Hiina on täis indu kujundada ümber inimkonna tulevik
Leninlikus Hiinas tugevneb auahne soov esitleda end maailmas nüüdisaegse sotsialistliku riigina, mis suudab võistelda Lääne liberaaldemokraatiaga. Ja Lääs ise sillutas naiivselt rivaalile selleks tee.
Karli ülikooli sinoloog ning projekti Sinopsis asutaja ja direktor
Aastal 2021 tähistab oma sajandat aastapäeva Hiina Kommunistlik Partei (HKP), mille asutas käputäis revolutsionääre 1921. aastal Kommunistliku Internatsionaali ehk Kominterni toetusel. Partei juhtkond soovib aastapäevast teha tõelise triumfi ja tähistada seda kui aastat, mil nende juhitav riik saavutab „mõõduka õitsengu“ ja hakkab valmistuma oma teiseks aastasajaks, mille jooksul 1949. aastal loodud Hiina Rahvavabariigist (Hiina RV) areneb „nüüdisaegne sotsialistlik riik“ ja eelduste järgi ka maailma juhtiv jõud.
Oma saja-aastase ajaloo jooksul on HKP, aga ka 72 aastat eksisteerinud Hiina RV käekäik olnud väga kõikuv. Mõnda perioodi iseloomustavad trööstitud tulemused ja täielik põrumine, näiteks suur näljahäda aastail 1959–1961 ja kultuurirevolutsioon 1966–1976. Võimuladviku praegune enesekindlus ei põhine aga vaid möödunud sajal aastal, pigem tugineb see viimase 20 aasta kiirele majanduskasvule, mis algas pärast Hiina saamist Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) liikmeks.
Hämmastavalt kiire tõus
21. sajandi kaks esimest kümnendit on muutnud märkimisväärselt Hiina majanduslikku ja poliitilist mainet. Viimasel kümnendil, eelkõige selle teises pooles, on muutunud ka ülejäänud maailma suhtumine Hiina RVsse. Sajandi kolmanda kümnendi alguseks on Hiinast saanud rahvusvaheliste suhete mõjukaim teema ning Hiinal on keskne roll paljudes põhimõttelistes küsimustes ja dilemmades, millega seisab silmitsi rahvusvaheline üldsus. Hiina liidrite praegune jutt „ühise saatusega riikide kogukonnast“, mis on nende nägemus reformitud rahvusvahelisest korrast, ei ole sugugi vaid asjaolude kokkulangemine, sest nende ambitsioonid on hiiglaslikud ja võivad märkimisväärselt mõjutada kogu inimkonda.
Hiina kiire tõus viimase kahe kümnendi jooksul on hämmastav ka seepärast, et lähiajaloos on riik olnud mitu korda kokkuvarisemise äärel. Kui HKP juht Mao Zedong 1976. aastal ehk kümme aastat pärast kultuurirevolutsiooni suri, oli Hiina nii majanduslikult kui ka poliitiliselt laastatud. Selle eksistentsiaalse kriisi rahvaliku vastukajana ilmus lühikese elueaga mitteametlik „varemetekirjandus“1, milles mängiti sümbolitega, näiteks 1860. aastal teises oopiumisõjas Prantsuse vägede hävitatud keiserliku suveresidentsi lagunevate varemetega (Yuan Ming Yuan) Pekingis. (1970. aastate lõpus puudus neis kujundites hiljem laialt levinud rahvustunne, kuna riigi hävimine, mida nad sel ajal sümboliseerisid, oli täiesti ise põhjustatud.)
Hiina enesekindlus kasvas märkimisväärselt pärast 2008. aastat, mil neil õnnestus ülemaailmsest majanduskriisist suhteliselt hästi välja tulla.
Mao-järgsest madalseisust aitasid Hiinal välja tulla 1978. aasta lõpus Deng Xiaopingi algatatud reformid, millega määratleti mitmeks kümnendiks leninismi eripärast haru, mida 1980. aastatest alates on nimetatud Hiina erijoontega sotsialismiks. Vaid kümme aastat hiljem muutus Hiina RV aga taas rahvusvaheliseks paariaks, kui 1989. aastal suruti maha demokraatiameelne liikumine, mida mäletatakse Pekingi kevadena. Sellele järgnenud pahameele taustal võib ju andestada järelduse, et Hiina RV jääb igaveseks „ajaloo valele poolele“, arvestades eelkõige kommunistliku Ida-Euroopa võidukat demokratiseerumist ja Nõukogude Liidu lagunemist vaid veidi hiljem, 1991. aastal.
1989. aastal julgesid vaid vähesed loota, veel vähem prognoosida, et Hiina RV taastub nii kiiresti ja nii märkimisväärselt, et vaid mõne kümnendi möödudes on riigist saanud üks maailma juhtivatest jõududest, kes usutavasti püüab (ümber) kujundada inimkonna tulevikku. Väidetavalt oli just lootusrikas 1989. aasta see pöördeline aeg, mil Hiina võttis valitud suuna ja saavutas lõpuks oma praeguse rolli maailmas.
