India, Hiina või Islami ookean?

Allolev pilt on USA mereväe kaardistus ööpäeva jooksul maailmas toimuvast elektroonilisest emissioonist, ringidega on tähistatud maakera supersadamad. Enamik inimkonnast tegutseb ranniku lähedal ning mered on endiselt olulised. See aitab mõista, miks julgeolekuekspert ja kirjanik Robert Kaplan vaatleb oma raamatus “Monsoon” (e k: “Mussoon”) Aasia riikide jõukuse tekkimist ja jõujoonte pulseerimist geopoliitilisest vaatenurgast ning asetab seetõttu Aasia keskmeks hoopis India ookeani.

Kombinatsioon Pärsia lahe piirkonna energiast ning rahast, Aafrika toorainest ja maaviljeluspotentsiaalist, Aafrika ja India demograafilisest dividendist, India ja Hiina tootmisvõimekusest ning kauplemisoskusest koos arenenud meretranspordi kultuuriga võib teha 21. sajandil India ookeani piirkonnast maailmamajanduse südame. Jõukus viib omakorda mõjukuse kasvuni, millest järeldub võimuküsimus – kes valitseb India ookeani, see valitseb ka Aasiat, maailmast rääkimata.

Kaplanit lugedes tekib kummastav tunne, et käesoleva sajandi areng võib olla taas kord võitlus energia ja ressursside kättesaadavuse pärast, millele lisandub logistiline probleem merenduse võtmes. Selle taga on tõsiasi, et 2/3 naftavedudest ja 90% kaugvedudest käib meritsi, millest omakorda üle poole India ookeani kaudu. Kes India ookeani geopoliitilises mängus domineerima hakkab – sellele otsib Robert Kaplan vastust. Tema analüüsi keskmes on Hiina ja India huvid ning potentsiaal, tähelepanu ääremaadele aga jäävad islam ja Iraan (mis arvatavasti ei tulene Kaplani silmaringi piiratusest, vaid peegeldab Ühendriikide suhtumist). Kes sellest geopoliitilisest mängust võitjana väljub, seda Kaplan ei ütle, sest kõik arengud on seotud “aga”-lausetega. Sellest hoolimata on ta esitatud mustrid põnevad ning sunnivad hoolikalt kummarduma maakaardi kohale.

Hiina vaade

Energianälg mõjutab nii Hiina välis- kui ka julgeolekupoliitikat: vaja on mõlema arsenali kuuluvate võtetega tagada oma kasvava majanduse energiavarustus. Ehkki Hiina hajutab oma energiaallikaid kivisöe, tuumaenergia, biokütuste ja alternatiivenergia vahel, on ta olnud 1993. aastast nafta puhasimportija ning on ka tulevikus aheldatud nafta- ja maagaasi impordi külge. 85% sisseveetavast naftast ja maagaasist jõuab Hiinasse üle India ookeani Malacca väina kaudu, mis on küll lühim meretee, kuid tõeline logistiline pudelikael: kitsamas kohas vaid 2,7 km laiune, aastas läbib seda ca 10 000 laeva ning paremuselt järgmine alternatiivne meretee tähendab 3-5-päevast ajakadu ning märgatavat kütusekulu. Prognooside kohaselt võib lähema kümne aasta jooksul Hiina nafta- ja maagaasi import, millest põhiosa pärineb Araabia poolsaarelt ja Iraanist, kahekordistuda. See teeb mõistetavaks, mis põhjusel on Malacca probleem Hiina ametkondade jaoks nii terav ja miks on Hiinal vaja raiuda aken India ookeanini.

Energianälg mõjutab nii Hiina välis- kui ka julgeolekupoliitikat: vaja on mõlema arsenali kuuluvate võtetega tagada oma kasvava majanduse energiavarustus.

