Igor Gretski: Vene uusimmigrandid Euroopa Liidus

Vene emigrantide rändelaine on köitnud teadlaste tähelepanu, ent ometi väldivad paljud uurimused keeruliste probleemide ja delikaatsete teemade käsitlemist. Et neid lünki täita ja esitada uue vene väljarände üksikasjalikum poliitiline profiil, korraldasime uuringu, mis põhines 30 põhjalikul poolstruktureeritud intervjuul ja samuti avalikult kättesaadavatel statistilistel andmetel.

Küsitletud olid eri eas ja erineva erialase taustaga Venemaa kodanikud, kes lahkusid Venemaalt pärast 2022. aasta veebruari Balti riikidesse, Poola, Saksamaale ja Soome, samuti mitu vabaühenduste eksperti, kellel on laialdased kogemused, töötades Vene migrantidega Saksamaal.

Uue vene sisserände suurus Euroopa Liidus

Alates Ukrainasse sissetungi algusest Venemaalt lahkunud inimeste hulga kohta on palju eksperthinnanguid, arvud varieeruvad 400 000st mitme miljonini. Nii laia vahemiku põhjuseks võivad olla väljarändajate loendamise raskus, kuna selleks puudub universaalne metoodika, ja rände enda sujuv olemus. Samuti erinevad märgatavalt hinnangud selle kohta, kui palju venelasi on pärast invasiooni algust ELi kolinud.

Invasioonist põhjustatud rändelaine haripunkt Venemaalt Euroopa Liitu on tõenäoliselt möödas.

Eurostati andmete põhjal Venemaa kodanikele väljastatud esmaste pikaajaliste elamislubade arvu kohta asus aastatel 2022–2023 ELi elama ligikaudu 178 000 venelast. Sellest arvust umbes 74 000 võib iseloomustada kui invasioonist tingitud immigrante. Venelaste osakaal moodustas 2022. aastal ELis välja antud esmastest pikaajalistest elamislubadest 3,26 ja 2023. aastal 3,30 protsenti, mis on küll kõrgem kui 2021. aastal (2,68 protsenti), kuid jääb siiski alla 2014. aasta tipptasemele 3,90 protsenti. Absoluutarvudes on pikaajalisi elamislube enim väljastanud Saksamaa ja Hispaania, samal ajal kui suurim suhteline kasv oli Küprosel, kus 2022. aastal väljastati eelmise aastaga võrreldes seitse korda rohkem elamislube.

2024. aasta esimese poolaasta esialgsed statistilised andmed näitavad Venemaa kodanikele ELi riikides väljastatud esmaste pikaajaliste elamislubade arvu märgatavat vähenemist. See viitab, et invasioonist põhjustatud rändelaine haripunkt Venemaalt Euroopa Liitu on tõenäoliselt möödas.

Miks Euroopa Liit?

Euroopasse ümber asuda soovivad venelased kasutasid peamiselt oma perekondlikke ja tööalaseid sidemeid. Näiteks Venemaalt lahkunud aktivistid ja vabaühenduste töötajad olid juba enne sissetungi teinud pikka aega aktiivselt koostööd oma Euroopa kolleegidega, eriti Saksamaal ja Poolas. Need kontaktid aitasid paljusid hiljem humanitaarviisa taotlemisel. Need aga, kel sääraseid sidemeid polnud, toetusid oma konkurentsivõimelistele kutseoskustele ja tugevale kindlustundele, et suudavad leida hästi tasustatud töökohti väljaspool Venemaad – näiteks IT-spetsialistid.

Enamik Saksamaale elama asunud vastajatest, sealhulgas end „poliitilisteks emigrantideks“ nimetanud, mainisid selle riigi valimise põhjusena Saksamaa hoolekandeprogramme.

Saksamaa on vene uusemigrantidele eriti ligitõmbav tänu oma kõrgelt arenenud toetussüsteemile ja heldeile sotsiaaltoetustele. Enamik Saksamaale elama asunud vastajatest, sealhulgas end „poliitilisteks emigrantideks“ nimetanud, mainisid selle riigi valimise põhjusena Saksamaa hoolekandeprogramme. Neil oli hea meel tõdeda, et nad saavad praegu korralikku töötu abiraha ja ravikindlustust, käivad tasuta keelekursustel ning neil on ligipääs kvaliteetsele toidule ja tasuta eluasemele. Mitu lõpuks Poolasse ja Soome sattunut tunnistas, et pidas algul peamiseks võimaluseks Saksamaad ega välistanud edaspidi sinna ümberasumist.

LGBTQ kogukonna venelastest liikmete, samuti etniliste vähemuste õiguste eest seisvate aktivistide jaoks oli väljarände sihtkoha valikul põhiline tegur ELi tajumine turvalise ruumina. Nad rõhutasid, kui tähtis on asjaolu, et Euroopa Liit on üles ehitatud ainulaadsetele sotsiaalkultuurilistele normidele ning sotsiaalse kaasatuse, mittediskrimineerimise ja etnokultuurilise mitmekesisuse põhimõtetele.