Ajaloo ennatlik lõpp
Sarnaselt yin’i ja yang’i traditsioonilise dialektikaga sündis just idabloki demokratiseerumise nn kolmanda laine võidukäigu2 ajal ka uut tüüpi dialektiline vastand ehk elujõuline leninlik süsteem, millest lõpuks arenes täiesti usutav „süsteemne rivaal“ liberaalsele demokraatiale.
Hiinas tekkinud uudne, ümberkorraldatud leninlik süsteem sai jõudsalt areneda ja kasvada tänu Lääne lühikesele mälule. Algne šokk, mida põhjustas Pekingi režiimi otsus saata tankid oma inimeste vastu, et suruda maha rahva demokraatiapüüded, asendus juba samal aastal eufooriaga, mille tõi kaasa ülejäänud kommunistliku bloki enamasti rahumeelne demokratiseerumine. Pekingis ja mujal Hiinas aset leidnud vägivald hakkas äkitselt paistma ajutise anomaaliana, mille ajalugu, mille „pikk kaar kaldub lõpuks siiski õigluse poole“, varsti kõrvaldab.3
Ajalugu oli lõppenud4, ja arvati, et ka Hiina RV järgib hoolimata ajutisest vastupõtkimisest üldist suunda. Õudustunne oli hakanud järk-järgult asenduma suurelisusega: hoolimata karmi leninliku süsteemi ajutisest elujõust peab Hiina lõpuks siiski muutuma liberaalseks, nagu kõik teised riigid, sest selline on ajaloo raudne loogika.
Peking aga õhutas osavalt Läänes tekkinud enesega rahulolu. Järgides Deng Xiaopingi kuulsat lausungit „Varja oma hiilgust ja oota oma aega“, hoidis Hiina rahvusvahelisel areenil end tagaplaanile ja muretses näiliselt vaid majandusliku arengu pärast. Globaliseerumise uus laine pärast kahepooluselise maailma hingusele minekut 1989. aastal pakkus võimaluse kasutada ära Hiina odava ja distsiplineeritud tööjõu suurt varu ning meelitada üha enam investeeringuid tootmisesse, millega käis kaasas ka oskusteave ja tehnoloogia.
Pärast 1989. aastat taas hoogustunud globaliseerumise täielikuks ärakasutamiseks oli Hiina Rahvavabariigil vaja juurdepääsu välisturgudele, eelkõige Ameerika turule. Kuna Tiananmeni väljakul juhtunu oli veel värskelt meeles, avaldas USA 1990. aastate alguses Pekingile turgude täieliku avamise suhtes veel mõningast vastuseisu. Need kahtlused kerkisid igal aastal korrapäraselt esile enamsoodustatud riikide kinnitamise (MFN, Most Favoured Nation) ajal ja päädisid vältimatult kriitikaga inimõiguste olukorra kohta Hiinas, mis oli tülikas äritegevust mõjutav probleem.
Proletariaat leiab oma kapitali
Kõik need mured hajusid Bill Clintoni valitsemisajal. Lõppude lõpuks on ju „majandus oluline, sa lollpea“5. Koostöö Hiinaga tundus majanduslikult täiesti mõistlik: Hiina odav tööjõud sobis suurepäraselt kokku Ameerika ja Lääne oskusteabe ning investeeringutega. Järk-järgult liikus suur osa USA tootmisbaasist Hiinasse, kus oli arvukas töölisklass, ja suur osa maailmast järgnes ameeriklastele. Saadud sünergiast sündis ka väljend Himeerika (mõnevõrra kahemõtteline väljend, mille võtsid 2006. aastal kasutusele Niall Ferguson ja Moritz Schularick (Hiina pluss Ameerika; ingliskeelne Chimerica vihjab ka koletislikule kimäärile – toim.)).
Maailma Kaubandus- organisatsiooniga liitumisega sai Hiina Rahvavabariik lõpuks võimaluse nautida globaliseerumise eeliseid.
Clinton astus ametisse, kritiseerides lahkuvat George H. W. Bushi administratsiooni „Pekingi türannide poputamise“ eest.6 Pragmaatikuna lasi aga ka tema end veenda, et kohutavad sündmused Tiananmeni väljakul võisid küll aeglustada ajaloo pika kaare kulgu, kuid ei suuda seda tõkestada. Pikas perspektiivis ei suuda Hiina säilitada oma leninistlikku süsteemi, nagu ei suuda Hiina võimud kontrollida olemuslikult kontrollimatut internetti; see olevat sama võimatu kui „tarretise seinale naelutamine“.
