Igor Gretski: Miks ENPA uus Venemaa platvorm võib tagasilöögi anda?

ENPA pearaportööri Venemaa demokraatlike jõudude asjus Eerik-Niiles Krossi esitatud aruande põhjal on platvormi eesmärk hõlbustada Venemaa opositsiooni esindajate osalemist assamblee tegevuses. Heakskiidetud kandidaadid moodustavad delegatsiooni, saavad juurdepääsu komisjonide koosolekutele ja neil on õigus seal sõna võtta. Kandidaatide esitamise protseduur jääb paraku ebamääraseks: Venemaa opositsioonirühmitused peaksid jõudma „ühise otsuseni“, kes osaleb ENPA istungitel, ja seejärel esitama kandidaatide nimekirja assamblee presidendile. See protsess peaks lõpule jõudma tuleva aasta alguseks.

Rangelt võttes esindavad vene opositsioonitegelased ainult iseennast.

Aruandes kirjeldatakse Venemaa demokraatlikke jõude „legitiimse alternatiivina Putini režiimile“. Säärase legitiimsuse alus jääb ometi ebaselgeks. Erinevalt Valgevene opositsioonist, kes saab viidata Svjatlana Tsihhanovskaja valimismandaadile 2020. aasta presidendivalimistelt, puudub vene opositsioonitegelastel igasugune võrreldav esinduslik legitiimsus. Rangelt võttes esindavad nad ainult iseennast.

Edasi täpsustab ENPA, keda ta peab nende demokraatlike jõudude osaks: Mihhail Hodorkovskiga seotud struktuurid, Garri Kasparovi Vaba Venemaa Foorum, Vladimir Kara-Murza Vaba Venemaa Fond, lisaks ka täpselt määratlemata „Venemaa rahvaste esindajad“. Mainitakse ka Aleksei Navalnõi asutatud Korruptsioonivastast Fondi (FBK), kuid aruandes jäetakse too sõnaselgelt demokraatlike jõudude kategooriast välja. Põhjuseks on toodud see, et FBK keeldus allkirjastamast Berliini deklaratsiooni, mida raportöör iseloomustas kui ENPAga koostöö vältimatut tingimust. Vastuseks kordasid FBK esindajad, et neil puudub huvi koostöö vastu grupiga, mis nende sõnutsi on „mure väljendamise jututuba“, ning nimetasid raportit „ebaviisakaks ja labaseks“.

Demokraatlike volituste defineerimine

Kuid see ei puuduta ainult FBKd. Mõnigi mõjuisik ja aktivist, kes mõistab hukka Venemaa kuriteod Ukrainas, keeldub Berliini deklaratsioonile alla kirjutamast, nähes seda mitte universaalse dokumendi, vaid pigem isikliku truudusvandena Mihhail Hodorkovskile ja tema sõjavastasele komiteele, kes selle koostas. Isegi inimõiguslased, kes deklaratsioonile alla kirjutasid, peavad küsitavaks, miks just sellest on saanud demokraatlike volituste etalon. Nende meelest on selle lisamine potentsiaalse liikme demokraatliku legitiimsuse hindamise kriteeriumide hulka kummaline, kuna Berliini deklaratsioon väljendab „vene opositsiooni ühe konkreetse segmendi isiklikku seisukohta“.

Tõepoolest, tasub meenutada, et kaheksa kuud enne Berliini deklaratsiooni avaldati Aleksei Navalnõi „15 punkti“ – põhimõtete kogum, millele pühendumist märkimisväärne arv Vene poliitilisi aktiviste endiselt kuulutab. Neis punktides on üldjoontes kirjas sarnased alused: vaenutegevuse lõpetamine ja Vene vägede väljaviimine okupeeritud aladelt, sõjakahju hüvitamine Ukrainale, imperialistliku poliitika hukkamõist, pühendumine Euroopa arenguteele, samuti Putini režiimi lammutamine ja Venemaa ümberkujundamine selliseks poliitiliseks süsteemiks, mis muudaks võimu anastamise võimatuks. Ühtaegu sisaldavad mõlemad dokumendid elemente, mis ajavad segadusse. Tähelepanuväärne on see, et ei Berliini deklaratsioon ega Navalnõi „15 punkti“ määratle Ukraina sõda Venemaa sõjana ning kumbki ei ütle sõnagi Venemaa allutatud rahvaste tuleviku kohta.

