juuni 19, 2015

Hispaania gripp – 20. sajandi kurikuulus pandeemia

An advert for Formamint to be taken during the Flu Epidemic. 1918
An advert for Formamint to be taken during the Flu Epidemic. 1918

20. sajandile langes kolm gripipandeemiat: 1918. aastal Hispaania gripp, 1951. aastal Aasia gripp ja 1968. aastal Hongkongi gripp. Neist 1918. aasta Hispaania grippi on peetud inimkonna uuema aja ajaloos kõige laastavamaks.

20. sajandile langes kolm gripipandeemiat: 1918. aastal Hispaania gripp, 1951. aastal Aasia gripp ja 1968. aastal Hongkongi gripp. Neist 1918. aasta Hispaania grippi on peetud inimkonna uuema aja ajaloos kõige laastavamaks.

1. Gripipandeemiad

Gripp on nakkushaigus, mida tekitab gripiviirus. Grippi põhjustab terve rida viiruste liike ja tüüpe, mis võivad põhjustada epideemiaid ja pandeemiaid. Gripiviirus kuulub ortomüksoviiruste sugukonda ning A-gripiviiruse liik ja selle tüübid on kõige nakkavamad inimpatogeensed viirused, mis võivad põhjustada tõsist haigestumist. Üldiselt on looduslikud viirusekandjad merelinnud, kuid vahetevahel kanduvad viirused üle teistele liikidele ning võivad põhjustada haiguspuhanguid koduloomade seas või lausa inimeste gripipandeemiaid.1
Cox jt2 kirjutavad, et gripipandeemia algab A-gripiviiruse pinnavalkude hemaglutiniini ja neuraminidaasi kiire ja ulatusliku muutumisega. Seda nimetatakse antigeenseks nihkeks, mis võimaldab kujuneda uuel, varasemast erineval mutantviirusel. Pandeemiat peetakse tõenäoliseks, kui uus viirus suudab hõlpsasti kanduda ühelt inimeselt teisele ja põhjustada haigust ning kui maailmas leidub palju inimesi, kel puudub viiruse suhtes immuunsus.3 Siiski on väga raske pandeemia puhkemist ennustada, kui mitte arvestada ajaloolisest analüüsist tulenevat järeldust, et pandeemiad esinevad perioodiliste tsüklitena.

2. Ajalooline ülevaade 1918. aasta Hispaania gripi pandeemiast

1918. aasta gripipandeemia, mida tuntakse Hispaania gripi nime all, põhjustas A-gripiviiruse tüüp H1N14 ning see mõjutas 500 miljonit inimest kogu maailmas, sealhulgas ka kaugetel Vaikse ookeani saartel ja Arktikas.5 Nakatunutest suri hinnanguliselt 50 kuni 100 miljonit inimest ehk kolm kuni viis protsenti maailma toonasest elanikkonnast, mis muudab selle üheks surmavamaks loodusõnnetuseks inimkonna ajaloos.6 Gripipandeemial oli kaks ebatavalist aspekti. Esiteks tappis haigus kaks kuni kakskümmend protsenti nakatunutest, mis erineb tavapärasest gripiepideemia 0,1-protsendisest suremusest.7 Teiseks tappis pandeemia peamiselt nooremaid täiskasvanuid: 97% gripipandeemias surnutest olid alla 65 aasta vanad ning üle poole vanuses 20–40 aastat.8 See on tavatu, sest tüüpiliselt on gripp kõige surmavam kas väga noortele (alla kahe eluaasta) või väga vanadele (üle 70 eluaasta).
Ajaloolased ja biomeedikud on väitnud, et gripipandeemia tõsidust süvendasid tollal kaks olulist tegurit: sõja mõju ja napid teaduslikud teadmised. 1918. aastal oli gripiviiruse bioloogia ja viirusevastane ravi veel üsna tundmatu maa. H1N1 gripiviiruse päritolu ja selle pandeemiaks kujunemise kohta on mitmesuguseid teooriaid. Osa uurijaid usub, et see võis olla pärit Hiinast, teised aga on arvanud, et see oli olemas juba enne 1918. aastat, tekitades väiksema ulatusega puhanguid 1916. aastal Prantsusmaal ja 1917. aastal Inglismaal. Mõned aga väidavad, et esimene pandeemialaine algas Ameerika Ühendriikides 1918. aasta algul.