Kas Clintoni meelemuutuses mängis rolli skandaal, mis puhkes Hiina raha kasutamise kohta tema kampaaniakulude katmiseks, ei ole täpselt teada, kuid uus lähenemisviis võeti kiiresti omaks ja see imbus USA ametlikku „kaasamise“ poliitikasse, mis tugines eeldusele, et tihedamad majanduslikud sidemed välismaailmaga tähendavad vältimatult Hiina RV „lähenemist“ rahvusvaheliste suhete liberaalsele peavoolule. Aastal 2000 tühistas Clinton MFNi rituaali ja valmistas ette pinda Hiina WTOga liitumisele aasta hiljem.
Ka 2001 oli sündmusterohke aasta ning Hiina ühinemise WTOga varjutasid 11. septembri terrorirünnakud ja sellele järgnenud terrorismivastane sõda. Liitumisega sai Hiina RV aga lõpuks võimaluse nautida globaliseerumise eeliseid, sest pääses välisturgudele, ilma et oleks pidanud tingimata oma turgu muule maailmale avama. 20 aastat hiljem tuli teha ka mõned järeleandmised, mis pidanuks teoks saama 2001. aastal, näiteks ühisettevõtte nõude kaotamine välismaistele investoritele. 2020. aasta lõpus kuulutati need ülespuhutud pidulikkusega välja kui ELi õnnestunud igakülgne investeerimiskokkulepe Hiinaga.
Sama kaalukas kui ebavõrdne juurdepääs turule on olnud ka tehnoloogiasiire, millest osa leidis aset sunnitult, ühisettevõtete kaudu, osa aga ilmselge kübervargusega, mis uuel aastatuhandel vohama hakkas.7 USA vaatas sellele enamasti läbi sõrmede, hajevil nii terrorismivastase sõja kui ka oma kaasamispoliitika tõttu. Hiina seevastu jätkas tõusu tootmise toiduahelas, meelitades vahendeid valimata riiki investeeringuid ja tehnoloogiaid. Hiina enesekindlus kasvas märkimisväärselt pärast 2008. aastat, mil neil õnnestus ülemaailmsest majanduskriisist suhteliselt hästi välja tulla ja nad said tähistada rahvusvahelisse seltskonda astumist kordaläinud Pekingi olümpiamängudega. Pärast 2008. aasta märtsis toimunud rahutusi Tiibeti autonoomse piirkonna keskuses Lhasas ning olümpiatule teatejooksu tseremooniaga seotud rahvusvahelisi protestiaktsioone hakkas süvenema aga ka Hiina usaldamatus ja vaenulikkus Lääne vastu.
Kui terrorismivastane sõda raugema hakkas, mõistis pikkamööda ka Washington, et neil võib Kaug-Idas olla suurem probleem kui Lähis-Idas. Järgnev poliitika – Barack Obama „kannapööre Aasia poole“8 – tundus üsna poolik ega saavutanud palju enamat kui väljendi „uus siiditee“ kasutuselevõtt (Hillary Clintoni kavandatud kauba- ja turvakoridor Afganistani ja India vahel). Sellegi võttis üle Hiina oma vastukäiguga, millest arenes välja tähtis geopoliitiline kava ehk majandusvööndi ja teede algatus (BRI, Belt and Road Initiative).
Xi ja rahulolu kriis
Lääne rahulolu Hiinaga hakkas jõudsamalt murenema pärast Xi Jinpingi võimuletulekut, kellest sai 2012. aastal HKP keskkomitee peasekretär ja 2013. aastal Hiina RV riigipea ehk president. Tema tõeliste kavatsuste ilmsikstulek võttis veidi aega. Ajalehe New York Times kogenud kolumnisti Nicholas Kristofi kuulsa oletuse järgi 2012. aasta lõpust pidi Xi sisse juhatama avatuma ajajärgu; samasugune ekslik arusaam oli levinud ka Hiinas, nagu näitab 2013. aasta ebaõnnestunud arutelu põhiseaduse üle, milles tugineti vääralt tõlgendatud Xi mõtteavaldustele põhiseaduse rolli ja õigusriigi kohta.
Arutelud põhiseaduse üle lõppesid Hiinas kiiresti pärast ajalehe Renmin Ribao välismaailmale mõeldud väljaandes 2013. aasta suvel avaldatud karme sõnavõtte, milles selgitati, et nn rahvademokraatiates ei ole põhiseadusel samasugune roll nagu mandunud kodanlikes demokraatiates. Samal ajal lekitati Hongkongi ajakirjandusele sisekasutuseks mõeldud ringkiri, tuntud kui dokument nr 9, milles oli loetletud seitse liberaalset „väärarusaama“, näiteks kohtusüsteemi sõltumatus ja sõnavabadus, ja nimetatud neid suurimateks ideoloogilisteks ohtudeks, mille vastu tuleb resoluutselt võidelda. See lõpetas mõjuvalt illusioonid Xi juhitava Hiina suhtes. Pärast seda läks kõik aina hullemaks ja Xi valitsus alustas süstemaatilisi rünnakuid kogu sõltumatu tegevuse vastu, mida HKP veel täielikult ei kontrollinud.
