India liigub väikeste välispoliitiliste sammudega

21. augustil käis Eestis külas India asepresident M. Venkaiah Naidu, kes on seni meie kõrgeim külaline Indiast. Varem pole India president, asepresident, peaminister ega välisminister Eestit väisanud. Tõsi, 1982. aastal külastas Tallinna tollane India peaminister Indira Gandhi, praeguse India opositsiooniliidri Sonya Gandhi ämm ja endise liidri Rahul Gandhi vanaema. Eestist Indiasse on käinud kõrgel tasemel riigijuhte oluliselt rohkem, kuid välispoliitikas nii tavaliselt ongi, et pigem käivad väikese riigi esindajad suurtel külas, kuna suhete spekter on India-sugusel riigil palju mitmekesisem ja sügavam. Kalendripäevi on aga kõigil suurusele vaatamata ühepalju.

Rahuliku olemisega asepresident Naidu oma väga traditsioonilises valges kurtas, mis on eriti iseloomulik Lõuna-Indiale, tuli Eestisse ja teistesse Balti riikidesse üsna selge agendaga – sooviga tõsta India suurriiklikku profiili rahvusvahelisel areenil, seda eriti olulistes rahvusvahelistes organisatsioonides, nagu ÜRO. Tema sõnumid olid kaalutletud, aga konkreetsed. India seisab tasakaalustatud arengu eest, lähtub igale riigile omasest individuaalsest eripärast, samuti on väga prioriteetne võitlus rahvusvahelise terrorismi vastu. India välispoliitikas peegeldub otseselt India sisepoliitika. Mõtteloogika ja normid, kuidas India maailma välispoliitikas käitub, on võimendus sellest, kuidas tohutu rahvastiku ja maamassiiviga riik ennast riigina toimivana hoiab ja oma tulevikuarengut planeerib. Sellise rahumeelse (vägivallatu) poliitikatraditsiooni kõige parem kehastus on India iseseisvuse isa Mahatma Gandhi, kelle sünnist möödub 2. oktoobril 150 aastat. India soov on Gandhi mälestust kinnistada tema skulptuuride ja büstide paigaldamisega maailma pealinnades, sealhulgas Tallinnas. India on valmis meile sellise büsti kinkima, kui me sellele sobiva koha leiame ja üles paneme. See on India nn pehme jõu demonstratsioon, „India alternatiivi“ meenutus kõikidele (välis)poliitikakujundajatele üle ilma.

Tänase India sisepoliitika suhtelist rahumeelsust toovad indialased ise pidevalt eeskujuks ka Euroopa Liidule (EL), toonitades, et EL tahab liikmesriikide erinevustele vaatamata olla harmooniline, nagu seda on India. India koosneb 28 osariigist nagu veel seni ka EL. Keelelised ja kultuurilised erinevused osariikide vahel on tihtipeale suuremadki kui rahvusriikide vahel Euroopas. Näiteks on Indias rohkelt erinevaid keeli, 22 ametliku keele kõrval veel 122 muud suuremat keelt, lisaks mitmed erinevad tähestikud. Pealinnas Delhis on tänavatel viidad neljas erinevas tähestikus. Ka usuliselt on India palju mitmekesisem kui Euroopa. Sellele vaatamata paistab India väljastpoolt vaadatuna ühtne.

Tänase India sisepoliitika suhtelist rahumeelsust toovad indialased ise pidevalt eeskujuks ka Euroopa Liidule (EL), toonitades, et EL tahab liikmesriikide erinevustele vaatamata olla harmooniline, nagu seda on India.

