India-Vene suhted India ja Vaikse ookeani piirkonnas
Sõda Ukrainas raputas rahvusvahelist korda. Venemaa suhetes India ja teiste tähtsamate riikidega India ja Vaikse ookeani piirkonnas saabus otsustav silmapilk aga juba kaheksa aastat enne praegust sissetungi, nimelt Krimmi annekteerimisega 2014. aastal, mis viis Venemaa aina süveneva isoleerumiseni läänest. Eriti USA-ga suhete halvenemine on sundinud Moskvat itta pöörduma ning elavdama kahepoolseid suhteid Hiina, aga vähemal määral ka Indiaga. India tähtsus vääribki eraldi vaatlemist.
Tartu Ülikooli Aasia keskuse teadur ja Varssavi Collegium Civitase lektor
Varssavi Ülikooli poliitikateaduste ja rahvusvaheliste suhete instituudi lektor
Indial ja Venemaal on kaua olnud erisuhted. Mõlemad riigid peavad üksteist loomulikeks ja usaldusväärseteks liitlasteks. Mõlemad on sihiks seadnud läänest sõltumatu välispoliitika ajamise terves maailmas, ehkki erineval määral ja erinevate meetmetega. Oma välispoliitika iseseisvust demonstreeris New Delhi silmapaistvalt eelmisel aastal, kui ta näitas üles neutraalsust Venemaa täiemahulise kallaletungi suhtes Ukrainale.
Suhtluses Moskvaga on New Delhi rõhutanud sünergiat Venemaa ja omaenda huvide ja tegevuse vahel. Ennekõike püüab ta seejuures ära hoida Hiina-Vene suhete tihenemist. Ühisosa hulka kuulub kõigepealt India idategevuse (Act East) poliitikas ja Venemaa Suur-Euraasia kontseptsioonis väljendatud sarnane arusaam, et India ja Vaikse ookeani piirkond on kaasav ja multilateraalne. Seda isegi hoolimata asjaolust, et Moskva peab India ja Vaikse ookeani piirkonna mõistet USA huvides sõnastatud julgeolekuparadigmaks, mis eeskätt on sihitud Hiina vastu.
Ennekõike püüab Inda ära hoida Hiina-Vene suhete tihenemist.
Teiseks tähtsamaks ühisosaks on India ja Venemaa kontaktid mitme piirkonna keskse osalisega, nagu Jaapan ja Kagu-Aasia Maade Assotsiatsioon (ASEAN). Võrdluseks: Venemaa ja India välispoliitika piirkonna muude põhiosaliste, nimelt Hiina ja USA suhtes, on vähemasti teatavas ulatuses hoopis kokkupõrkekursil.
Analüüsis vaatlemegi, kuidas on Venemaa ja India läbisaamine muutunud alates täiemõõdulise invasiooni algusest.
Venemaa Kaug-Ida ja energiakoostöö Indiaga
Kui meenutada ajalugu, olid Moskva sidemed Aasia tähtsamate riikidega 2000. aastail üpris tagasihoidlikud. Suund muutus, kui 2012. aastal kuulutas president Putin Venemaa Aasia-tiiva tugevdamiseks välja näoga ida poole pöördumise. See hõlmas kolme omavahel seotud sammast: „majandusarengu elavdamist Venemaa Kaug-Ida regioonides, suhete taaselustamist endiste nõukogude vabariikidega Euraasia integratsiooni kaudu ning suuremat poliitilist kooskõlastamist Hiina ja muude Ida-Aasia riikidega”.1
Juba 2014. aastal kuulutas Narendra Modi välja India idategevuse poliitika: India mõju edendataks majandusliku, strateegilise ja inimestevahelise ühenduvuse suurendamisega. Seda ennekõike Kagu- ja Ida-Aasia suunal.
Moskva keskvalitsuse aastatepikkuse hoolimatuse tõttu on Venemaa Kaug-Ida märkimisväärselt alaarenenud, sügavas demograafilises kriisis ning muutunud „kahekordseks”,2 nii Venemaa kui ka India ja Vaikse ookeani perifeeriaks. Püüdlused raskustes regiooni järele aidata ja niiviisi selle ühendusi parandada, et sellest saaks Venemaa idavärav, sobivad India välispoliitikaga India ja Vaikse ookeani piirkonnas.