Peeter Suure otsekohesuse asemel on Hiina valinud teistsuguse tee. Soovist imbuda Inda ookeani äärde ning jõuda kindlamini Araabia ja Aafrika loodusressurssideni on Hiina investeerinud järjekindlalt majanduslikku ja diplomaatilisse võrgustikku. Hiina on meeleldi abistanud neid, kellele Lääs on üritanud oma ideoloogilisi väärtusi peale suruda või kelle suhtes on Lääs rakendanud piiranguid. Olgu nimetatud siin Sudaan Darfuri konflikti tõttu (Hiina diil: naftavarud taristurajamisõiguse ja relvastuse vastu), Sri Lanka valitsus kodusõjas (logistikakeskuse asukoht taristurajamise õiguse ja relvastuse vastu) ja Birma sõjaväeline hunta (maavarad ning ligipääs Inda ookeanile ehitusõiguse ja relvastuse vastu). Oma ambitsioonide elluviimisel on Hiina juhindunud “hoia-varju-ära-paista-silma” strateegiast ehk tao guang yang hu põhimõttest ning olnud väga paindlik ja taotluslikult silmapaistmatu – vähemalt 90ndate algusest eelmise kümnendi keskpaigani. Ilmekas näide omamise asemel ligipääsu eelistamisest on näiteks Gwadari sadamaprojekt Pakistanis, mida on kutsutud haldama esmaklassiline Singapuri sadamaoperaator PSA. Ääremärkusena, Kaplani järgi olevat Gwadari piirkonna ja Kesk-Aasia liiduvabariikide ühendamine India ookeaniga olnud Nõukogude Liidu Afganistani avantüüri kaugem eesmärk.

Lisaks merekaubanduse kaitsmisele toetabki Hiina (tagasi)pöördumist merede poole Nõukogude Liidu kokkuvarisemine. Enam pole maismaapiir ohus ning maa poolt tunneb Hiina end kindlamalt kui kunagi varem lähisajandite ajaloos. Kui venelastelt ostetud Varjag-tüüpi lennukikandja ümberehitamisega teeb Hiina esimesi samme superlaevade ehitamisel, siis prognooside kohaselt edestab Hiina kaubalaevade ehitamisel varsti ka Jaapanit ja Lõuna-Koread ning tõuseb selles vallas 2015. aastaks maailmas esimeseks. Vaikse ookeani kõrval soovib Hiina näha oma koduookeanina ka India ookeani (nn kahe ookeani strateegia), mis on viinud Hiina avaldusteni, et India ookean on seda vaid nime poolest. Tõepoolest, Hiina on rajamas sadamaid ning seda teenindavat infrastruktuuri India ookeani kallastele, mida on hellitavalt nimetama hakatud “kaelakeeks”.

India vaade

India on oma podiseva maismaapiiri katlaga harjunud – pole naabrit, kellega tal ei oleks olnud piiritüli -, kuid mere poolt tulev Hiina surve on Indiale uus. Tajutav on konkurents ühtede ja samade ressursside pärast, sest potentsiaalselt ei jää India energiavajadus Hiina omale alla. Rahvastiku osas saab India Hiinaga võrdseks ca 2025. aastal, umbes samaks ajaks kahanevad India naftavarud majanduslikus mõttes marginaalseks. Seda teades teeb maailma suurim demokraatlik riik India pingutusi oma energiaallikate mitmekesistamiseks ja samal ajal loob ka kahepoolseid sidemeid ebademokraatlike, ent maavararikaste naabritega nagu Iraan, Bangladesh või Birma. (Eesti vaatenurgast on huvitav, et 2005. aastal tunnustas India Tiibetit Hiina osana ja vastutasuks nõustus Hiina, et Sikkimi osariik kuulub Indiale).