Tõdemust, et sõda (vägivald) on poliitika jätkumine teiste vahenditega, on näha samuti India rahumeelse poliitika arengus. India iseseisvuspüüdlusi Briti Raj’ist vabanemisel ja arenguid pärast iseseisvaks saamist 1947. aastal on ikka ja jälle varjutanud vägivaldsed sündmused. India tohutu suurus, etniline ja religioosne mitmekesisus on selle peamiseks põhjuseks. Ei olegi kerge leida täiuslikku harmooniat riigis, mille rahvaarv on kasvanud 1,35 miljardini, seetõttu on konfliktid etniliste, usuliste ja poliitiliste gruppide (eriti aktiivsed on tänaseni maoistid) vahel pigem reegel kui erand. Suurim sisepoliitiline lõhestaja on religioon. Kuigi põhiseaduse järgi on India sekulaarne riik, peab enamik indialasi ennast mõnda usulisse gruppi kuuluvaks. Suurima grupi moodustavad hindud (üle 80 protsendi ehk ca 1 miljard inimest) selle tohutu arvu erinevate denominatsioonidega. Suured on ka budistide, džainistide ja sikhide kogukonnad. Kõik neli nimetatud religiooni on Indiast alguse saanud.  India on lisaks koduks ca 200 miljonile muslimile (14 protsenti rahvastikust), mis teeb Indiast maailma suuruselt teise islamiriigi Indoneesia järel. India kaks suurt naabrit – Pakistan ja Bangladesh – on lisaks umbes sama suurte muslimi kogukondadega. Briti India lõhestumist (partition), Pakistani ja Bangladeshi (kuni 1971. aastani Ida-Pakistan) eraldumist, peetakse senini riigi kõige suuremaks rahvuslikuks katastroofiks. India tollased liidrid Mahatma Gandhi ja Jawaharlal Nehru  proovisid seda pikalt vältida, kuid edutult, mistõttu pidi religiooni tõttu oma kodud jätma üle 10 miljoni inimese. Pinged endiste kaasmaalaste vahel ei ole kadunud tänaseni, sest vaatamata suurele rändele jäi lahendamata mitme piirkonna kuuluvus. Suurim ja olulisim neist on Jammu ja Kashmiri osariik (osa Kashmiri piirkonnast on Pakistani kontrolli all), mille 1954. aastast pärit eristaatuse India president selle aasta augustis vastselt tagasivalitud India peaministri Narendra Modi palvel tühistas. Muslimi enamusega osariik on aastakümneid olnud India keskvalitsusele suureks probleemiks eelkõige aktiivsete separatistide tõttu, kes kasutavad muuhulgas oma eesmärkide saavutamiseks vägivalda. India põhiseaduse artikkel 370 andis osariigile laialdased õigused ennast ise valitseda, jättes Delhile sisuliselt vaid välis- ja kaitsepoliitika (tegelikult lisandus siia kommunikatsioonipoliitika) kujundaja rolli. Suur autonoomia ei ole aidanud piirkonnas pingeid alandada. Nn Kashmiri küsimuse lahendamine oli Modi juhitud BJP (Bharatiya Janata Party) üks keskseid valimislubadusi. Kevadel toimunud valimistel sai Modi uue, varasemast tugevama mandaadi, et oma lubadusi ellu viima hakata. Siiski oli Kashmiri eristaatuse tühistamine ja sisuliselt osariigi isoleerimine muust maailmast väga jõuline samm. Eristaatuse üks olulisemaid punkte oli kaitseklausel, mis keelas kõigil, kes pole osariigi residendid, seal maad omada. Nüüd näevad kohalikud elanikud suurt riski, et järgneb suur hindude sissevool Kashmiri, et sellega muuta piirkonna etnilist koosseisu: tänasest Kashmiri neljast miljonist elanikust  on 95 protsenti muslimid. Selle otsuse tagajärgi on raske ennustada, kuid on vähetõenäoline, et kõik läheb valutult, olgu probleemiks tihenevad vägivaldsed kokkupõrked separatistidega, siseterrorismi kasv mujal Indias või mõju majandusele. Asepresident Naidu rõhutas Tallinnas korduvalt, et tegemist on India siseasjaga ja teiste riikide sekkumist India näha ei soovi.

Sisepoliitiliselt oli Modi otsus populaarne, kuid välispoliitiliselt ootavad ees segasemad ajad. Endise Jammu ja Kashmiri osariigi küsimust lahendatakse sisepoliitiliste vahenditega, kuid sellel on otsene seos India hetke kõige suurema välispoliitilise väljakutsega, milleks on suhted Pakistaniga. Endised kaasmaalased on alates iseseisvate riikide loomisest olnud sõjas neli korda (1947, 1965, 1971 ja 1999), viimasel korral olid mõlemad juba tuumariigid. Väiksemaid kokkupõrkeid esineb sagedasti. Hukkunud sõdurite surnukehi tuleb Himaalaja kõrgmäestiku piirialade mägedest alla tuua mõlemal poolel igal aastal. India süüdistab Pakistani separatistide (riiklikus!) toetamises, sealhulgas terrorismi otseses rahastamises. Seejuures on tähelepanu vääriv, et Bangladeshiga, mis on samuti muslimi enamusega riik, on Indial vägagi head suhted, kui Bangladeshi ülerahvastumisest tulenev immigratsiooniprobleem välja jätta. Pakistan on India jaoks suur julgeolekuoht, eriti arvestades, et tegemist on tuumariigist naabriga, kes veristest kokkupõrgetest tagasi ei kohku. Siiski on ka India poliitika Pakistani suhtes muutunud oluliselt jõulisemaks, sest pehmemad lähenemised pole lahendust toonud. Majandussidemete tihendamine ei ole alternatiiviks, sest poliitilist tahet pole ja vastastikust sõltuvust ei ole. SPakistani näol India jaoks tegemist geograafiliselt lokaliseeritud ajaliselt lühi- ja keskpika välis- ja julgeolekupoliitilise küsimusega.