Kõigepealt paistab Indiale Venemaa Kaug-Ida kui energiatarnija tõsiseltvõetava alternatiivina ennustamatule Lähis-Idale. Teiseks aitab kahe riigi koostöö Kaug-Idas New Delhil juhtida Moskva põhitähelepanu Pekingist kõrvale. Lisaks taotleb India piirkonnas kolmepoolset koostööd Venemaa ja Jaapaniga. Samas tuleb arvestada, et kuna pärast kallaletungi Ukrainale ühines Jaapan lääneriikide sanktsioonidega Venemaa vastu, on säärane koostöö ebatõenäoline.
Indiale paistab Venemaa Kaug-Ida kui energiatarnija tõsiseltvõetava alternatiivina ennustamatule Lähis-Idale.
Sõja vallapäästmisest peale on Venemaa energiakoostöö Indiaga süvenenud. Sellel on tuntav mõju kahe riigi dünaamikale Venemaa Kaug-Idas. Oodata on India tähtsuse kasvu regiooni arengus ja tema ühenduvuses India ja Vaikse ookeani piirkonnaga.
Ainuüksi 2022. aasta aprillist detsembrini importis India Venemaa toornaftat 21,7 miljardi dollari väärtuses – see oli 17,1% India toornafta koguimpordist. Seevastu 2020–2021 imporditi Venemaalt toornaftat vaid 0,94 miljardi dollari eest, mis oli India toornafta koguimpordist vaid 0,2%. India kaubandus- ja tööstusministeeriumi järgi sai Venemaast 2022. aastal India neljas importturg. Ajavahemikus 2022. aasta aprillist detsembrini moodustas India import Venemaalt 32,8 miljardit dollarit (30,08 miljardit eurot), aga 2021. aasta samas ajavahemikus oli see olnud 6,58 miljardit dollarit.
Kaubanduse säärane elavnemine annab Delhile teoreetiliselt võimalusi vastusammudeks, kui Venemaa asub Hiina korraldusel India huve riivama.3 Kuna Moskva majandusliku isoleerituse tõttu saab India sõlmida endale soodsamaid lepinguid, siis on see energiajanus riik koos Hiinaga teataval määral astunud Vene energiaressursside eksportturuna lääneriikide asemele.
Euraasia integratsioon Venemaa eestvõttel ja India välispoliitika
Üks teetähis Euraasia integreerimisel Venemaa poolt oli Euraasia Majandusühenduse (EAEU) ametlik asutamine 2015. aasta jaanuaris. Majandusühendust, kuhu samuti kuuluvad Armeenia, Valgevene, Kasahstan ja Kõrgõzstan, peab Moskva oluliseks elemendiks oma ulatuslikumast Euraasia partnerlusest India ja Vaikse ookeani piirkonna põhiosalistega, nagu Hiina, India, Iraan ja Pakistan.4 Oma Suur-Euraasia geopoliitilise kontseptsiooniga taotleb Venemaa EAEU ühendamist nende ja muude osalistega Aasias, edendades selleks poliitilist ja majanduslikku lõimumist piirkonnas.
Taotlus tugevdada EAEU ühenduvust nende riikidega on vastavuses New Delhi välispoliitiliste eesmärkidega. India peab majandusblokki üheks elemendiks, mis soosib India ja Vaikse ookeani piirkonna avatud, vaba ja kaasavat olemust. New Delhi alustas ka läbirääkimisi, et sõlmida EAEU-ga vabakaubandusleping, aga need katkesid pärast Venemaa kallaletungi Ukrainale.
Venemaa poliitiline lähenemine Ida-Aasia riikidele
Suur-Euraasia visioon on aluseks Venemaa Suur-Euraasia partnerlusele, mille Putin kuulutas välja 2016. aastal, et korvata Venemaale läänest isoleerumise tagajärgi. Seda partnerlust peetakse kõige sagedamini Venemaa katseks leida Hiinale sõbralikku vastukaalu. Aga ühtlasi soovib Kreml laiendada Venemaa kontakte India ja Vaikse ookeani piirkonnaga.
