Igor Gretski: läbirääkimiste varjus loodab Putin Ukrainat kägistada Trumpi kätega

Presidendiks kandideerides oli Trump väljendanud kavatsust teha sõjale lõpp 24 tunni vältel. Pärast valimisvõitu eelmise aasta sügisel asusid vaatlejad spekuleerima, kuidas tulevane president mõtleb rahu saavutada.

Juba mõtisklevad kõige entusiastlikumad eksperdid, millised isikud võiksid vaherahukõneluste meeskondadesse kuuluda ning milliseid järeleandmisi Ukraina võiks Venemaale teha, et „rahule teed” sillutada. Kuna Ameerika Ühendriigid on üks tähtsamaid Ukraina varustajaid relvade ja luureandmetega, siis on lausa pakutud, et läbirääkimised Moskvaga alustataks ilma Kiievi kaasamata.

Ükskõik, kui õilsate kavatsustega igatsetakse kõneluste võimalikult peatset saabumist, võiksid Kiievi tõukamisel läbirääkimistele olla tõsised tagajärjed mitte üksnes Ukrainale, vaid läänele endale.

Survestada tuleb Moskvat, mitte Kiievi

Läbirääkimiste käiku visandades peavad Trumpi nõuandjad tähtsaimaks kauplemisvahendiks USA relvatarneid Ukrainale. Nimelt, kui Volodõmõr Zelenskõi keeldub läbirääkimistest, kärbib Valge Maja sõjalist abi. Kui kompromissi pole valmis otsima Putin, saab Washington Ukrainat hambuni relvastada.

Pole küll tõenäoline, et surve Kiievile kahandaks Ukraina relvajõudude vastupanutahet. Peaaegu kindlasti võõrandaks see Ukrainat läänest. Alla andma pole valmis ei Ukraina sõjaline ja poliitiline juhtkond ega – ükskõik kui väsinud nad sõjast on – märkimisväärne osa kodanikuühiskonnast ja rahvastikust.

Katse sõlmida Moskvaga tehing Kiievi selja taga ja Ukraina kulul kahjustaks arvatavasti NATO-t ennast, kuna rahulolematuks muutuks alliansi liikmesmaadest vähemasti kolmandik. Neile riikidele tähendab Venemaa agressioon Ukraina vastu otsest julgeolekuriski.

See-eest tugevam surve Moskvale kätkeb Washingtoni jaoks väiksemat riski. Vastupidi, see kindlustaks USA juhtpositsiooni ning tõendaks tema oskust saavutada rahu tugevuse kaudu, pakkudes lahendust NATO idatiiva riikide julgeolekumuredele.

Trumpi valestart

Lubadusega teha „Bideni sõjale” lõpp ühe ööpäevaga avaldas Donald Trump, et tahab kiiresti poliitilise tehinguni jõuda. Siit paistab, et talle pole prioriteetne mitte läbirääkimiste tulemus ise, vaid tegutsemise kiirus. Ilmselt on selge nii Zelenskõile kui ka Vladimir Putinile, kui tormiliselt USA uus administratsioon suudab tegutseda – kumbki prooviks ameeriklaste meelepaha pöörata oma vastase kahjuks.

Ukraina president on juba väljendanud lootust, et „Trumpi käitumise etteaimamatus puudutaks ennekõike Venemaad”. Üldjoontes näitab Kiiev valmidust Washingtoniga konstruktiivset dialoogi pidada. Siiski on vaevalt usutav, et Ukraina on nõus kompromissideks oma suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse arvel, kuna see võiks viia Ukraina omariikluse hääbumisele.

Venemaa diktaator rõhutab alatasa, et Washingtoni ülesanne on veenda Zelenskõid kõneluste eeltingimusi täitma.

Venemaa on asunud Trumpi kannatlikult veenma, et odavam ja tõhusam võimalus lepinguni jõudmiseks oleks surve avaldamine Kiievile, mitte Moskvale. Putin kinnitab küll oma valmisolekut USA uue administratsiooniga Ukraina küsimust arutada, ent ei unusta kordagi otsekõneluste algatamiseks Ukrainale tingimusi seada. Need hõlmavad presidendivalimiste korraldamist ning Ukraina riikliku julgeoleku- ja kaitsenõukogu otsuse tühistamist, millega kuulutati läbirääkimised Venemaa presidendiga võimatuks pärast seda, kui Venemaa oli septembris 2022 annekteerinud neli Ukraina oblastit. Ühtlasi rõhutab Venemaa diktaator alatasa, et Washingtoni ülesanne on veenda Zelenskõid neid eeltingimusi täitma.

Üldiselt annab Vladimir Putin mõista, et tal pole läbirääkimistega kiiret. Näiteks, kui mõne nädala eest küsis Ameerika ajakirjanik, milline oleks tema lähtepositsioon kõnelustel Trumpiga, vastas Putin sõnavalinguga Venemaa vastupidavusest ja tugevusest, mainides sõna „enesekindel” neli korda. Ehkki Venemaa kaitsetööstus ei suuda sõjaväe vajadusi rahuldada ning ainelised ja isikkoosseisu kaotused on mahukad, tugevdab Putin samal otstarbel survet kogu rindejoone ulatuses.

Trumpi innukus teise ametiaja alguses kiiresti välispoliitikas midagi ära teha osutub eeliseks Kremlile, kinnitades taas Putini veendumust, et ta suudab lääne välja kurnata ja Ukraina alistuma sundida.