a. Haiguse leviku kolm lainet

1918. aasta gripipandeemia esines kolme lainena poolteise aasta jooksul ja levis üle kogu maailma. Esimene ehk kevadlaine algas 1918. aastal ja levis järgmise poole aastaga ebaühtlaselt Ühendriikides, Euroopas ja mõnel pool Aasias. Selle laine ajal teatati kõrgest haigestumusest ja tavapärasest suuremast suremusest. Teine ehk sügislaine 1918. aasta septembrist novembrini oli äärmiselt tappev ja levis üle maakera, jätmata puudutamata ühtegi olulisemat asustatud piirkonda. Suremuse mõttes oli epideemia keskpunkt India, kus hinnanguliselt sai surma 10–20 miljonit inimest, sealjuures on punkthinnanguga leitud, et Briti võimule allunud provintsides suri 13,8 miljonit inimest.9 Sellele järgnes kolmas laine 1919. aastal, mis kestis mõne kuu Austraalias, Hispaanias ja veel paljudes riikides. Lainete kiire järgnemine pärssis valmisolekut gripipandeemiaks ja sellele reageerimist, tuues lõpuks kaasa miljonite inimeste surma.

b. Haiguspuhang sõja ajal

1918.-1919. aasta gripipandeemia langes kokku Esimese maailmasõja lõpuaastatega, kuid teaduslikult hakati seost gripipandeemia ja maailmasõja vahel uurima alles palju hiljem. Sõjatingimused soodustasid gripiviiruse kandumist üle piiride ning aitasid kaasa gripi leviku optimaalsete tingimuste tekkele kohtades, kus inimesi oli tihedalt koos, nagu kasarmud, sõjalaevad, sõjaväelasi transportivad rongid, sõjavangide laagrid, töölaagrid, tehased, kaevandused, koolid, massimeeleavaldused ja rongkäigud.10 Kolata11 väidab, et Hispaania gripi pandeemia kulges paralleelselt USA osalemisega Esimeses maailmasõjas. 1918. aasta sügiseks olid Ühendriigid sõdinud Euroopas juba üle aasta. Sõda oli põhjustanud paljude inimeste surma ning gripp suurendas Ameerikas ohvrite arvu veelgi. On hinnatud, et 1918. aasta gripiepideemia tappis 675 000 ameeriklast, sealhulgas 43 000 Esimesse maailmasõtta mobiliseeritud sõjaväelast.12 Mõju oli nii ränk, et alandas Ühendriikide oodatavat eluiga üle kümne aasta13 ning võis etendada olulist osa Esimese maailmasõja lõppemises.

c. 1918. aasta gripipandeemia kui “Hispaania gripp”

Mitut moodi on seletatud ka seda, miks gripipandeemiat hakati nimetama Hispaania gripiks. Esimese maailmasõja ajal välditi ajakirjandust tsenseerides näiteks Suurbritannias ja Ühendriikides sellise informatsiooni levitamist, mis võinuks kahjustada sõjapidamise huve, sealhulgas teavet gripipuhangutest. Hispaanias kui sõjas neutraalses riigis ajakirjandus sellisele tsensuurile ei allunud ning nii oli see esimene maa, kus teatati gripipandeemiast, mille järgi see saigi nimeks Hispaania gripp. Teine ajalooline põhjendus on see, et kõige täpsem teave gripi kohta tuli just Hispaaniast, sest maa tollane kuningas Alfonso XIII haigestus samuti ja temast sai kõige kuulsam haiguse käes kannataja. Hispaania uudistekanalid andsid kuninga tervisest pidevalt teada.14

