Hiiglase ärkamine
Kõik see, mis on juhtunud Ukraina avalikkusega viimase aasta jooksul, meenutab hiiglase ärkamist. Justkui liliputtide maale sattunud Gulliver, kes ennast aeglaselt ringutades ümber pöörab, uniseid silmi hõõrub ja jääb siis veidi üllatunult enda ümber kaigaste ja vankritega sebivaid inimesi põrnitsema.
Hiiglase uni on kestnud sajandeid. Mõnel põhja- või lääneeurooplasel on raske aru saada, mida see tähendab, isegi eestlasel, kes ju põhimõtteliselt kuusteist aastat tagasi laulva revolutsiooni ajal enam-vähem sama asja läbi tegi. Eestlastel oli siiski oma riigi kogemus, kui nad Lauluväljakule sini-must-valgeid lehvitama suundusid. Ukrainlased hakkavat alles nüüd aru saama, et neil on oma riik.
Lääneriigi vasakpoolsel intellektuaalil on Ukrainale hea lihtne hinnanguid anda. Näiteks näha Ukraina sündmustes CIA vandenõuteooriat. Või kuulutada, et valimiste kolmas voor polnud demokraatlik: nii “hea” kui “paha” presidendikandidaat kasutasid mõlemad kellegi raha — kes venelaste, kes ameeriklaste oma. Ent kõige selle juures, mulle näib, räägib hindaja alati omaenese demokraatiakogemusest johtuvalt. Ei ole mõistetud, kui sügav on olnud hiiglase uni.
Mul on Ukrainaga ehk isiklikum suhe kui enamikul eestlastest. Ma olen nimelt sündinud Kiievis. Ja ma arvan, et võib üsna liialdamata öelda, et see, mis Ukrainas viimastel kuudel toimus, oli ime.
Kui käisin seitsmeteistaastase plikana, värske Tartu ülikooli ajakirjandusosakonna rebasena Kiievis 1988. aasta augustis, oli seal ju nagu ikka. Ikka seesama pöörane viiekordne Lenini muuseum, mille ainus väärtus oli marmorpõrandaga peldik, üks väheseid toonases kesklinnas. Imeilusad rohelusse uppuvad keskaja katedraalid linna paremal kaldal ja nende kohal trooniv hiiglaslik metallist “Uroodina-Mat”, New Yorgi Vabadussamba hiiglaslik paroodia. Inimesed elasid nagu suures unises külas. Mis Laulev revolutsioon?! Eestlane võis ju sellest silmade särades rääkida, kuid ega sellest suurt aru saadud.
Ukrainlane on ju oma loomult väga praktiline inimene. Ta on harjunud ise toime tulema. See osa riigist, millega tal elu jooksul kokku puutuda tuleb, tähendab enamasti bürokraatiat, altkäemaksu andmist ja tutvusi. Ta on ka sellega harjunud. Riik pole tema asi. Ma kahtlen tõesti, kas ukrainlased pärast 1991. aasta augustiputši tekkinud Leonid Kravtšuki, hilisemat Leonid Kutšma vabariiki päris oma riigina võtsid. See oli riik, mida kõige paremini sümboliseerib ehk kümnendaks aastapäevaks Iseseisvuse väljakule püstitatud pompoosne neoklassitsistlik jurakas, mille otsas troonib kullast tiibadega tädi. Seda väljakut, Maidan Nezaležnostit nägi telereportaažides palju, aga iseseisvuse sammast mitte kunagi. Miitingulised olid samba poole seljaga.
Kuid midagi oli Kutšma vabariigis siiski teisiti kui nõuka-ajal. Mis, seda on eestlasel jällegi raske mõista (olen paar korda vihastanud, lugedes eesti ajakirjanduses reisikirju stiilis “Kui tahad leida Brežnevi aega, mine Kiievisse!”). Kiiev, nagu nähtavasti kogu Ukraina, on muutunud viimase viieteistkümne aastaga väga palju ja väga kiiresti. Endistest tippkommunistidest said juhtivad oligarhid. Samas elas elanikkonna põhiosa ellujäämise piiril. Jah, Kutšma-aegsest Ukrainast on aja jooksul sirgunud nii maffiapealikuid kui Eurovisiooni lauluvõistluse võitjaid. Kuid helgemad pead, haritud ukrainlased, venelased ja muidugi juudid lahkusid massiliselt mujale. Nad ei lootnud enam, et midagi paraneb. Ja kõik see kokku oli ääretult kurb.
Kõigist vastuoludest ja kerkivatest küsimustest hoolimata on Ukraina aastalõpp olnud ühendav kogemus rahvale enesele.
Viimasest Kiievis käigust poolteist aastat tagasi jäi mulle meelde kaks asja. Esiteks, seni valdavalt venekeelne linn on muutunud ukrainakeelseks ja -meelseks. Teiseks, võhivõõrad inimesed said tänaval kokku ja hakkasid vihaselt, otse tänaval, kiruma riiki ja valitsust. (Muide, kuni viimase ajani oli see ka sisuliselt ainuke võimalus mõtteid vahetada: vaba meediat ju enam polnud.)
Siiski oli raske uskuda, et Ukrainas midagi muutub. Ja seda mitte paljuräägitud geopoliitilise seotuse tõttu Venemaaga või etniliste venelaste rohkuse tõttu Ukrainas. Nüüd selgub, et siiski oli olemas midagi, millega Kutšma ega Putin ei arvestanud, kui Janukovitš tõsteti favoriidiks. Oli olemas hiiglase uni.