Kui mitte arvestada kõige tähtsamaid riike piirkonnas, toimub kontaktide otsing läbi olemasolevate koostöövormide, eriti Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni (ASEAN) kaudu. Selleks, et ASEAN-i raames distantseerida Venemaad tema „piirideta” sõbrast Hiinast, soovib New Delhi vahendada ASEAN-i ja Venemaa vastastikusi suhteid. Nii on märkinud India välisminister Harsh Shringla: „Taotleme Venemaaga tihedamat koostööd regioonis, iseäranis meie sõpradega ASEAN-is, mujalt Kagu-Aasias ja läbi erinevate organisatsioonide, nagu ASEAN-i piirkondlik foorum ja Ida-Aasia tippkohtumine”.5
ASEAN-i liikmesriikide reaktsioonid Venemaa agressioonile Ukrainas on erisugused: 1) häälekas kriitika Singapuri ja Filipiinide poolt; 2) Malaisia, Brunei, Indoneesia ja Tai neutraalsus; 3) Vietnami, Kambodža ja Laose suhteliselt mõistev suhtumine Moskva sõtta kui enesekaitsesse lääne vastu; 4) Myanmari toetus. Kuna ASEAN-i riikide hoiakud sõltuvad nende kahepoolsest suhtest Moskvaga ning ajaloolistest kogemustest Venemaa ja muude suurriikidega, siis pole assotsiatsioon suutnud sõja suhtes ühist positsiooni sõnastada.6 Niisiis ei saa tuvastada sõja otseseid järelmeid Vene-ASEAN-i läbikäimisele.
Kreml soovib laiendada Venemaa kontakte India ja Vaikse ookeani piirkonnaga.
Austraalia, India, Jaapani ja USA grupeeringu vormistamine neljapoolse julgeolekudialoogina ehk Nelikuna (Quad) on potentsiaalne India-Vene lahkhelide allikas. Ehkki Nelik pole suunatud Venemaa vastu, komplitseerib ta piirkonnas olulisi partnerlusi India ja Jaapaniga. Koostöö Nelikus toob neid kahte riiki eriti Washingtonile lähemale. Seepärast arvab Moskva, et India on Nelikusse sattunud USA õhutusel.
See arvamus alahindab mõnevõrra New Delhi oskust ajada sõltumatut välispoliitikat. Alates Venemaa kallaletungist Ukrainale on India igatahes tõendanud oma isemeelsust sellega, et tema suhtumine sõtta erineb Neliku ülejäänud liikmete omast.
Solidaarsuse puudujääki võib pidada üheks teguriks, mis takistab Neliku institutsionaliseerumist ning tuleb niisiis kasuks Venemaa huvidele India ja Vaikse ookeani piirkonnas ja mujalgi. Väärib märkimist, et Neliku äsjastes ametlikes avaldustes hoidutakse diplomaatiliselt otse Venemaale viitamast ning piirdutakse mure väljendamisega humanitaarolukorra pärast Ukrainas.
Erinevad lähenemised Hiinale ja USA-le India ja Vaikse ookeani piirkonnas
Peamised lahkhelid India ja Venemaa vahel lähtuvad sellest, kuidas New Delhi ja Moskva näevad Hiinat ja USA-d.
Suur-Euraasia partnerluse aluseks on Venemaa visioon lõimumisest, milles püütakse oma tegevust piirkonnas kooskõlastada Pekingi 2013. aastal väljakuulutatud Vöö ja Tee algatusega (Belt and Road Initiative). Ühtlasi kujutab Suur-Euraasia partnerlus Venemaa jaoks „sõbralikku ja konstruktiivset vastukaalu Hiinale, et ta ei muutuks ’liiga tugevaks’ ega potentsiaalseks hegemooniks, kes võib naabreid hirmutada”.7 New Delhi kahjuks olid Suur-Euraasia partnerluse loomise motiivid seotud põhiliselt Hiinaga.
New Delhi ei allu USA survele, tahtes näidata, et teda pole lihtne panna suurriikide huvidele alistuma.
Heades India-USA ja Vene-Hiina suhetes on mõrasid, mis siiski võivad Indiat ja Venemaad üksteisele lähemale tuua või vähemasti ei lase neil üksteisest kaugeneda. Ehkki Washington on mõistvalt suhtunud India sõjalisse koostöösse Venemaaga ning tegevustesse seoses Chabahari sadamaga Iraanis, ei allu New Delhi USA survele, tahtes näidata, et teda pole lihtne panna suurriikide huvidele alistuma.