Ent isegi kui jätta kõrvale Navalnõi pooldajate tõstatatud küsimus, miks „15 punkti“ ei võeta demokraatliku legitiimsuse kriteeriumina kasutusele, kuidas reageerib ENPA siis, kui teised Venemaa opositsioonirühmitused tulevad välja omaenda samalaadsete deklaratsioonidega?

Ukraina on skeptiline, aga aktsepteerib

Pole üllatav, et algatustesse luua platvorme, mis kaasavad Venemaa opositsioonitegelasi rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, suhtutakse Ukrainas sügava skeptitsismiga. Enamik silmapaistvaid emigratsioonis viibivaid Vene poliitikuid ei osale relvastatud vastupanus Putini režiimi vastu, eelistades kogu vastutuse sissetungi eest veeretada Putinile isiklikult; nad lükkavad tagasi Vene impeeriumi lammutamise idee ja teevad selle asemel lobitööd leevendamaks sanktsioone „tavaliste venelaste“ vastu. Üha enam süüdistavad nad Venemaa demokratiseerimise ebaõnnestumises pigem läänt kui iseennast. Ligemale neli aastat pärast täiemahulise sõja algust on Vene pagulasopositsioon osutunud Ukraina võitluses sissetungi vastu suuresti ebaoluliseks.

Neid argumente kordasid arutelu käigus tungivalt ka Ukraina delegatsiooni liikmed. Sõna võttis seitse saadikut. Keegi polnud otsesõnu resolutsiooni vastu, kuid kõik väljendasid usaldamatust saalis viibivate Vene poliitikute suhtes, rõhutades, et ei pea neid tõeliseks Putini-vastaseks opositsiooniks. Nad väitsid, et dialoogi tuleks pidada ainult Ukraina relvajõududes võitlevate venelaste ja allutatud rahvaste esindajatega.

Ukraina saadikud hoidusid resolutsiooni avalikult nurjamast ja jäid selle asemel hääletamisel enamjaolt erapooletuks.

Veel üks murekoht oli Vene osalejate määramise protseduuri ebaselgus. Ukraina delegatsioonil õnnestus kandidaadivaliku kriteeriume peaaegu kahekordistada, kuid assamblee lükkas tagasi muudatusettepanekud, mis oleksid ametlikustanud Ukraina rolli nimekirja heakskiitmisel. Jäi mulje, nagu puuduks ENPAs tõeline üksmeel Venemaa demokraatlike jõududega dialoogiplatvormi loomises. Seetõttu hakkas nii mõnigi assamblee liige algatuse mõttekuses kahtlema, soovitades jätta konsultatsioonid Venemaa opositsioonitegelastega mitteametlikule tasemele.

Siiski viitavad kaudsed märgid, et enne resolutsiooni hääletusele panekut olid ENPA juhtkond ja Ukraina delegatsioon omavahel suhelnud. Nimelt hoidusid Ukraina saadikud resolutsiooni avalikult nurjamast ja jäid selle asemel hääletamisel enamjaolt erapooletuks. Selline vaoshoitus peegeldas tõenäoliselt kompromissi, mis võib hõlmata järgmisi punkte. Esiteks, Ukraina õigus nimetada Ukraina relvajõududes teenivate Venemaa vabatahtlike pataljonide, näiteks Vene Vabatahtlike Korpuse esindajaid, kes on juba avaldanud valmisolekut platvormiga liituda. Teiseks, ENPA lubadus luua eraldi foorum Venemaa põlisrahvastele ja rahvusvähemustele, kusjuures kolmandik praeguse platvormi kohtadest on kuni foorumi loomiseni neile reserveeritud. Kolmandaks, Ukraina kaudne osalemine platvormi tegevuse kontrollimises, võimalik, et tulemusnäitajate, näiteks „Ukraina kodanikuühiskonna tagasiside“ kaudu.

