Iisrael ja Iraani valimised
Seni on Iisrael olnud Iraani 12. juuni valimiste kommenteerimisel suhteliselt passiivne, kuid on selge, et peaminister Benjamin Netanyahu valitsus jälgib sündmusi väga tähelepanelikult. Saksa ajakiri Der Spiegel väitis hiljaaegu, et Iraani presidendivalimised veensid Iisraeli valitsust, et Iraani tuumaprobleemi lahenduseks pole mitte kõnelused, vaid sõjalise jõu kasutamine.
See väide kõlas samal päeval, mil USA asepresident Joseph Biden sõnas televõrgule ABC, et “Iisrael võib ise määrata – ta on ju suveräänne riik -, mis on tema huvides ja mida nad otsustavad Iraani või mille tahes suhtes”. Kaks päeva hiljem toonitas küll Barack Obama, et Bideni sõnad ei tähendanud, nagu oleks USA nõus Iisraeli rünnakuga Iraanile.
Nende uudiste tekitatud spekulatsioonide ja muugi tõttu tundub, et Iraani äsjased valimised on Iisraeli tugevasti mõjutanud.
Eelkõige on selge, et Iraani 12. juuni valimised ja sellele järgnenud sündmused on avaldanud negatiivset mõju Iraani-USA kõneluste väljavaatele. See on tugevdanud nende Iisraeli ametiisikute positsiooni, kes väidavad, et igasugune kergekäelisus diplomaatilistel kõnelustel Iraaniga tekitab islamivabariigis ainult veel suuremat enesekindlust ja ajendab neid tugevamini püüdlema oma poliitiliste, julgeolekualaste ja sõjaliste eesmärkide täitmise poole. Samad ametiisikud on suure rahuloluga täheldanud juunikuiste valimiste järel Teherani ja Washingtoni suhetes teravnenud pingeid, mis süvenesid veelgi, kui Obama palus Teheranil “lõpetada kõik vägivaldsed ja ebaõiglased sammud omaenda rahva vastu”. Vastuseks teatas Mahmoud Ahmadinejad, et “äsjased sündmused olid edukamad veenmaks kõiki, et praeguse ja endise USA valitsuse vahel pole mingit vahet ja oleks me selleks veenmiseks kasutanud ka miljardeid dollareid, poleks sellest rohkem kasu olnud”. Iraani hiljutiste valimiste ja sellele järgnenud sündmuste õhustik on tunduvalt kahandanud Teherani ja Washingtoni kõneluste väljavaateid.
Asjaolu, et valimiste järel halvenesid ka Iraani ja Euroopa Liidu suhted, on tekitanud Tel Avivis uut lootust rahvusvahelise üldsuse mobiliseerimiseks Iraani vastu. Pärast 12. juunit on mitme ELi liikmesriigi juhid ja välisministrid mõistnud jõuliselt hukka Teherani käitumise protestijatega ning seadnud isegi kahtluse alla valimiste õigsuse, kusjuures keegi pole Mahmoud Ahmadinejadi Iraani presidendiks valimise puhul õnnitlenud.
Kriisi ajal levisid mõnel Iraani veebileheküljel isegi kuuldused, et Liibanoni Hizbullah teeb Iraani võimudega protestijate mahasurumisel koostööd.
Lisaks islamivabariigi ja Lääne suhete halvendamisele on Iraani valimised ja neile järgnenud sündmused kahjustanud ka nende Iisraeli-vastaste rühmituste usaldusväärsust, kes on liidus Teheraniga. Parim näide on Liibanoni Hizbullah, mille juht nimetas Iraani valimisi eeskujuks kogu araabia maailmale ja pidas proteste põgusaks pinnavirvenduseks. Need sõnad ei pruugi kuigivõrd mõjutada Hizbullahi positsioone rahvusvahelise üldsuse silmis, kuid ei saa alahinnata nende mõju Iraanis. Tasub meelde tuletada, et sugugi mitte kõik iraanlased, kes suhtusid varem Hizbullahisse positiivselt, ei olnud Ahmadinejadi toetajad. Nende seas oli ka palju reformiste ja tavalisi inimesi, kes muidu hindaksid rühmituse Iisraeli-vastasust. Kuid pärast Hizbullahi nüüdset seisukohta Iraani valimiste ja protestide suhtes, mida Iraani riiklik televisioon ja muu ajakirjandus ohtralt kajastas, ilmnes Iraani ajaveebides, foorumites ja virtuaalsetes sotsiaalvõrgustikes päris tugev negatiivne suhtumine. Kriisi ajal levisid mõnel Iraani veebileheküljel isegi kuuldused, et Liibanoni Hizbullah teeb Iraani võimudega protestijate mahasurumisel koostööd. Ehkki sel väitel, mille tõi laiema avalikkuse ette Der Spiegel, puuduvad kindlad tõendid, lõid rühmituse avaldused Iraani valimiste ja protestide kohta igal juhul soodumuse pidada seda tõeseks. See näitab, mil määral võib Teherani valitsuse legitiimsuse kadumine rahva silmis 12. juuni valimiste tõttu halvendada Teheraniga liidus tegutsevate Iisraeli-vastaste rühmituste positsioone isegi Iraani enda elanike seas.
