andmise põhjendusega, et see võib ärritada Venemaad. Neli kuud hiljem alustas Venemaa sõda Georgia vastu.

Lääne reaktsioon jäi pehmeks. Vähem kui poole aastaga oldi valmis suhtluses Venemaaga naasma „business as usual“ juurde. Ametisse astunud president Barack Obama administratsioon kuulutas suhetes Venemaaga välja „reset’i“ ehk sooviti alustada puhtalt lehelt ning varem juhtunu sisuliselt andestada. Obama administratsioonis valitses mentaliteet, et Ühendriikide sõjalisi sekkumisi tuleb iga hinna eest vältida. Sellega kaasnes juba kontseptuaalselt naeruväärne loosung „leading from behind“. Kuigi president Obama oli ise avalikult deklareerinud, et keemiarelvade kasutamine Süüria kodusõjas on Ühendriikide jaoks punane joon, siis 2013. aasta suvel ei järgnenud sellele ühtegi tõsist USA vastusammu.

Kõik see veenis Venemaa juhtkonda, et Lääs on nõrk ja tõsiseid vastusamme pole põhjust karta ning lõi pinnase 2014. aasta agressiooniks Ukraina vastu. Seekordne vastus oli tugevam kui venelased eeldasid. Kehtestatud sanktsioonid omasid teatud mõju Vene majandusele ja on jätnud ka jälje Vene sõjaväe võimetele, mida näeme ilmekalt sõja praeguses faasis. NATO tugevdas oma sõjalist kohalolekut Euroopa idapoolsetes liikmesriikides.

Kaotatud aeg Ukraina toetamiseks

Ikkagi ei olnud reageering piisavalt tugev. Sisuliselt oma ametiaja lõpuni 2017. aasta algul blokeeris president Obama surmava sõjalise abi andmise Ukrainale. Ka president Donald Trumpi ajal anti seda n-ö näpu otsast. Rääkimata sellest, et Läänel puudus plaan, kuidas Ukraina ohutsoonist välja aidata. Ka nende tegemata asjade tagant paistis soov Venemaad mitte ärritada.

Tasapisi hakkas ka 2014. aasta konsensus Venemaa isoleerimise suhtes murenema. 2019. aastal anti Venemaale tagasi hääleõigus Euroopa Nõukogu Parlamentaarsel Assambleel. Võib öelda, et vähetähtis organisatsioon, aga sammu sümboolne tähtsus oli suur. 2021. aasta suvel üritas ametist lahkuv Saksa liidukantsler Angela Merkel tegeleda oma pärandi päästmisega ning taasavada tipptasemel suhtlus Euroopa Liidu ja Venemaa vahel. Ametisse astunud president Joe Bideni administratsioon tegi oma mini-reset’i deklareerides, et loodab Venemaaga stabiilset ja prognoositavat suhet ning premeeris Vladimir Putinit tippkohtumisega. Mõlemad sündmused toimusid vahetult pärast Vene vägede koondamist Ukraina piiridele 2021. aasta kevadel.

Kui siia lisada president Trumpi otsustatud ja president Bideni administratsiooni läbi viidud Ühendriikide vägede lahkumine Afganistanist, mille visuaal meenutas lausa põgenemist, siis pole raske arvata, et taaskord nägi Venemaa juhtkond Lääne nõrkust ja otsustas tegutseda.

Läänel puudus plaan, kuidas Ukraina ohutsoonist välja aidata. Tegemata asjade tagant paistis soov Venemaad mitte ärritada.

Üldistades võib öelda, et kõik vead said alguse hirmust eskaleerida. Seda isegi olukorras, kus vastaspool halastamatult eskaleerib. Agressiivsete diktatuuridega (natsi-Saksamaa, NSV Liit, Venemaa, kahjuks üha rohkem ka Hiina) selline käitumine ei toimi. Oma hirmud tuleb ületada ja vajadusel ise eskaleerida. Seda ei ole vaja liiga kaugest minevikust õppida. Ronald Reagan sellist taktikat teataval määral kasutas, viies võidurelvastumise uuele tasandile. Ning NSV Liit kukkus vähem kui kümne aastaga kokku. Tänane Venemaa on küll veel agressiivsema retoorikaga, aga märksa nõrgem kui NSV Liit.

Samas pole põhjust loota (või karta), et Venemaa laguneb. Valdaval enamusel tänasest Vene riigist (võib-olla v.a. Põhja-Kaukaasia) puudub loogiline põhjus eraldumiseks.

Demokraatlikul maailmal on täna mitu head lahendust, kuidas Euroopa julgeolekut kaitsta. Need loomulikult ei lahenda Venemaaga seonduvaid probleeme, aga üsna kindlalt aitavad hoida agressiivset naabrit paar-kolm järgmist aastakümmet kontrolli all.

Parim tee Euroopa julgeoleku kindlustamiseks

Esiteks. Toetada Ukrainat kõigega, millega võimalik. Eelkõige aga sõjalise abiga. Mitte tekitada eskalatsiooni hirmus endale ise punaseid jooni. Aga kui ikkagi otsustakse mõnd relvastustüüpi mitte anda, siis mitte seda avalikult deklareerida. Venemaa austab jõudu ja mida tugevam on vastaspool, seda taltunum on Venemaa. Käesoleva sõja käigus oleme näinud, et Putini punased jooned on sama hägusad kui Obama omad. Venemaa on ähvardanud enneolematute tagajärgedega, kui Ukraina peaks ründama Krimmi, vabastama territooriume, mida venelased on enda omaks kuulutanud või korraldama rünnakuid n-ö päris-Venemaa vastu. Ukraina on kõik need piirid ületanud ja juhtunud ei ole midagi hullemat, kui see, mis juba enne juhtus.

Teiseks. Euroopa peab toetama üheselt ja selgelt Ukraina õigust taastada oma territoriaalne terviklikkus. Kommentaarid, et võib-olla tuleb kusagil mingeid kompromisse teha, on täna kahjulikud ja julgustavad Venemaad. Isegi kui kunagi tuleb kompromisse teha, siis täna pole õige aeg seda avalikult arutada.

Kolmandaks. Tuleb langetada põhimõttelised otsused, et Ukraina saab mitte liiga kauges tulevikus NATO ja Euroopa Liidu liikmeks. NATO puhul võiks ajaraamiks olla 3–4 aastat ja EL-i puhul 7–10 aastat. Sama tuleb lubada ka Georgiale, kui seal demokraatlik valitsemiskord taastada suudetakse. Ja lubada EL-i liikmesust Moldovale ning kui nad seda soovivad, siis ka NATO liikmeks saamist.

Neljandaks. Valmistuda Venemaa pikaajaliseks maksimaalseks isoleerimiseks. Kuni ei ole näha, et ühiskond on tõeliselt muutumas, pole vaja taastada poliitilist ja majanduslikku läbikäimist Venemaaga. Üheks olulisemaks indikaatoriks muutuste puhul peab saama Venemaa valmisolek maksta kinni sõjakahjud ja valmisolek koostööks sõjakurjategijate kohtu alla viimisel.

Muidugi on raske näha, et liitlased nendes neljas punktis üksmeelele jõuaksid, vähemalt lähitulevikus. Venemaa naabrina ei ole aga meil muud võimalust, kui liitlastele selgitada, et paremat valikut meil ei ole. Ei lühikeses, keskpikas ega pikas perspektiivis.