Kohanemisprobleemid

Loomulikult kaasneb iga väljarändega palju raskusi. Nende seas on keerukas psühholoogiline kohanemine uute tingimustega, kus kõik muutub: sotsiaalkultuuriline keskkond, tarbimistase, kutsetegevus ja sotsiaalne staatus. Sellest hoolimata on uute tulijate peamine raskus olnud keelebarjäär ja sellest tulenevad probleemid töö leidmisel.

Uute sotsiaalsete sidemete loomine on vene emigrantide jaoks raske ning nad otsivad tööd eelkõige venekeelses segmendis.

Mõned uurijad eeldavad, et Venemaalt lahkujad on enamasti kõrgelt haritud ja valdavad võõrkeeli. Kuid nad ei esita selliseid väiteid toetavaid tõendeid. Tegelikkuses on olukord vähem optimistlik. Üle poole vastanutest tunnistas, et nad kas ei oska inglise keelt üldse või valdavad seda väga algtasemel, rääkimata juba teistest keeltest.

Saksamaalt pärit eksperdid kinnitasid, et inglise ja saksa keele oskuse madala taseme tõttu on enamikul saabuvatest venelastest tõsised suhtlemisraskused nii kohalike elanike kui ka võimudega. Nende sõnutsi on uute sotsiaalsete sidemete loomine vene emigrantide jaoks raske ning nad otsivad tööd eelkõige venekeelses segmendis, mis on suhteliselt väike ja kus valitseb tihe konkurents.

Poliitiline aktivism

Vene uusimmigrante nimetatakse mõnikord „poliitiliselt ajendatuks“, kuid tundub, et selle politiseerituse ulatusega on kõvasti liialdatud. Uute tulijate huvi Venemaaga seotud poliitiliste tegevuste vastu on järk-järgult vähenenud koos motivatsiooniga osaleda poliitprojektides ja -algatustes. Laialdane osalemine sedalaadi ettevõtmistes on sagedamini erand kui reegel.

Vene uussisserändajate entusiasmi puudus poliitilise aktiivsuse suhtes valmistab Vene pagulaspoliitikutele suurt muret. Vene poliitikaaktivistide 2023. aasta sügisel peetud kinnisel üritusel kurvastas üks neist, et kohtumistel Euroopa ametnikega pole neil midagi öelda vastuseks küsimusele, miks sõjavastased venelased ei tule Euroopa linnade tänavatele.

Vene uusimmigrante nimetatakse mõnikord „poliitiliselt ajendatuks“, kuid tundub, et selle politiseerituse ulatusega on kõvasti liialdatud.

Huvitaval kombel ei ole paljud hiljutiste vene immigrantide rohujuuretasandi „sõjavastased algatused“ kuigi altid ühinema ei varem väljarännanud kaasmaalastega ega omavahel, hoolimata sellest, et asukohariikide valitsused on väljendanud huvi koordineeritumate dialoogivormide vastu. Seda võib selgitada mitmeti.

Esiteks eelistavad Venemaalt saabujad välismaale kolides vaistlikult praktilisemaid ülesandeid, nagu elamisloa taotlemine, keeleõpe ja töö leidmine, mitte poolpoliitilisi Venemaaga seotud tegevusi. Teiseks kasvab ükskõiksus ja apaatia Venemaa opositsioonipoliitikute suhtes, mis on tingitud arusaamast, et nende jõupingutused Venemaa poliitilist süsteemi muutmiseks on viimase 15 aasta jooksul andnud vähe või üldse mitte mingeid tulemusi. Suurem osa vastanutest, kes on varem Venemaa opositsiooni heaks annetanud, ütlesid, et ei soovi seda enam rahaliselt toetada. Kolmandaks, vene uussisserändajate seas on mis tahes juhtide või juhtimise kui kontseptsiooni suhtes refleksiivne tõrge, mis on ajendatud hirmust „uute diktaatorite“ esilekerkimise ees. Näiteks olid 2022. aastal toimunud immigrantide algatuste foorumil osalejad Aleksei Navalnõi ühe abilise ümber koondumise vastu, väljendades soovimatust „luua uut poliitbürood“.

Suhtumine Euroopa Liidu viisapoliitikasse

Vastuseks Venemaa sissetungi tõttu Ukrainasse kasvanud rändesurvele oma idapiiril peatas EL täielikult Venemaaga sõlmitud viisalihtsustuslepingu. Vahepeal kehtestasid Balti riigid, Poola, Soome ja Tšehhi Vene kodanikele täiendavad sissesõidu- ja viisapiirangud turismi-, kultuuri-, spordi- ja ärieesmärgil reisimisel. Poliitikud põhjendasid neid meetmeid riigi julgeoleku ja avaliku korra tagamise vajadusega.

Vene uusimmigrandid kipuvad suhtuma Euroopa Liidu riikide kehtestatud viisapiirangutesse ainult kui isikliku mugavuse küsimusse.