India tavakodanikule näib Pakistan kõige suurema väljakutsena, aga suheldes India võimuladvikuga, ilmneb, et pikaajalises plaanis on Indial vaid üks tõeline rivaal ja potentsiaalne julgeolekuoht – Hiina. Kahe miljardiriigi suhteid iseloomustab suurte ja kiiresti arenevate majanduste vastastikune umbusklik lugupidamine. India majandus on täna 3,1 triljoni dollariga maailma suuruselt viies, jäädes küll suurelt alla Hiina umbes 14 triljonile dollarile. Siiski hoitakse just majandusküsimusi poliitiliselt vähemtundlikena kahepoolse suhtluse fookuses. Kaubandussuhetes võib oodata lähiaastatel kiiremat tõusu, millele aitab kaasa süvenev Hiina-USA kaubandussõda. Sarnaselt Pakistanile on Indial palju lahendamata piiriküsimusi ka Hiinaga. Üüratu kultuuriajalooga India mõistab hästi, et Hiina mängib n-ö pikka mängu, ja proovib seetõttu oma suure naabriga sammu pidada. India mahajäämus nii majanduslikult kui ka sõjaliselt on suur ja vahe ainult suureneb. See on eriti valus, sest ka aastakümneid hiljem mäletatakse 1962. aasta sügisel kuuajalise sõja jooksul saadud valusat kaotust, mis kujunes piiratuks ainult seetõttu, et Hiina ise oma väed India territooriumilt tagasi tõmbas.

Indias endas tuntavat Hiina mõju ei ole, kuid ümberkaudsetes riikides on see väga nähtav, ja see valmistab Indiale suurt muret. Hiina suured investeeringud sadamatesse, lennujaamadesse ja teistesse taristuobjektidesse Myanmaris, Sri Lankas, Pakistanis, Maldiividel, Nepalis ohustuvad väga tugevalt India positsiooni India ookeani regioonis, kus India peab ennast kõige olulisemaks tegijaks. Himaalaja riikides Nepalis ja Bhutanis püüab India vaevaliselt Hiina kasvavat mõju tasakaalustada ja seda tihtipeale väga jõuliste meetmetega, nagu 2015. aasta Nepali boikoteerimine. Eesti ambitsioon sõlmida diplomaatilised suhted Bhutaniga seisavad peamiselt South Blocki (India välisministeerium) vastuseisu taga, sest ka Hiina ootab esimeses reas vabamat tegutsemist Bhutanis. Suhted Indiaga on Bhutanile kõige olulisemad, sest India panus kuningriigi majandusse ja ka eelarvesse otsemaksena on väga suur. Hiinal küll puudub diplomaatiline esindus Thimphus, aga Hiina võimalused see pisiriik oma „präänikutega“ üle ujutada on meeletud. Seetõttu ei anta suurriikide mõju kartes Bhutanile luba teha kaugeleulatuvamat välispoliitikat ka väikeriikidega nagu Eesti. Märksa suuremale ja olulisemale Pakistanile on Hiina oluline partner, kes tarnib talle relvi ja investeerib taristusse. Pakistan ise tunnetab, et Hiina mõju on neile suur ja oht nt võlasõltuvustesse jääda samuti, kuid India on nende jaoks suurem probleem, mistõttu on nad Hiinast tulenevaid riske valmis veel edasi tolereerima.