Johtuvalt Hiina kerkimisest globaalseks suurjõuks ja enesekehtestamisest piirkonnas on Hiina-Vene läbisaamisse tekkinud India rõõmuks mõrad. Moskva küll tugevdab oma partnerlust Pekingiga, ent ei soovi paista noorema partnerina. Selleks, et mitte sõltuvusse langeda, on ta sõbraliku vastukaalu loomiseks astunud koostöösse India ja muude osalistega Aasias. Samas tähendab Hiina tugevnemine, et Moskva kaal Vene-India suhetes aina nõrgeneb.
Lahkhelid võivad pärast sissetungi Ukrainasse süveneda, kui Venemaa tihendab suhteid Hiinaga ja India pöördub näoga läände. Kui aastail enne sissetungi oli India tähtsamaid põhjuseid Moskvale lähenemiseks takistada Vene-Hiina suhete tihenemist, siis mitut laadi kaotuste tõttu, mida Venemaa on sõjas kandnud, võib New Delhi oma tähelepanu keskmesse võtta hoopis lääneriigid ja nende liitlased India ja Vaikse ookeani piirkonnas. Nemad võiksid olla usaldusväärsemad partnerid vastukaaluks Hiinale.
Pakistan: geopoliitiliselt keskse asendiga riik, kes eraldab Indiat Venemaast ja Hiinast
Ehkki poliitiliste ja majanduslike vahendite poolest jääb Pakistan kaugele maha suurriikidest India ja Vaikse ookeani piirkonnas, nagu Hiina, India, USA ja Venemaa, on riik strateegiliselt oluline. Seda eriti Indiale, kelle läbisaamist Pakistaniga on pidevalt iseloomustanud antagonism, tingituna peamiselt tülidest Kashmiri pärast, mis ähvardavad alatasa eskaleeruda.8
Üheks põhiteljeks piirkonna geopoliitilises dünaamikas on saanud Hiina-Pakistani allianss, mis loodi 1951. aastal, kuna mõlemad riigid rivaalitsesid Indiaga. Dünaamika Vene-Hiina-Pakistani kolmnurgas kitsendab Moskva manööverdamisruumi Pekingi ja New Delhi vahel veelgi. Ühtlasi paistab New Delhile, et Moskva tugevdab India põhivastaseid. Kuna need riigid suhtuvad sõtta Ukrainas üsna ühteviisi „neutraalselt”, pole see dünaamika sissetungist alates igatahes muutunud.
Kas sõda Ukrainas suudab muuta India-Vene dünaamikat India ja Vaikse ookeani piirkonnas?
Analüüsides Ukrainas toimuva sõja tähendust India ja Venemaa ühistele ja lahknevatele huvidele India ja Vaikse ookeani piirkonnas, võib jõuda järgmiste järeldusteni.
- Nõrk Venemaa pole India huvides. India soovib, et Venemaad ei tõrjutaks India ja Vaikse ookeani piirkonnast välja. See on kooskõlas Venemaa ittapöördumisega. Siit lähtub kahe riigi aetava välispoliitika tugev sarnasus selles piirkonnas.
- India ja Venemaa vajavad üksteist, et pakkuda Hiinale rohkem või vähem sõbralikku vastukaalu.
- Energiakoostöö India ja Venemaa vahel on alates sõja puhkemisest tihenenud.
- Mitmes punktis näivad sõja otsesed tagajärjed väheolulisena. Selle põhjuseks on, et enamus osalejaid India ja Vaikse ookeani piirkonnas peab Venemaa kallaletungi Ukrainale millekski kaugeks ega soovi eelistada ühte osapoolt teisele.
- India-Venemaa omavaheliste suhete tulevik sõltub ülimal määral teiste suurriikide läbisaamisest.