Indiat sunnib Realpolitik’i laskuma Hiina aina aktiivsem sagimine India tagahoovis -Birma, Bangladesh ja osa Pakistanist olid Briti India Impeeriumi koosseisus. Suurema vastutuskoorma piirkonnas lisab Indiale ka USA ja liitlasvägede väljatõmbumine 2014. aastaks Afganistanist – riigist, mille kaudu on India püüdnud oma piirikonkurenti Pakistani survestada juba mitu aastakümmet. Sellele lisandub India majandustõusuga koos kasvanud soov mängida suuremat rolli maailmaareenil. Visiooni mõjukast Suur-Indiast on hakatud nimetama New Dehli poliitikamaastikul kunagise Briti hiilgeajal India asevalitsejaks olnud Lord Curzoni järgi neocurzonismiks. Keelelise sarnasuse ning loodusressursside nimel printsiibi “eesmärk pühendab abinõu” kasutamise tõttu on neid isegi võrreldud neo-con’idega Washingtonist. Kuid siin teeb Kaplan vahet: India ei unista hegemooniast, vaid soovib oma mõjuringi laiendada ida- ja läänenaabrite suunas vastastikuse kasulikkuse põhimõttel ilma neile oma väärtusi peale surumata.

Islami vaade

Enda väärtushinnangute agressiivseid levitajaid on India ookeani piirkonnas rohkem kui küll: India ookeani võiks nimetada ka Islami ookeaniks, sest 1,57 miljardist maailma moslemist elab 56% selle ookeaniga otseselt piirnevatel aladel (lähimõjusfääris veelgi rohkem). See teeb piirkonnast keerulise koostisega kokteili usust, usulahkudest, hõimlusest ja tänasest maailmast, mis tekitab veidraid ajahüppeid 7. ja 21. sajandi mõttemaailmade vahel. Islami perspektiivi ja islami faktori, eriti Iraani käsitlemata jätmine ongi Kaplani “Monsooni” üks tõsisemaid vajakajäämisi. Iraani tuumariigiks pürgimine ja nüüdseks Iraanis aset leidnud esimene islami ärkamiskongress viitavad, et islamistidel on konsolideerumispüüd ning et Iraanil on ambitsioon olla selle eestvedaja, soov tõusta islamimaailma ning koos sellega ka piirkonna liidriks.

Kaplanit lugedes tekib kummastav tunne, et käesoleva sajandi areng võib olla taas kord võitlus energia ja ressursside kättesaadavuse pärast.

Puuduv Iraani peatükk võib viidata USA nõutusele, mida Iraani ja laiemalt islamimaailmaga peale hakata, sest Kaplan liigub aktiivselt ringi Washingtoni strateegia-nõukodades. Spekuleerides võib arvata, et seda peegeldab ka riigisekretär Hillary Clintoni nägemus USA Aasia-Vaikse ookeani sajandist, millest võib välja lugeda: USA hakkab teostama oma poliitikat islamimaailma suhtes kaudsemalt, ilma otsese sekkumiseta nagu Afganistanis või Iraagis (selles Foreign Policys ilmunud avalduses mainitakse vaid kord Iraani ning mitte kordagi islamit). Samas islami faktor jääb kõige suuremaks määramatuseks, sest 70ndate alguse naftašokist alates on valdava osa maailma relvastatud konfliktide üheks osapooleks olnud islamiga seotud riigid-rahvad. Teisalt on end ebaõnnestunud riigi staatusest lahti rebinud Indoneesia, kes on lülitunud lootustandvalt maailmamajanduse väärtusloomesse koos oma 200 miljoni moslemist elanikuga.

Eesti vaade

Põhja-Atlandi blokki ja ELi kuuluva riigi kodanikul võib tekkida Kaplani .Monsooni” lugedes tunne, et meil on oht jääda 21. sajandil perifeeriasse ja et .meie” asume justkui tuleviku kiirteelt kõrval. Lohutuseks võib vaadata pilti loo alguses: praegusel ajal ööpäeva jooksul kaardistatud elektroonilisest aktiivsusest suur osa käib ikkagi Euroopa ja Põhja-Ameerika vahet. Aga kui see tulevikus pole nii? Sellise küsimuse keelele kerkimine ongi .Monsooni” kõige suurem väärtus, sest viib mõtlemise hoopis teise taustsüsteemi, kus on olulisemad küsimused, kas tunned kedagi, kes tunneks kedagi, kes tegutseb kas Gwadaris, Chittagongis või Hambantotas kui et, kas Saaremaa ja mandri vahel tuleb rajada tunnel või sild.

Artikkel ilmub koostöös tulevikutrendide kohtumispaigaga fututuba.ee