3. Rahvatervisealane valmisolek Hispaania gripiks

Kogu maailma haaranud 1918. aasta gripipandeemia oli võib-olla kõigi aegade suurim rahvatervisealane katsumus, sest tervishoiumeetmed olid minimaalsed või lausa olematud, samuti polnud saada antibiootikume ega antiretroviirusravimeid gripiviiruse ohjeldamiseks. Puudus arusaam, millised on grippi põhjustavad tegurid, polnud teaduslikult põhjendatud teadmisi viiruste patogeensuse kohta ning meditsiin tervikuna oli veel nõrgalt arenenud, mistõttu rahvatervisealane valmisolek Hispaania gripi pandeemiaks oli äärmiselt kesine. Lisaks oli Esimene maailmasõda tekitanud paljudes riikides arstide ja hooldustöötajate nappuse, kes võinuksid olla valmis reageerima tervishoiukriisile, mida gripipandeemia põhjustas.
Hoolimata paljudest takistustest otsisid tervishoiutöötajad siiski aktiivselt viise, kuidas muuta gripi mõju võimalikult väikeseks. Paljudes riikides kasutati meetmete täiskomplekti: karantiin, isoleerimine, avalik propaganda, hoiatused, sülitamisvastased kampaaniad, äritegevuse piiramine, inspektsioonid, seire, kohustuslik (sageli avalik) tuvastamine ja (mõnikord) stigmatiseerimine. Kuna viirust silmaga näha ei olnud ning vaktsiinid selle leviku tõkestamiseks puudusid, sõltus tervishoiutöötajate epideemiaga võitlemise edukus suurel määral nende kõlbelisest, poliitilisest ja juriidilisest mõjust.15

4. Gripipandeemiaga seotud poliitiline ja teaduslik areng pärast Hispaania grippi

Gripi ennetamine ja tõkestamine on rahvatervise põhistrateegiad. Kuid 1918. aastal oli teaduslike teadmiste puudumine strateegilise käsitluse suurimaks takistuseks. Gripivaktsiini edukas väljatöötamine algas alles 1940. aastatel. Esimene registreeritud gripivaktsiin tuli Ameerikas käibele 1940. aastatel ning järgmisel kümmekonnal aastal lõid vaktsiinitootjad juba pidevalt vaktsiine, mis pidid aitama tulevasi pandeemiaid ohjata ja ennetada.16
Gripipandeemia laastav mõju sundis kogu maailma mõtlema pandeemiaks valmisoleku peale, mis lõpuks aitas kaasa gripipandeemiaks valmisoleku tekkimisele 20. sajandil ja edaspidi. Lugupeetavate teadlaste rühma pöördumise peale soostus Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) ajutine komisjon 1947. aastal looma Maailma Gripikeskuse (WIC), mis pidi koguma ja levitama teavet, korraldama ja koordineerima viiruse laboratoorset uurimist ning õpetama välja uut laboripersonali.17 WIC ametlik asutamine 1947. aastal Londonis tähistas WHO laiema gripiprogrammi algust, mis pidi 1) koostama kava tulevaste pandeemiate puhkemise puhuks, 2) töötama välja ohjemeetodid pandeemia mõju piiramiseks, 3) leidma viisid, millega maksimaalselt vähendada gripiepideemiate ja -pandeemiate majanduslikku mõju. Brady18 kinnitas, et kõik need pingutused olla valmis gripipandeemiaks tulenesid otseselt 1918. aasta gripipandeemiast. Gripiprogrammi alustamisest peale on see üha enam teeninud kogu maailma huve.
Praegu on gripi ennetamiseks ja ohjamiseks kasutusel kaks meetodit:19 vaktsiinid ja viirusevastased ravimid. Vaktsiinide puhul on hemaglutiniin ja neuraminidaas kaitsvate antikehade peamised sihtmärgid: hemaglutiniini vastu suunatud antikehad neutraliseerivad viiruse nakkavuse ning neuraminidaasi vastu suunatud antikehad võivad kergendada haiguse kulgu. Viirusevastaste ravimite puhul on praegu mõnel maal heakskiidu saanud kaks A-gripiviiruse vastast ravimit. Need on keemiliselt sarnased adamantaaniühendid amantadiin ja rimantadiin, mille mõlema tõhusus looduslikult esinevate A-gripiviiruste põhjustatud haiguse ennetamisel on profülaktilisel manustamisel tervetele täiskasvanutele või lastele tavalise epideemia või puhangu tingimustes 70–90 protsenti. Terapeutilisel kasutamisel 48 tunni jooksul pärast sümptomite ilmnemist suudavad need kaks ühendit samuti lühendada ja kergendada A-gripiviiruste põhjustatud haiguse kulgu.