Läbirääkimiste esilekutsumine Putini heaks

Selge, et Kreml – ja enamik võimukuulekast Venemaa elanikkonnast – suudab sõja lõpuna kujutleda üksnes Ukraina riigi hävingut. Seevastu Ukrainal pole kavatsust omariiklusest loobuda, vaid vapralt heitlust jätkata.

Säärastel asjaoludel oleks Ukraina tõukamine Venemaaga kokkuleppele strateegilise lühinägelikkuse avaldus ning meelitaks Venemaad veel kord agressiooni üritama. Ukraina suveräänsuse ohvrikstoomine Venemaa maharahustamise illusiooni nimel oleks ränk viga. Ajalugu, kasvõi lähimineviku sündmused, on korduvalt tõendanud, kui vigane on säärane hoiak. Vene ühiskonna ladvik usub, et aastakümnete pikkuse heaolu tõusu järel on Euroopa ja USA rahvad nõrgaks jäänud ega jaksa Venemaale vastu seista. Nende maailmavaates on rahu kõigest sõja jätkamine muude vahenditega. Neile on see endastmõistetav, kui Venemaa haarab endale territooriumid, mida naaberriigid ja lääs kaitsta ei taha või ei suuda. Niisiis austab Moskva üksnes neid kohustusi, mida ta on võtnud tugevamate riikide ees, ent nõrkadest või „mittesuveräänsetest” riikidest lugu ei pea.

Putini taotleb seda, et Ukraina üksmeelne vastupanu Vene ja Põhja-Korea sissetungijaile asenduks poliitilise siseheitlusega.

Kui läbirääkimised ei viiks Ukraina kapituleerumisele, ähvardaksid nad Venemaa ladvikut lõhki ajada. Kahtlemata püüab Putin lõhenemist ära hoida, sest üha diktaatorlikuma režiimi nurgakiviks ongi ametlike ja äriringkondade konsolideerimine.

Vaieldamatult kasutaks Putin läbirääkimisi Ukraina ühiskonna õõnestamiseks. Tema avaldused, et ta suhtleb vaid „legitiimse Ukraina presidendiga”, kes on valimised läbi teinud, annavad märku rahusoovi puudumisest. Putini taotleb hoopis seda, et Ukraina üksmeelne vastupanu Vene ja Põhja-Korea sissetungijaile asenduks poliitilise siseheitlusega. Teisisõnu kavatseb Putin kasutada Trumpi innukust kiiresti tehing sõlmida selleks, et Washington hakkaks Ukrainat pigistama.

Toetus Ukrainale on lääne julgeolekuks hädavajalik

NATO dokumentides märgitakse, et tugev ja sõltumatu Ukraina on „Euro-Atlandi piirkonna stabiilsusele ja turvalisusele asendamatu”. Kui Putiniga mindaks tehingule Ukraina arvel, tähendaks see kompromissi Euro-Atlandi julgeolekuhuvide kulul. Piirangud Ukraina suveräänsusele – kas NATO liikmelisuse, relvajõudude suuruse või teiste riikidega kaitsekoostöö osas – kujutaksid vaid ettevalmistust Ukraina kustutamiseks poliitiliselt kaardilt ning Euroopa julgeolekuohtude teravnemist.

Antud olukorras oleks Washingtonile ainus mõistlik valik initsiatiiv haarata ja kasutada oma tugevaid kaarte ilma Putini blufist hoolimata. Läbirääkimistest pole ülearu oodata; sageli on need vaid mehhanism, millega väljakujunenud realiteete ära vormistada. Need realiteedid sõltuvad Ukraina suutlikkusest võita sõda Venemaaga ning areneda tugevaks sõltumatuks riigiks, aga ka sellest, kuidas lääs ehitab üles omaenda kaitsevõimet.

Ukrainat tugevdades leevendaks Euroopa ohte omaenda julgeolekule ning võidaks aega, et kaitsetööstusse märgatavalt enam investeerida.

Strateegiliselt mõistlik oleks see, kui Kiievi ei sunnitaks sisuliselt alistuma, millega korrataks vigu 2014.–2015. aastal Minski lepingute sõlmimisel. Investeerida tuleb hoopis rindeolukorra muutmisse Ukraina kasuks. See tähendab Ukrainale tarnitavate relvade laiemat valikut ja seda, et iga Ramsteini rühma riik kulutab tarneteks vähemasti 0,25% oma SKT-st; suuremaid investeeringuid lääneriikide sõjalistesse tootmisvõimsustesse; üleskutseid NATO liikmesmaadele, et kaitsekulutusi tõstetaks üle 3% SKT-st; NATO kohalolu tugevdamist Läänemerel ja kaitsealliansi idatiival; otsustavaid meetmeid Venemaa naftatankerite varilaevastiku vastu ning kõikehõlmavat embargot Venemaaga kauplemisele.

Mõistlik oleks, kui USA suurendaks relvatarneid Ukrainale, aga Euroopa annaks suurema rahalise panuse. See lubaks Donald Trumpil teatada oma valijaile kaubandusbilansi defitsiidi tuntavast vähendamisest Euroopa Liiduga. Ukrainat tugevdades leevendaks Euroopa ohte omaenda julgeolekule ning võidaks aega, et kaitsetööstusse märgatavalt enam investeerida. Ukraina saaks omakorda relvi, mida ta meeleheitlikult vajab, et püsima jääda ja oma territoriaalset terviklikkust taastada.