Välisvaatlejatel jäi pööre dogmaatilisema leninismi suunas esmalt märkamata.
Välisvaatlejatel jäi pööre dogmaatilisema leninismi suunas esmalt märkamata, kuigi sellega kaasnes algusest peale ka jõulisem välis- ja militaarpoliitika, näiteks Lõuna-Hiina mere pretsedenditu annekteerimine, mille saavutamiseks – lisaks alusetutele ajaloolistele nõudmistele – kasutati üsna uuenduslikku taktikat ehk tekitati vaidlusalustesse vetesse kunstlikud saared ja seejärel nõuti endale nende ümber majandusvööndit.
Süvenev pinge kasvas lõpuks konfliktiks ja vallandas 2018. aasta alguses Donald Trumpi administratsiooni kaubandussõja. Hiljuti avalikustatud riikliku julgeolekunõukogu Vaikse ookeani piirkonna strateegias, mille Valge Maja võttis vastu 2018. aastal, väljendati selgelt, et USA Hiina-poliitikas võeti mitmes aspektis eeskuju Austraaliast, mille sekkumisvastane seadusandlik tegevus oli samal aastal selgelt suunatud Hiina RV vastu. Pärast mõningast kahtlemist on ühinenud ka teised lääneriigid, samuti mõned Aasia riigid, kel oli kaebusi Hiina käitumise üle. Isegi EL nimetas 2019. aastal Hiina RVd „süsteemseks rivaaliks“, mis tähendas retoorika märkimisväärset muutumist ja millega tunnistati HKP ambitsiooni esitleda end alternatiivse sotsiopoliitilise mudelina, mis suudab võistelda Lääne liberaaldemokraatliku süsteemiga igal alal, mitte ainul kaubanduses.
Süsteemne rivaalitsemine
Neid suundumisi tugevdas 2020. aastal Covid-19 kriis. Pandeemia vaid võimendas „süsteemset rivaalitsemist“, kui Hiina RV oli jõuliselt kuulutanud oma üleolekut hädaolukorraga toimetulekul võrreldes „läbikukkunud demokraatiatega“. Lõhet süvendasid mitu muud probleemi alates düstoopilistest repressioonidest Xinjiangis ja lõpetades püüetega suruda Hongkongile peale Hiina RV riiklikku julgeolekusüsteemi õigusaktiga, mida Läänes senini ebatäpselt tõlgitakse riiklikuks julgeolekuseaduseks.
2021. aasta alguseks oli juba väga raske eirata kõiki märke, mis näitasid, et sajanda aastapäevani jõudnud HKP kasutas „ajaloolist võimalust“ levitada uuel ajajärgul oma kujutlust maailmakorrast ja innovaatilist leninlikku üheparteilist diktatuurisüsteemi.
Rahvusvahelisel tasandil püüab HKP saada pärast Teist maailmasõda peamiselt USA eestvõtmisel loodud rahvusvaheliste liitude liikmeks, kasutades ära iseenda riikidevahelist partnervõrgustikku, milles Hiinal on keskne roll. Mõne võimaliku erandiga on neis kahepoolsetes lepetes Hiina enesestmõistetavalt tugevam pool. Võimuvahet arvestades tunneb Hiina RV, et kahepoolseid partnersuhteid on neil mugavam grupeerida sellisteks pseudoregionaalseteks organisatsioonideks nagu 17+1 programm (mis tegelikult tähendab 17 kahepoolset suhet liikmesriikide ja Hiina vahel ilma kollektiivse koordineerimise või tegevuseta). Väidetavalt esitas „partnerluse, mitte liitude“ doktriini Xi Jinping välissuhete töökonverentsil 2014. aastal ning kinnitas selle tähtsust HKP 19. kongressil 2017. aastal.
Erinevalt sõjajärgsetest liitudest ei põhine Hiina sõlmitud kahepoolsed partnerlepped ühistel (universaalsetel) väärtustel nagu inimõigused, vaid pigem ebamäärasel „ühisel saatusel“. Tegelikult puuduvad seal põhireeglid, sest kõik asjad räägitakse läbi, tuginedes tegelikule „partnerite“ võimuvahekorrale. Partnerid on võrdsed, kuid suurus loeb ja suurem partner on lihtsalt palju võrdsem. „Partnerlusvõrgustik“ aitab Hiinal neutraliseerida olemasolevat liitude süsteemi, milleni Hiina jõudis hiljem ja millest ta sageli välja jäeti, samuti liitude aluseks olevat rahvusvahelist korda, mis tugineb universaalsetele väärtustele (ehk väärtustele, mis liberaalse maailma silmis on universaalsed). Hiina RV välispartnerid võivad küll olla nende alliansside, näiteks NATO või Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni (ASEAN) liikmed, kuid samal ajal toetada „strateegilist partnerlust“ Hiinaga. Sellised partnersuhted võimaldavad Hiinal kasutada oma mõjuvõimu, vajaduseta selgitada vahekorda otse allianssidega.