Kahjustada on saanud ka Teheraniga liidus olevate Iisraelivastaste rühmituste usaldusväärsus.
Kõik mainitud asjaolud ühtekokku selgitavad, mil moel on hiljutised presidendivalimised tugevdanud Iisraeli positsioone Iraani suhtes.
Kui Iraani valimised oleks toonud võimule mõõduka või isegi konservatiivse kandidaadi ilma erilisi probleeme tekitamata, poleks arvatavasti tekkinud tõrkeid Teherani ja Washingtoni võimalikes kõnelustes, islami-vabariigi ja Lääne suhted poleks sattunud taas uude kriisiseisundisse ning Iisraeli-vastaste rühmituste staatus Iraani avalikkuse silmis poleks nõrgenenud. Aga praegusel juhul on Tel Aviv tänu Iraani neokonservatiividele saanud uue ja ootamatu võimaluse veenda Läänt vajaduses asuda Teherani suhtes veel kindlamale positsioonile. See on võimalus, mida Netanyahu valitsus vaevalt jätab kasutamata.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Seotud artiklid
India – Lähis-Ida – Euroopa majanduskoridor: kuidas rakendada selle potentsiaali Eesti kasvuks
2023. aastal ratifitseeriti G-20 tippkohtumisel Delhis auahne taristualgatus: India – Lähis-Ida – Euroopa majanduskoridor (ILEK). Selle ulatusliku raudtee ja mere kaudu loodava võrgu eesmärk on parandada Euroopa, Lähis-Ida ja India majanduslikku seotust ja transpordiühendusi, mille jaoks on algatusse kaasatud EL, Saudi Araabia, Araabia Ühendemiraadid (AÜE) ja USA. Oma potentsiaali täielikul rakendamisel juhatab ILEK sisse märkimisväärse geopoliitilise muutuse, kuna tänu sellele suureneb piirkondlik agentsus ja väheneb sõltuvus Hiina taristuinvesteeringutest.
Punase mere kriisi esimene aasta
Eelmise aasta 19. oktoobril algas Punase mere kriis, kui Iraani toetatud huthide liikumine, mis on 2014. aastast kontrollinud suurt osa Jeemeni territooriumist Punase mere ääres, võttis sihikule Punast merd läbivad laevad. Huthid nõuavad, et Iisrael lõpetaks aktiivse sõjategevuse Gazas. Rahvusvaheliselt on kriis oluline, sest sõjaline konflikt Punasel merel mõjutab otseselt Suessi kanali tegevust ning selle kaudu ülemaailmselt kaubandust, majandust ja riikide poliitilisi suhteid.
Ebastabiilsus ja konkurents: Elio Calcagno pilguheit NATO lõunatiivale
Seni on NATO eelkõige keskendunud idatiivale ning käsitlenud Venemaad kõige tähtsama ja otsesema ohuna liitlaste julgeolekule. Nüüd aga – eriti pärast 2023. ja 2024. aastal peetud tippkohtumisi Vilniuses ja Washingtonis – käib laiem arutelu lõunatiiva üle, mis katab strateegiliselt olulist piirkonda Lähis-Idas, Põhja-Aafrikas, Sahelis ja Vahemere ümbruses. Ollakse üksmeelel, et lõunatiiva peamiseks ohuks on ebastabiilsus Euroopa naabruses, selle laiemad tagajärjed ja viisid, kuidas vaenlased suudavad ebastabiilsust meie vastu ära kasutada.
Omar Ashour: Esialgseid sõjalisi järeldusi Ukraina ja Gaza sõdadest
2023. aasta oktoober tähendas Venemaa sõjas Ukraina vastu järjekordset käänupunkti. Võrdluses 2022. aasta vasturünnakuga oli 2023. aasta tulemus jäänud tagasihoidlikuks, sest lisaks operatiivse initsiatiivi tagasivõtmisele mobiliseeris Vene armee märkimisväärse elavjõu, valmistades lääne militaarprognoosijaile hämmingut. Hamasi sõjalise tiiva ulatuslik rünnak Iisraeli vastu suurendas Ukraina raskusi veelgi.
Ivan U. Klyszcz: Ukraina otsib uusi sõpru
Ukraina diplomaatia on usinalt hoidnud kogu maailma tähelepanu Venemaa agressioonil. Uusi partnereid leitakse ka niinimetatud globaalsest lõunast. Mõned mitte-lääne riigid võivad olla Ukrainat toetanud relvade või demineerimise õpetamisega. On selge, et Ukraina toob enda poole uusi riike mitte surve, vaid taktitundega.
Ilter Turan: Türgi välispoliitika teisenevas väliskeskkonnas
Teise maailmasõja järel sidus Türgi oma julgeoleku Lääne julgeolekusüsteemiga, astudes 1952. aastal NATO-sse. Liikmelisus kaitses teda Nõukogude ekspansionismi eest, aitas moderniseerida ja suurendada relvajõude ning lõimida riiki demokraatlike riikide kooslusse, millega ta soovis sarnaneda. Türgi majandus, mis hakkas asendama importkaupu, sai liitlasriikidelt tuge tasuks julgeoleku eest, mida Türgil oli pakkuda.