- Lewis, D. (2019) Strategic Culture and Russia’s ‘Pivot to the East:’ Russia, China, and ‘Greater Eurasia’. Marshall Center Security Insight, 34, juuli. ↩︎
- Kuhrt, N. (2012) The Russian Far East in Russia’s Asia policy: dual integration or double periphery?. Europe-Asia Studies, 64(3): 471–93. ↩︎
- Kalyankar A., & Schulz D. (2023) Continental Drift? India-Russia Ties After One Year of War in Ukraine. Stimson, 9. märts. ↩︎
- Putin, V. (2016) Interview to the Xinhua News Agency of China. Kremlin website, 23. juuni. ↩︎
- Melvin, N. (2021) Russia and the Indo-Pacific security concept. Royal United Services Institute for Defence and Security Studies. Lk 16. ↩︎
- Passeri, A. (2023) The Russia-Ukraine War is ASEAN’s Latest Political Headache. Australian Institute of International Affairs, 2. juuni. ↩︎
- Karaganov, S. (2016) From East to West, or Greater Eurasia. Global Affairs, 25. oktoober. ↩︎
- Kuszewska, A., & Nitza-Makowska, A. (2021) Multifaceted Aspects of Economic Corridors in the Context of Regional Security: The China–Pakistan Economic Corridor as a Stabilising and Destabilising Factor. Journal of Asian Security and International Affairs, 8(2), 218-248. ↩︎
Seotud artiklid
Lelde Luik: Liberaalset rahvusvahelist korda vaidlustamas? Aasia riikide reaktsioone Venemaa sissetungile Ukrainasse
Aasia riikide reageeringuid Ukraina sõjale iseloomustab ühine austus rahvusvahelise korra printsiipide suhtes. Samal ajal hoidutakse Venemaad otsesõnu hukka mõistmast, mis lääneriikide vaatest jääb arusaamatuks ebamäärasuseks. Kagu-Aasia riikide juhtumid illustreerivad, et läänelik narratiiv Ukraina sõjast pole universaalne.
Kas Tokajev korraldas Moskva toetusel Nazarbajevi-vastase riigipöörde?
Samal ajal kui rahvusvaheline tähelepanu oli hõivatud Venemaa rünnakuga külma sõja järgse julgeolekukorralduse vastu Euroopas, näib Venemaa lõunatiival toimuvat tõeliselt pöördeline muutus. Kasahstani verise jaanuari hindamiseks ei ole piisavalt usaldusväärset infot, kuid eksitav oleks käsitleda juhtunut lihtsalt rahva võitlusena korrumpeerunud diktaatori vastu.
Kasahstani verine jaanuar ja võidujooks Kesk-Aasiale
Kasahstanis kaksikjuhtimise lõppemiseni viinud sündmustel on mitu kihistust, neist osa on tähtsad Kasahstanile, teised aga tervele piirkonnale, kus oma huvid on nii Venemaal, Hiinal, Euroopa Liidul, Indial, Türgil kui ka teistel riikidel.
Põhja-Korea sõdurid Venemaal: mida nad teevad ja kuidas peaks reageerima?
Informatsiooni Põhja-Korea sõdurite võimalikust saabumisest rindele hakkas kõigepealt levitama Ukraina sõjaväeluure, tehes seda neile iseloomuliku üldistusastmega ja rõhutades sündmuse kriitilisust. Sõjas oleva organisatsiooni puhul mõistetav teguviis, kuid tavalisele meediatarbijale ehk liiga paanikattekitav.
Kai Kaarelson: Gruusia lõhkine sisepoliitika
Grusiinid isegi ütlevad, et sellel laupäeval toimuvad parlamendivalimised on riigi jaoks kahtlemata ajaloolised. Kaalul ei ole ainult Gruusia sisepoliitiline tulevik, vaid ka välispoliitiline suund. Nii lubab võimul olev Gruusia Unistuse (Georgian Dream, GD) partei oma rahvale opositsiooni võidu korral sõda ja hävingut – nimelt kisuks opositsiooni liigne läänesuunaline innukus Gruusia Ukrainaga sarnaselt sõtta suure naaberriigi vastu. Opositsioon omakorda hoiatab Gruusia Unistuse võidu korral riigi lääne-suunalise integratsiooni lõppemise ning Gruusia Vene mõjusfääri langemise eest.
Jumala kingitud maa. Kuhu kulged, sõber Gruusia
Mäletatavasti andis Euroopa Liit 2023. aasta detsembris Gruusiale ajaloolise kandidaatriigi staatuse, kuid 9. juulil 2024 Gruusia EL-iga liitumise protsess peatati. Selle otsuse peamiseks põhjuseks oli niinimetatud välisagentide seadus (Transparency of Foreign Influence), mis jõustus juuni alguses. Kui demokraatlike riikide vastavad seadused piiravad vaid ebademokraatlike välisjõudude tegevust oma territooriumil, siis Gruusia seaduses vastav piirang puudub ehk uus eeskiri võimaldab piirata näiteks ka EL ja USA rahastatavate organisatsioonide tegevust.