Indial ei ole täna selget plaani, kuidas Hiinat tasakaalustada. Hiina ei pea Indiat veel võrreldavaks ohuks, nende mäng on palju suurem ja keskendunud USAle. India majanduse tugevnedes see vastasseis kindlasti suureneb ja liigub globaalpoliitikas kesksemale kohale, kuid see sünnib alles aastakümnete pärast. Strateegilise plaani puudusel panustatakse liidrite isiklikele suhetele. Regulaarsed tippkohtumised peaminister Modi ja president Xi vahel on alati suureks meediasündmuseks, sügavad metafoorid kirjeldamaks riikide heanaaberlikke sidemeid. Sügisel ootab ees Tamil Nadu tippkohtumine, seni püütakse hoida head Wuhani vaimu (Wuhan Spirit – 2018. aasta tippkohtumise tulem headest suhetest).

Traditsiooniliselt on Indial olnud head suhted Venemaaga. Need lähevad tagasi iseseisva India riigi algusaastatesse, kus tollase Nõukogude Liiduga lähedasi suhteid arendati. Kuigi ametlikult ei kuulunud India ühtegi globaalsesse allianssi, on põhiseaduse järgi India endiselt sotsialistlik riik. Nehru ja Gandhi juhtimisel arendati jõudsalt kaubavahetust Venemaaga, mis baseerus bartertehingutel. India majanduspoliitikat tehakse endiselt viisaastakuplaanidega ja selleks on valitsusel olemas ka plaanikomitee. Lähedaste suhete hoidmine Venemaaga on säilinud tänase päevani, kuigi selles on suurel määral asiaatlikku sümbolismi. India ja Venemaa suhete sügavust peab näitama koostöölepe, mis neid suhteid reguleerib –  „Special and Privileged Strategic Partnership“ (spetsiaalne ja privilegeeritud strateegiline partnerlus). Sisu selle taga on vormist palju vähem. Kahepoolne kaubandus on alla 10 miljardi dollari aastas (ligi 10 korda vähem kui ELi või Hiinaga), millest enamuse moodustavad fossiilsed kütused ja mineraalsed tooted, nagu väetised. 2025. aastaks tahetakse see viia 30 miljardile dollarile aastas mõlemas suunas. See on eesmärk, mida saavutada on raske. Indialased leiavad ka ise, et vanasti oli kergem. Liidrid leppisid kokku, et Indiast tuleb osta 20 vagunitäit teed, ja siis pandi see lihtsalt teele. Vastu saadi naftat või mõni ilus läikiv kahur. Samasugune kaup kauba vastu kultuur domineeris turgudel üksikisikuni välja. Meenuvad isa jutustused, kui ta 1980. aastate lõpus Indiat külastades seepe ja lõhnaõli nahktagi vastu vahetas.

Ajad on muutunud nii Indias kui ka Venemaal. Ainsad suured valdkonnad, kus koostöö tõesti tänaseni hästi toimib, on kaitsetööstus ja kosmose valdkond. Venemaa on alati olnud suurim relvastusemüüja Indiale. Samas häirib Indiat, kuidas Venemaa Afganistanis Talibaniga läbirääkimisi peab või Pakistanile relvi tarnib. Vene relvatarned Indiale on tihti ajagraafikutest maas, eriti mis puudutab relvastuse hooldust. Venelaste teenuse kõikuv kvaliteet annab võimalused Lääne tarnijatele, eriti Prantsusmaale, USAle ja Iisraelile, kes kõik on viimastel aastatel saanud olulised suured lepingud. Kuigi Venemaa ei ole võib-olla Indiale kõige olulisem partner, peetakse Indias teda teiste suurte riikidega võrreldes suhteliselt mugavaks partneriks. Näiteks ei ole Venemaa rikkunud Indiale eelnevalt antud lubadusi ÜRO formaatides – see on  miski, mida USAle on ajaloos mitmeid kordi Delhi võimukoridorides ette heidetud. Lähedasi suhteid Venemaaga veab India pragmatism, kuna ei soovita selle liigset lähenemist Hiinale. Just sellest mõttest kantuna on India välispoliitika Euroopa asjades olnud Eestile kohati mitte päris ootustele vastav. Ukraina kriisi ajal ei mõistnud India Venemaa käitumist hukka. Esiteks ei soovi India õõnestada enda tegutsemisvabadust oma piirialadel, mida täna Kashmiri puhul tehakse. Ja teiseks oli India välisministeeriumi retoorika pärast Krimmi annekteerimist ja Venemaale ELi sanktsioonide kehtestamist, et viimane surub Venemaad Hiinale „sülle“, mis on kahjulik nii Indiale kui ka ELile.