Hiina sõlmitud partnerlepetes on partnerid võrdsed, kuid suurus loeb ja suurem partner on lihtsalt palju võrdsem.
Kui partnerlus ületab lõpuks tähtsuselt alliansse, jõuamegi eeldatavasti ühise saatusega riikide kogukonnani, milles Hiina RV-le ei kehti Lääne pealesunnitud „universaalsed“ väärtused, vaid Hiina saab kehtestada iseenda prioriteedid. Aja jooksul võivad need muutuda ja hiljuti avaldati need „põhihuvide“ nime all, kuid esmatähtis on HKP kontrollitud võimu poliitiline julgeolek („riiklik julgeolek“).9
Uuel ajastul tagasi põhiküsimuste juurde
Pärast Dengi reformide algust 1978. aasta lõpus uskusid paljud (või tahtsid uskuda), et Hiina RV on Mao hukatusliku pärandi igaveseks seljataha jätnud. Xi Jinping aga nii ei arva. Üks tema põhiloosungeid kuulutab, et „need kaks (perioodi) ei saa teineteist eitada“. Xi tunnustab täielikult nii Mao Zedongi kui ka reformide perioodi, mõlemad on täieõiguslikud ja moodustavad dialektilise vastandite ühtsuse, mille põhjal nüüd toimub kõrgema tasandi süntees tema enda väljakuulutatud „uuel ajastul“.
Xi peab uut ajastut leninismi arengu kolmandaks faasiks Hiinas alates 1949. aastast. Esimeses, dogmaatilise maoismi faasis (1949–1976) järgis HKP õigeid marksistlik-leninlikke põhimõtteid, kuid tõhusa poliitika elluviimiseks puudus majanduslik ja tehnoloogiline baas. Majanduse ja ühiskonna tsentraliseeritud kontrolli all hoidmine ei olnud selles järgus tehniliselt teostatav. Mao surma ajaks oli tema õige, kuid ennatliku poliitika tulemusena riik vajunud sügavasse majanduslikku, poliitilisse ja sotsiaalsesse kriisi.
Seega oli kommunistlik režiim Hiinas kokkuvarisemise äärel ja selle pidid ära hoidma Deng Xiaopingi „reformid ja avatus“ (1978–2012). Partei algatas taktikalise kompromissi, võttes kasutusele kapitalistlikud tootmisviisid ja andes elanikkonnale rohkem vabadust, et kasutada ära rahva ettevõtluspotentsiaali. Detsentraliseerimise abil tuldi kriisist välja ja saavutati enneolematu majandusbuum, kuid rikuti ka leninismi aluspõhimõtteid. Ühiskond muutus rahutuks, partei korrumpeerunuks.10 Lisaks viis Deng ellu ka põhilised poliitilised reformid, näiteks partei ja riigi elementaarse lahutamise, et piirata võimu koondumist, mis oli viinud hukatusliku kultuurirevolutsioonini. Kui kõik need reformid olidki vajalikud, arenesid need omas suunas ja läksid liiga kaugele, hakates ohustama režiimi olemust ja isegi HKP püsimajäämist.
Pealetungiva liberalismi uut kriisi (mida on asjakohaselt kirjeldatud dokumendis nr 9) lahendab nüüd Xi Jinping alates 2012. aastast oma uuel ajastul, mil kaks eelmist faasi sünteesitakse kvalitatiivselt uueks perioodiks. HKP kasutab lõpuks majanduslikke ja tehnoloogilisi vahendeid (tänu kiirele arengule reformide ajajärgul), et viia tõhusalt ellu Mao ajastu ideaale. Need taasavastatud varased ideaalid on uuesti esile tõstetud kõikjal nähtavas loosungis „Ära unusta algset eesmärki, pea kindlalt meeles missiooni!“.
Eriarvamustel, mis võivad rikkuda tarkade valitsejate ja pühendunud masside vahel valitsevat harmooniat, puudub selles režiimis koht.