Lõhenemisoht platvormis endas

Näib, et platvormi loomine kannab endas ENPA jaoks potentsiaalset riski, pakkudes samal ajal vähe käegakatsutavaid eeliseid. Üks resolutsiooni algatajate välja öeldud põhieesmärke on edendada suuremat ühtsust Venemaa Putini-vastaste väga killustatud jõudude seas. Praktikas võib sel aga olla vastupidine mõju: olemasolevad lõhed vene diasporaa poliitiliste rühmituste vahel võivad veel enam süveneda ja kinnistuda.

Peale selle tekitab omavahelistest lepitamatutest konfliktidest haaratud mitmekesiste rühmituste kaasamine küsimuse, kas ENPA suudab platvormi enda sees võimalikke pingeid hallata. Tõenäoliselt tekivad hõõrumised Ukraina relvajõududes võitlevate venelaste ja patsifistlike veendumustega tuntud dissidentide vahel. Samamoodi pooldab mõni vene emigrandist poliitik – hoolimata imperialistliku poliitika hukkamõistmisest – endiselt Põhja-Kaukaasia hüpoteetilise eraldumise relvastatud mahasurumist. Vaevalt et selline seisukoht kõnetab rõhutud rahvaste esindajaid, kes peavad oma vaenlasteks neid, kes toetavad Venemaa jätkuvat kontrolli nende territooriumide üle.

Venemaa Brandti ja Adenaueri esiletõusu võimalusi ei suurenda mitte dialoogiplatvormi loomine Strasbourgis, vaid Ukraina võit lahinguväljal.

Samuti pole selge, kas ENPA-l on varuplaan juhuks, kui Ukraina kriitika peaks platvormi sisemiste konfliktide tõttu valjenema. Selline stsenaarium võiks assamblee seada raskesse olukorda, pingestades suhteid Ukrainaga, riigiga, mille kodanikud iga päev surevad enda iseseisvuse ja Euroopa Nõukogu väärtuste eest. Kui see peaks juhtuma, jääks platvorm meelde kõrvu ENPA skandaalse otsusega taastada Venemaa delegatsiooni volitused 2019. aastal ja juhtkonna katsetega kaitsta oma häbistatud presidenti Pedro Agramunti – mis aga kahjustaks assamblee mainet Ukrainas veel rohkem.

Resolutsiooniettepanekut debatil kaitstes tõmbas Eerik-Niiles Kross paralleeli Nõukogude okupatsiooniga, märkides, et eesti diasporaal oli tähtis osa iseseisva Eesti idee esiletõstmisel. Analoogia põhjal võiksid Venemaa demokraatlikud jõud tema väitel tänapäeval mängida samasugust rolli, potentsiaalselt sünnitades omaenda Willy Brandti või Konrad Adenaueri. Võrdlus pole aga päris täpne. Eesti emigrantidel ei olnud ENPAs ametlikku platvormi, kuid nad suutsid siiski oma sõnumit tõhusalt edastada ja lõpuks nägid ka selle teostumist. Pealegi näitab Saksamaa juhtum selgelt, et Venemaa Brandti ja Adenaueri esiletõusu võimalusi ei suurenda mitte dialoogiplatvormi loomine Strasbourgis, vaid Ukraina võit lahinguväljal. Seni on vähe tõendeid, et silmapaistvad vene emigrandid oleksid selle eesmärgi nimel midagi päriselt olulist panustanud.