Suhted USAga on ehk kõige pragmaatilisemad üldse ja otsitakse koostöövõimalusi seal, kus saab. India suhtub USAsse teatava umbusuga, sest USA käitumine minevikus on jätnud musta varju. USA enda lähenemine Indiale ei ole samuti olnud ligilähedanegi sellele, missugust täiendavat tähelepanu saavad näiteks Hiina ja Venemaa. Kaubandussuhted on keerukad, sest USA kaotab eristaatust pakkuva India GSP režiimi. Kahepoolsete suhete keskmesse on tõusnud hoopis arutelud Afganistani tulevikust, mille puhul on India oma seisukohti Afganistani enda usaldamisest lahenduste leidmisel oluliselt leevendanud ning on asutud toetama n-ö imporditud lahendust. Keerukamad teemad on ka Iraan ja terrorismivastane võitlus. Samuti India tihe suhtlus kaitsetööstuse vallas Venemaaga, sh India otsus osta S400 relvasüsteem USA vastuseisule vaatamata. India ja USA suhete tihendamine on tuleviku seisukohast väga vajalik, kuid selleks peavad mõlemad pooled palju pingutama.

India suhted Euroopa Liiduga on potentsiaali arvestades väga majanduskesksed. EL on India suurim kaubanduspartner. Eelmisel aastal oli kaubavahetuse käive 92 miljardit eurot, mis oli 12,9 protsenti India kogu väliskaubandusest (Hiina 10,9 protsenti ja USA 10,1 protsendiga ELi järel). ELi soov oleks kaubavahetust vabakaubandusleppega veelgi upitada, kuid läbirääkimised on eelkõige India soovil juba aastaid olnud sisuliselt külmutatud, sest kahe bloki erinevad vaated mõnedes konkreetsetes kaubagruppides (autotööstus, farmaatsia, põllumajandus) on olnud seni ületamatud. Mõningat edasiliikumist on näha vaid investeeringute kaitse lepingu osas. Lühike resümee on, et välispoliitilistes teemades India ELi oluliseks partneriks ei pea, seda eelkõige seetõttu, et ELi peetakse välispoliitilises mõtlemises liiga killustunuks, mistõttu on ELi positsioon nõrk. Eelistatakse kahepoolseid suhteid, eriti suurte liikmesriikidega nagu Prantsusmaa ja Saksamaa, kellega suhete arendamine on olnud üsnagi edukas.

India soov saada alaliseks Julgeolekunõukogu liikmeks on üks nende välispoliitilistest prioriteetidest, tõenäoliselt kõige olulisem eesmärk.

Pragmatismi näeb India suhtluses ka teiste suuremate partneritega. Näiteks Iraaniga hoitakse häid suhteid. Iraan on Indiale väga oluline majanduslikult, sest India sõltub täielikult fossiilsete kütuste impordist. Suured tarnijad Kesk-Aasias jäävad poliitiliselt võimatute Pakistani ja Hiina piiride taha. Ainsaks pääsuks India ookeanile on Iraan, kus India koos iraanlastega strateegiliselt olulist Chabahari sadamat laiendab. Selle transiidikoridori oluline liige on ka Afganistan, kellega Indial on üldiselt head suhted olnud. Samas on USA Iraani-suunalise poliitika muutuse tõttu raskenenud India suhtlus Iraaniga ning seni kehtinud erandiga ei õnnestu naftaimporti Iraanist jätkata.

India hoiab oma välispoliitikas kinni mittesekkumise poliitikast (1961. aastal Nehru ja Jugoslaavia diktaatori Tito algatatud non alliance movement – NAM), mistõttu tahetakse keskenduda multilateraalsetele formaatidele, eriti ÜROle. India soov saada alaliseks Julgeolekunõukogu liikmeks on üks nende välispoliitilistest prioriteetidest, tõenäoliselt kõige olulisem eesmärk. See ei tõstaks ainult India välispoliitilist tähtsust maailmas, vaid teeniks ka praktilisemat eesmärki, kuna ÜRO praegused käitumisreeglid on sagedasti Indiale pinnuks silmas. Ere näide sellest on korduv ebaõnnestumine Masood Azhari (Jaish-e-Mohammad võrgustiku juht) terroristide nimistusse saamisega, mis juba neljal korral on Hiina poolt vetostatud. Ühelt poolt on selle taga Hiina soov aidata oma partnerit Pakistani, kuid teisalt on see Indiale näiteks, kuidas ÜRO keerulisi protseduure ebaõiglaselt ära kasutatakse. Teiseks suureks ärritajaks on Hiina edu blokeerimaks India saamist NSG (Nuclear Suppliers Group) liikmeks. India on võtnud missiooniks seda kõike muuta ÜRO reformi kaudu. Võib-olla esmapilgul teistele väikseks, kuid peaminister Modile oluliseks võiduks oli ÜRO Peaassamblee 2015. aastal tehtud otsus, millega tähistatakse igal aastal 21. juunil rahvusvahelist jooga päeva. See on taaskord näide India pehmest jõust maailmas, mida Modi tahab igati laiendada.