Tugeva materiaalse baasi kõrval aitavad HKP-l nüüd algset kommunistlikku „eesmärki“ saavutada uued tehnoloogiad, eelkõige suurandmed ja tehisintellekt – ehk Xi sõnul valitsemise (ja kõige muu) üleüldine „intelligentseks muutmine“. Tehisintellekti abil suurandmete analüüsimine hõlbustab majanduse tõhusat tsentraliseeritud kontrollimist, mis on kõigi leninlike süsteemide Achilleuse kand. Ka elanikkonda saab nüüd palju tõhusamalt kontrollida (ja vajaduse korral ümber harida), kui abiks on sellised arvutipõhised süsteemid nagu sotsiaalse krediidi hindamissüsteem ja laiaulatuslik „intelligentne“ elektrooniline jälgimine. Tehnoloogial on tähtis osa ka Xi leiutatud HKP valitsemissüsteemis, mida mõnikord nimetatakse ka digitaalseks leninismiks.11
Hiina majanduslik võimsus ja riigi oskus kasutada ära uusi tehnoloogiaid on loonud Hiina RV-le „ajaloolise võimaluse“ nõutada riigile õigusega kuuluvat kohta rahvusvahelises hierarhias ja muuta seda hierarhiat paremini Hiina vajadustele vastavaks. Hiina mõjutustegevuse peamised tugisambad on „majandusdiplomaatia“12, mis avaldub BRIs (ehk 17+1 algatuses, mille BRI on praeguseks enda alla võtnud), ja iseäralik poliitiline koopteerimistaktika ehk „ühisrinde töö“13, millel põhineb sihtriikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide võtmeisikuid ja huvirühmade esindajaid hõlmavate „sõbralike kontaktide“ hiiglaslik võrgustik.
Koopteerimise peamine tulemus on „eliidi püüdmine“ sihtriikides ja -organisatsioonides. HKP ei ole niivõrd huvitatud välisinstitutsioonide tegevuse häirimisest või nende ülevõtmisest, pigem soovitakse mõjutada nende eesmärke, nii et need sobiksid Hiina sihtidega. Õpetlik näide on ÜRO inimõiguste nõukogu. Hiinas valitsevat inimõiguste olukorda arvestades võiks oodata, et HKP püüab nõrgestada olemasolevaid rahvusvahelisi inimõiguste kaitse mehhanisme. Selle asemel püüab HKP neid hoopis ümber mõtestada. Hiina delegatsioon Genfis esitab süstemaatiliselt resolutsioone, mille eesmärk on muuta inimõiguste tähendust. Seades õiguse arengu tähtsamale kohale kui põhiõigused ja -vabadused, kannab HKP õiguste subjekti staatuse üle üksikisikutelt riigile.14 HKP seisukoha järgi tagavad ühiskonna arengu riigid ja üksikisikute tähtsusetud kaebused ei tohiks riike takistada. Inimesed peavad alluma ajaloole, aga ka ajaloo juhtivale jõule: Hiina Kommunistlikule Parteile.
Võimumonopol partei ladvikul
HKP sajandal aastal usub partei juhtkond (mille keskmes on Xi Jinping), et pärast mõningast katsetamist ja eksimist on nad lõpuks suutnud välja töötada „täieliku süsteemi“, mis aitab efektiivselt valitseda nende hiiglaslikku riiki ja rahvast ning milles leninliku riigi üldstruktuur on kombineeritud kapitalistlikul tootmisviisil põhinevate kohandatud mehhanismidega ning milles kasutatakse kõrgetasemelisi digitehnoloogiaid. Väljatöötatud täielik valitsussüsteem on hierarhiline, ülalt allapoole juhitav režiim, milles kommunistlikul parteil kui Leviaatanil on täielik ja kaheldamatu suveräänsus. Tegelikult kuulub võimumonopol partei ladvikule (ja selle „tuumale“, „rahva liidrile“, kes on loomulikult Xi).
Eriarvamustel, mis võivad rikkuda tarkade valitsejate ja pühendunud masside vahel valitsevat harmooniat, puudub selles režiimis koht. Turumajandus ja eraomand on lubatud niivõrd, kuivõrd need aitavad parteil saavutada oma eesmärke.15 Riigis kehtivad seadused, kuid seaduseid koostab ja tõlgendab partei, lähtudes oma vajadustest. Xi Jinpingi sõnul iseloomustab uut ajastut peamiselt partei vaieldamatu juhtpositsioon igas eluvaldkonnas. Talle meeldib korrata peasekretär Mao teesi: „Parteid, valitsust, armeed, rahvast, haridust; Ida, Läänt, Lõunat, Põhja ja universumi keset – seda kõike juhib partei“.16
Kui lääneriigid unistasid 21. sajandi kahel esimesel kümnendil vastastikusest „lähenemisest“, suutis HKP end taasluua ja ehitada 1989. aasta varemetele mõjuvõimsa leninliku süsteemi ehk tehnoloogiapõhise üheparteilise diktatuuri. Kolmkümmend aastat pärast kommunistliku bloki kokkuvarisemist on Hiina tehno-leninismist saanud liberaalse demokraatia usutav rivaal, keda oleme liiga kaua alahinnanud.
Artikli kirjutamiseks tehtud uurimistööd on toetanud Euroopa Regionaalarengu Fond projekti „Creativity and Adaptability as Conditions of the Success of Europe in an Interrelated World“ raames.
Vanema venna valvsa pilgu all pole kõik seaduse ees võrdsed
Virtuaalne jutukeskkond Clubhouse pakkus Hiina Apple’i toodete kasutajatele võimalust arutleda Xinjiangi, Tiibetit, Taiwani ja Hongkongi puudutavatel tundlikel teemadel, avades paariks päevaks Hiina interneti müüri värava.