Seni olid Ukraina kodanikud püsinud suhteliselt vagusi. Nad võisid küll valitsust kiruda, aga nad ei sekkunud. Lääne-Euroopas võidi küll toetada valitsevate klannide vastu tegutsevat opositsiooni, kuid see oli jõuetu seni, kuni Juštšenko pooldajad ei tunnetanud enda selja taga rahva tõsist poolehoidu. Inimeste tänavaletulekut oli ju varemgi välja hõigatud, ent nüüd rahvas tõesti ka tuli.
Ma ei räägi niivõrd nendest sadadest telgielanikest, kelle kohta võis eesti ajalehtedest iroonilisi reportaaže lugeda — see oli eeskätt embleem, mida hea lehvitada maailma meedia nina ees, umbes nagu omaaegne Balti kett. Ma räägin pigem nendest sadadest tuhandetest inimestest, kes läksid võib-olla esimest korda elus valima ootuses, et sellest tõesti reaalselt ka midagi muutub.
Kõigist vastuoludest ja kerkivatest küsimustest hoolimata on Ukraina aastalõpp olnud ühendav kogemus rahvale enesele. Omamoodi vabastav aktsioon, mida vajati hädasti, vastukaaluks ikka veel rahva mälus püsivale traumale. Tšernobõli tuumakatastroof oli ju vaid 18 aastat tagasi.
Seotud artiklid
India – Lähis-Ida – Euroopa majanduskoridor: kuidas rakendada selle potentsiaali Eesti kasvuks
2023. aastal ratifitseeriti G-20 tippkohtumisel Delhis auahne taristualgatus: India – Lähis-Ida – Euroopa majanduskoridor (ILEK). Selle ulatusliku raudtee ja mere kaudu loodava võrgu eesmärk on parandada Euroopa, Lähis-Ida ja India majanduslikku seotust ja transpordiühendusi, mille jaoks on algatusse kaasatud EL, Saudi Araabia, Araabia Ühendemiraadid (AÜE) ja USA. Oma potentsiaali täielikul rakendamisel juhatab ILEK sisse märkimisväärse geopoliitilise muutuse, kuna tänu sellele suureneb piirkondlik agentsus ja väheneb sõltuvus Hiina taristuinvesteeringutest.
Kai Kaarelson: Gruusia lõhkine sisepoliitika
Grusiinid isegi ütlevad, et sellel laupäeval toimuvad parlamendivalimised on riigi jaoks kahtlemata ajaloolised. Kaalul ei ole ainult Gruusia sisepoliitiline tulevik, vaid ka välispoliitiline suund. Nii lubab võimul olev Gruusia Unistuse (Georgian Dream, GD) partei oma rahvale opositsiooni võidu korral sõda ja hävingut – nimelt kisuks opositsiooni liigne läänesuunaline innukus Gruusia Ukrainaga sarnaselt sõtta suure naaberriigi vastu. Opositsioon omakorda hoiatab Gruusia Unistuse võidu korral riigi lääne-suunalise integratsiooni lõppemise ning Gruusia Vene mõjusfääri langemise eest.
Punase mere kriisi esimene aasta
Eelmise aasta 19. oktoobril algas Punase mere kriis, kui Iraani toetatud huthide liikumine, mis on 2014. aastast kontrollinud suurt osa Jeemeni territooriumist Punase mere ääres, võttis sihikule Punast merd läbivad laevad. Huthid nõuavad, et Iisrael lõpetaks aktiivse sõjategevuse Gazas. Rahvusvaheliselt on kriis oluline, sest sõjaline konflikt Punasel merel mõjutab otseselt Suessi kanali tegevust ning selle kaudu ülemaailmselt kaubandust, majandust ja riikide poliitilisi suhteid.
Jumala kingitud maa. Kuhu kulged, sõber Gruusia
Mäletatavasti andis Euroopa Liit 2023. aasta detsembris Gruusiale ajaloolise kandidaatriigi staatuse, kuid 9. juulil 2024 Gruusia EL-iga liitumise protsess peatati. Selle otsuse peamiseks põhjuseks oli niinimetatud välisagentide seadus (Transparency of Foreign Influence), mis jõustus juuni alguses. Kui demokraatlike riikide vastavad seadused piiravad vaid ebademokraatlike välisjõudude tegevust oma territooriumil, siis Gruusia seaduses vastav piirang puudub ehk uus eeskiri võimaldab piirata näiteks ka EL ja USA rahastatavate organisatsioonide tegevust.
Ebastabiilsus ja konkurents: Elio Calcagno pilguheit NATO lõunatiivale
Seni on NATO eelkõige keskendunud idatiivale ning käsitlenud Venemaad kõige tähtsama ja otsesema ohuna liitlaste julgeolekule. Nüüd aga – eriti pärast 2023. ja 2024. aastal peetud tippkohtumisi Vilniuses ja Washingtonis – käib laiem arutelu lõunatiiva üle, mis katab strateegiliselt olulist piirkonda Lähis-Idas, Põhja-Aafrikas, Sahelis ja Vahemere ümbruses. Ollakse üksmeelel, et lõunatiiva peamiseks ohuks on ebastabiilsus Euroopa naabruses, selle laiemad tagajärjed ja viisid, kuidas vaenlased suudavad ebastabiilsust meie vastu ära kasutada.
Justin Leveque: Prantsusmaa välis- ja sisepoliitilised karid
Juuli algul toimunud parlamendivalimised Prantsusmaal tõid kaasa patiseisu, kus ühelgi erakonnal pole selget teed valitsuse moodustamiseks. Vasakliit on lõhestunud Venemaa ja Ukraina küsimuses, nii on sotsialistid ja rohelised välispoliitikas enam president Emmanuel Macroniga ühel meelel, ent vasakradikaalse Jean-Luc Mélenchoni erakond ei võta Venemaa ohtu tõsiselt. Vastasääres kogus jõudu Marine Le Peni Rahvuslik Liikumine.