2022. aastal on India G20 eesistuja. India on aktiivne BRICSi liige. Multilateraalsus ja multipolaarsed suhted on India välispoliitika nurgakiviks. Indial on soov kõikides suuremates formaatides kaasa rääkida. Võrdse partnerina. India on kategooriliselt vastu India klassifitseerimisele arenguabi vajavaks riigiks. Ei ole teist sellist riiki, kus veel sadadel miljonitel inimestel puudub võimalus igapäevaselt tualetti kasutada (selle probleemi lahendamine oli muuhulgas üks Modi esimese valitsuse suuri lubadusi ning mitusada miljonit välikäimlat ka ehitati), kuid kes ei soovi olla arenguabi vastuvõtja. See on puhtalt au küsimus. India suurriigi staatust peab tõestama ka rahvuslik kosmoseprogramm, mida peetakse keskvalitsuse tasandil ülimalt oluliseks. 7. septembril peaks Kuu lõunapoolusel maanduma India kosmosesond Chandrayaan-2, väga oluline teetähis Indiale. Selle aasta kevadel 27. märtsil tundis Modi valimiste eelõhtul suurt uhkust selle üle, kui maalt tulistatud raketiga tabati orbiidil olevat satelliiti, vaatamata sellele, et see rikkus rahvusvahelisi reegleid ja tekitas kosmosesse rohkelt ohtlikku kosmoseprügi. India näitas maailmale võimekust tegutseda oma piiridest palju kaugemal.

India välispoliitilise haarde suureks takistuseks on sellega tegelevate inimeste väga väike arv. India välisministeeriumis töötab alla 1000 diplomaadi, kes peavad lisaks Delhi ametikohtadele mehitama ka 163 välisesindust. See on sama suurusjärk kui näiteks Uus-Meremaa või Singapuri välisteenistusel, samal ajal kui Hiinal on 7500 diplomaati ja USAl ligi 14 000. Võrdluseks olgu toodud, et Eestil on umbes 300 diplomaati. Uusi diplomaate värbab India vaid kuni 15 aastas. Põhjusena tuuakse tiheda sõelaga kvaliteeti hoidvat värbamissüsteemi. Soov olla suurriik välispoliitilisel areenil on nii väikse arvu inimestega selgelt raskendatud. Uues valitsuses tõstis Modi endise India välisministeeriumi kantsleri Jaishankari välisministriks. Et tegemist on võimeka diplomaadiga (täpsemalt karjääridiplomaadiga), võib oodata, et India välispoliitika muutub süsteemsemaks ja koordineeritumaks, ning ehk saavutatakse ka suuremad ressursid selle paisutamiseks, mis globaalsete ambitsioonidega riigi jaoks on hädavajalik. Hetkel võib naljatledes hinnata India välisministeeriumi üheks kõige efektiivsemaks terves maailmas, nii vähesega tuleb teha nii palju. Ka Eesti soov näha Tallinnas avatavat India saatkonda on seni jäänud kõige rohkem just inimfaktori taha. Loomulikult on oluline ka ennast püsivalt nende tähelepanu all hoida. Näiteks Aafrikasse plaanitakse 2021. aastaks 18 uut saatkonda. Seetõttu oli asepresident Naidu visiit kahtlemata märgiline.

Eestisse on tulnud esimesed India investeeringud. Eesti ülikoolides õpib pea 200 India tudengit. Kasvab ka turistide arv, olles eelmisel aastal napilt alla 20 000.