Vabadus võib osutuda aga näiliseks, sest registreerimine kutsetel põhinevasse keskkonda toimub telefoninumbri põhjal ja lisaks saab arendaja ligipääsu teistele kontaktidele seadmes. Clubhouse’i privaatsuspoliitika järgi helivestlused jäädvustatakse ja Hiina julgeolekuseaduse järgi on ettevõttel kohustus salvestisi võimudega jagada.
Jääb vaid loota, et sõõmu sõnavabadusega ei kordu Saja Lille kampaania (1956–1957), kus üleskutsele võimu kritiseerida järgnes tagakiusamine.
Hiina Kommunistliku Partei Pekingi linnavalitsuse propaganda osakonna juhitav päevaleht Xinjingbao viis hiljuti läbi üleriigilise küsitluse, kus uuriti anonüümselt 1515 elaniku arvamust näotuvastusel põhineva tehnoloogia kasutamise kohta. Julge küsitlus ja artiklid olid mõeldud arutelu elavdamiseks esimese Hiina privaatandmete kaitseseaduse üle, mille mustand avalikustati mullu oktoobri lõpus.
Ligi 90 protsenti vastanutest ei pooldanud näotuvastuse kasutamist avalikes kohtades. Peamiseks murekohaks toodi privaatsust (90 protsenti) ja andmekaitset (96 protsenti). Märkimisväärne on, et küsitlus ei käsitlenud näotuvastuse andmete kogumist, mida tehakse avaliku julgeoleku eesmärgil, näiteks vähemuste represseerimiseks ja kohtuotsuseta süüdimõistmiseks.
Vähemuste kui teisejärguliste kodanike staatust kinnitab ka tõsiasi, et ühes artiklis väidetakse: privaatandmete kaitse seadus peab olema vastavuses tsiviilkoodeksi ja selle artikliga 1035, mille järgi peab andmete kogumine lähtuma seaduslikkusest, võrdsusest, vajadusest ja lähtuma põhimõttest „nii vähe kui võimalik, nii palju kui vaja“.
Xinjiangis toimuv annab kahjuks kinnitust vastupidisest ja massiline andmete kogumine, milleks pole Hiina seaduste järgi alust, on sundimas isegi han-hiinlasi piirkonnast lahkuma.
Allikas: Diplomaatia
Viited
- Pooleldi unustusehõlma vajunud varemetekirjanduse („Literature of Ruins“) kohta vt Chen Ruoxi, „Democracy Wall and the Unofficial Journals“. Studies in Chinese Terminology, nr 20. Berkeley, CA: Center for Chinese Studies, Institute of East Asian Studies, University of California, 1982. ↩
- Vt Samuel Huntington, „Democracy’s Third Wave” väljaandes Journal of Democracy, kd 2, nr 2, kevad 1991. ↩
- Martin Luther Kingi tsitaat, mille tegi taas tuntuks president Barack Obama. ↩
- Vt Francis Fukuyama, The End of History and the Last Man. New York: Free Press, 1992. ↩
- Bill Clintoni 1992. aasta valimiskampaania üks hüüdlauseid („It’s the economy, stupid.“) ↩
- Rahvasuus Clintonile omistatud väljendit „Pekingi lihunikke poputama“ ei ole ta ilmselt küll kunagi kasutanud. Vt https://chinachannel.org/2019/01/11/butcher-beijing/. ↩
- Põhjaliku käsitluse on esitanud Didi Kirsten Tatlow ja William C. Hannas, China’s Quest for Foreign Technology: Beyond Espionage. Abingdon, UK: Routledge, 2020. ↩
- Vt Hillary Clinton, „America’s Pacific Century“. Foreign Policy, 11. oktoober 2011. ↩
- HKP julgeolekukontseptsiooni kohta vt Matthew D. Johnson, „Safeguarding socialism: The origins, evolution and expansion of China’s total security paradigm“. Sinopsis, 11. juuni 2020. Kättesaadav veebisaidil https://sinopsis.cz/en/johnson-safeguarding-socialism/. ↩
- Vt 卸任常委后的署名文章，王岐山谈了什么？http://news.sina.com.cn/c/nd/2017-11-01/doc-ifynmnae1052303.shtml. ↩
- Väljendi võttis kasutusele Sebastian Heilmann. Kontseptsiooni ülevaate leiab tema kokkuvõttest „Big data reshapes China’s approach to governance“. Financial Times, 29. september 2017. Kättesaadav veebisaidil https://www.ft.com/content/43170fd2-a46d-11e7-b797-b61809486fe2. ↩
- Vt Martin Hála ja Jichang Lulu, „Lost in translation: ‘Economic diplomacy’ with Chinese characteristics“. Sinopsis, 11. märts 2019. Kättesaadav veebisaidil https://sinopsis.cz/en/lost-in-translation-economic-diplomacy-with-chinese-characteristics/. ↩