5. Üleilmne juhtimine ja gripipandeemiad

Üleilmastumine on võimaldanud ja suurendanud gripiviiruse piiriülest levikut ja seeläbi võimalike pandeemiate puhkemist. Gripipandeemia ennetamiseks ja tõkestamiseks on äärmiselt oluline üleilmne juhtimine. Lee ja Fidler20 toonitasid, et tõhus juhtimine pandeemiaks valmisolekul ja sellele reageerimisel sõltub eeskätte neljast tegurist. 1) Seire ehk teadmine, millised viirusetüübid levivad, võimaldab planeerida ja rakendada sekkumismeetmeid, näiteks vaktsiini kasutamist. 2) Kaitsmine: elanike kaitse grippi haigestumise ja suremise eest. 3) Valmisolek: kui gripp murrab kaitsemeetmetest läbi, nõuab tõhus juhtimine õigeaegset ja kohast reageerimist mõjule, mida gripp elanikkonnale avaldab. 4) Avalikkusega suhtlemine: tõhusa juhtimise üks tagatis on täpse ja õigeaegse teabe edastamine, mis kindlustab avalikkuse õige arusaamise riskidest. Siiski on ligipääs vaktsiinidele ja viiruste jagamise probleemid tekitanud gripipandeemiate üleilmsele juhtimisele omajagu raskusi ning aidanud luua uuelaadse juhtimisraamistiku.
Gripi puhul algas juhtimissüsteem Maailma Terviseorganisatsiooni loomisega. Selle süsteemi tuumikkomponent on ülemaailmne gripi seirevõrgustik (GISN), mis loodi 1948. aastal. GISNi tuntakse ka FluNeti nime all: see koosneb 112 riiklikust gripikeskusest 83 riigis. GISN annab soovitusi saabuva hooaja gripivaktsiiniks ning jagab varakult hoiatusi pandeemiapotentsiaaliga viiruste ilmumise kohta.21 2011. aastal nimetati GISN pärast gripipandeemiaks valmisoleku (PIP) raamistiku vastuvõtmist ümber WHO ülemaailmseks gripi seire- ja valmisolekusüsteemiks. PIP raamistik ühendab liikmesriike, tööstust, muid huvipooli ja WHOd, et olla ülemaailmselt valmis gripipandeemiaks, mis muu hulgas tähendab inimpandeemia potentsiaaliga gripiviiruste jagamist, ning suurendada arengumaade ligipääsu vaktsiinidele ja muule pandeemia puhul vajalikule varustusele.