Eeltoodu tõttu võiks India välispoliitikat hinnata väikeste sammude poliitikaks. Suurt plaani on raske hoomata, aga kiiresti muutuvas maailmas ei suuda seda hästi teha ka võimekamad riigid. Pealegi on tegelikud India suured mured keerukale maailmale vaatamata riigisisesed. Ka siseriiklikult on suureks väljakutseks see, et puudu paistab olevat suur plaan ja edasi liigutakse väikeste sammudega. Selle ilmestamiseks on kõige parem ette võtta Modi ja BJP valimisprogramm kevadistel valimistel. Kampaania põhirõhk oli rahvuslikul julgeolekul (Kashmir ja Pakistan), haridusel, põllumeeste ja naiste õiguste kaitsel. Lisaks toetused väikepoodnikele, heaolu kindlustamine sõjaväelaste ja politseinike peredele (sh õppestipendiumid nende lastele), veekriisi lahendamine, kalandussektori tõhustamine, pangandusteenuste tegemine kättesaadavaks kõigile. Teemad, mis kõnetavad sadu miljoneid inimesi. Samas vajab India suuri reforme, kus vähemalt lühiajaliselt on tõenäoliselt ka palju kaotajaid. Näiteks oleks kiiremas korras vaja läbi viia maareform, konsolideerida põllumajandust ja jaekaubandust, milles aga on hõivatud tohutult inimesi. Need potentsiaalselt töö kaotavad inimesed ei saa liikuda suurematesse ettevõtetesse, sest viimased ei julge inimesi palgata India väga jäikade tööturuseaduste pärast, mis sisuliselt muudavad võimatuks inimeste koondamise kriisitingimustes. Ka rahvusvahelises majanduses pärsib see tohutult India võimalusi. Hiina kallinedes otsivad investorid uusi odavamaid kohti suuremahuliseks tööstuseks. India sobiks igas mõttes, kuid ettevõtjad pelgavad India bürokraatiat ja jäika tööturgu.

Eelmise valimisperioodi üheks suurimaks edulooks majanduses oli üleriigilise ühtse käibemaksu kehtestamine (GST). Seni olid eri osariikides erinevad maksureeglid, sisuliselt tuli iga osariigi piiri ületades maksta tollimakse. India majandusruum koosnes 28 erinevast majandusüksusest. Sisuliselt tegeleb India sarnaselt ELile ühisturu loomisega. Meil Euroopas on see õnnestunud isegi paremini. Värskeim eelarveseadus, mis majanduspoliitikale suuna annab, liigub aga hoopis vastupidises suunas ja tõstab mitmeid makse. Riik vajab vahendeid täiendavateks investeeringuteks, kuid seda ei aita kõrgemad maksud, vaid muutused maksukultuuris. Ainult 47 miljonit inimest ehk 3,6% 1,3 miljardist maksab Indias makse. Need reformid on kõik vajalikud ja vajavad valitsuse otsustavat kätt.

Kuidas siis meie oma väike Eesti selles kõiges välja paistab? Fookus on majandussuhetel ja need kasvavad kiiresti. Eksport on kasvanud 90 miljonile eurole, mis on küll väike, aga samas suurusjärgus näiteks meie kaubavahetusega Jaapaniga. Eestisse on tulnud esimesed India investeeringud. Eesti ülikoolides õpib pea 200 India tudengit. Kasvab ka turistide arv, olles eelmisel aastal napilt alla 20 000. India on ka oluline e-residentide päritoluriik ja nad on Eestis asutanud üle 400 ettevõtte. India on suur riik ja selleks, et meievahelised suhted tiheneksid, on vaja rohkem isiklikku suhtlust, sest paberil ei paista me India jaoks üldse välja. Alles 2013. aastal avas Eesti Indias saatkonna. Indias ja Aasias laiemalt baseerub kogu edu ja tulemuslik kontakt headel isiklikel suhetel. Ei ole vahet kas poliitikas, hariduses või ärisuhetes. Uskumatult paljud kogenud Eesti eksportöörid on eksinud sellega, et loodavad saavutada Indias edu suheldes e-kirja kaudu. E-kiri Indias ei tööta, vaja on kohtuda. Vaja on tihedat visiidikava, mille tulemusena tulevad ka tihedamad suhted, Eesti puhul eelkõige fookusega ärisuhetele. Seetõttu on igati vajalik, et Eesti peaminister ja teised ministrid regulaarselt Indiat külastaksid, võimalusel äridelegatsioonidega. Need väikesed sammud sobivad India laiemasse filosoofiasse ja sobivad ka Eestile, sest suurteks sammudeks pole Eestil ehk jaksugi.