Vene uussisserändajate suhtumine nendesse arengutesse jääb üldiselt Venemaa-keskseks. Tavaliselt ei seosta nad piirangute kehtestamist vastuvõtvate riikide rahvusliku julgeoleku kaalutlustega ning jäävad ükskõikseks selle suhtes, et agressoriga piirnevate riikide jaoks on absoluutne prioriteet pigem rahvuslik julgeolek, mitte poliitilise režiimi ümberkujundamine Venemaal iga hinna eest. Seetõttu väljendavad vene uusimmigrandid sageli veendumust, et ükski sanktsioon ei ole tõhus, kui need ei anna Putini režiimile purustavat lööki ega lõpeta Vene-Ukraina sõda.

Siiski näib, et enamasti ei ajenda seda vaatenurka poliitilised ega moraalsed kaalutlused, vaid hoopis muu ​​tegur. Kõige visamini kritiseerivad viisapoliitikat need venelased, kes plaanivad oma sugulasi ELi tuua või soovivad, et nende sõbrad Venemaalt neil regulaarselt külas käiksid. Teisisõnu kipuvad Vene uusimmigrandid suhtuma Euroopa Liidu riikide kehtestatud viisapiirangutesse ainult kui isikliku mugavuse küsimusse.

Kollektiivne vastutus ja annetused Ukraina kaitseväele

Aeg-ajalt kerkib uute venelastest sisserändajate seas arutelu, kas venelased kannavad kollektiivset poliitilist vastutust Ukrainasse sissetungi ja selle tagajärgede eest. Mõni vastaja vastas küsimusele jaatavalt, uskudes, et Venemaa elanikkond on vastutav vähemalt seetõttu, et eelistasid sageli poliitikale mitte mõelda, jättes selle täielikult võimude hooleks.

Pole juhus, et uusimmigrandid peavad Ukrainasse tungimise peapõhjuseks seda, et Venemaa on Kremli kõikjaleulatuvast propagandast läbi immutatud.

Enamus siiski eitab sellist vastutust kategooriliselt. Paljud kipuvad Venemaa elanikkonda depersonaliseerima, kujutades seda pelgalt valitsuse manipulatsioonide ohvrina. Pole juhus, et uusimmigrandid peavad Ukrainasse tungimise peapõhjuseks seda, et Venemaa on Kremli kõikjaleulatuvast propagandast läbi immutatud. Veel enam, mõni neist – kas teadlikult või mitte – ei tee vahet mõistetel „vastutus“ ja „süü“, tajudes neid sünonüümidena.

Teine väga tundlik teema uute vene emigrantide seas on annetused Ukraina relvajõududele. Selles keskkonnas lükatakse Ukraina armee toetamise idee ülekaalukat tagasi ja selle teema arutaminegi on paljudes vene kogukondades tabu. Ehk siis Venemaalt pärit migrandid ei anneta Ukraina relvajõududele ja loodavad hoopis, et Putini režiim kukub lääne ja Ukraina jõupingutuste läbi kokku. On kõnekas, et riigist lahkunud silmapaistvad Venemaa arvamusliidrid ja poliitikategelased toetavad oma väljaütlemistes neid meeleolusid.

Venemaa poole pöördumine ja tulevikuvaated

Kuigi paljud vene uusimmigrandid säilitavad sidemed perekonna ja sõpradega Venemaal, väldivad nad poliitiliselt laetud teemade, eriti Ukrainaga seotud teemade arutamist. Nad tunnistavad sageli avalikult, et ei suuda veenda sõja toetajaid isegi oma lähedaste seas, kellest paljud võtsid Kremli-meelsed ja läänevastased seisukohad omaks juba ammu enne 2022. aasta sissetungi.

Mõni vastaja märkis isegi, et kaotab kiiresti kontakti Venemaa elanikega ja saab halvasti aru, mis toimub kodumaal. Teisisõnu avaldavad need väljarändajad vähe mõju Venemaale jäänute poliitilistele vaadetele ja nende ettekujutusele Vene-Ukraina sõjast ning veelahe kahe inimrühma vahel püsib tõenäoliselt tulevikuski.

Enamasti ei näe vene immigrandid enda ega oma laste jaoks Venemaal tulevikku. Vaid vähesed märkisid, et kui Kremlis peaks võimule pääsema juht, kes võiks ära teenida nende usalduse, võiksid nad kaaluda ajutist naasmist, et aidata luua uut ühiskonda. Lastega inimesed tunnistasid aga, et ei söandaks oma pere kaasa võtta. Teisisõnu, isegi nende väheste seas, kes säilitavad Venemaa suhtes optimismi, puudub nägemus endast kui muutuste elluviijatest oma kodumaal. Nende peamine strateegia on oodata ja loota, et Putini režiim variseb kokku – sõjas või majanduskrahhi tagajärjel. Nad väljendavad soovi elada vabal ja demokraatlikul Venemaal, kuid ei taha selle nimel millegagi riskida.