6. Lõpetuseks

Gripipandeemiaid on teada juba 9. sajandist ning neid tuleb ette enam-vähem iga mõne aastakümne järel. Kolm gripipandeemiat 19. sajandil ja veel kolm 20. sajandil on ajendanud asjatundjaid järeldama, et pandeemiad esinevad tsükliliselt. Ajaloolist mustrit järgides võib eeldada, et ka 21. sajandil esineb vähemalt kolm gripipandeemiat, millest esimene leidis aset 2009. aastal. Tulevaste pandeemiate puhul on siiski palju vaieldud nende võimaliku puhkemisaja ja selle üle, milline gripiviiruse tüüp neid põhjustada võib, ning mingit selgust siin ei ole. 2018. aastal võib maailm mälestada saja aasta möödumist Hispaania gripi puhkemisest ning meenutada selle laastavat mõju, järgnenud teaduse arengut, mis tõi kaasa vaktsiinide ja ravimite väljatöötamise, ja raamistiku loomist, millega ohjata pandeemiaid, sealhulgas rahvusvaheliste tervise-eeskirjade väljatöötamist. Kuid just juhtimine on otsustava tähtsusega gripi- ja teistekski võimalikeks pandeemiateks valmisoleku ja neile asjakohase reageerimise kindlustamisel.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.
_____
1 H. D. Klenk, M. Matrosovich, S. Jürgen. Avian Influenza: Molecular Mechanisms of Pathogenesis and Host Range. – Animal Viruses: Molecular Biology. Caister Academic Press, 2008, 6. ptk.
2 N. J. Cox, S. E. Tamblyn, T. Tam. Influenza Pandemic Planning. – Vaccine 2003, vol 21, 16, lk 1801-1803.
3 N. J. Cox, S. E. Tamblyn, T. Tam. Influenza Pandemic Planning. – Vaccine 2003, vol 21, 16, lk 1801-1803.
4 D. Anhlan, N. Grundmann, W. Makalowski, S. Ludwig, C. Scholtissek. Origin of the 1918 pandemic H1N1 influenza A virus as studied by codon usage patterns and phylogenetic analysis. – RNA 2011, vol 17, 1, lk 64-73. doi:10.1261/rna.2395211.
5 J. K. Taubenberger, D. M. Morens. 1918 Influenza: the Mother of All Pandemics. – Emerging Infectious Diseases 2006, vol 12, 1, lk 15-22. doi:10.3201/eid1201.050979.
6 Historical Estimates of World Population. Kättesaadav internetis: en.wikipedia.org/wiki/1918_flu_pandemic. Vaadatud 3. juunil 2015.
7 S. Knobler, A. Mack, A. Mahmoud, S. M. Lemon (eds). 1: The Story of Influenza. – The Threat of Pandemic Influenza: Are We Ready? Workshop Summary. Washington: The National Academic Press, 2005, lk 60-61.
8 L. Simonsen, M. Clarke, L. Schonberger, N. Arden, N. Cox, K. Fukuda. Pandemic versus epidemic influaenza mortality: a pattern of changing age distribution. – The Journal of Infectious Diseases 1998, vol 178, 1, lk 53-60. doi: 10.1086/515616.
9 N. P. Johnson, J. Mueller. Updating the accounts: global mortality of the 1918-1920 “Spanish” influenza pandemic. – Bulletin of the history of medicine 2002, vol 76, 1, lk 105-115.
10 H. Phillips. Influenza Pandemic. – 1914-1918-Online. International encyclopedia of the First World War. Ed. by Ute Daniel, Peter Gatrell, Oliver Janz, Heather Jones, Jennifer Keene, Alan Kramer, and Bill Nasson. Issued by Freie Universität Berlin, Berlin 2014-10-08. doi:dx.doi.org/10.15463/ie1418.10148.
11 G. Kolata. Flu: The Story of the Great Influenza Pandemic of 1918 and the Search for the Virus that Caused It. New York: Farrar, Straus, Giroux, 1999.
12 A. Crosby. America’s forgotten pandemic. Cambridge: Cambridge University Press, 1989.
13 R. D. Grove, A. M. Hetzel. Vital statistics rates in the United States: 1940-1960. Washington: US Government Printing Office, 1968.
14 S. Harries. Top 10 Facts About the 1918 Flu Pandemic. Kättesaadav internetis: www.toptenz.net/top-10-facts-about-the-1918-flu-pa…. Vaadatud 3. juunil 2015.
15 D. Rosner. “Spanish Flu, or Whatever It Is …”: The Paradox of Public Health in a Time of Crisis. – Public Health Reports 2010. vol 125, 3, lk 38-47.
16 History.com. 1918 Flu Pandemic. Kättesaadav internetis: www.history.com/topics/1918-flu-pandemic. Vaadatud 3. juunil 2015.
17 A. M. Payne. The influenza programme of WHO. – Bulletin ot the World Health Organization 1953, vol 8, 5-6, lk 755-792.
18 F. J. Brady. Central technical services of the World Health Organization. – Public Health Reports 1957, vol 72, 2, lk 101-104.
19 N. J. Cox, K. Subbarao. Influenza. – Lancet 1999, vol 354, 9186, lk 1277-1282.
20 K. Lee, D. Fidler. Avian and pandemic influenza: progress and problems with global health governance. – Global Public Health 2007, vol 2, 3, lk 215-234. doi:10.1080/17441690601136947.
21 A. W. Hampson. Surveillance for Pandemic Influenza. – Journal of Infectious Diseases 1997, vol 176, lk S8-S13.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar