Hiina silmitsi kasvuajastu lõpuga

Alates Hiina avanemisest 1970. aastate lõpul on Taevaaluse majandus kasvanud eksponentsiaalselt. Tänaseks on Hiina majandus mahu poolest maailmas teisel kohal. Hiina juhtkonna poliitika on toonud vaesusest välja rohkem inimesi kui ühegi teise valitseva jõu poliitika terve inimkonna ajaloo vältel. Kuid 35 aastat kestnud majanduskasvu järel seisab Hiina nüüd silmitsi üleminekupainega. Püsiv kasv samas mahus nagu viimasel kolmel aastakümnel ei ole enam võimalik. Selle tõsiasjaga peavad vaeva nägema nii Hiina kui ka EL ja USA. Näiteks ei tule Hiina sellist sirgjoonelist tõusu, millega ta rebiks end Ühendriikidest ette. Palju olulisem on see, et kuldsete aastate kasvu pidurdumine ja Hiina kommunistliku partei reageerimine sellele pidurdumisele tekitab tõenäoliselt märkimisväärset sisemist ja välist ebastabiilsust.

Hiina kerkimine kultuurirevolutsiooni kaosest majanduse mahu poolest maailmas teisele kohale on üks lähiajaloo imelisemaid üleminekuid. Kui Deng Xiaoping valmistus 1974. aastal New Yorki külastama, leidsid Hiina ametnikud, et kuna Hiinas panku polnud, siis on võimalik reisi rahastamiseks välja käia ainult 38 000 dollarit. 1979. aastal, mil Hiina majandus hakkas tegelikult avanema, ulatus sisemajanduse kogutoodang kõigest 175 miljardi dollarini. 35 aastat lakkamatut majanduskasvu – enamasti vähemalt 10 protsenti aastas – on tõstnud SKT peaaegu 11 triljoni dollarini. Selline kasv ei ole mitte ainult viinud Hiina majanduse mahu poolest maailmas teisele kohale otse USA järel, vaid on ka loonud vahendid enam kui poole miljardi inimese väljakiskumiseks vaesuse küüsist ja tekitanud maailma suurima keskklassi. Ükski valitsev jõud inimajaloos ei ole suutnud tagada oma rahvale nii tohutut materiaalset edenemist nii lühikese ajaga.

Kuid 35 aastat kestnud majanduskasvu järel seisab Hiina nüüd silmitsi üleminekupainega. Püsiv kasv samas mahus nagu viimasel kolmel aastakümnel ei ole enam võimalik.

Ometi valitseb tõsine oht, et nii ehe ja võimas edu jätab varju nii Hiinale keskenduvate analüütikute kui ka kommunistliku partei juhtkonna seisukohad sellesama edu tulevikuväljavaadete kohta. HKP suutis erakordselt edukalt üle saada kultuurirevolutsiooni pärandist, hoides riigi ja partei ühtsena, ravides minevikuhaavu ja avades majanduse maailmale, mis andis talle ainulaadseid eeliseid edaspidiseks. Vahest tähtsamad neist olid üüratu alahõivatud inimeste hulk maapiirkondades, väga madal sissetulekute tase ning (tervishoiu- ja pensionikulude puududes) tohutu kalduvus vähimagi võimaluse korral säästa. Potentsiaalselt hiiglaslik turg, üüratult tööjõudu, vähene sissetulek ja suured säästud kindlustasid viimasel kolmel aastakümnel ülevõimendatud majanduskasvule toeka aluse.

Selline majanduskasv on nüüd otsa saamas. Maapiirkondade tööjõuressursid on kokku kuivanud ning sissetulekute tase riigi peamistes ekspordipiirkondades nii tuntavalt kasvanud, et Hiina on kaotanud konkurentsivõimelise tööjõu eelise nii keskmise sissetulekuga riikide kui ka mõne arengumaa ees. Lisaks on veel üks oluline komponent, mis majandust üle võimendas, nimelt kapitali investeerimine, hakanud kasvu õhutamisel vähemat osa etendama, sest suurem osa taristust, mis tagaks vajaliku rentaabluse, on juba rajatud.

Hiina vajab edasiminemiseks teistsugust majandusmudelit. See peaks eelkõige keskenduma tarbimise soodustamisele, avaramale teenusemajandusele ning suurt lisaväärtust tekitavatele teenustele ja tehnoloogiale. Seda on paraku hõlpsam panna sõnadesse kui tegudesse. Üleminek tarbimispõhisele majandusele nõuaks Hiina hoiustajatelt säästmise lõpetamist ja kulutamise alustamist. Ehkki valitsus on alustanud mõningate tervishoiu- ja pensionikavade pakkumisega, on seda ikka veel imevähe. Kaubanduspiirangute tõttu on lääneriikide teenuseid pakkuvatel ettevõtetel raske Hiina turule siseneda, ilma selleta muutub aga tõsiseltvõetava teenusemajanduse loomine väga pikaks ja keeruliseks protsessiks. Pealegi tugineb kõrget lisaväärtust andev majandus informatsiooni vabale liikumisele ja õigusriigi põhimõtetele, millega kindlustatakse ja kaitstakse intellektuaalse omandi õigusi. Õigusriigi põhimõtetest kinnipidamine ja eriti intellektuaalse omandi õiguste tagamine on ametlikust retoorikast hoolimata äärmiselt kesine.

Kuigi Hiina praegune juhtkond eesotsas president Xiga on teinud pingutusi majandusreformide käivitamiseks, luues muu hulgas uusi vabakaubandustsoone ja taotledes riigiettevõtete reformimist, ei ole ometi tõsiselt üritatud alustada majanduse üleminekuprotsessi. Xi olulisemad muutused on keskendunud korruptsioonivastasele võitlusele, Lääne mõju piiramisele ja HKP kontrolli tugevdamisele. Kõige tähelepanuväärsem majandusliku sisuga ettevõtmine on olnud veel enama kapitali suunamine riigipankadest riigi- ja eraettevõtetesse sihiga rajada veel rohkem taristut, suurendada tootmisvõimsust ja omandada veel rohkem vara välismaal. Viimasega on kaasnenud välisinvesteeringute laine, mis näiteks 2016. aasta esimeses kvartalis tõi kaasa üle 100 miljardi dollari väärtuses ülevõtmisi Läänes.

Hiina vajab edasiminemiseks teistsugust majandusmudelit. See peaks eelkõige keskenduma tarbimise soodustamisele, avaramale teenusemajandusele ning suurt lisaväärtust tekitavatele teenustele ja tehnoloogiale.

See strateegia on aga omajagu ohtlik. See tähendab riigipankade, muude riiklike finantsasutuste ja varipangandussektori võlakoorma suurenemist. Samal ajal kahaneb aga võlatootlus. Juba praegu on võla ja SKT suhe üle 230 protsendi.

Samuti tekitab selline poliitika kergesti kaubandustülisid ülejäänud maailmaga. Surutise tõrjumiseks ja tööhõive säilitamiseks suunab Hiina parteiriik panku suurendama riigi- ja eraettevõtete tootmisvõimet. Nii seisab ülejäänud maailm silmitsi esiteks Hiina aina suurema terasetoodangu massiga ning teiseks ka Hiina keemiaettevõtete kemikaalide ja söetootjate toodangu tulvaga. (Kui kasv veelgi aeglustub, võidakse hakata isegi kivisütt eksportima, mis potentsiaalselt võib tekitada kahju ELi kliimamuutuspoliitikale.) Riigi kontrollitava ja finantseeritava toodangu kasvu viljade eksport tekitab ülejäänud maailmas arvatavasti aina enam vastuseisu – seda hinnatakse Hiina riigi ebaseaduslikuks tegevuseks, mis läheb vastuollu vaba ja avatud turu põhimõtetega.

Veel üheks konfliktiallikaks tõotab kujuneda Hiina kaupade asemel Hiina kapitali aina suurenev eksport. Ühelt poolt võivad majanduslikke pingeid kannatavad lääneriigid asuda seisukohale, et igasugused Hiina investeeringud on teretulnud. Kuid lähemal uurimisel on väga raske suhtuda sellistesse investeeringutesse kriitikavabalt. Üks probleem peitub selles, et Hiina investeeringu saaja on sunnitud arvestama, et sel juhul eeldatakse arvestamist Hiina põhihuvidega, olgu teemaks Tiibet, inimõigused või Hiina huvid Kagu-Aasias. Teine probleemikogum puudutab julgeolekumuresid, mida on käsitlenud USA võimud oma välisinvesteeringute ülevaatamise käigus peamiselt USA välisinvesteeringute komisjonis (CFIUS). Need mured puudutavad eelkõige Hiina ettevõtete ülevõtmisi olulise taristu, kõrgtehnoloogia, telekommunikatsiooni ja julgeolekuga seotud taristu vallas. USA valitsus on asunud seisukohale, et riiklike või riigiga seotud ettevõtete ligipääs olulisele taristule ja tähtsatele tehnoloogiafirmadele kujutab USA julgeolekule tõsist ohtu. Tingimustes, kus Hiina püüab kapitali aina rohkem eksportida, kerkivad niisugused julgeolekumured esile ka teiste lääneriikide pealinnades.

Aga isegi julgeolekumurede puududes valmistab peavalu kolmas tegur, nimelt see, et Hiina üritab omandada kõrgtehnoloogilisi ja/või väärtuslike intellektuaalse omandi õigustega ettevõtteid. Selle puhul peljatakse, et ülevõttev Hiina kompanii võib – riigi abiga – sulgeda Hiina turu üle võetud ettevõtte Lääne konkurentidele, mis võimaldab saavutada tohutul Hiina turul väga suurt tulu. Teisisõnu võib ülevõtmine kujuneda turupiiranguks ja protektsionistlikuks strateegiaks, mis lubab Hiinal aegamööda kallutada globaalset turgu enda kasuks. Et Hiina investeeringud Läänes aina kasvavad, tekitavad kõik kolm mainitud tegurit tulevikus aina rohkem konflikte.

Viimasel kolmel aastakümnel on maailm ja Hiina ise juba ära harjunud Hiina majanduskasvuga: kütuse- ja tarbekaubaturg on sellest lausa sõltuvusse sattunud, sellest sõltuvad ka Hiinasse eksportivad Lääne ettevõtted, samuti Saksamaa (ligikaudu pool ELi ekspordist Hiinasse langeb Saksamaa arvele), ning isegi globaalmajandus on toetunud Hiinale kui kindlale majanduskasvu allikale. Eelkõige on aga HKP toetunud majanduskasvule kui oma legitiimsuse ja poliitilise võimu püsimise vankumatule alusele. Kuldajastu kasvutase on aga nüüdseks kindlasti möödas.

Nii EL kui ka USA saavad sellele kaasa aidata, innustades Hiina valitsust välja töötama üleminekupoliitikat, mis võimaldaks Hiina järgmistel põlvkondadel juba uue süsteemi edu vilju maitsta.

Hiina ja terve maailma jaoks seisneb raskus selles, et oodatav majanduse üleminek võib tulla ebastabiilne ja raske ning seda ei pruugi isegi juhtuda. HKP on viimasel 35 aastal raskuste ette sattudes kasutanud aina ühesugust meetodit: pumbanud sisse uut kapitali ja lasknud majanduskasvul taas mühiseda. Kuid enamik taristut, mis suudaks anda korralikku tulu, on juba valmis. Samuti ei ole Hiinal (ega maailmal) sugugi vajadust veel suurema koguse terase, kemikaalide või söe järele. Samal ajal pole enam saadaval odavat tööjõudu, mis on seni põhiliselt taganenud Hiina konkurentsivõime. HKP peab oma poliitilised ettekirjutused kohandama tänase, mitte eilse maailmaga. Parteid tuleb muidugi mõista: reformide käivitamine ei ole kunagi lihtne. Kolme aastakümne vältel on tehtud tohutuid kapitalimahutusi ning saadud senisest mudelist üüratut kasu, mistõttu riigiettevõtete juhid ning riigipankade võrgustik, provintside valitsused ja kohalik eliit eelistavad püsida juurdunud süsteemi juures. Aga kui reformidega ei suudeta tarmukalt edasi minna, võib ees oodata sisemine ebastabiilsus, sest vana majandusmudelit kurnavad rängalt võlakoorem ja aina kahanev majanduskasv. Väliselt ootaks Hiinat tõenäoliselt ees teiste põhitööstuskaupade tootjate süvenev üleüldine kriitika. Hiinat võiks lausa oodata peaaegu täielik kaubanduspartnerite vastuseis.

Tuleb ainult loota, et nagu Deng Xiaoping ja partei omal ajal, suudavad president Xi ja HKP ka nüüd oludega kohanduda. Takistused on suured ja aega vähe, kuid see-eest on kasu suurte sissetulekutega Hiinast, mis elab rahus iseenda ja ülejäänud maailmaga, samuti väga suur. Nii EL kui ka USA saavad sellele kaasa aidata, innustades Hiina valitsust välja töötama üleminekupoliitikat, mis võimaldaks Hiina järgmistel põlvkondadel juba uue süsteemi edu vilju maitsta.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.