- Kontseptsiooni lühitutvustuse on esitanud Jichang Lulu, „Decoding united front work from Australia to Europe“. Sinopsis, 15. juuni 2020. Kättesaadav veebisaidil https://sinopsis.cz/en/joske-uf-system/. ↩
- Vt Andréa Worden, „The CCP at the UN: Redefining development and rights“. Sinopsis, 17. märts 2019. Kättesaadav veebisaidil https://sinopsis.cz/en/the-ccp-at-the-un-redefining-development-and-rights/. ↩
- Vt Martin Hála, „A New Invisible Hand: Authoritarian Corrosive Capital and the Repurposing of Democracy“. Washington DC: National Endowment for Democracy, märts 2020. Kättesaadav veebisaidil https://www.ned.org/sharp-power-and-democratic-resilience-series-a-new-invisible-hand/. ↩
- Loosungi ajaloo ja kasutamise kohta vt Hála ja Lulu, „Lost in Translation“. ↩
Seotud artiklid
Uiguurid kui kanaarilinnud kaevanduses
Uiguurid on etniline rahvas, kes elab Loode-Hiinas Xinjiangi autonoomses piirkonnas. 2010. aastatest on Hiina valitsus neid intensiivselt represseerinud. Konflikt han-hiinlaste (etniliste hiinlaste) ja uiguuride vahel ägenes 1950. aastatel majandusliku ebavõrdsuse, religioossete vaadete ja etniliste pingete tõttu. Vastasseis on muutunud ümberrahvastamisest uiguuride tõeliseks kultuuriliseks genotsiidiks. Miks jääb globaalne avalikkus olukorra suhtes niivõrd apaatseks ja millist koormat võivad uiguurid lähitulevikus kanda?
Emily Benson: Atlandi-ülene ekspordikontroll ja koostöö tehnoloogia alal
Venemaa välisminister Sergei Lavrov sai kokku 9. aprillil 2024 Pekingis peetud kohtumisel Hiina välisministri Wang Yiga ja kinnitas Venemaa kavatsust süvendada julgeolekualast koostööd. Hiina-Vene suhete tugevnemine tõstatab põhimõttelisi küsimusi nii transatlantiliste sanktsioonide ja ekspordikontrolli pakettide heidutusvõime kui ka selle kohta, millisel määral need piiravad Hiina tihedamat julgeolekualast lõimumist Venemaaga ning suudavad ära hoida agressiivsemat tegutsemist India ja Vaikse ookeani piirkonnas.
Andrea Kendall-Taylor: Kuidas Venemaa, Hiina, Iraani ja Põhja-Korea lähenemine esitab USA-le ja Euroopale väljakutse
Üks president Putini paljudest valearvestustest otsuse juures Ukrainasse tungida oli Lääne reaktsiooni alahindamine. USA ja Euroopa reageering ületas seda, mida paljud Läänes täiemahulisele sõjale eelnenud ajal võimalikuks oleksid pidanud. Suurema koostöö edasilükkamatus ja hädavajalikkus ei ole aga piirdunud ainult Atlandi-üleste liitlastega, vaid iseloomustab ka Venemaad ja selle partnereid.
Kelle ühe Hiina poliitika(t järgida)?
Eesti valitsuse otsusele lubada Taipei esinduse rajamist vastas Peking taunivalt, mis tekitas meedias vastakaid arvamusi võimalike tulevaste sanktsioonide ning Eesti-Hiina suhete osas. Leedu näitel on siiski näha, et Hiina majandussanktsioonide tõhusus on pärsitud nii Hiina suunduva ekspordi vähesusest, EL-i uuest survestamisvastasest regulatsioonist, sanktsioonide kestusest ja teiste riikide, sealhulgas Taiwani toest.
Julija Matsak: Kesk-Aasia ja Hiina vaheline koostöö energiajulgeoleku tagamiseks
Aastatepikkune kaubanduslik koostöö ja investeeringud, aga ka Venemaa sõda Ukrainas, on tõstnud Hiina Kesk-Aasia riikide jaoks võtmepartneriks. Samal ajal on energiasektor Hiina jaoks heaks vahendiks, mille abil siseneda Kesk-Aasia turule, laieneda teistesse kaubandussektoritesse ning liikuda edasi läände ja lõunasse, kinnitades kanda ka regioonist väljaspool.
Hiina mõju Gruusias – uus strateegiline partnerlus Kaukaasias
Gruusia ja Hiina kahepoolsed suhted jõudsid 31. juulil 2023 uuele tasemele – strateegilise partnerluseni. Peaminister Irakli Garibašvili andis sellest uudisest teada Pekingi ärifoorumil peetud kõnes, milles ta rõhutas, kui tähtis on tugevdada majandus-, kultuuri- ja poliitilisi suhteid Hiina Rahvavabariigiga. Paljusid teeb aga murelikuks juba ainuüksi mõte strateegilisest partnerlusest.